2.Menetluskulud jaotada alljärgnevalt: 2.1 Hageja M. L.`i menetluskulud jätta riigi kanda 2.2 Kostja L. L. FIE menetluskulud kannab hageja M. L..
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.Hagiavalduse kohaselt on hageja M. L. alates 2001. aastast pöördunud perearst L. Lipu poole kõrgvererõhu kaebustega. Perearst määras raviks vererõhku alandavad tabletid, mis soovitud mõju ei avaldanud. Teiste ravimeetodite kasutamist perearst vajalikuks ei pidanud. 2003. aasta kevadeks tõusis hageja vererõhk 280/150. 2005.a algul viibis M. L. statsionaarsel ravil Puru Haiglas, kus vererõhk alandati süstide abil mõne päevaga 130/70-le. Pärast seda tehti operatsioon, kuid hageja nägemist taastada ei õnnestunud.
2.Hagejale teadaolevatel andmetel põhjustab kõrge vererõhk silmade siserõhu tõusu, mis põhjustas võrkkesta hävimise ning nägemise kaotuse. Hageja leiab, et nägemise kaotuse põhjuseks on perearsti määratud valed ja ebapiisavad ravivõtted. Nägemise kaotus tõi aga hageja elukorralduses olulisi muutusi – piiratud on tema liikumisvabadus, mistõttu ei ole võimeline iseseisvalt oma igapäevast elu korraldama. Nägemise kaotusega kaasnes paratamatult füüsiline ja hingeline valu ja kannatused. M. L. hindab talle tekitatud kahju viiesajale tuhandele kroonile. Hageja taotles ekspertiisi määramist tuvastamaks, kas oli tegemist diagnoosi või raviveaga, mida oL.s saanud tavapärase raviga vältida. Hageja palub hagi rahuldada ning välja mõista L. L. FIE-lt kahju hüvitamiseks 500 000 krooni.
3.Kohtuistungil 09.02.2011 selgitas hageja esindaja, et nõude aluseks on VÕS § 127, § 770, samuti § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2, tegemist on lepingulise suhtega. Hageja jääb endale kindlaks, et dr Lipu poolt välja kirjutatud ravimid teda ei aidanud ning perearsti määratud ravi põhjustas nägemise kaotuse.
II KOSTJA VASTUS
4.Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et VÕS § 127 lg 3 kohaldamiseks ja kahju hüvitamise nõudmiseks puudub igasugune alus. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oL.s tahtlikult või raskest hooletusest põhjustanud hagejal nägemise kaotuse. Kostja on nõuetekohaselt täitnud kõiki temale pandud kohustusi. Kostja kirjutas hagejale välja tabletid kõrgvererõhu raviks, kuid kostja ei saa vastutada selle eest, kas patsient, kellele ravim välja on kirjutatud, selle välja ostab ja seda nõuetekohaselt tarvitab. Kostjale teadaolevatel andmetel käis hageja 2004. aastal silmaarsti vastuvõtul ning silmaarst diagnoosis hagejal kahtluse glaukoomile. 2005. a kinnitas silmaarst glaukoomi diagnoosi. Kostja märgib, et glaukoomi korral on tugev geneetiline eelsoodumus. Glaukoom tuleb avastada varakult ja õigeaegselt, õigeaegne diagnoosimine, järjepidev silmakontroll ja ravi tagavad enamasti patsiendile rahuldava nägemise. Kostja kinnitab, et tema kui perearsti ravivõtted ei sa olla hagejale kahju tekkimise põhjuseks. Kuna kostja ei ole süüdi kahju tekkimises, ei saa ta ka vastutada kahju tekkimise eest. Kostja kinnitab, et on täitnud VÕS § 758 lg 1 sätestatud patsiendi ravimise ja nõustamise kohustust, samuti teavitanud hagejat tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Sama kinnitab ka Tervishoiuameti järelevalve osakonna vastus, milles on jõutud veendumusele, et hagejale on teostatud kõik vajalikud meditsiinilised uuringud ning määratud adekvaatne ravi. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata kuna on tõendamata. Tõendamiskoormis antud asjas lasub hagejal. Kuna õigusvastast käitumist tuvastatud ei ole, tuleb igasugune kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
III KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
6.Hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 127 jj, § 770. Kohtuistungil viitas hageja esindaja ka VÕS § 1044 lg 3, mille järgi lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral vastutab kahju tekitaja selle eest ka VÕS 53. peatükis (õigusvastane kahju tekitamise) sätestatu alusel. (tl 147)
7.Hageja leiab, et kostja vastutus tuleneb nii lepingulisest suhtest kui kahju õigusvastasest tekitamisest. 7.1 Vastavalt VÕS § 758 lg 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Sama paragrahvi 2.- lõike järgi vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. 7.2 Vastavalt VÕS § 770 lg 1 vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja arst (VÕS § 758 lg 2 nimetatud isik) üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoL.u saamise kohustuse rikkumise eest. 7.3 Tervishoiuteenuse osutaja ja arsti vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. (VÕS § 770 lg 3). Hageja esindaja kinnitas kohtuistungil, et dokumenteerimise kohustust perearst L. L. rikkunud ei ole. Seega lasub tõendamiskoormis hagejal. 7.4 Tulenevalt VÕS § 770 lg 1, on kostja vastutuse aluseks kohustuse süüline rikkumine.Seega vastutab isik oma teo eest üksnes siis, kui ta on kohustuse rikkumises süüdi. Järelikult on vastutuse tekkimiseks vajalik tuvastada nii kohustuse rikkumine kui süü. VÕS § 104 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kostja kinnitab, et ei ole jätnud midagi tegemata ei tahtlikult ega hooletusest. Tõendamiskoormis lasub eelnimetatud sätetest tulenevalt patsiendil ehk hagejal. Ka terviserikkest tulenevat kahju peab tõendama patsient (VÕS § 770 lg 4). Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oL.s tahtlikult või raskest hooletusest põhjustanud hagejal nägemise kaotuse. Kostja on nõuetekohaselt täitnud kõiki temale pandud kohustusi. Kostja kirjutas hagejale välja tabletid kõrgvererõhu raviks, kuid kostja ei saa vastutada selle eest, kas patsient, kellele ravim välja on kirjutatud, selle välja ostab ja seda nõuetekohaselt tarvitab. Kohus märgib, et lisaks eeltoodule ei ole hageja tõendanud ka seda, kas ja kuidas ta perearsti ravijuhiseid täitis, muuhulgas kas tarvitas kirjutatud ravimeid vastavalt etteantud režiimile. 7.5 Kahju hüvitise väljamõistmiseks hageja kasuks peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumist, süüd, kahju tekkimist ja põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Hageja M. L. leiab, et kostja dr. L. Lipu kohustuste rikkumine seisneb alljärgnevas: - dr. L. ravis aastatel 2001-2004 hagejat valesti, mistõttu kaotas hageja nägemise; - dr. L. keeldus tegemast vererõhku alandavaid süste; - dr. Lipu väitel ei ole kõrgvererõhk seotud nägemisega; - hageja võttis dr. Lipu kirjutatud vererõhku alandavaid tablette, kuid need ei andnud tulemust;
-
2005. a sattus hageja Puru haiglasse, selL.s ajaks oli nägemine juba kadunud. Statsionaaris sai tablette, mis alandasid kõrgvererõhu 5 päevaga 280/150-lt 130/70-le. (tl 1-5; 11-18) Hageja leiab, et kostja ebapiisavad ja valed ravivõtted põhjustasid hageja pimedaksjäämise (tl 40, 147) 7.6 Tuvastamaks kas oli tegemist diagnoosi või raviveaga, mida oL.s saanud tavapärase raviga vältida, palus hageja määrata ekspertiis (tl. 41) Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisi Instituudis teostatud komisjoni ekspertiisiakti nr 1 13.12.2010 on eksperdid andnud arvamuse, et - M. L. põeb nii III staadiumi kõrgvererõhktõbe kui ka mõlema silma terminaalse staadiumi glaukoomi. Nii kõrgvererõhktõve kui ka glaukoomi tüsistusena võib tekkida nägemise häire, mis progresseerudes viib nägemise kaotusele. Profülaktiliste reeglite täitmine (nt ravimite võtmine, vastava dieedi pidamine, elustiili muutus) ning medikamentoosse ravi õigeajaline ning täismahuline määramine annab tavaliselt hea tulemuse. Galukoom on halvasti medikamentoossele ravile alluv haigus, mida ei mõjuta ka dieet ja elustiili muutmine, õigeaegne kirurgiline ravi ei anna sageli või annab vaid lühiajalise tulemuse. Kohtuarstlikuks ekspertiisiks esitatud ravidokumentide andmete põhjal ei saa täpselt tuvastada kumb eelmainitud haigustest oli nägemise kaotuse põhjuseks. Komisjon arvab, et perearst L. Lipu poolt olid teostatud kõik vajalikud uuringud, määratud adekvaatne ja õigeaegne kõrgvererõhktõve ravi, patsiendi ravimisel ei esinenud diagnoosi- või ravivigu. (tl 136) Ainus tõend, millega hageja soovis tõendada raviviga ehk kohustuste rikkumise fakti dr. Lipu poolt, väidab vastupidist - hageja ravimisel diagnoosi- või ravivigu ei esinenud. Seega ei ole hageja tõendanud, et kahju (nägemise kaotus) tekkis kostja kohustuse rikkumise (vale ravi ja ebapiisavad ravivõtted) tulemusena. 7.7 Kostja on oma vastuväidete tõendamiseks lisanud Tervishoiuameti järelevalve osakonna vastuse (tl 86), mille kohaselt on vastuseks hageja kaebusele tervishoiuteenuse osutaja tegevuse üle järelevalve teostamiseks ning pärast tervisekaardiga tutvumist jõutud veendumusele, et hagejale on teostatud kõik vajalikud meditsiinilised uuringud ning määratud vastavalt uuringutele ja analüüsidele adekvaatne ravi. 7.8 Kostja deliktilise vastutuse aluseks on kaitstud õigushüve (ehk hageja tervise) õigusvastane kahjustamine. Seega juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja tegevuse tulemusena patsiendi tervis halveneb, on tegemist tervishoiuteenuse osutajapoolse õigusvastase käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 2). Eelviidatud ekspertiisiakti ja Tervishoiuameti järelevalve osakonna vastusega on tõendatud, et perearst L.Lipu määratud ravi oli õige ja adekvaatne. Seega kostja tegevuse tulemusena ei saanud hageja tervis halveneda. 7.9 Kuna kostjapoolne kohustuse rikkumine ning hageja tervise õigusvastane kahjustamine tõendatud ei ole, puudub vajadus analüüsida kahju, kostja süüd ja põhjuslikku seost kahju ja kostja tegevuse vahel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi on tõendamata – kostja vastutuse alused ei ole täidetud ei VÕS § 770 ega § 1044 tulenevalt. Kohus jätab hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
8.Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.
9.09.09.2008.a kohtumäärusega määras kohus M. L.ile riigi õigusabi osutaja riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. (tl 19) 24.03.2009 määrusega rahuldas kohus M. L.i menetlusabi taotluse ning vabastas M. L.i täielikult menetluskulude kandmisest (tl 67) 9.1 TsMS § 190 lg 1 kohaselt ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. 9.2 Vastavalt TsMS § 190 lg 4 kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. 9.3 TsMS § 190 lg 7 järgi võib kohus mõjuva põhjuse olemasolul vabastada isiku sama paragrahvi lõike 4 järgi tekkinud menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. (vt Riigikohtu 01.02.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09) TsMS § 190 lg 7 nimetatud hinnangu andmine on kohtu diskretsiooniotsus, sest kohtul tuleb kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte (Riigikohtu 14.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-156-10). 9.4 Arvestades menetlusabisaaja majanduslikku ja tervislikku seisundit (nägemispuudega pensionär, kelle igapäevane toimetuL. raskendatud), on kohtu arvates põhjendatud vabastada TsMS § 190 lg 7 järgi M. L. tema enda menetluskulude (riigilõivu hagi esitamisel ja riigi õigusabikulude) riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus peab põhjendatuks mõista hagejalt välja vastaspoole menetluskulud vastavalt TsMS § 190 lg 1. 9.5 Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. (TsMS § 174 lg 1)
Kohtunik Evi Kool
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.