Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-52-10 Tartu, 5. oktoober 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu Ari Salmivuori hagi OÜ Intercapital vastu põhivõla 30 351 227 krooni ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-30737 OÜ Intercapital kassatsioonkaebus 20 284 460 krooni 10 senti Hageja Ari Salmivuori (isikukood xxxxxx-xxxX), esindajad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Margo Lemetti Kostja OÜ Intercapital (registrikood 10933744), esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Ants Mailend 6. september 2010. a Hageja esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti ning kostja esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Ants Mailend. Istungit protokollis Ragne Loog
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-30737 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le Intercapital kassatsioonkaebuselt 15. veebruaril 2010. a tasutud kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ari Salmivuori (hageja) esitas 21. augustil 2007 Harju Maakohtule hagi OÜ Intercapital (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 3 129 320 krooni. 17. aprilli 2008. a avaldusega täiendas hageja nõuet ning palus kostjalt välja mõista 31 141 349 krooni (1 990 295 eurot) kohustuse täitmiseks, kohustuse täitmisega viivitamise eest viivitusintressina 9 947 954 krooni ja kohustuse kohase täitmiseni viivitusintress 11% aastas. 18. novembri 2008. a avalduses vähendas hageja põhinõuet ning palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista 30 351 227 krooni kohustuse täitmiseks, kohustuse täitmisega viivitamise eest viivitusintressina 12 832 955 krooni ja kohustuse kohase täitmiseni viivitusintress 11% aastas.
2.Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid Soome äriühingu Oy Janton (edaspidi Janton) aktsionärid
4.augustil 2003 kostjaga aktsiate müügi vahendamiseks lepingu. Kostja ainsaks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks oli tehingu tegemise ajal Tapani Ensio Teeriaho (edaspidi Teeriaho). Jantoni aktsionärid sõlmisid kostja edastatud ettepanekul müügilepingu äriühinguga Bank of America. Kostja esitas 4. augusti 2003. a lepingu alusel hagejale 9. jaanuaril 2004 arve nr 13 vahendustasu maksmise kohta. Sama tehingu alusel on kostja esitanud ka teistele Jantoni aktsionäridele arved 1-12 ja 14-24.
Arvetest on 99,3% tasutud. Tegelikult leidis aktsiatele ostja hageja. Hageja sõlmis kostjaga suulise seltsingulepingu, et korraldada Jantoni aktsiate müük ja saada tehingult vahendustasu. Lepingu järgi oli hageja ülesandeks leida aktsiatele ostja ning leppida kokku tehingu hinnas ja muudes olulistes tingimustes. Kostja ülesanne oli vormistada Jantoni aktsionäridega maaklerileping ning korraldada vajadusel aktsiate müügilepingu sõlmimise ja täitmise tehnilisi asjaolusid, esitada aktsionäridele arved ning maksta tasu laekumisel hageja osa välja. Kostja rolliks tehingus oli üksnes maksta hagejale vahendustasu ja võimaldada Eesti äriühingu kaudu maksude optimeerimine. Kokkuleppe järgi pidi kostja saama aktsiate müügi vahendamisest tasu 200 000 eurot. Aktsiate müügileping sõlmitigi hageja leitud ostjaga. Kostja ei pidanud tehingu ettevalmistamiseks läbirääkimisi ega garanteerinud tehingut. Kostja üksnes edastas ostja pakkumuse müüjatele. Pooled panustasid seltsingusse mitterahaliselt, seega ei ole võimalik lepingu lõppemisel panuseid tagastada. Seltsingu tegevuse lõppemisel tuleb poolte vahel kasum jagada vastavalt panusele. Hagejal on õigus nõuda kostjalt seltsingulepingu täitmist ja hagejale kuuluva kasumiosa väljamaksmist. Poolte panused seltsingusse ei olnud võrdsed, hageja panus oli oluliselt suurem. Hageja ja kostja muutsid seltsingulepingut selliselt, et kostja pidi saama 1/3 osa vahendustasust. Kostja on oma võlgnevust tunnistanud 19. augusti 2004. a kirjas hageja esindajale. Vaatamata korduvatele pöördumistele ei ole kostja hageja nõuet rahuldanud. Kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates 29. augustist 2004, s.o pärast 19. augusti 2004. a kirjas märgitud kalkulatsioonile lisatud mõistlikku tähtaega. Kostja peab tasuma viivitusintressi seadusjärgses määras. Kostja aegumise vastuväide ei ole õige, kuna tähendust ei oma mitte tehingu sõlmimise, vaid nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Nõude aegumise tähtaja kulgemise alguseks tuleb lugeda 31. detsember 2004. Aegumise vastuväite hindamisel tuleb arvestada poolte läbirääkimiste mõju aegumise tähtaja kulgemisele, samuti asjaolu, et kostja on kohustust tahtlikult rikkunud. Hageja viitas ka väidetava tehingu muule õiguslikule iseloomule, tuues selles esile käsundi ja komisjonilepingu iseloomu.
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Pooled ei ole kunagi sõlminud kokkulepet, millest võiks tuleneda hageja nõue kostja vastu. Jantoni aktsionäride ja kostja suhteid reguleerib 4. augusti 2003. a leping. Hageja ega ka hagejaga seotud isikud ei ole esitanud mingeid vastuväiteid lepingu täitmisele ega tasunõude põhjendatusele. Kostja möönab, et hageja oli Jantoni aktsiate müügiks pidanud ise varem läbirääkimisi Bank of America esindaja J-M. Lampolaga, kuid müügitehing jäi sõlmimata aktsionäride erimeelsuste tõttu. Hageja osalemine tehinguga seotud läbirääkimistes on loomulik, kuna hageja oli üks aktsionäridest ja ka äriühingu juhtorgani liige. Panga sooviks oli osta enamik äriühingu kapitalist. Kostja ülesanne oli valmistada ette vähemalt 90% kapitalist hõlmav müügitehing. Kostja pidas aktsionäridega läbirääkimisi ja saavutas eesmärgi. Kostja ei ole kunagi rääkinud hagejaga ega ka hageja nimetatud isikutega hagejale vahendustasu
üleandmises või jagamises kokkuleppimisest. Poolte suhted on reguleeritud kirjalikus vormis sõlmitud lepinguga. Hageja ei oleks kogenud ärimehena mingil juhul jätnud sellele lepingule lisandunud muid (täiendavai) rahalisi kokkuleppeid kirjalikult vormistamata. Hageja väidetav nõue on aegunud. Hageja nõue saaks põhineda üksnes 4. augusti 2003. a tehingul. Tehingust tulenev nõue aegub kolme aasta möödumisel arvates selle sissenõutavaks muutumisest.
4.Harju Maakohus jättis 29. detsembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et vaidluses tuleb tuvastada, kas pooled on avaldanud kokkulangevat tahet ja kas pooled on avaldanud tahet olla õiguslikult seotud. Hageja on erinevates dokumentides ja kohtumenetluse kestel esitanud vahenduslepingu sõlmimise aja ja asjaolude kohta erinevaid väiteid. Hageja on esile toonud lepingu sõlmimise nii 2003. a juulis,
4.augustil 2003 kui ka 2004. a augustis. Esialgses hagiavalduses väidab hageja, et tehingueelseid läbirääkimisi pidasid Janton, keda esindas hageja, ning kostja, keda esindas Teeriaho. Hageja väitel pidi Jantoni (mitte hageja) ja kostja vahel sõlmitud suulise vahenduslepingu järgi kostja vahendustasu suuruseks olema 200 000 eurot.
17.aprilli 2008. a avalduses selgitas hageja, et sõlmis kostjaga 2003. a juulis seltsingulepingu, mille alusel pidi kostjale jääma osa maaklerilepingu alusel laekuvast vahendustasust. Samas avalduses on hageja siiski ka seisukohal, et pooled on sõlminud vahenduslepingu. Hageja ei ole väidetava kokkuleppe sõlmimise aega konkretiseerinud. Hageja väited tehingu poolte kohta on vastukäivad. Tunnistaja J.-M. Lampola andis kohtus ütlusi selle kohta, et viibis hageja ja Teeriahoga ühisel kohtumisel 2003. a juulis Helsingis. Kohtumisel oli juttu Jantoni aktsiate müügist äriühingule Bank of America ning muu hulgas ka hageja soovist saada aktsionäridelt vahendustasu. Kokkulepet tema juuresolekul ei sõlmitud. Tehing kavatseti teha Eesti äriühingu kaudu. Teeriaho osales tunnistaja arusaamise järgi kohtumisel eraisikuna. Veel paar päeva pärast eelnimetatud kohtumist arutas tunnistaja hagejaga, milline peaks olema Teeriahole jääva vahendustasu suurus. Maakohtute registriosakondade keskandmebaasi väljatrüki järgi on Teeriaho kostja juhatuse liikmeks oleku kohta tehtud kanne 12. augustil 2003. Teeriaho on kostja nimel sõlminud lepingu 4. augustil 2003. Andmeid varasema esindusõiguse kohta kohtule esitatud ei ole. Seega saab nii tunnistaja JM. Lampola ütluste kui ka toimikus oleva dokumentaalse tõendi alusel teha järelduse, et Teeriaho osales 2003. a juulis Helsingis toimunud läbirääkimistel eraisikuna, mitte kostja esindajana. Sellele viitab ka jutuks olnud osaliste kavatsus teha tehing Eestis loodava äriühingu kaudu. Kas ja millistel asjaoludel on hageja sõlminud kokkuleppe Teeriahoga isiklikult, ei kuulu tuvastamisele praeguse vaidluse raamides. Seega on tõenditega ümber lükatud hageja väide, et pooled sõlmisid JM. Lampola juuresolekul vahendustasu jagamises kokkuleppe. Tunnistaja ütlustest saab üheselt järeldada, et ka hageja ise ei lugenud toimunud läbirääkimisi lõppenuks, kuivõrd hageja arutas tunnistajaga pärast läbirääkimisi veel vahendustasu võimaliku (mõistliku) suuruse üle. Isegi juhul, kui Teeriahol ka oli kostja esindusõigus kohtumise ajaks juba tekkinud, ei ole siiski tõendatud hageja ja kostja vahel kokkuleppe sõlmimine. Hageja ei ole esile toonud läbirääkimistel
kokkulepitu konkreetset sisu. Tunnistaja ütluste järgi arutati tehingu(te) tegemisega seotud asjaolusid, aga mingeid kokkuleppeid ei sõlmitud. Vahendustasu küll mainiti, aga tema kuuldes lõplikke tasusid ei arutatud. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hageja väide 2003. a juulis kostjaga kokkuleppe sõlmimisest Jantoni aktsiate müügist saadava vahendustasu jaotamises ei ole kooskõlas kohtule esitatud tõenditega.
23.septembri 2008. a kohtuistungil selgitas hageja, et ta sõlmis mõlemad lepingud samal ajal, s.o 4. augusti 2003. a vahenduslepingu ja suulise vahenduslepingu. Teine leping jäi kirjalikult vormistamata põhjusel, et hageja ei soovinud selle lepingu sõlmimisest teistele aktsionäridele teada anda.
4.augusti 2003. a lepingu on lihtkirjalikus vormis sõlminud kostja ja Jantoni aktsionärid. Lepingule on teiste hulgas OY Ajanta ja OY Rausanne nimel alla kirjutanud hageja. Lepingu sisu on selge: aktsionärid võtsid lepingu järgi kohustuse maksta kostjale 2,5% vahendustasu igalt müüdud aktsialt juhul, kui ostja ostab aktsiaid vähemalt 90% aktsiapakist kaasa arvatud optsioonilepingud. 4. augusti 2003. a leping on täidetud. Kostja leidis aktsiatele ostja, tuues aktsionäridele ostupakkumuse lepingus ettenähtud ajal. Vaidlust ei ole selle üle, et aktsionärid ja ostja sõlmisid müügilepingu ning aktsionärid on tasunud 99,3% kostja esitatud vahendustasu arvetest. 4. augusti 2003. a lepingus puudub mis tahes viide teisele lepingule ja vahendustasu jagamisele. Hageja väide samal ajal teise lepingu sõlmimise kohta on konkretiseerimata. Hageja ei selgitanud, kus, kellega ja milles täpselt kokku lepiti. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid kokkuleppimise asjaolusid või kokkuleppe sisu.
14.novembri 2007. a istungil ja 17. aprilli 2008. a avalduses selgitas hageja esindaja, et vahendustasu kokkulepe sõlmiti tunnistajate juuresolekul, samuti, et kokkulepet arutati hageja, kostja seadusliku esindaja ja advokaadi juuresolekul. Hageja väide ei ole kooskõlas tunnistajate ütlustega. Tunnistaja JM. Lampola ütlusi hindas maakohus eespool. Tunnistaja G. P. Charpentier' kinnitas kohtus, et ta ei ole kostja esindajaga (Teeriahoga) isiklikult kohtunud. Hageja väited kostja ebaproportsionaalsest tasust võrrelduna osutatud teenuse mahuga ei muuda õigussuhte iseloomu. 4. augusti 2003. a lepinguosalised on teenuses ja tasu suuruses kokku leppinud. Kohtul puudub õigus sekkuda võlasuhete poolte tehingu sisusse selle otstarbekuse kaalutlusel. Õige võib olla hageja väide, et ilma tema huvita ei oleks maaklerilepingut sõlmitud, kuid sellest ei saa teha järeldust hagi põhjendatuse kohta. Hageja on tehingule alla kirjutanud ja sellega kinnitanud huvi tehingu vastu. Ka juhul, kui hagejal oli lisaks kirjaliku lepingu sisus märgitule veel mingi muu (teiste lepinguosaliste eest varjatud) huvi, ei muuda see kirjalikus vormis sõlmitud vahenduslepingut tühiseks. Hageja kinnitas menetluses, et ei tugine 4. augusti 2003. a lepingu näilisusele. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hageja väide kostjaga 4. augustil 2003, s.o samal ajal kahe lepingu sõlmimise kohta ei ole kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Hagiavalduses ning 7. detsembri 2006. a pretensioonis on hageja väitnud, et 1 990 295 euro tasumise kokkuleppe on hageja ja Teeriaho sõlminud 19. augustil 2004. 17. aprilli 2008. a avalduses väitis hageja, et pidas kostjaga 2004. a läbirääkimisi 2003. a sõlmitud kokkuleppe muutmiseks. Kostja on
väitnud, et ta ei ole 2004. a hagejaga läbirääkimisi pidanud ega ka kokkuleppeid sõlminud. Kostja möönis, et Teeriaho pidas märgitud ajal hagejaga läbirääkimisi Paljassaare sadama investeerimisprojekti ettevalmistamise üle. Maakohus leidis, et nii hageja enese selgitused kui ka kostja selgitused ja tunnistajate ütlused 2004. a tehtud toimingute kohta kinnitavad kostja väiteid, et Teeriaho isiklikult ja tema esindatud AS Prisma Print on pidanud hagejaga läbirääkimisi investeerimisprojektide üle. Läbirääkimistel on muu hulgas arutatud ka 4. augusti 2003. a lepingu täitmisest kostjale laekunud summade investeeringutes arvestamist, kuid kokkuleppele ei ole jõutud. Tunnistaja J-M. Lampola andis kohtule ütlusi selle kohta, et hageja rääkis talle pärast aktsiate müügitehingut, et vahendustasu jagamisel on tal tekkinud erimeelsused Teeriahoga. Hageja palus ennast vahendada Teeriahoga kompromissi saavutamisel. Tunnistaja pidas Teeriahoga 2004. a suvel läbirääkimisi ning nad jõudsid ühele meelele, et pärast vahendustasust kulude mahaarvamist jäetakse Teeriahole kompromissina 1/3 osa. Tunnistaja kinnitas, et temal tekkis Teeriahoga läbirääkimistel arusaam, et viimasel on õigus ja võim otsustada vahendustasu saatuse üle. Tunnistajal ei olnud hageja volitust kompromissi (lepingut) sõlmida ning ta üksnes vahendas räägitu hagejale. Seega on tunnistaja J-M. Lampola ütlustega tõendatud, et tema ja Teeriaho vahetasid kohtumisel informatsiooni ja seisukohti, kuid lepingut ei sõlminud. Tunnistaja G. P. Charpentier' andis kohtus ütlusi selle kohta, et hageja pöördus tema poole 2004. a augustis kostjaga varem suuliselt sõlmitud lepingu asjus. Hageja ei selgitanud täpselt, millal varasem leping sõlmiti. Oli juttu, et varem sõlmitud lepingut on hiljem muudetud. Esimene kontakt Teeriahoga oli tema algatusel telefonitsi 2004. a sügisel. Tunnistaja rääkis Teeriahole lepingust ja Jantoni aktsiate müügilepingust saadud vahendustasu jagamisest hagejaga. Tema kirjale vastas Teeriaho arvestusega, mis erines hageja arvestusest. Hageja arvas, et Teeriaho ettepaneku järgi peaks ka temal olema õigus kulusid esitatud arvestusse lisada. Rohkem temal Teeriahoga kontakte ei olnud, kuid hiljem teatas hageja, et Teeriaho ei kavatse siiski raha maksta. Tunnistaja ütlustega on tõendatud kostja väide, et hageja ettepanekul peeti läbirääkimisi erinevate summade maksmiseks ja võimalike kulude arvestamiseks. Teeriaho kinnitas, et osales läbirääkimistel eraisikuna ning tema huvi oli suunatud üksnes Paljassaare projekti õnnestumisele. Investeeringute saamiseks oli ta valmis tegema hageja soovidele järeleandmisi. Hageja ei ole seda kostja väidet kummutanud. Seega pidasid hageja ja Teeriaho läbirääkimisi, kuid kokkulepet erimeelsuste tõttu siiski ei sõlminud. Tunnistaja on väidetava suulise vahenduslepingu asjaolusid kuulnud üksnes hageja selgituste kaudu. Teeriahoga ta isiklikult kohtunud ei ole. Hageja tugineb nõudes 19. augusti 2004. a e-kirjale lisatud kalkulatsioonile, mis ei olnud kohtu hinnangul seostatav kostjaga. Kohus nõustus kostjaga selles, et kiri ega selle lisa ei tõenda hageja ja kostja lepingu sõlmimist. Õige ei ole hageja väide, et kostja juhatuse liige on kirja allkirjastanud. Kalkulatsioon on saadetud vastuseks G. P. Charpentier' sama kuupäeva kirjale, mis on adresseeritud Teeriahole, mitte kostjale. Teeriaho on kirjale vastanud AS-i Prisma Print nõukogu esimehena, millele on kirjas selgelt ka viidatud. Kirja koostamise aeg langeb kokku kostja selgitustega Paljassaare projektis osaluse planeerimise kohta. Samal päeval on tehtud äriregistris OÜ Bolton
Realestate muutmiskanne (omandamine asutajalt). Kalkulatsioonis eneses on viide selles märgitud summade seotusele Paljassaare sadama kuludega. Hageja esitatud dokumentaalset tõendit saab teabekandjana arvestada üksnes tervikuna. Õige on kostja väide, et 19. augusti 2004. a kirjas sisaldub ettepanek võtta vastastikused kohustused. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks avaldanud tahet sõlmida hagejaga tehing AS-i Prisma Print kirjas märgitud tingimustel, arvestades sellest üksnes ühe poole (kostja) kohustusi. Isegi juhul, kui lugeda kostja kirjaga seotuks juhatuse liikme (Teeriaho) kaudu, ei ole võimalik pooli siduda dokumendi sisuga vaid osaliselt, s.o üksnes kostja kohustuste kaudu. Kirjas on selgelt välja toodud vastastikused kohustused; arvestuste tulem lõpeb hageja maksekohustusega, mitte vastupidi. Sellisele kokkuleppele jõudmist eitavad aga menetluse mõlemad pooled. Kirja saab hinnata vaid ettepanekuna osaleda investeerimisprojektis, mitte aga kostja võlatunnistusena. Eeltoodut kokku võttes leidis maakohus, et hageja on küll esile toonud ja tõendanud läbirääkimiste toimumise 2004. a suvel ja sügisel, kuid ei ole tõendanud lepingu sõlmimist. Asjas kogutud tõendite järgi ei saa tuvastada pooltel ühise eesmärgi olemasolu. Hageja on sõlminud Jantoni aktsiate müügilepingu. Müügilepingus on müüja eesmärgiks saada temale kuuluva eseme üleandmisel ostja käest kokkulepitud tasu. Leping on täidetud ja sellega eesmärk saavutatud.
4.augusti 2003. a lepingus kostjaga on hageja osalenud kahe müüja esindajana. Selle tehingu eesmärgiks on vahendada lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või teavitada kolmandat isikut lepingu sõlmimise võimalikkusest. Leping on täidetud ja eesmärk saavutatud. Asjas tuvastatud poolte ja teiste
4.augusti 2003 lepinguosaliste toimingud on nende lepingutega hõlmatud. Kostja ei võta omaks hageja väidet, et pooltel oli ühine eesmärk jagada 4. augusti 2003. a lepingust saadavat tasu. Hageja ei ole ühegi tõendiga kinnitanud, et kostja oleks sellise eesmärgi nimel mingeid toiminguid teinud või sellise eesmärgi tajumist kuidagi väljendanud. Hinnates eeltoodut kogumis leidis, maakohus, et hageja väide 2004. a augustis lepingu sõlmimise kohta ei ole kooskõlas asjas kohtule esitatud tõenditega. Ükski kohtule esitatud tõend ei kajasta mõlema poole kattuvaid tahteavaldusi ning tahet olla õiguslikult seotud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole võimalik rahuldada ka viivitusintressi nõuet. Kostja vastuväide hagi aegumise kohta ei ole põhjendatud. Hagi aegumise tähtaja kulgemise sidumine 4. augusti 2003. a lepingu sõlmimisega ei ole vaidluse asjaolusid arvestades õige ega põhjendatud. Kohus ei tuvastanud eeltoodud motiividel poolte vahel lepingu sõlmimist ning seega puudus võimalus ka hinnata väidetava lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ja ka väidetava hageja õiguste rikkumise aega.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhiliste väidete kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti. Tõendatud on suulise kokkuleppe sõlmimine. Pooled sõlmisid kas seltsingulepingu või käsunduslepingu eriliigi - komisjonilepingu. Kostja palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. jaanuari 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 20 284 460 krooni 10 senti ja viivisena kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 10 508 322 krooni 90 senti ning täitmata põhinõudelt viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) §s 94 sätestatud määras. Esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi on maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 rikkudes hinnanud tõendeid valesti ja teinud nõude alusena esile toodud asjaolude kohta seetõttu ekslikud järeldused. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel kaasa otsuse tühistamise. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud suulise lepingu sõlmimist, millega kostja on võtnud kohustuse anda hagejale üle osa Jantoni aktsiate vahendamise eest saadud tasust. Sellesisulise lepingu sõlmimise kohta saab teha järelduse kostja selleaegse juhatuse liikme Teeriaho 19. augustil 2004 P. Charpentier'le saadetud e-kirjast (tl 48-50) ja tunnistajatena ülekuulatud P. Charpentier' ja J-M. Lampola ütlustest. Muud asjas esitatud tõendid ei oma hageja väidetud kokkuleppe sõlmimise ja selle sisu tuvastamise seisukohast tähtsust ja need tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Samuti ei ole vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust Jantoni aktsiate müüki puudutaval 4. augustil 2003 sõlmitud vahenduslepingul ning seetõttu ei ole vaja peatuda sellega seotud asjaoludel ja seda puudutavatel tõenditel. Erimeelsus valitseb poolte vahel hageja väitel vahendustasu jagamiseks suulise lepingu sõlmimise fakti ja lepingu sisu tuvastatavuse osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et tunnistajate P. Charpentier' ja J-M. Lampola ütlustega on tõendatud, et pooled pidasid enne hageja väidetud suulise lepingu sõlmimist läbirääkimisi kostja poolt Jantoni aktsiate müügist teenitava raha jaotamise üle. Ringkonnakohus ei nõustunud aga maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole pooled peetud läbirääkimiste tulemusena lepingu sõlmimiseni jõudnud. Ringkonnakohus ei jaganud maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa P. Charpentier'le 19. augustil 2004 saadetud Teeriaho e-kirja ja sellele lisatud kasumijaotuse arvestust ning tunnistajate ütlusi pidada piisavaks kinnituseks selle kohta, et pooled sõlmisid nõude aluseks oleva suulise lepingu. Pooled ei vaidle selle üle, et Teeriaho, kes oli 2004. a augustis kostja ainus juhatuse liige ja osanik, on olnud kõnealuse e-kirja saatja ning selle lisaks oleva kasumijaotuse arvestuse koostaja. Samuti ei ole erimeelsust selles, et kasumijaotuses toodud lähtesummana on silmas peetud eurodes just seda raha, mille kostja teenis Jantoni aktsiate müügi vahendustasuna. Lähtudes nimetatud eeldustest ning pidades silmas maakohtu õigesti tuvastatud asjaolu, et pooled pidasid läbirääkimisi vahendustasu jagamise üle, ja toetudes peamiselt faktile, et kõnealuses kasumijaotuses on Teeriaho selgesõnaliselt kinnitanud, et arvestuse aluseks olevast kostjale laekunud rahasummast (st Jantoni aktsiate müügi vahendamisega teenitud 2 785 438 euro suurusest tasust) tuleb hagejale maksta 1 296 463 eurot, muutub usutavaks hageja väide, et pooled sõlmisid hageja väidetud sisuga suulise lepingu. Paikapidav on maakohtu seisukoht, et 19. augusti 2004. a e-kirja ei saa pidada võlatunnistuseks
VÕS § 30 tähenduses, kuid hageja ei olegi kõnealusele dokumendile võlatunnistuse tähendust andnud, vaid on omistanud e-kirjale õigesti pooltevahelise suulise lepingu sõlmimist kinnitava tõendi tähenduse. Lepingu sõlmimist kinnitavad ka maakohtus ülekuulatud tunnistajate P. Charpentier' ja J-M. Lampola ütlused. Hinnates tunnistajate ütlusi, on maakohus ekslikult pööranud peamist tähelepanu kasumijaotuse arvestusele. TsMS § 251 lg 1 kohaselt ei ole tunnistajate ülekuulamise eesmärk mitte tunnistajate arvamuse väljaselgitamine, vaid ütluste põhjal faktiliste asjaolude tuvastamine. Faktidele, mida tunnistajad on lepingu sõlmimise ja selle sisu kohta avaldanud, ei ole maakohus otsuse langetamisel nõutavat tähelepanu pööranud ning on teinud seetõttu tunnistajate ütlustest ekslikud järeldused. P. Charpentier' ütlustest on lepingu sõlmise tuvastamise seisukohalt oluline, et tunnistaja nõudis enda sõnul hageja palvel Teeriaholt Jantoni aktsiate vahendustasuna teenitud kasumi jagamise kohta arvestust ja selgitust selle kohta, milline on Teeriaho osa kasumist. Tunnistaja on kinnitanud, et Teeriahole tehtud päringu ja vestluse aluseks oli suuline leping, mille hageja kostjaga oli tunnistajale teadaolevalt sõlminud. Nimetatud ütlustest saab teha järelduse, et kui Teeriaho tunnistajale päringu vastuseks 19. augusti 2004. a e-kirja ja kasumijaotuse saatis, tunnistas ta sellega nii lepingu sõlmimist hagejaga kui ka kostja kohustust maksta hagejale arvestuses toodud summa. Tunnistaja subjektiivne arusaamine kasumijaotuse tabelist, mida maakohus on käsitlenud, ei sisalda fakte lepingu sõlmimise või selle sisu kohta. Tunnistaja J-M. Lampola ütlused ühtivad fakte puudutavas osas P. Charpentier' ütlustega, mis on antud Teeriaho 19. augusti 2004. a e-kirjaga saadetud kasumijaotuse seotuse kohta nõude aluseks oleva suulise lepinguga. Nagu eespool märgitud, kinnitasid mõlemad tunnistajad, et hageja osales aktsiate müügi ettevalmistuses ning et pooled pidasid läbirääkimisi vahendustasu tehingujärgse jagamise üle. Ka need ütlused toetavad kaudselt hageja väidet kokkuleppe kohta jagada vahendustasu hiljem poolte vahel. Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema väited. Eeltoodud hageja esitatud tõendid on piisavad pooltevahelise lepingu sõlmimise fakti tuvastamiseks. Kuna lepingu sõlmimise fakti tõendamine lasus kõnealusel juhul hagejal, võis kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei esitanud nõude kinnituseks tõendeid. Kuivõrd hageja on lepingu sõlmimise kinnitamiseks eelloetletud tõendid esitanud, siis lasus ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Kuna negatiivse asjaolu tõendamist ei saa kostjalt oodata, lasus kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus anda hageja väiteid ja tõendeid ümberlükkav selgitus nende asjaolude ja tõendite kohta, mida hageja lepingu sõlmimise kohta esitas. Kostja on 10. juuni 2008. a menetlusdokumendis väitnud, et 19. augusti 2004. a e-kiri kujutab endast investeerimiskavatsust Paljassaare sadama projekti, mis aga jäi poolte erimeelsuse tõttu ellu viimata. Ühtegi tõendit sellise üldsõnalise selgituse usutavaks muutmiseks kostja esitanud ei ole. Paljassaare
sadama kulud on küll kasumijaotuses märgitud, kuid toodud ära eraldi reana ja täpses summas 43 832 eurot. Nimetatud kulude juurde on lisatud ka märkus, et need jaotatakse hiljem. Eeltoodu tõttu on kaheldav kostja väide, et Teeriaho esitatud kasumijaotus on vaatamata Paljassaare kulude jaoks ettenähtud eraldi kulureale ja nende kulude hilisema jaotamise kavatsusele siiski tervikuna Paljassaare sadama investeeringu kava. Lisaks sellele on kostja selgituses selle usutavust kahandavad olulised vastuolud. Esmalt on
19.augusti 2004. a e-kirja ja kostja selgituse vahel olemuslik vastuolu. Kostja sõnul on tegemist investeerimiskavaga, mis oma olemuselt peaks kätkema kulutuste tegemist, e-kiri käib aga hoopis raha asjaosaliste vahel jaotamise kohta. Samuti on kostja väitnud, et Paljassaare sadama projektil ja Jantoni aktsiate müügil ei olnud mingisugust seost. Ometi nähtub e-kirjast vastupidi, et selles on peetud silmas sõnaselgelt just selle raha jaotamist, mis on teenitud Jantoni aktsiate vahendustasuna. Lisaks sellele toimus Paljassaare projekt kostja väitel aasta hiljem kui Jantoni aktsiate müük, e-kirja on Teeriaho aga saatnud 19. augustil 2004, st üsna pea pärast vahendustehingu sõlmimist 4. augustil 2004. Asjaolu, et Teeriaho on ennast nimetanud seejuures AS-i Prisma Print nõukogu liikmeks, ei väära vaidluse all mitteolevat tõsiasja, et Teeriaho oli 19. augusti 2004. a e-kirja saatmise ajal kostja ainsaks juhatuse liikmeks ja osanikuks ning et kasumijaotuses on juttu rahast, mille kostja teenis Jantoni aktsiate müügi vahendustasuna. Seega on kõik kostja väited 19. augusti 2004. a e-kirja saatmise asjaolude ja poolte suhete kohta, millega maakohus on soostunud, paljasõnalised ja vastuolulised. Lisaks on maakohus Teeriaho 19. augusti 2004. a e-kirja hinnates jätnud tähelepanuta, et kohtule esitatud tõendi tõlge ei ole õige. Tõlke kohaselt peab 1 296 463 eurot maksma Ari (tl 50), tegelikkuses aga näeb kasumijaotus ette, et sama summa tuleb Arile maksta (tl 48). Vaidlust ei ole selles, et Ari nime all on seejuures peetud silmas hagejat. Eeltoodu põhjal on hageja esiletoodud asjaolud ja nende kinnitamiseks esitatud tõendid kogumis piisavad pooltevahelise lepingu sõlmimise fakti tuvastamiseks. Suulise lepingu vahendustasu jagamiseks saab lugeda sõlmituks samal ajal aktsiate vahenduslepingu sõlmimisega 4. augustil 2003. Lepingu sisuks on olnud kokkulepe jagada omavahel kostja poolt Jantoni aktsiate müügi vahendamise eest saadud tulu. Võttes arvesse mõlema poole rolli loodud õigussuhtes, vastab sõlmitud leping VÕS §-des 580 jj reguleeritud seltsingule. Hageja on seltsingusse panustanud vahendustehingule kaasaaitamisega, mis vastab olemuselt VÕS §-des 658 jj reguleeritud maakleriteenuse osutamisele. Kuna vahendustasu teenimisega on seltsingu eesmärk saavutatud, on seltsing VÕS § 596 lg 1 p 5 alusel lõppenud ning hagejal on VÕS § 604 alusel õigus saada kokkulepitud osa seltsinguga teenitud kasumi jagamisest. Hageja väljapakutud komisjonilepingu regulatsiooni ei saa kohaldada, kuna hageja taotleb osa saamist mitte ainult enda aktsiate vahendamisest teenitud vahendustasust, vaid kogu vahendustasust, mida teeniti kõikide müüdud aktsiate vahendamise eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oli pooltevahelises suhtes komitendiks kõikide Jantoni aktsiate suhtes, mille vahendamisest tulu teeniti. Hagejale kuuluva seltsingu kasumiosa suuruse kindlaksmääramisel on kõige usaldusväärsem tõend
Teeriaho 19. augusti 2004. a e-kiri, mille kohaselt tuleb hagejale seltsingu kasumist välja maksta 1 296 463 eurot. Tunnistajate teadmine, et hagejale tuli maksta 2/3 tasust, pärineb tunnistajate sõnul pooltega peetud aruteludest. Tunnistaja J-M. Lampola on seejuures andnud selgituse kasumijaotuses oleva 630 000 euro suuruse summa kohta, väites, et selle on temale teadaolevalt kostja maksnud hageja eest äriühingule JM Capital optsioonide tasuna. Liites summad 1 296 463 eurot ja kostja poolt hagejale arvestuse järgi optsioonide eest tasumisega makstuks loetud 630 000 eurot ning võrreldes seda kasumijaotuse ja tunnistajate ütluste järgi Teeriahole jääma pidanud 795 143 euro suuruse summaga, jaguneb kasum pärast tabelis toodud kulutuste mahaarvamist poolte vahel ligilähedaselt nii, nagu hageja ja tunnistajad on väitnud - 2/3 hagejale ja 1/3 kostjale (tabelis märgitud kui T. T.). Eeltoodu põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlana 1 296 463 eurot, mis võrdub Eesti Panga ametliku kursi järgi 20 284 460 krooni 10 sendiga. Kuna tegemist oli VÕS § 28 tähenduses tasulise lepinguga, tuleb kostjalt mõista välja viivis, mille määra osas on hageja juhindunud seaduses sätestatud viivisemäärast. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Lepingulise kohustuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral (VÕS § 100) on VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi üheks õiguskaitsevahendiks võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise korral VÕS § 113 lg 1 alusel viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seadusest tuleneva viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 7% aastas. Hageja on palunud viivise välja mõista alates 29. augustist 2004 kuni kostja poolt kohustuse täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ajavahemikku 29.08.2004 - 31.12.2005 jääva 490 päeva eest 9%-lise viivisemäära alusel 2 450 807 krooni 40 senti viivist; ajavahemikku 01.01.2006 - 30.06.2006 jääva 181 päeva eest 9,25%-lise viivisemäära alusel 930 445 krooni 40 senti; ajavahemikku 01.07.2006 - 31.12.2006 jääva 184 päeva eest 9,75%-lise viivisemäära alusel 996 995 krooni 10 senti; ajavahemikku 01.01.2007 - 30.06.2007 jääva 181 päeva eest 10,5%-lise viivisemäära alusel 1 056 181 krooni 30 senti; ajavahemikku 01.07.2007 - 31.12.2008 jääva 550 päeva eest 11%-lise viivisemäära alusel 3 362 218 krooni 70 senti ning ajavahemikku 01.01.2009 - 20.01.2010 jääva päeva 385 päeva eest 8%-lise viivisemäära alusel 1 711 675 krooni. Kokku tuleb seega välja mõista 10 508 322 krooni 90 senti viivist. Alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni kohustuse kohase täitmiseni tuleb kostjalt hageja nõude alusel TsMS § 367 järgi välja mõista VÕS §s 94 sätestatud intress täitmata põhinõude summalt. Nõude aegumise osas on õige hageja käsitlus, mille kohaselt tuleb lugeda nõude aegumise tähtaja alguseks nõude sissenõutavaks muutumist, mis ei saanud olla varem kui vahendustasu laekumine kostja arvele. Paikapidav on kosja poolt Jantoni aktsionäridele esitatud vahendustasu arvetele tuginev hageja käsitlus, mille kohaselt tuleb aegumist hakata kõnealusel juhul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 kohaselt lugema 2004. a lõppemisest ning kuna hagi on esitatud kohtule
17.augustil 2007, siis ei ole hageja nõue TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtud kolme aasta pikkust aegumise tähtaega silmas pidades aegunud. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäetakse poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi
kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult jätnud kohaldamata rahvusvahelise eraõiguse seaduse. Kohtud oleksid pidanud kindlaks määrama, kas vaidluses tuleb kohaldada Soome või Eesti õigust. Kui kohaldama peab Soome õigust, võib see mõjutada õiguslikku olukorda põhivõla, viivisenõude ja aegumise osas. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, millal muutus nõue sissenõutavaks. Ilma selleta ei saa otsustada põhi- ja kõrvalnõude aegumise üle. Otsuses on vaid viidatud, et viivisenõue muutus sissenõutavaks
29.augustil 2004, kuna hageja nii nõuab. Valesti on kohaldatud TsÜS § 147 lg-t 3. Seltsingulepingust tulenevad nõuded ei ole kokkulepitud tasu nõuded. Seltsingu likvideerimisel väljamakstav tasu selgub alles seltsingu likvideerimisel. Vahendustasu 4. augusti 2003. a tehingu eest laekus kostjale hiljemalt 9. märtsil 2004, seega muutus nõue sellest hetkest sissenõutavaks. Hagi aegus seega TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 9. märtsil 2007, hagi esitati aga alles 21. augustil 2007. Hoolimata sellest, kas lugeda aegumistähtaja alguseks 9. märts 2004 või 31. detsember 2004, oleks aegunud hageja nõude see osa, mille ta esitas 17. aprilli 2008. a avalduses. Nõude osaline esitamine ei tohi luua olukorda, kus hageja saab menetlustoimingutega oma suva järgi mõjutada aegumistähtaegade pikkust. TsÜS § 160 lg 1 sisuks on peatada nõuete aegumine üksnes hagiga esitatud osas. Samale järeldusele on Riigikohus jõudnud lahendis 3-2-1-102-08. Asjakohane ei ole Riigikohtu lahend 3-2-1-108-08, sest see käsitles viivisenõude aegumist. TsÜS § 144 kohaselt on koos põhinõudega aegunud ka viivisenõue. Isegi kui saaks kohaldada TsÜS § 147 lg-t 3, on aegunud viivis nõudelt, mis ületab algses hagis nõutud 3 129 320 krooni, sest hiljem esitatud põhinõue aegus TsÜS § 160 lg 1 alusel. Viivisenõude arvestamisel on jäetud tähelepanuta TsÜS §-d 146 ja 14. 2004. aastal sissenõutavaks muutunud viivisenõue aegus
31.detsembril 2007. Seega on igal juhul aegunud 623 497 krooni 75 sendi suurune viivisenõude osa. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Hageja väidetest tulenevalt saab kostjaks olla vaid Teeriaho. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et pooled sõlmisid seltsingulepingu. Isegi kui seltsinguleping oleks sõlmitud, saaks selle olla sõlminud vaid hageja ning Teeriaho ning hageja ei saaks nõuda kasumi jaotamist/likvideerimist, sest seltsing ei omandanud kostjale tasutud raha. Isegi kui hageja ja kostja oleksid sõlminud seltsingulepingu, saaks kostja vastu VÕS § 626 alusel teoreetiliselt esitada üksnes seltsinguvarasse väljaandmise nõude. Alles väljaandmise järel saaks arvutada, milline on seltsingu likvideerimisel jaotatav summa. Selline nõue oleks samuti aegunud TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel. Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel põhjendanud oma mittenõustumist maakohtu seisukohtadega, vaid on esitanud uued põhjendused. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta luges vaidlusaluse lepingu sõlmituks just 4. augustil 2003. Tunnistajate ütlustest on tehtud valed ja
põhjendamata järeldused. Ringkonnakohus oleks pidanud dokumentaalse tõendi tõlke õigsuses kaheldes seda enne pooltega arutama. Võõrkeelse dokumendi tõlgendamine erinevalt kohtule esitatud tõlkest tõendi esitaja vastaspoole kahjuks on poolte võrdsuse põhimõtte rikkumine. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas saab 19. augusti 2004. a e-kirjast järeldada poolte kokkuleppe olemasolu. Hageja on võtnud omaks väite, et e-kirjas toodud arvestustes ei ole Teeriaho pidanud silmas raha maksmist hagejale, vaid selle investeerimist äriprojekti. Ringkonnakohus tühistas oma resolutsiooniga maakohtu otsuse tervikuna, samas rahuldas ta oma uue otsusega hagi üksnes osaliselt. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hagi 10 066 766 krooni 90 sendi põhivõla ja sellele vastava viivisenõude osas.
8.Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
9.Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad varem esitatud seisukohtade juurde.
10.1. juuni 2010. a määrusega anti asi lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
11.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu istungil jäid poolte esindajad varem esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Kolleegium võtab esmalt seisukoha pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta. Kvalifikatsioonist sõltub, kas nõude aegumistähtaja algusele on võimalik kohaldada TsÜS § 147 lg 3 esimeses lauses sätestatut, mille kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, või tuleb kohaldada teisi sätteid. Kolleegium lähtub õigussuhte kvalifitseerimise eeldusena ringkonnakohtu tuvastatust, mille kohaselt sõlmisid pooled suulise lepingu, mille põhiline eesmärk oli jagada omavahel kostja poolt Jantoni aktsiate müügi vahendamise eest saadud tulu. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus selle asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
14.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et poolte suuline leping vastab kõige rohkem seltsingulepingu tunnustele. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad kaks või enam isikut seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Praegusel juhul luges ringkonnakohus seltsinglaste ühiseks eesmärgiks Jantoni aktsiate müügi vahendamist ja selle eest vahendustasu saamist ning saadud vahendustasu omavahelist jaotamist. Hageja panuseks VÕS § 581 lg 1 tähenduses oli eelkõige vahendustasu teenimise võimaluse väljapakkumine kostjale ning ka aktsiatele ostja leidmine. Kostja panuseks oli eelkõige maaklerilepingu vormistamine Jantoni aktsionäridega ja müügilepingu sõlmimise ja täitmise asjaolude korraldamine, samuti maksude optimeerimise võimaluse loomine. Kolleegiumi hinnangul vastab poolte seltsing kohtu tuvastatud asjaolude alusel vaikiva seltsingu
tunnustele. VÕS § 610 lg 1 kohaselt kohustub vaikiv seltsinglane (praegusel juhul hageja) tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Sama paragrahvi lg 3 esimese lause kohaselt tekivad ettevõtte majandamisel tehtud tehingutest õigused ja kohustused üksnes ettevõtjale. Seega iseloomustab vaikivat seltsingut asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut. Nii on see ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt toimunud ka praegu, mil Jantoni aktsionäridele ja aktsiate ostjale nähtavalt on tegutsenud vaid kostja. Hageja on aga, ilmselt sooviga enda tegevust Jantoni teiste aktsionäride eest varjata, tegutsenud vaikiva seltsinglasena varjatult.
15.Kolleegium on seisukohal, et (vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga. TsÜS § 147 lg 3 eeldab aga kokkulepitud tasu maksmist mingisuguse vastastikuse soorituse (töö, teenuse vms) eest. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum. Seltsingut ei iseloomusta seega kokkulepitud tasu maksmine. Seetõttu on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt algas aegumistähtaeg praegusel juhul TsÜS § 147 lg 3 kohaselt 2004. a lõppemisest. TsÜS § 147 lg-t 3 praegusel juhul kohaldada ei saa. Nimetatud ekslik seisukoht võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.
16.Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud nõude sissenõutavaks muutumise aega. Ringkonnakohus on üldsõnaliselt märkinud, et nõue ei saanud muutuda sissenõutavaks enne vahendustasu laekumist kostja kontole. Vahendustasu laekus kostja kontole 2004. a alguses. Kuna TsÜS § 147 lg-t 3 on kohaldatud alusetult, on vaja määrata kindlaks nõude sissenõutavaks muutumise aeg.
17.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus nõude sissenõutavaks muutumise aja kindlaks määrama. Kuna pooltevahelise lepingu korral on tegemist vaikiva seltsingu lepinguga, saab hageja nõue praegusel juhul olla suunatud seltsingu tegevuse tulemusel tekkinud kasumi jaotamisele. Seejuures on oluline määrata poolte seltsingu lõppemise aeg. VÕS § 591 esimese lause kohaselt peavad seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased seltsingu lõppemisel koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande ning tegema ettepaneku jaotada kasum või katta kahjum. Tegevusaruanne tuleb koostada ka vaikiva seltsingu lõppemisel, kuid lisaks täpsustab VÕS § 617 lg 1, et vaikiva seltsingu lõppemise korral peab ettevõtja tagastama vaikivale seltsinglasele kahe kuu jooksul seltsingu lõppemisest tema kasumi arvel suurenenud või kahjumi tagajärjel vähenenud panuse. Seega muutub vaikiva seltsingu lõppemise korral hageja nõue sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist seltsingu lõppemisest. Seltsingu lõppemise aega võib aidata kindlaks teha Teeriaho 19. augustil 2004 saadetud e-kiri, mida
ringkonnakohus on pidanud kasumiosa suuruse kindlaksmääramisel kõige usaldusväärsemaks tõendiks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgesõnaliselt hinnata, kas see tõend võimaldab tuvastada ka seltsingu lõppemise aega, mis omakorda võimaldab kindlaks määrata nõude sissenõutavaks muutumise aja. Kõrvalnõuete sissenõutavaks muutumise ja aegumise kohta vt otsuse p 19.
18.Järgmisena käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid TsÜS § 160 lg 1 kohta. Kolleegium loeb need väited õiguslikeks ning seega lubatavaks, hoolimata sellest, et varasemas menetluses selliseid väiteid ei esitatud. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Praeguses asjas tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas 21. augusti 2007. a hagiga nõudest ühe osa esitamine peatas aegumise ka nõude algselt esitamata jäetud osa suhtes, mis esitati 17. aprilli 2008. a hagiavalduse täiendustega. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kolleegium möönab, et kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem (nagu ka praegusel juhul, I kd, tl 19). Kolleegium leiab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eespool nimetatud seisukoht kehtib ka juhul, mil kohtus pannakse hagiga maksma ainult kõrvalnõue (algse hagiavaldusega üks osa viivisenõudest ja hilisema avaldusega ülejäänud osa). Seega muudab kolleegium seisukohta, mis on väljendatud nt Riigikohtu 26. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08. Riigikohus on 7. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 leidnud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Viidatud lahendis oli siiski tegemist olukorraga, mil menetluse kestel muudeti hagi alust, mitte ei suurendatud nõuet. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lähtuvalt nõude sissenõutavaks muutumise aja määramise tulemusest kontrollima, kas hageja 17. aprilli 2008. a hagiavalduse täiendusega esitatud nõude osa on aegunud. Kolleegium märgib ka seda, et asja uuel läbivaatamisel tuleb mh hinnata hageja esitatud väiteid nõude aegumistähtaja peatumise kohta pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu ning kostja kohustuste tahtliku rikkumise kohta, mis hageja arvates annab alust kohaldada TsÜS § 146 lg-t 4. Riigikohus on TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldusi analüüsinud nt 16. septembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 tehtud otsuses.
19.Kõrvalnõuete (eelkõige viivise) sissenõutavaks muutumise ja aegumise kohta märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus on määranud viivise sissenõutavaks muutumise ajana 29. augusti 2004, kuna hageja on taotlenud viivise väljamõistmist arvates sellest kuupäevast. Eraõiguse normid ei tunne siiski võimalust määrata viivise sissenõutavus kindlaks ainult hageja soovist ja tema taotletud kuupäevast
lähtudes, sellel peab olema ka materiaalõiguslik alus. Seetõttu tuleb asja uuel läbivaatamisel seaduses sätestatud alusel kindlaks määrata ka viivise sissenõutavaks muutumise aeg ning seejärel hinnata, kas ja milline osa viivisest võib olla aegunud. Seejuures on oluline see, et 21. augusti 2007. a hagis ei nõudnud hageja viivist, vaid üksnes osa põhinõudest. Seetõttu ei peatunud aegumistähtaja kulgemine viivisenõude osas, põhinõude esitamine ei peata esitamata jäetud kõrvalnõude aegumistähtaega. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et 17. aprilli 2008. a hagiavaldusega esitatud põhinõude osa on aegunud, on aegunud ka sellele nõude osale vastav viivisenõue. Viivise korral tuleb arvestada ka TsÜS §-s 154 sätestatut, mille kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Selle normi kohaldamine võib mh viia tulemusele, et kui mingi osa viivisest muutus sissenõutavaks 2004. a ja kolme aasta pikkune aegumistähtaeg algas järelikult 2004. a lõppemisest, siis on see osa viivisenõudest aegunud, kuna esimest korda nõuti viivist hagiavalduse 17. aprilli 2008. a täiendustes. Viivis muutub VÕS § 113 lg 1 kohaselt sissenõutavaks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kolleegium märgib ka seda, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa on vastuolulised. Resolutsioonis on ringkonnakohus mõistnud viivise välja VÕS §-s 94 sätestatud määras. Otsuse põhjendavas osas on ringkonnakohus viidanud hageja taotlusele mõista viivis välja VÕS § 113 lg 1 alusel, mille kohaselt lisandub VÕS §-s 94 sätestatud määrale 7% aastas.
20.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited Soome õiguse kohaldamise kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kumbki pool ei ole varasemas menetluses tuginenud sellele, et vaidlus on võimalik lahendada ka Soome õiguse alusel. Kogu menetluse kestel on pooled tuginenud Eesti õiguse kohaldatavusele.
21.TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatud asjaolude hindamise keelu tõttu ei saa kolleegium hinnata kostja väidet, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Ringkonnakohus on tuvastanud suulise lepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel. Kolleegiumi hinnangul ei ole võõrkeelse dokumendi tõlgendamine erinevalt esitatud tõlkest praegusel juhul poolte võrdsuse põhimõtet rikkunud. Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a istungi protokollist (II kd, tl 46 jj) nähtub, et hageja esindaja on ringkonnakohtu tähelepanu juhtinud ebaõigele tõlkele. Seega ei tulnud selle asjaolu käsitlemine ringkonnakohtu otsuses kostjale üllatuslikult ega ole poolte võrdsuse põhimõtte rikkumine. Kostja ei ole väitnud, et soomekeelne isikunimi kujul "Arille" tähendaks eesti keeles midagi muud kui "Arile". TsMS § 33 lg 2 kohaselt ei ole kohtul kohustust nõuda, et tõlke kinnitaks vandetõlk või notar. Seega võib kohus tõlkes leiduva ilmse ebatäpsuse ka ise parandada. Kolleegiumi hinnangul ei anna kassatsioonkaebuse ülejäänud väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamisele.
22.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
23.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Kostja eest on kautsjoni tasunud Tapani Ensio Teeriaho. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Seetõttu tuleb kostjal kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.