Võlaõigus › Võõrandamislepingud

11.07.2006 sõlmisid hageja ja kostja korteriomandi Xxxmüügilepingu ning asjaõiguslepingu, mille punkti 4.3 kohaselt kohustus kostja hagejale tasuma hiljemalt 01.08.2007 arvates leping sõlmimisest T K kontole 70 000 krooni (4 473,82 eurot). Kostja on lepingu objektiks oleva korteri vastu võtnud. Lepingu punktis 4.5 leppisid pooled kokku, et tasumisega viivitamisel on müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,025 % tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja nõue kostja vastu moodustab kokku 82 407,50 krooni (5 266,80 eurot).

KOSTJA VASTUS HAGILE

Vastavalt poolte vahel sõlmitud ja hageja poolt kohtule esitatud Tallinnas, Xxxasuva korteriomandi müügilepingu p 5.1 pidi hageja lepingu eseme otsese valduse kostjale üle andma hiljemalt 01.10.2006. Nagu nähtub poolte vahel koostatud aktist, andis hageja korteri valduse kostjale üle alles 19.03.2007. Korteriomandi müügilepingu p 5.2 nägi ette kostja õiguse nõuda müüjalt leppetrahvi 0,25 % müügihinnast päevas iga viivitatud päeva eest. Kostja leiab, et tal on õiguslik alus nõuda hagejalt viiviseid ja kahju hüvitamist. Kostja on teinud hagejale ettepaneku tasaarvestuse tegemiseks. Kostja on täiendavates seisukohtades märkinud, et esialgses vastuses on sisuliselt hageja nõuet tunnistanud. Kostja kinnitab, et ta ei ole allkirjastanud hagejaga ei võlaõiguslikku teenuste osutamise lepingut ega töölepingut ning ei ole T K sõlminud ka nimetatud lepinguid suuliselt.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS

Hageja kostja nõuet ei tunnista. Kostjale korteri üleandmine viibis peamiselt kostja enda süül. Nimelt olles ostja, oli kostja samaaegselt ka töödejuhatajaks samas majas, milles kostja korter asus. Seega oli tema ülesanne tagada, et kõik tööd, s.h tema enda korteri osas õigeaegselt valmis saaks. Seega kui korteri üleandmine kostjale viibis, oli tema selle eest peamiselt vastutav isik. Ka siis kui korter oli valmis üleandmiseks, ei soovinud kostja korterit miskipärast vastu võtta

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule avaldanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-09-33365 kirjaliku menetlusega. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 11.07.2006 sõlmisid hageja (müüja) ja kostja (ostja) korteriomandi Xxx müügilepingu ning asjaõiguslepingu. Poolte vahel sõlmitud ühishüpoteegi osalise kustutamise kokkuleppe, korteriomandite müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu punkti 4.3 kohaselt kohustus kostja hagejale tasuma hiljemalt 01.08.2007 arvates lepingu sõlmimisest T K kontole 70 000 krooni (4 473,82 eurot) (tl 7). VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja § 108 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise rikkumise korral kohustuse täitmist. Käesoleval juhul ei ole kostja oma kohustust täitnud, ega kokkulepitut summat hagejale tasunud. Kostja on omapoolses vastuses sisuliselt nõuet tunnistanud, kuid teinud hagejale ettepaneku tasaarvestuseks, lugedes kõik vastastikud võimalikud nõuded rahuldatuks. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on leidnud, et tal esineb alus nõuda hagejalt viiviseid ja kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohtu 05.12.2007 otsusest nr 3-2-1-109-07 nähtub, et kostja I tehtud tasaarvestus oli iseenesest võimalik VÕS § 197 lg 1 järgi, kuna pooltel on väidetavalt vastastikused rahalised nõuded. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on vaielnud vastu kostja I tasaarvestuse avaldusele, väites, et kostja I nõutud summad ei ole kontrollitavad ning et ta ei võlgne kostjale I hüvitist rendilepingu tühisusest tulenevalt. 30.11.2009 on hageja esitanud omapoolse arvamuse, millega on asunud seisukohale, et ei tunnista kostja nõuet nõuda leppetrahvi, kuivõrd hageja nõuet ei tunnista, ei saa kostja oma väidetavat nõudeõigust tasaarvestada hagis nõutud kohustuse arvelt. Kuivõrd hageja kostja nõuet ei tunnista, pole võimalik hageja nõuet tasaarvestada ning kostja õiguste kaitse võinuks tagada vastuhagi esitamine tulenevalt TsMS § 373 lg 1 p-st 1, kuid käesoleval juhul ei ole kostja vastuhagi eelnimetatud alustel esitanud. Kostja on omapoolses vastuses kinnitanud, et ta ei ole allkirjastanud hagejaga ei võlaõiguslikku teenuste osutamise lepingut ega töölepingut ning ei ole T Kga sõlminud ka nimetatud lepinguid suuliselt, kuid hageja poolt esitatud kohustuse täitmine tuleneb otseselt hageja ja kostja vahel 17.01.2006 sõlmitud lepingu punktist. VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, seega on kostja kohustatud omapoolset kohustust täitma. Hageja väidete kohaselt on kostja on lepingu objektiks oleva korteri vastu võtnud ning kõnealust ei ole kostja ka vaidlustanud. Kostja on märkinud, et hageja andis korteri valduse kostjale üle alles 19.03.2007 (tl 41). Kuigi hageja on omapoolset kohustust samuti rikkunud, ei anna kõnealune alust kostjal oma kohustuse täitmata jätmiseks. Muud kostja poolt esitatud asjaolud on ainetud, kuivõrd neist ei tulene sisulisi vastuväiteid esitatud hagile, vaid on pigem üles ehitatud olemasoleva kohustuse täitmisest kõrvale hoidmisele nagu seda ka hageja on omapoolses seisukohas toonitanud. (tl 67). Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I osas selgitatakse VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud

õiguskaitsevahendite olemust, millest tuleneb, et eelnimetatus sätestatud ei ole iseseisev alus õiguskaitsevahendi rakendamisel, st lg 1 ei saa olla nõude õiguslik alus. Tegemist on üksnes üldosas täpsemalt reguleeritud õiguskaitsevahendite illustratiivse loeteluga. Iga õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused on seaduses täpsemalt reguleeritud nii üldiselt üldosas kui koos erisustega eriosas. Nii reguleeritakse VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid nende kohta käivate oluliste erisustega (lk 315). Seega juhindudes eeltoodust on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kostja vastuväited ei anna alust nõude rahuldamata jätmiseks. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on olnud raha maksmisega viivituses alates 01.08.2007-10.07.2009 709 päeva, seega moodustab põhinõudelt (s.o 4 473,82) arvutatud viivis 0,025 % (tl 7) kuni 10.07.2009 kokku 792,98 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, siis tuginedes eelnimetatud sättele on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (s.o 4 473,82) alates hagi esitamisest s.o 11.07.2009 kuni põhivõla kohase täitmiseni 0,025 % päevas. Menetluskulud

TsMS § 162 lg1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.