2-09-56794/20 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas 29.10.2009 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt 16 600 krooni ja viivise saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ja 11.12.2009 lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja esitas 04.01.2010 Harju Maakohtule hagiavalduse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.12.2007 kliendilepingu, mille p 1 järgi tegi kostja hagejale ülesandeks ja hageja võttis endale kohustuseks täita kostja poolt antud ülesanded lepinguga ettenähtud mahus ja tingimusel, sh kostja kui süüdistatava kaitsmine apellatsioonimenetluses, sh Harju Maakohtu 25.10.2007 otsusele kriminaalasjas nr 1-06-1708 apellatsiooni koostamine ja kohtule esitamine. Lepingu p 5 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale ülesande täitmise eest koos käibemaksuga 141 600 krooni. Tasuda tuli 7 päeva jooksul alates arve saamisest. 03.12.2007 esitas hageja kostjale arve nr 070595 summas 141 600 krooni, tasumise tähtajaga 10.12.2007. Arvest tasus kostja 125 000 krooni ja senini on tasumata 16 600 krooni. Hageja on kõik lepingust tulenevad kohustused täitnud ja hageja hea töö tulemusena on kostja mõistetud õigeks talle esitatud süüdistustes. Käsunduslepingu kohaselt ei olnud hageja kohustuseks õigeksmõistva otsuse tagamine ja kogu hagejale õigusabina makstud summade väljamõistmine riigilt, vaid apellatsioonimenetluses esindamine, sh apellatsiooni koostamine ja esitamine kohtusse. Juhul kui kohus peaks leidma, et hageja on siiski lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, ei ole kostjale tekkinud aga kahju, mille hüvitamist ta saaks nõuda. Kostjal oleks olnud hagejale lepingust tulenev tasu maksmise kohustus ka siis, kui hageja oleks kõik oma lepingust tulenevad kohustused täitnud, kuid kostjat ei oleks õigeks mõistetud. Hagejale tasu maksmine ei olnud sõltuvuses kohtumenetluse lõpptulemusest. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja siiski on oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ja et kostjale on tekkinud kahju, siis puudub põhjuslik seoses hageja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Harju Maakohtu 03.04.2009 otsusega mõisteti kostja süüdistustes KrK § 161 ja § 1411 lg 3 p 1 järgi süü tõendamatuse ja kuriteo dekriminaliseerimise tõttu õigeks ning kostja kasuks mõisteti välja riigieelarvest õigusabi eest makstud tasu. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2009 otsuse punkti 3.1 kohaselt leidis prokurör apellatsioonkaebuses, et ei nõustu kohtu seisukohaga, et L. Vitsuti kasuks 141 600 krooni õigusabikulude väljamõistmine lepingulise kaitsja poolt apellatsioonikaebuse koostamise ja ringkonnakohtus

esindamise eest on põhjendatud ja mõistlik. Prokurör pidas õigusabikulude hüvitamise põhjendatud ja mõistlikuks suuruseks 6 900 krooni, s.o määratud kaitsja tasu 1,5 kordne tasumäär. Prokurör ei esitanud apellatsioonkaebust alusel, et kaitsja ei esitanud õigusabikulude taotlust õigeaegselt. Sama on ka tõdenud Riigikohus 28.12.2009 otsuses nr 31-1-100-09, millega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2009 kohtuotsus muutmata. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Isegi kui asuda seisukohale, et hageja jättis taotluse õigeaegselt esitamata, ei oleks ühelgi juhul (ka vastava taotluse õigeaegse esitamise korral) mõistetud kostja kasuks õigusabikulusid välja suuremas summas kui 6 900 krooni. Juhul, kui ringkonnakohus oleks leidnud, et hageja ei esitanud õigusabikulude väljamõistmise taotlust õigeaegselt, ei oleks kohus saanud mitte kuidagi ka välja mõista õigusabikulusid summas 6 900 krooni. Sellisel juhul oleks jäänud kogu õigusabikulude eest hüvitatav summa välja mõistmata. VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja pooltevahelise lepingu p 7 alusel on hagejal õigus nõuda viivist 0,5 % päevas tasumata summalt alates 11.12.2007 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagi esitamiseni on kostja viivitus kestnud 755 päeva, mille eest arvestatud viivis on 62 665 krooni (16 600 krooni x 0,5% x 755 päeva). Hageja taotleb viivise väljamõistmist 16 600 krooni suuruses. Juhindudes TsMS §-st 367, palub hageja sissenõutavaks muutunud nõude tasumisega viivitamise eest kostjalt välja mõista ka viivise, mis hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud ei olnud, määras 0,5% tasumata põhinõude summast päevas, alates 04.01.2010 kuni kohustuste täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooled sõlmisid 03.12.2007 käsunduslepingu, mille sisuks oli süüdistatava kaitsmine apellatsioonimenetluses, sh apellatsiooni koostamine ja kohtule esitamine. Ringkonnakohus jättis kostja ilma õigusabi kulude hüvitamisest, kuna kaitsja ei esitanud õigeaegselt taotlust kulude hüvitamiseks. 23.11.2009 esitas kostja hagejale kahju hüvitamise nõude summas 118 100 krooni, hageja ei ole seda täitnud. Hageja on rikkunud hoolsuskohustust, jättes õigeaegselt esitamata kaitsjatasude kulude hüvitamise taotluse. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et nad sõlmisid 03.12.2007 kliendilepingu (lk 25-27), millega hageja võttis kohustuse kaitsta kostjat kui süüdistatavat apellatsioonimenetluses kriminaalasjas nr 1-06-1708, sealhulgas koostada apellatsioon ja esitada see kohtule. Vaidlus puudub ka selle üle, et hageja esitas kostjale tasumiseks arve. Pooled ei vaidle, et tegemist oli käsunduslepinguga. VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Lepingust tulenevalt pidi hageja realiseerima kostja esindusõigust seoses kohtu menetluses oleva kriminaalasjaga. Pooltevahelise lepingu p 5 järgi pidi kostja lepinguga antud ülesande täitmise eest hagejale maksma 120 000 krooni + käibemaks 18%, kokku 141 600 krooni, 7 päeva jooksul arve esitamisest. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2009 otsusega (lk 44-58) tühistati Harju Maakohtu

03.04.2009 otsus kostja kasuks õigusabi eest 141 600 krooni väljamõistmise kohta. Ringkonnakohus mõistis kostja kasuks õigusabi eest välja 6 900 krooni. Õigusabi eest 141 600 krooni väljamõistmises tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse prokuröri apellatsiooni alusel (otsuse p 3.1) ja mõistis õigusabi eest välja prokuröri poolt apellatsioonis märgitud summa. Ringkonnakohtu otsuse p-s 5.6 (lk 57) märgitu kohaselt pidanuks maakohus 141 600 kroonise kaitsjatasu jätma riigieelarvest välja mõistmata, kuna sellekohase taotluse esitamise tähtaeg oli mööda lastud. Riigikohtu praktika kohaselt tulnuks taotlus esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-70-08) ning KrMS § 189 lg 2 kohaselt kohtumenetluse käigus. 6 900 krooni mõistis ringkonnakohus välja seetõttu, et taotluse täielik rahuldamata jätmine oleks kohtu arvates kujutanud endast kostja olukorra raskendamist KrMS § 331 lg 3 mõttes. Kostja esitas kassatsiooni, milles taotles menetluskulude osas jõustada maakohtu otsuse. Riigikohtu 28.12.2009 kohtuotsusega (lk 5973) jäeti Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu järeldustega õigusabikulude kohta (otsuse p 36), leides, et taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks tulnuks esitada hiljemalt 12.02.2008 apellatsioonikohtu istungil. Käsundisaaja on VÕS § 24 lg-st 1 tulenevalt kohustatud tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Antud juhul mõisteti kostja kriminaalasjas õigeks, kuid tema kasuks ei mõistetud välja tasu õigusabi eest suuruses, mida tema õigeks pidas. Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsustest järeldub, et tasu jäeti välja mõistmata selle tõttu, et tasu väljamõistmise taotlust ei esitatud hageja kui kostja esindaja poolt õigel ajal. VÕS § 620 lg 1 kohustab käsundisaajat tegutsema käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandustegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Hageja oli majandustegevuses tegutsevaks käsundisaajaks. Seega kohaldub tema suhtes VÕS § 620 lg 2 teine lause. Käsundisaaja peab tegema toimingud, mis on vastava teenuse osutamiseks vajalikud. Eeltoodu tuleneb ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud Advokatuuriseaduse § 40 lg-st 1. Kostja huvides oli, et talle hüvitatakse menetluskulu. KrMS § 189 lg 2 järgi otsustatakse kohtumenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. Oma majandustegevuses tegutseva käsundisaajana pidi hageja teadma, millal tuleb esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus. Juhul, kui see ei olnud kirjas KrMS-s, pidi hageja tegutseva advokaadibüroona teadma seda kohtupraktika alusel. Kuigi pooltevahelises lepingus ei ole eraldi kirjas, et käsundi täitmiseks pidanuks hageja esitama kohtule ka menetluskulude väljamõistmise taotluse, järeldub hageja tegevusest, et ka menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamine (VÕS § 24) oli hageja, mitte kostja ülesanne. Sellisele järeldusele asub kohus tulenevalt sellest, et taotluse esitas hageja siiski, kuigi mitteõigeaegselt. Hageja esitas nõude § 101 lg 1 p 1 alusel, nõudes lepingu täitmist. Kostja esitas vastuväite § 101 lg 1 p 2 alusel, leides, et tal on alus oma võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumiseks. Ülalmärgitud põhjendustel leidis kohus, et puuduvad tingimused, mis õigustaksid õiguskaitsevahendi kasutamist hageja poolt ning kostjal oli õigus keelduda kohustuse täitmisest. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei kuulu rahuldamisele ka viivise nõue. Kahju hüvitamisse puutuvat kohus ei analüüsinud, kuna kostja ei ole kahju hüvitamise nõuet esitanud.

TsMS § 162 lg 1 jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 101 lg 1 p-s 2 sätestatud materiaalõigusnormi. Viidatud normi kohaselt võib võlausaldaja kohustuse täitmisest keelduda siis, kui võlgnik on oma kohustust rikkunud. Maakohus on jätnud täiesti tähelepanuta tõsiasja, et pooltevahelises võlasuhtes oli kohustust rikkunud pooleks, s.t võlgnikuks hoopis kostja, mis nähtub otsuses viidatud poolte vahel sõlmitud kliendilepingu punktist 5. Selle punkti kohaselt kohustus kostja tasuma kokkulepitud koondtasu 7 päeva jooksul arve saamisest. Hoolimata kostja võlgnevusest täitis kaitsja endale kliendilepinguga võetud ülesande - koostas ja esitas apellatsioonkaebuse ning teostas vajaliku hoolsusega kaitsja ülesandeid 12.02.2008 toimunud ringkonnakohtu istungil. Pööramata asja materjalidele täit tähelepanu, on aga maakohus ekslikult leidnud, nagu poleks kaitsja kriminaalmenetluses vajalikku hoolsust ilmutanud. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2009 otsusest kriminaalasjas nr 1-06-1708 ja samas asjas 28.12.2009 tehtud Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-100-09 nähtub, et kohtud käsitlesid kaitsjatasu taotluse esitamise tähtaega viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 30.12.2008 määrusele nr 3-1-1-70-08 ja tuginedes selles väljendatud seisukohale. KrMS §-s 354 sätestatud normist nähtub, et täiskogu teeb kriminaalasjades otsuseid siis, kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekivad seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused või kui on vaja muuta kriminaalkolleegiumi varasemas kohtuotsuses seaduse kohaldamise kohta esitatud seisukohta. Osundatud normist tulenevalt on ilmne, et enne 30.12.2008 määrust ei olnud kaitsjatasu esitamise tähtaja küsimuses üskmeelt isegi Riigikohtu kriminaalkolleegiumis. Seega kujundati kaitsjale etteheidetav ühemõtteline käitumisjuhis kriminaalmenetluses alles 10,5 kuud pärast 12.02.2008 kostja osalusel toimunud ringkonnakohtu istungit kriminaalasjas. Maakohus on tsiviilasja lahendamisel heitnud kaitsjale kriminaalmenetluses ette, et ta ei osanud 2008. a alguses näha ette Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 2008. a lõpus avaldamisele tulevat seisukohta. Käsitledes ülalviidatud kostjat ja talle väljamõistetud kaitsjatasu puudutavaid Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsuseid, on Harju Maakohus teinud neis otsustes sisalduvatest asjaoludest ja käsitlustest ebaõige järelduse selles, nagu oleks kostjale jäetud kaitsjatasu välja mõistmata, kuna vastavat taotlust ei esitatud õigel ajal. Selline maakohtu järeldus ei ole esitatud tõenditega kooskõlas. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2009 otsusest kriminaalasjas nähtub, et kaitsjatasu taotluse tähtaegsuse osas prokurör maakohtu otsust ei vaidlustanud. Prokurör märkis, et õigeksmõistva lahendi korral hüvitatakse kulutused vaid mõistlikus ulatuses. Tuginedes justiitsministri 26.01.2005 a määrusele nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“, leidis prokurör, et antud asjas oli mõistlikuks määratud kaitsja tasu 1,5 kordne määratud kaitsja tasumäär, s.o 6 900 krooni. Kuna ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks apellatsiooni piiridest väljuda, otsustati kostjale õigusabikulud prokuröri poolt näidatud summas hüvitada. Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-125-04 nähtub kriminaalmenetluses laialt levinud hüvitamisele kuuluva kaitsjatasu vähendamise võimalus. Kriminaalasjas, milles süüdistav oli kostja, leidis kohus, et põhjendatud õigusabikuluks apellatsioonimenetluses oli 6 900 krooni. Kriminaalkolleegiumi kohtupraktikast tulenev võimalus ei õigusta siiski tsiviilõigusliku

kokkuleppe rikkumist. Apellandi arvates on kaevatud maakohtu otsuses jäetud põhjendamatult tähelepanuta VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud norm, mille kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Tasu maksmine ei olnud seatud sõltuvusse kohtumenetluse tulemusest ega ka sellest, kui suures ulatuses ja kas üldse võidi kostjale õigusabikulutusi hüvitada. Apellant märgib, et selline kokkulepe kliendi ja kaitsja vahel on igati loogiline, sest kaitsja ei saa võtta omale kohustuseks tagada kriminaalmenetluses kostja õigeksmõistmine või kantud kulutuste täielik hüvitamine. Seega puudus kostjal mis tahes õigus või õigustus jätta kokkulepitud tasu kokkulepitud ajal osaliselt maksmata. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsuse lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige, kuid otsuse põhjendusi peab kolleegium vajalikuks täiendada. Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte vahel oli käsundusleping, mille kohaselt hageja võttis endale kohustuse kaitsta kostjat kui süüdistatavat apellatsioonimenetluses kriminaalasjas nr 1-06-1708. Vaidlus on selles, kas kostjal on õigus keelduda osaliselt osutatud teenuse eest tasumast põhjusel, et hageja ei täitnud käsundit vajaliku hoolsusega ja kostjale tekkis sellest kahju, mis on hageja poolt hüvitamata. Apellant väitis kaebuses, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal oli õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ja kohaldanud VÕS § 101 lg 1 p 2 ebaõigesti. Kolleegium sellega ei nõustu. Poolte vahel 03.12.2007 sõlmitud lepingu järgi olid mõlemal lepinguosalisel õigused ja kohustused. Täitmata maksekohustuse osas on kostja võlgnikuks ja hageja võlausaldajaks. Kostja väitis, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille osas on võlausaldajaks kostja ja võlgnikuks hageja. Seega oli mõlemal poolel 03.12.2007 sõlmitud käsunduslepingu järgi teise poole vastu nõue. Maakohus nõustus kostjaga, et tal on õigus keelduda oma tasumiskohustuse täitmisest, kuni hageja on täitnud oma kahju hüvitamise kohustuse. Samas ei ole maakohus analüüsinud kostja kahju hüvitamise nõuet. Kolleegiumi arvates selleks, et tuvastada, kas kostjal on õigus VÕS § 101 lg 1 p 2 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, pidi maakohus tuvastama, kas kostjal on kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei järginud käsundit täites VÕS § 620 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hoolsuskohustust. Hageja osutas kostjale teenust kutsetegevuses, mistõttu ta pidi ette nägema, et tema poolt menetlustoimingu õigel ajal tegemata jätmine võis põhjustada selle, et kostjal ei olnud võimalust kriminaalasjas õigusabile tasutut riigilt tagasi saada. See, et Riigikohus alles pärast menetlustoimingute tegemist on vastavat küsimust käsitlenud, ei too kaasa vastupidist järeldust. Kolleegiumi arvates pidi ka enne kaebuses viidatud Riigikohtu otsust nr 3-1-1-70-08 olema kutsetegevuses õigusteenust osutavale isikule selge, et menetluskulude hüvitamise taotlused tuleb reeglina esitada kohtule, kes asja menetleb, kuna vastavas kohtuastmes kantud menetluskulude osas peab sama astme kohus võtma seisukoha tehtavas lahendis. Teisiti on see ainult siis, kui menetluskulude üle otsustamiseks on sätestatud seaduses eeltoodust erinev kord. KrMS § 181 lg 1 järgi hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Seega oli

kostjal õigus KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi nõuda riigilt valitud kaitsjale makstud mõistlike kulutuste hüvitamist. Eksitav on apellandi käsitlus, mille kohaselt ei oleks kostjal olnud võimalik ka siis, kui käsundit täitnud kaitsja oleks õigusabikulude hüvitamise taotluse esitanud hiljemalt 12.02.2008, saada riigilt hüvitust õigusabikuludele enam kui 6 900 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2009 otsusest tuleneb, et õigusabikulude taotluse õigel ajal esitamata jätmisel ei saa kohus õigusabikulusid riigilt välja mõista ja 6 900 krooni mõisteti kostjale välja põhjusel, et prokurör taotles kaebuses selle summa väljamõistmist ja ringkonnakohus ei pidanud sellisel juhul õigeks jätta õigusabikulude väljamõistmise taotlust täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusest ei tulene, et ka taotluse õigeaegsel esitamisel oleks välja mõistetud ikkagi ainult 6 900 krooni. Eeltoodu ei tulene ka Riigikohtu 28.12.2009 otsusest. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi hüvitatakse mõistlikud kulud ja kolleegiumil ei ole alust arvata, et keeruka kriminaalmenetluse, kus kohtu all oli kostja, korral oleks need alla 23 500 krooni (16 600+6 900 krooni). Hageja ei täitnud käsundit piisava hoolsusega ja selle tõttu ei olnud kostjal võimalik saada õigeksmõistva otsuse korral tagasi riigilt kulusid, mis olid tehtud õigusabile. Kostjale on tekkinud kahju summas, mille oleks ta saanud riigilt tagasi. Seega on kostjal tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1-4 ja § 128 lg-st 2 õigus nõuda hagejalt seoses käsunduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna maakohus ei olnud analüüsinud vaidlustatud otsuses kostja kahju hüvitamise nõuet hageja vastu, siis kolleegium täiendab selles osas eeltooduga maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtus kantud menetluskulud on õigesti jäetud hageja kanda. Arvestades, et ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi on menetlusosalisel õigus taotleda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.