Võlaõigus › Muud

läbirääkimiste mõju aegumise tähtaja kulgemisele, samuti asjaolu, et kostja on kohustust tahtlikult rikkunud. Hageja viitas ka väidetava tehingu muule õiguslikule iseloomule, tuues selles esile käsundi ja komisjonilepingu iseloomu. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et vaidluses tuleb tuvastada, kas pooled on avaldanud kokkulangevat tahet ja kas pooled on avaldanud tahet olla õiguslikult seotud. Hageja on erinevates dokumentides ja kohtumenetluse kestel esitanud vahenduslepingu sõlmimise aja ja asjaolude kohta erinevaid väiteid. Hageja on esile toonud lepingu sõlmimise nii 2003.a juulis, 04.08.2003 kui ka 2004.a augustis. Esialgses hagiavalduses väidab hageja, et tehingueelseid läbirääkimisi pidasid Janton, keda esindas hageja, ning kostja, keda esindas T. E. T.. Hageja väitel pidi Jantoni (mitte hageja) ja kostja vahel sõlmitud suulise vahenduslepingu järgi kostja vahendustasu suuruseks olema 200 000 eurot. 17.04.2008 avalduses selgitas hageja, et sõlmis kostjaga 2003.a juulis seltsingulepingu, mille alusel pidi kostjale jääma osa maaklerilepingu alusel laekuvast vahendustasust. Samas avalduses on hageja siiski ka seisukohal, et pooled on sõlminud vahenduslepingu. Hageja ei ole väidetava kokkuleppe sõlmimise aega konkretiseerinud. Hageja väited tehingu poolte kohta on vastukäivad. Tunnistaja J.-M. L. andis kohtus ütlusi selle kohta, et viibis hageja ja T. E. T. ühisel kohtumisel 2003.a juulis Helsingis. Kohtumisel oli juttu Jantoni aktsiate müügist äriühingule Bank of America ning muu hulgas ka hageja soovist saada aktsionäridelt vahendustasu. Kokkulepet tema juuresolekul ei sõlmitud. Tehing kavatseti teha Eesti äriühingu kaudu. T. E. T. osales tunnistaja arusaamise järgi kohtumisel eraisikuna. Veel paar päeva pärast eelnimetatud kohtumist arutas tunnistaja hagejaga, milline peaks olema T. E. T.le jääva vahendustasu suurus. Maakohtute registriosakondade keskandmebaasi väljatrüki järgi on T. E. T. kostja juhatuse liikmeks oleku kohta tehtud kanne 12.08.2003. T. E. T. on kostja nimel sõlminud lepingu 04.08.2003. Andmeid varasema esindusõiguse kohta kohtule esitatud ei ole. Seega saab nii tunnistaja J-M. L. ütluste kui ka toimikus oleva dokumentaalse tõendi alusel teha järelduse, et T. E. T. osales 2003.a juulis Helsingis toimunud läbirääkimistel eraisikuna, mitte kostja esindajana. Sellele viitab ka jutuks olnud osaliste kavatsus teha tehing Eestis loodava äriühingu kaudu. Kas ja millistel asjaoludel on hageja sõlminud kokkuleppe T. E. T. isiklikult, ei kuulu tuvastamisele praeguse vaidluse raamides. Seega on tõenditega ümber lükatud hageja väide, et pooled sõlmisid J.-M. L. juuresolekul vahendustasu jagamises kokkuleppe. Tunnistaja ütlustest saab üheselt järeldada, et ka hageja ise ei lugenud toimunud läbirääkimisi lõppenuks, kuivõrd hageja arutas tunnistajaga pärast läbirääkimisi veel vahendustasu võimaliku (mõistliku) suuruse üle. Isegi juhul, kui T. E. T.l ka oli kostja esindusõigus kohtumise ajaks juba tekkinud, ei ole siiski tõendatud hageja ja kostja vahel kokkuleppe sõlmimine. Hageja ei ole esile toonud

läbirääkimistel kokkulepitu konkreetset sisu. Tunnistaja ütluste järgi arutati tehingu(te) tegemisega seotud asjaolusid, aga mingeid kokkuleppeid ei sõlmitud. Vahendustasu küll mainiti, aga tema kuuldes lõplikke tasusid ei arutatud. Eeltoodu alusel hageja väide 2003.a juulis kostjaga kokkuleppe sõlmimisest Jantoni aktsiate müügist saadava vahendustasu jaotamises ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. 23.09.2008 kohtuistungil selgitas hageja, et ta sõlmis nii vahenduslepingu ja suulise vahenduslepingu samal ajal 04.08.2003. Teine leping jäi kirjalikult vormistamata põhjusel, et hageja ei soovinud selle lepingu sõlmimisest teistele aktsionäridele teada anda. 04.08.2003 lepingu on lihtkirjalikus vormis sõlminud kostja ja Jantoni aktsionärid. Lepingule on teiste hulgas OY Ajanta ja OY Rausanne nimel alla kirjutanud hageja. Lepingu sisu on selge: aktsionärid võtsid lepingu järgi kohustuse maksta kostjale 2,5% vahendustasu igalt müüdud aktsialt juhul, kui ostja ostab aktsiaid vähemalt 90% aktsiapakist kaasa arvatud optsioonilepingud. 04.08.2003 leping on täidetud. Kostja leidis aktsiatele ostja, tuues aktsionäridele ostupakkumuse lepingus ettenähtud ajal. Vaidlust ei ole selle üle, et aktsionärid ja ostja sõlmisid müügilepingu ning aktsionärid on tasunud 99,3% kostja esitatud vahendustasu arvetest. 04.08.2003 lepingus puudub mis tahes viide teisele lepingule ja vahendustasu jagamisele. Hageja väide samal ajal teise lepingu sõlmimise kohta on konkretiseerimata. Hageja ei selgitanud, kus, kellega ja milles täpselt kokku lepiti. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid kokkuleppimise asjaolusid või kokkuleppe sisu. 14.11.2007 istungil ja 17.04.2008 avalduses selgitas hageja esindaja, et vahendustasu kokkulepe sõlmiti tunnistajate juuresolekul, samuti, et kokkulepet arutati hageja, kostja seadusliku esindaja ja advokaadi juuresolekul. Hageja väide ei ole kooskõlas tunnistajate ütlustega. Tunnistaja G. P. C. kinnitas kohtus, et ta ei ole T. E. T. isiklikult kohtunud. Hageja väited kostja ebaproportsionaalsest tasust võrrelduna osutatud teenuse mahuga ei muuda õigussuhte iseloomu. 04.08.2003 lepinguosalised on teenuses ja tasu suuruses kokku leppinud. Õige võib olla hageja väide, et ilma tema huvita ei oleks maaklerilepingut sõlmitud, kuid sellest ei saa teha järeldust hagi põhjendatuse kohta. Hageja on tehingule alla kirjutanud ja sellega kinnitanud huvi tehingu vastu. Ka juhul, kui hagejal oli lisaks kirjaliku lepingu sisus märgitule veel mingi muu (teiste lepinguosaliste eest varjatud) huvi, ei muuda see kirjalikus vormis sõlmitud vahenduslepingut tühiseks. Hageja kinnitas menetluses, et ei tugine 04.08.2003 lepingu näilisusele. Eeltoodu alusel hageja väide kostjaga 04.08.2003, s.o samal ajal kahe lepingu sõlmimise kohta ei ole kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Hagiavalduses ning 07.12.2006 pretensioonis on hageja väitnud, et 1 990 295 euro tasumise kokkuleppe on hageja ja T. E. T. sõlminud 19.08.2004. 17.04.2008 avalduses väitis hageja, et pidas kostjaga 2004.a läbirääkimisi 2003.a sõlmitud kokkuleppe muutmiseks. Kostja on väitnud, et ta ei ole 2004.a hagejaga läbirääkimisi pidanud ega ka kokkuleppeid sõlminud. Kostja möönis, et T. E. T. pidas märgitud ajal hagejaga läbirääkimisi Paljassaare sadama investeerimisprojekti ettevalmistamise üle. Nii hageja enese selgitused kui ka kostja selgitused ja tunnistajate ütlused 2004.a tehtud toimingute kohta kinnitavad kostja väiteid, et T. E. T. isiklikult ja tema esindatud AS Prisma Print on pidanud hagejaga läbirääkimisi investeerimisprojektide üle. Läbirääkimistel on muu hulgas arutatud ka 04.08.2003 lepingu täitmisest kostjale laekunud summade investeeringutes arvestamist, kuid kokkuleppele ei ole jõutud.

Tunnistaja J-M. L. andis ütlusi selle kohta, et hageja rääkis talle pärast aktsiate müügitehingut, et vahendustasu jagamisel on tal tekkinud erimeelsused T. E. T.. Hageja palus ennast vahendada T. E. T. kompromissi saavutamisel. Tunnistaja pidas T. E. T. 2004.a suvel läbirääkimisi ning nad jõudsid ühele meelele, et pärast vahendustasust kulude mahaarvamist jäetakse T. E. T. kompromissina 1/3 osa. Tunnistaja kinnitas, et temal tekkis T. E. T. läbirääkimistel arusaam, et viimasel on õigus ja võim otsustada vahendustasu saatuse üle. Tunnistajal ei olnud hageja volitust kompromissi (lepingut) sõlmida ning ta üksnes vahendas räägitu hagejale. Seega on tunnistaja J-M. L. ütlustega tõendatud, et tema ja T. E. T. vahetasid kohtumisel informatsiooni ja seisukohti, kuid lepingut ei sõlminud. Tunnistaja G. P. C. andis kohtus ütlusi selle kohta, et hageja pöördus tema poole 2004.a augustis kostjaga varem suuliselt sõlmitud lepingu asjus. Hageja ei selgitanud täpselt, millal varasem leping sõlmiti. Oli juttu, et varem sõlmitud lepingut on hiljem muudetud. Esimene kontakt T. E. T. oli tema algatusel telefonitsi 2004.a sügisel. Tunnistaja rääkis T. E. T. lepingust ja Jantoni aktsiate müügilepingust saadud vahendustasu jagamisest hagejaga. Tema kirjale vastas T. E. T. arvestusega, mis erines hageja arvestusest. Hageja arvas, et T. E. T. ettepaneku järgi peaks ka temal olema õigus kulusid esitatud arvestusse lisada. Rohkem temal T. E. T. kontakte ei olnud, kuid hiljem teatas hageja, et T. E. T. ei kavatse siiski raha maksta. Tunnistaja ütlustega on tõendatud kostja väide, et hageja ettepanekul peeti läbirääkimisi erinevate summade maksmiseks ja võimalike kulude arvestamiseks. T. E. T. kinnitas, et osales läbirääkimistel eraisikuna ning tema huvi oli suunatud üksnes Paljassaare projekti õnnestumisele. Investeeringute saamiseks oli ta valmis tegema hageja soovidele järeleandmisi. Hageja ei ole seda kostja väidet kummutanud. Seega pidasid hageja ja T. E. T. läbirääkimisi, kuid kokkulepet erimeelsuste tõttu siiski ei sõlminud. Tunnistaja on väidetava suulise vahenduslepingu asjaolusid kuulnud üksnes hageja selgituste kaudu. T. E. T. ta isiklikult kohtunud ei ole. Hageja tugineb nõudes 19.08.2004 e-kirjale lisatud kalkulatsioonile, mis ei ole seostatav kostjaga. Kiri ega selle lisa ei tõenda hageja ja kostja lepingu sõlmimist. Õige ei ole hageja väide, et kostja juhatuse liige on kirja allkirjastanud. Kalkulatsioon on saadetud vastuseks G. P. C. sama kuupäeva kirjale, mis on adresseeritud T. E. T., mitte kostjale. T. E. T. on kirjale vastanud AS-i Prisma Print nõukogu esimehena, millele on kirjas selgelt ka viidatud. Kirja koostamise aeg langeb kokku kostja selgitustega Paljassaare projektis osaluse planeerimise kohta. Samal päeval on tehtud äriregistris OÜ Bolton Realestate muutmiskanne (omandamine asutajalt). Kalkulatsioonis eneses on viide selles märgitud summade seotusele Paljassaare sadama kuludega. Hageja esitatud dokumentaalset tõendit saab teabekandjana arvestada üksnes tervikuna. Õige on kostja väide, et 19.08.2004 kirjas sisaldub ettepanek võtta vastastikused kohustused. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks avaldanud tahet sõlmida hagejaga tehing AS-i Prisma Print kirjas märgitud tingimustel, arvestades sellest üksnes ühe poole (kostja) kohustusi. Isegi juhul, kui lugeda kostja kirjaga seotuks juhatuse liikme (T.) kaudu, ei ole võimalik pooli siduda dokumendi sisuga vaid osaliselt, s.o üksnes kostja kohustuste kaudu. Kirjas on selgelt välja toodud vastastikused kohustused; arvestuste tulem lõpeb hageja maksekohustusega, mitte vastupidi. Sellisele kokkuleppele jõudmist eitavad aga menetluse mõlemad pooled. Kirja saab hinnata vaid ettepanekuna osaleda investeerimisprojektis, mitte aga kostja võlatunnistusena.

Eeltoodut põhjal on hageja küll esile toonud ja tõendanud läbirääkimiste toimumise 2004.a suvel ja sügisel, kuid ei ole tõendanud lepingu sõlmimist. Asjas kogutud tõendite järgi ei saa tuvastada pooltel ühise eesmärgi olemasolu. Hageja on sõlminud Jantoni aktsiate müügilepingu. Müügilepingus on müüja eesmärgiks saada temale kuuluva eseme üleandmisel ostja käest kokkulepitud tasu. Leping on täidetud ja sellega eesmärk saavutatud. 04.08.2003 lepingus kostjaga on hageja osalenud kahe müüja esindajana. Selle tehingu eesmärgiks on vahendada lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või teavitada kolmandat isikut lepingu sõlmimise võimalikkusest. Leping on täidetud ja eesmärk saavutatud. Asjas tuvastatud poolte ja teiste 04.08.2003 lepinguosaliste toimingud on nende lepingutega hõlmatud. Kostja ei võta omaks hageja väidet, et pooltel oli ühine eesmärk jagada 04.08.2003 lepingust saadavat tasu. Hageja ei ole ühegi tõendiga kinnitanud, et kostja oleks sellise eesmärgi nimel mingeid toiminguid teinud või sellise eesmärgi tajumist kuidagi väljendanud. Hageja väide 2004.a augustis lepingu sõlmimise kohta ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Ükski tõend ei kajasta mõlema poole kattuvaid tahteavaldusi ning tahet olla õiguslikult seotud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole võimalik rahuldada ka viivisintressi nõuet. Kostja vastuväide hagi aegumise kohta ei ole põhjendatud. Hagi aegumise tähtaja kulgemise sidumine 04.08.2003 lepingu sõlmimisega ei ole vaidluse asjaolusid arvestades õige ega põhjendatud. Kohus ei tuvastanud eeltoodud motiividel poolte vahel lepingu sõlmimist ning seega puudus võimalus ka hinnata väidetava lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ja ka väidetava hageja õiguste rikkumise aega. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on rikkunud oluliselt nii materiaal- kui ka menetlusõigusnorme ning vääralt hinnanud tõendeid ja jätnud osa tõendeid hindamata. Väär on kohtu seisukoht, nagu ei tõendaks hageja väiteid suulise kokkuleppe sõlmisest tõendid. Tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõenditega on nn suuline kokkulepe tõendatud. Kostja ei ole vaidlustanud e-kirjade ehtsust, seetõttu on asjakohatu viidata nende mitteallkirjastamisele või mittekinnitamisele. Kohtuistungil on e-kirjade autorid nende ehtsust ka kinnitanud. E-kirjade käsitlemist dokumentaalsete tõenditena ei välista ka asjaolu, et kirjade autorid on hageja esindajad. Kuivõrd kirjad ei ole koostatud konkreetseks kohtumenetluseks, vaid sellele eelnevalt ja sellest sõltumatult. Hageja on olnud valmis andma ütlusi ka vande all, kuid kostja sellega ei nõustunud. Tunnistajate ütlustest ja toimikus asuvate dokumentide alusel saab teha üheselt järgmised järeldused. Hageja ja kostja vahel oli 2003.a. suvel sõlmitud suuline leping, mille alusel kostjale laekunud Janton aktsiate vahendustasu pidi minema jagamisele kostja ja hageja vahel. Kirjalik maaklerileping sõlmiti vaid hageja huvides, kuna ilma hageja huvita ei oleks maaklerilepingut kunagi sõlmitud. Vahendustasu jagamise osas oli aluseks toimiku lk 48 asuv kostja juhatuse liikme poolt koostatud arvestus, mille osas oli vaidlus vaid üksikutes kuludes, mitte põhimõtetes. Üldine põhimõte oli selles, et 2/3 vahendustasust pidi makstama hagejale ja 1/3 vahendustasust pidi jääma kostjale. Vältimaks vaidlusi üksikute kulude osas, esitas hageja 18.11.2008 põhinõude vähendamise avalduse, loobudes

arvestusest 20 000 euro osas ning loobudes vaidlusest Paljassaare projekti kulude osas, kokku 43 832 eurot. Hageja selgitas, et sellega on hageja nõue ka rahaliselt täiesti selge ja arusaadav. Kohus on märkinud, et hageja ei ole väidetava kokkuleppe sõlmimise aega konkretiseerinud. Juulis 2003.a alustati läbirääkimisi, kuidas Janton aktsiatega tehingut teha. Tunnistaja J.-M. L. ja kirjalike tõenditega on tõendatud, et vastavad tehingud tehakse Eesti äriühingu kaudu. T. E. T. on isikuks, kes tehinguteks sobiva äriühingu välja pakub. Seetõttu on ka põhjendatud, et juulis 2003.a alles alustati läbirääkimisi ja alles seejärel jõuti kostjani. Kohus on siinjuures meelevaldselt väitnud, et kuna T. E. T. ei olnud juulis 2003.a kostja juhatuse liige, siis ei saanud ka kostja sellel ajal läbirääkimistel osaleda. Kohus on märkinud, et kostja vastuväited teise lepingu sõlmise osas on loogilised ja kooskõlas ausa äri tavaga. Seevastu hageja väited teise tehingu varjamise vajadusest kaasaktsionäridele ja 04.08.2003 lepingu partnerite ees, ei saa pälvida kohtu tunnustust. Kohus ei ole nimetatud seisukoha avaldamisel arvestanud fakti, et kostja positsioon menetluses on olnud lihtsalt suulise kokkuleppe eitamine, esitamata mitte ühtegi tõendit. Kui kostja soovib väita, et suuline kokkulepe on kellegi huvide kahjustamine ja 04.08.2003 kirjaliku lepingu sõlmimine loogiline ilma suulise kokkuleppeta, siis peab kostja oma seisukohti ka tõendama. Kohus on vääralt pannud nimetatud väidete osas tõendamiskoormise hagejale. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit sellest, miks pidi hageja nõustuma täiesti suvalisele Eesti äriühingule vastava vahendustasu kandmise võimaldamisega. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit sellest, et suuline kokkulepe oleks kedagi kahjustanud ja sellised tõendid ka puuduvad. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit ka sellest, et kostja oleks üldse 04.08.2003 lepingu osas sisulist tööd teinud, et vastavat tasu saada. Kõik nimetatud väited on jäetud analüüsimata. Viited hageja ja kostja läbirääkimistele Paljassaare sadama investeerimisprojekti osas on otsitud ja sisutud. Kohus on tõenditele tuginemata väitnud, et pooled pidasid läbirääkimisi mitte suulise kokkuleppe, vaid hoopis Paljasaare sadama osas. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, taotlenud ühtegi tunnistajat, et tõendada oma väiteid. Ainuke seos, mis üldse Paljassaare Sadama teemat puudutab, on fakt, et kostja soovis oma kohustust hageja ees suunata Paljassaare Sadama projekti ja midagi enamat Paljassaare Sadama projektiga ei seondu. Hageja aga ei olnud nõus osalema Paljassaare Sadama projektis. Kohus on korduvalt viidanud 19.08.2004 e-kirjale ja seostab selle kui AS Prisma Print või T. E. T. kirjaga, mitte kostja seisukohana. Nimetatud e-kirja manuses olev kalkulatsioon on seotud otseselt ja ainult kostjale laekunud summadega ja ainult kostja kohustuste määratlemisega. See, mida nimetatud e-kiri ja sellel asuvad read tähendavad, on ammendavalt selgitanud ka tunnistajad. Nimetatud e-kiri kinnitab üheselt kostja kohustust hageja ees, mitte vastupidi. Otsuses märgitud e-kirja viimane rida tähendab vaid kostja soovi hageja poolt vastava investeeringu tegemiseks, mitte hageja kohustust. Nimetatud ekirja tuleb hinnata kogumis kõikide tõenditega ja see kinnitab üheselt hageja seisukohtade õigsust ehk konkreetse suulise lepingu olemasolu. Kostja ei saanud kuidagi avaldada kostjale laekunud rahade arvestust AS Prisma Print esindajana. Kohus on märkinud hageja poolt esitatud kirjalike tõendite osas seda, et nendes sisalduv teave on kaudne ning selle allikaks on hageja või viimase esindajad. Siinjuures on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et tõendid pärinevad kohtumenetlusele eelnenud ajast ning neid tõendeid ei ole kostja vaidlustanud. Tõendites toodud faktidele ei ole kostja esitanud ühtegi omapoolset tõendit.

Õigussuhte kvalifitseerib kohus, lähtuvalt tõendatud faktilistest asjaoludest. Siiski lepinguõiguse dispositiivsust arvestades ei pea hageja ja kostja vaheline suuline kokkulepe vastama ühe konkreetse lepinguliigi tunnustele. Kokkuleppe kehtivust see ei mõjuta, mistõttu on sisutud ka kostja väited sellest, et hageja on esitanud suulise lepingu osas alternatiivseid käsitlusi. Hageja on 17.04.2008 menetlusdokumendis avaldanud, et tema arvates vastab hageja ja kostja vaheline kokkulepe VÕS § 580 lg-s 1 sätestatud seltsingulepingu tunnustele. Pooled tegutsesid ühise majandusliku eesmärgi nimel ja andsid selleks oma panuse. Seltsinguleping täideti ning on lõppenud ning hageja on nõudnud pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara väljaandmist vastavalt VÕS §-le 604. Kostja ei ole hageja õiguslike põhjendustega nõustunud eelkõige põhjusel, et faktiliste asjaolude põhjal ei ole tõendatud seltsingulepingu sõlmimine. Samas ei vaidlusta kostja õigussuhte kvalifitseerimist VÕS seltsingulepingu sätete alusel. Üksnes vaikiva seltsingu osas on kostja esitanud vastuväite, toetudes VÕS kommentaaridele, et vaieldav on vaikiva seltsingu sätete kohaldamine poolte koostöö osas. Hageja ei kvalifitseerinud hageja ja kostja vahelist õigussuhet mitte ainult vaikiva seltsingu sätete alusel, vaid eelkõige seltsingulepingu üldiste sätete alusel (VÕS § 580 lg 1, 581 lg 1, 592 lg 1, § 604). Vaikivat seltsingut reguleerivad VÕS §-d 610-618. Kuna tegemist ei ole konkreetse ettevõtte majandamisega, võib tegemist olla vaikiva seltsinguga. Kuigi ÄS § 5 lg 1 defineerib ettevõttena majandusüksust, mille kaudu ettevõtja tegutseb, tuleb seda VÕS § 610 lg 1 osas tõlgendada laiendavalt. Ettevõttena võib käsitleda ka konkreetset projekti või sellist majanduslikku eesmärki, mille eduka elluviimise eesmärgil seltsinglased tegutsevad. Vaikiva seltsingu ja tavalise seltsingu vahe seisneb olemuslikult vaid selles, et vaikiva seltsinglase olemasolu jääb kolmandatele isikutele teadmata. Antud juhul see nii toimus. Lisaks võib vaadeldavas õigussuhtes sõlmitud lepingut käsitleda ka käsunduslepinguna VÕS § 619 alusel. Kostja kohustus osutama hagejale teenust, mis seisnes Janton aktsionäridega oma nimel kuid hageja jaoks (huvides) maaklerilepingu sõlmimises ja aktsiate müügi vormistamises. Põhjus, miks hageja ei soovinud maaklerilepingut ise ja oma nimel sõlmida, ei ole oluline. Hageja omakorda oli kohustatud maksma kostjale selle eest tasu 200 000 eurot, mis kostja nõudel suurendati 1/3 vahendustasust. Juhise andmine lepingu sõlmimiseks käsundisaaja nimel viitab lepingu liigina täpsemalt käsunduslepingu eriliigile - komisjonilepingule. Komisjonilepingut eristab tavalisest käsunduslepingust see, et leping sõlmitakse komisjonäri (käsundisaaja) nimel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-06 kinnitanud, et komisjonilepingu võib sõlmida ka teatud teenuse ostmiseks. Tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et 04.08.2003 vahenduslepingut ei sõlminud kostja iseseisvalt ja eraldi hageja sõlmitud lepingust, vaid vastupidi, selle sõlmimine toimus hageja käsundi ja juhise alusel. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ja kostja vaheline leping vastab ka komisjonilepingu tunnustele – just selle alusel kohustus kostja sõlmima oma nimel Janton aktsionäridega lepingu Janton aktsiate vahendamiseks. Vastavalt VÕS § 692 lg-le 2 kohaldatakse komisjonilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui VÕS

VÕS § 626 lg 2 sätestab, et kui käsundisaaja kasutab enda huvides raha, mida ta peab käsundiandja huvides kasutama või mille ta peab edaspidi käsundiandjale välja andma, peab ta raha kasutamise aja eest maksma intressi seadusega sätestatud suuruses. Seega on kostja kohustatud tasuma selle aja eest, mis ta on hagejale kuuluvat summat õigustamatult kinni pidanud, intressi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse vahepealne käik Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2010 otsusega tühistati maakohtu otsus ja tehti uus otsus, millega mõisteti kostjalt hagejale välja põhivõlga 20 284 469,10 kr. ja viivistena kuni kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 10 508 322,90 kr. ja sealt edasi viivis kuni kohustuse kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras täitmata põhinõudelt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.10.2010 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saadeti asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Järgnevalt on hageja apellatsiooniastmes teatanud, et vähendab põhinõuet 20 284 460,10 kroonini. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada osaliselt. Maakohus on TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 rikkudes hinnanud tõendeid ebaõigesti ja on teinud nõude alusena esile toodud asjaolude kohta seetõttu ekslikud järeldused. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud suulise lepingu sõlmimist, millega kostja on võtnud kohustuse anda hagejale üle osa Jantoni aktsiate vahendamise eest saadud tasust. Sellesisulise lepingu sõlmimise kohta saab teha järelduse kostja selleaegse juhatuse liikme T. 19. augustil 2004 P. C.'le saadetud e-kirjast (tl 48-50) ja tunnistajatena ülekuulatud P. C.' ja J-M. L. ütlustest. Erimeelsus valitseb poolte vahel hageja väitel vahendustasu jagamiseks suulise lepingu sõlmimise fakti ja lepingu sisu tuvastatavuse osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tunnistajate P. C.' ja J-M. L. ütlustega on tõendatud, et pooled pidasid enne hageja väidetud suulise lepingu sõlmimist läbirääkimisi kostja poolt Jantoni aktsiate müügist teenitava raha jaotamise üle. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole pooled peetud läbirääkimiste tulemusena lepingu sõlmimiseni jõudnud. Ringkonnakohus ei jaga maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa P. C.'le 19. augustil 2004 saadetud T. e-kirja ja sellele lisatud kasumijaotuse arvestust ning tunnistajate ütlusi pidada piisavaks kinnituseks selle kohta, et pooled sõlmisid nõude aluseks oleva suulise lepingu. Pooled ei vaidle selle üle, et T., kes oli 2004. a augustis kostja ainus juhatuse liige ja osanik, on olnud kõnealuse e-kirja saatja ning selle lisaks oleva kasumijaotuse arvestuse koostaja. Samuti ei ole erimeelsust selles, et kasumijaotuses toodud lähtesummana on

silmas peetud eurodes just seda raha, mille kostja teenis Jantoni aktsiate müügi vahendustasuna. Lähtudes nimetatud eeldustest ning pidades silmas maakohtu õigesti tuvastatud asjaolu, et pooled pidasid läbirääkimisi vahendustasu jagamise üle, ja toetudes peamiselt faktile, et kõnealuses kasumijaotuses on T. selgesõnaliselt kinnitanud, et arvestuse aluseks olevast kostjale laekunud rahasummast (st Jantoni aktsiate müügi vahendamisega teenitud 2 785 438 euro suurusest tasust) tuleb hagejale maksta 1 296 463 eurot, muutub usutavaks hageja väide, et pooled sõlmisid hageja väidetud sisuga suulise lepingu. Lepingu sõlmimist kinnitavad ka maakohtus ülekuulatud tunnistajate P. C.' ja J-M. L. ütlused. Hinnates tunnistajate ütlusi, on maakohus ekslikult pööranud peamist tähelepanu kasumijaotuse arvestusele. TsMS § 251 lg 1 kohaselt ei ole tunnistajate ülekuulamise eesmärk mitte tunnistajate arvamuse väljaselgitamine, vaid ütluste põhjal faktiliste asjaolude tuvastamine. Faktidele, mida tunnistajad on lepingu sõlmimise ja selle sisu kohta avaldanud, ei ole maakohus otsuse langetamisel nõutavat tähelepanu pööranud ning on teinud seetõttu tunnistajate ütlustest ekslikud järeldused. P. C.' ütlustest on lepingu sõlmise tuvastamise seisukohalt oluline, et tunnistaja nõudis enda sõnul hageja palvel T. Jantoni aktsiate vahendustasuna teenitud kasumi jagamise kohta arvestust ja selgitust selle kohta, milline on T. osa kasumist. Tunnistaja on kinnitanud, et T. tehtud päringu ja vestluse aluseks oli suuline leping, mille hageja kostjaga oli tunnistajale teadaolevalt sõlminud. Nimetatud ütlustest saab teha järelduse, et kui T. tunnistajale päringu vastuseks 19. augusti 2004. a e-kirja ja kasumijaotuse saatis, tunnistas ta sellega nii lepingu sõlmimist hagejaga kui ka kostja kohustust maksta hagejale arvestuses toodud summa. Tunnistaja subjektiivne arusaamine kasumijaotuse tabelist, mida maakohus on käsitlenud, ei sisalda fakte lepingu sõlmimise või selle sisu kohta. Tunnistaja J-M. L. ütlused ühtivad fakte puudutavas osas P. C.' ütlustega, mis on antud T.

märgitud, kuid toodud ära eraldi reana ja täpses summas 43 832 eurot. Nimetatud kulude juurde on lisatud ka märkus, et need jaotatakse hiljem. Eeltoodu tõttu on kaheldav kostja väide, et T. esitatud kasumijaotus on vaatamata Paljassaare kulude jaoks ettenähtud eraldi kulureale ja nende kulude hilisema jaotamise kavatsusele siiski tervikuna Paljassaare sadama investeeringu kava. Lisaks sellele on kostja selgituses selle usutavust kahandavad olulised vastuolud. Esmalt on 19. augusti 2004. a e-kirja ja kostja selgituse vahel olemuslik vastuolu. Kostja sõnul on tegemist investeerimiskavaga, mis oma olemuselt peaks kätkema kulutuste tegemist, e-kiri käib aga hoopis raha asjaosaliste vahel jaotamise kohta. Samuti on kostja väitnud, et Paljassaare sadama projektil ja Jantoni aktsiate müügil ei olnud mingisugust seost. Ometi nähtub e-kirjast vastupidi, et selles on peetud silmas sõnaselgelt just selle raha jaotamist, mis on teenitud Jantoni aktsiate vahendustasuna. Lisaks sellele toimus Paljassaare projekt kostja väitel aasta hiljem kui Jantoni aktsiate müük, e-kirja on T. aga saatnud 19. augustil 2004. Asjaolu, et T. on ennast nimetanud seejuures AS-i Prisma Print nõukogu liikmeks, ei väära vaidluse all mitteolevat tõsiasja, et T. oli 19. augusti 2004. a e-kirja saatmise ajal kostja ainsaks juhatuse liikmeks ja osanikuks ning et kasumijaotuses on juttu rahast, mille kostja teenis Jantoni aktsiate müügi vahendustasuna. Seega on kõik kostja väited

Kolleegium leiab, et seltsingu eesmärk oli saavutatud ja seltsing lõppes VÕS § 596 lg. 1 p.5 järgi 09.03.2004, mil vahendustasu laekus kostjale. VÕS § 617 lg.1 sätestab, et vaikiva seltsingu lõppemise korral peab ettevõtja tagastama vaikivale seltsinglasele kahe kuu jooksul seltsingu lõppemisest tema kasumi arvel suurenenud või kahjumi tagajärjel vähenenud panuse. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist seltsingu lõppemisest, s.o. 10.05.2004. Riigikohus on oma otsuses käesolevas asjas selgitanud, et antud juhul tuleb kohaldada VÕS §-i 617 lg. 1. Riigikohtu seiskohad seaduse kohaldamisel on kohustusliku asja uuesti läbivaatavale kohtule. Seetõttu ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et Riigikohtu seisukoht VÕS § 617 lg. 1 kohaldatavuse kohta on ekslik, ning et hageja nõude sissenõutavaks muutumise aja hindamisel tuleks lähtuda VÕS § 615 lg.1 sätetest. Ringkonnakohus nõustub vastutajaga, et VÕS § 617 näol on tegemist erinormiga VÕS § 615 suhtes. VÕS § 615 reguleerib iga-aastast kasumijaotust mitmeid aastaid kestva vaikiva seltsingu osas, VÕS § 617 aga kasumijaotust vaikiva seltsingu lõppemise korral. Kolleegium leiab, et 19.08.2004 e-kirja saatmine hagejale ja tema finantsnõustajale katkestas TsÜS § 158 lg.1 kohaselt hageja nõude aegumise, kuna selles kirjas tunnistas kostja hageja nõuet 1 296 463 euro ulatuses. Seega algas aegumistähtaeg sellest kuupäevast uuesti. TsÜS § st 146 lg.1 kohane kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes seega 19.08.2007. Hageja esitas hagi kasumiosa 3 129 320 kr. (200 000 eurot) väljamõistmiseks 21.08.2007, kuid kuna 19.08.2007 oli pühapäev ja 20.08.2007 riiklik püha, siis tulenevalt TsÜS § 136 lg. 8 tuleb aegumistähtaja lõppemise päevaks lugeda 21.08.2007, s.o. nõue, mis esitati 21.08.2007, ei ole aegunud. Seega kohus leiab, et hageja nõue 200 000 euro ja sellelt arvestatava viivise nõue tuleb rahuldada (viivised alat4es 01.01.2005) vastavalt seltsingulepingu tingimustele ja VÕS §-dele 617 lg. 1 ja 113 lg.1 17.04.2008 suurendas hageja hagi nõuet 31 141 349 kroonini ja esitas nõude ka seadusjärgsete viiviste väljamõistmiseks alates 29.08.2004. Hageja vähendas 18.11.2008 põhinõuet 30 351 227 kroonini. Apellatsiooniastmes vähendas hageja haginõuet 20 284 660,10 kroonini. Riigikohus on antud asjas selgitanud, et TsÜS § 160 lg. 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet muuhulgas suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Kolleegium leiab, et hageja nõue osas, mille võrra ta suurendas põhivõla nõuet 17.04.2008 ja sellele vastav osa viivisenõudest, on aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Nagu kolleegium tuvastas, muutus hageja nõue sissenõutavaks 10.maist 2004 ja nõude aegumine katkes ning algas uuesti 19.augustil 2004. TsÜS § 146 lg.1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 142 lg.1 kohaselt pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuivõrd osalise nõude rahuldamiseks esitatud hagi ei peata ülejäänud nõudeosa aegumist ja hageja esitas ülejäänud nõude osas hagi pärast kolme aasta möödumist nõude aegumistähtaja algusest, siis on vastav nõue ja sellelt arvestatavad viivised aegunud ning selles osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et nõude aegumistähtaeg on TsMS § 146 lg. 4 järgi 10 aastat, kuivõrd kostja rikkus oma kohustust tahtlikult. Nagu Riigikohus on selgitanud, on selle sätte kontekstis tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Antud sätte kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et võlgnik kohustust tahtlikult ei täitnud Selle sätte kohaldamiseks peab lisanduma lisaks võlgniku tahtlusele tema tahe teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (otsus nr. 3-2-1-79-09) s.t. sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis. Mingit kostja tahet hagejat heade kommete vastaselt kahjustada antud asjas ei nähtu ega pole tõendatud. Kolleegium ei nõustu ka apellandi selle seisukohaga, mille kohaselt pooled pidasid läbirääkimisi (nõude üle) suvest 2004 kuni 2007.a. novembrini, mistõttu TsÜS §-de 167 ja 168 lg.1 kohaselt peatus selleks ajaks nõude aegumine, samuti selles, et hageja esindaja poolt pretensiooni esitamine 11.12.200, millises anti kostjale aega 19.08.2004 e-kirjast tuleneva nõue täitmiseks kaks kuud, peatas TsÜS § 167 lg. 2 järgi kaheks kuuks nõude aegumise. Tunnistaja G. P. A. C. ütlustega on tõendatud, et tema pidas 2004.a. hageja esindajana kostja seadusliku esindajaga läbirääkimisi 2004.a. suvel-sügisel, kusjuures läbirääkimiste sisuks oli seltsingulaste kulutuste arvestamine. 2004.a. detsembris sai ta hagejalt teate, et kostja ei kavatse „raha maksta“. Pärast seda saatis ta kostja seaduslikule esindajale järelpärimise, millele vastust ei saanud (toimiku I kd., lk.234). Seega oli kostja hagejale teatanud juba 2004.a. lõpus, et ta keeldub nõuet rahuldamast. Mingit kohtukõlbulikku tõendit selle kohta, et kostja nõustus uuest läbi rääkima nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda, hageja (apellant) esitanud ei ole. Hageja esindajate või väidetavate esindajate e-kirjavahetust ei saa TsMS § 251 jj kohaselt hinnata tunnistajate ütlustena ega seetõttu tõenditena neis sisalduvate faktiliste asjaolude kinnitamiseks. Lisaks märgib kohus, et hageja esindajate poolt nõude esitamine võlg tasuda, kasvõi osaliselt, ei kujuta endast läbirääkimisi nõude või asjaolu üle , millest nõue võib tuleneda. Arvamuste vahetusest, mis peatab VÕS § 167 lg.1 järgi nõude aegumise, peab nähtuma, et põhimõtteliselt võib olla võimalik veel mingi kokkuleppelise lahenduse saavutamine (vt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, lk. 167). Mis puutub VÕS § 167 lg.2 kohaldamisse, siis kolleegium leiab, et selle sätte alusel peatub aegumine täiendava tähtaja möödumiseni siis, kui õigustatud isikul kohustuse täitmiseks antud tähtaja määramine on ise tehtud mõistliku tähtaja jooksul, s.o. kohe pärast kostja poolt oma kohustuse täitmisest keeldumisest teadasaamist (eeldatavasti 2004.a. detsembris). Hageja esindaja esitas aga pretensiooni koos täiendava tähtaja andmisega kostjale alles 11.12.2006, s.o. 2 aasta möödumisel kostja keeldumisest. Seega kohus leiab, et nimetatud pretensioon ei peatanud kaheks kuuks nõude aegumist. Viiviste nõude esitas hageja 17.04.2008. Pidades silmas TsÜS § 154 sätteid, leiab kolleegium, et nõue viiviste saamiseks aegumata nõudeosalt 200 000 eurot 2004.a. (hageja nõudis viiviseid alates 29. augustist 2004) on aegunud. Vastavalt VÕS §-le 154 algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Seega algas viiviste nõudes 2004.a. eest aegumistähtaeg 1.jaanuaril 2005, viivist e nõude esitas hageja aga 17.04.2008, s.o. hiljem kui 3 aastat 1. jaanuarist 2005.

Kuivõrd alates 2005.a. eest nõutavate viiviste nõude aegumistähtaeg algas 1.jaanuaril 2006, siis sellest ajast arvestatavate viiviste nõue 200 000 euroselt põhinõudelt ei ole aegunud ja kuulub rahuldamisele, lähtudes VÕS § 113 lg.1 alusel arvestatavast viivisintressimäärast. Kolleegium leiab, et hagejale tuleb põhinõudelt 200 000 eurot perioodi eest 01.01.2005 kuni 23.02.2011 välja mõista viivist 118 376 eurot, lähtudes järgnevast arvestusest. Perioodi eest 01.01.2005 kuni 31.12.2005 oli Euribor 2% pluss 7% aastas, seega aastaintress 9%, mis teeb põhinõudelt 18 000 eurot. 01.01.2006 kuni 30.06.2006 Euribor 2,25 pluss 7%, s.o. aastaintress 9,25%, poolaasta intressimäär 4,625, mis teeb põhinõudelt selle poolaasta eest 9 250 eurot. 01.07.2006 kuni 31.12.2006 (2,75 pluss 7):2 võrdub 4,875, mis teeb põhinõudelt 9 750 eurot. 01.01.2007 kuni 30.06.2007 Euribor 3,5% pluss 7% teeb poolaasta intressiks 5,25%, mis võrdub 10 500 euroga. 01.07.2007 kuni 31.12.2007 (4% pluss 7%):2 võrdub 5,5%, mis teeb 11 000 eurot. 01.01.2008 kuni 31.12.2008 aastaintress 4% pluss 7%, mis võrdub 22 000 euroga. 01.01.2009 kuni 30.06.2009 (2,5% pluss 7%):2 võrdub 4,75%, mis teeb 9500 eurot. 01.07.2009 kuni 31.12.2009 (1% pluss 7%):2 on 4%, mis võrdub 8000 euroga. 01.01.2010 kuni 31.12.2010 aastaintress 1% pluss seitse, mis võrdub 18 000 euroga. 01.01.2011 kuni 23.02.2011 on 54 päeva, aastaintress oli 1% pluss 7%, s.o. 8%. Päevaintressimäär oli 8 jagada 365, s.o. ca 0,022%, mis annab päevaintressiks põhinõudelt 44 eurot, seega 54 päeva viivis on 2 376 eurot. Kokku viivis märgitud perioodi eest on 118 376 eurot, mis tuleb VÕS §-de 101 lg. 1 ja 113 lg.1 kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 teise lause alusel mõistab kohus välja viivised VÕS § 113 lg.1 sätestatud määras otsuse tegemisest kuni põhinõude 200 000 eurot täitmiseni. Kuna kolleegium rahuldab põhinõude ca 15% ulatuses 1 296 463.st eurost, siis jätab kolleegium poolte menetluskulud 85% ulatuses hageja ja 15% ulatuses kostja kanda.

Vastavalt TsMS §-le 174 lg.1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Mere Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.