Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Merike Varusk
Otsuse tegemise aeg ja koht
02. veebruar 2011. a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja,
Tsiviilasja number
2-09-13078
Tsiviilasi
Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali hagi RG osaühingu ja Kaiti Patrason’i vastu võla nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja I Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (registrikood 10221469, asukoht Hobujaama 4, Tallinn); kostja I RG osaühing (registrikood XXX asukoht XXX); kostja II KP(isikukood XXX elukoht XXX).
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Jätta hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta hageja kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
15.05.2007 sõlmisid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ning RG osaühing arvelduslaenu lepingu . Kostja I sai kasutada arvelduslaenu limiiti 106 000 krooni (6 774,63 euro) ulatuses. Limiidi kasutanud osalt hageja arvestas intressi, mis kuulus tasumisele iga kalendaarse kvartali viimasel päeval. Lepingujärgse makse tasumisega viivitamisel oli kostja kohustatud maksma pangale viivist. Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi, ütles hageja lepingu üles. 15.05.2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt käendaja vastutab arvelduslaenu lepingust tulenevate laenusaaja maksekohustuste täitmise eest täies ulatuses, kuid mitte suuremas ulatuses kui käenduslepingu punktis 4 näidatud käendaja vastutuse rahaline ülempiir. Käendaja vastutuse rahaliseks ülempiiriks on 159 000 krooni (10 161,95 eurot). Kostjad ei ole lepingust tulenevat maksekohustust täitnud käesoleva ajani ning seisuga 16.03.2009 on võlgnevus kokku 7 381,20 eurot.
Kostja I ei ole vastuväiteid hagile esitanud.
Kostja II on esitanud hagile vastuväited, mille kohaselt hagiavaldusest ei nähtu, millal hageja vaidlusaluse arvelduslaenulepingu üles ütles ning kas see ülesütlemine oli õiguspärane. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole selge, kas ja millal hageja poolt täiendavalt esitatud 04.11.2008 avaldus väidetavaks lepingu ülesütlemiseks kostjale II kätte toimetati. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on teinud ja saatnud arvelduslaenulepingu ülesütlemise avalduse kostjale I. Kostja hinnangul ülesütlemiseavalduse saatmine isikule, kes ei ole lepingupooleks, ei saa endaga kaasa tuua mitte mingisuguseid õiguslikke tagajärgi. Lepingu ülesütlemist ei saa pidada õiguspäraseks, mistõttu tuleb lugeda arvelduslaenulepingut hetkel kehtivana ning hagejal puudub alus hagi esitamiseks asjaolul, et arvelduslaenuleping on üles öeldud.
Hageja on omapoolses arvamuses märkinud, et arvelduslaenu kontoväljavõttel on näha, et kontole ei ole ülekandeid ega sissemakseid tehtud alates 30.06.2008. Ülesütlemisavaldust hageja ei ole saatnud, kuna viimase võlgnevuse teates on väljendatud arvelduslaenu limiidi lõpetamine. 23.02.2010 esitatud hageja vastusest nähtuvalt on kostjale I saadetud ülesütlemise avaldused 12.02.2010.
Kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule avaldanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-09-13078 kirjaliku menetlusega.
Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Pooltel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude osas: -15.05.2007 sõlmisid Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ning kostja I RG osaühing arvelduslaenu lepingu . Kostja I sai kasutada arvelduslaenu limiiti 106 000 krooni (6 774,63 euro) ulatuses. -15.05.2007 sõlmisid hageja ja kostja II KP käenduslepingu, mille kohaselt käendaja vastutab arvelduslaenu lepingust tulenevate laenusaaja maksekohustuste täitmise eest täies ulatuses, kuid mitte suuremas ulatuses kui käenduslepingu punktis 4 näidatud käendaja vastutuse rahaline ülempiir. Käendaja vastutuse rahaliseks ülempiiriks on 159 000 krooni (10 161,95 eurot). Poolte vahel on vaidlus selles, kas arvelduslaenuleping on kohaselt üles öeldud. Hageja on omapoolses arvamuses märkinud, et arvelduslaenu kontoväljavõttel on näha, et kontole ei ole ülekandeid ega sissemakseid tehtud alates 30.06.2008. Ülesütlemisavaldust hageja ei ole saatnud, kuna viimase võlgnevuse teates on väljendatud arvelduslaenu limiidi lõpetamine (tl 40). Kohus leiab, et hageja taoline seisukoht on põhjendamatu ja vaidlusalust lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud. Lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse üldised nõuded tahteavaldustele (TsÜS § 67) (Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04. Laenulepingu ülesütlemisavaldus on tahteavaldus, millega soovitakse lõpetada kehtiv võlasuhe. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks hagi esitamise seisuga vaidlusalust lepingut kehtivalt üles öelnud. Hageja on edastanud küll 04.11.2008 kostjale II teatise kohustusega võlgnevuse tasumiseks ning hoiatuse, et juhul kui summat ei tasuta lõpetatakse arvelduslaenu limiit ja hagi esitatakse kohtusse, kuid kõnealust ei saa kohtu hinnangul pidada tahteavalduseks TsÜS § 67 mõttes. Seejuures ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks enne hagi esitamist teavitanud eelnimetatud asjaoludest arvelduslaenu lepingu poolt ja laenusaajat RG osaühingut. Õiguskaitsevahendid kohustise rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 võib võlausaldaja võlgniku kohustuse rikkumise korral nõuda kohutuse täitmist ning sama lõike punkti 4 järgi taganeda lepingust või lepingu üles öelda. Raha maksmise kohustuse
rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I osas selgitatakse VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendite olemust, millest tuleneb, et eelnimetatus sätestatud ei ole iseseisev alus õiguskaitsevahendi rakendamisel, st lg 1 ei saa olla nõude õiguslik alus. Tegemist on üksnes üldosas täpsemalt reguleeritud õiguskaitsevahendite illustratiivse loeteluga. Iga õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused on seaduses täpsemalt reguleeritud nii üldiselt üldosas kui koos erisustega eriosas. Nii reguleeritakse VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid nende kohta käivate oluliste erisustega (lk 315). VÕS § 196 lg 1 kohaselt kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I osa kohaselt on kõnealuse sätte eesmärgiks üldise võimaluse tagada kestvuslepingu ülesütlemise kui vastaspool seda rikub (lk 658). Kestvuslepingu mõiste avab VÕS § 195 lg 3. Üldiseks eelduseks erakorralisele ülesütlemisele on et eelnevalt oleks kohustusi rikkunud poolele määratud tähtaeg täitmiseks, samas lubab VÕS § 196 lg 2 teine lause teatud juhtudel lepingu üles öelda täiendavat tähtaega määramata (lk 659). Seega tuleneb nii VÕS §-st 108 kui ka sama seaduse § 196 lg-st 2, et vaidlusalusest lepingust tuleneva rahalise kohustuse rikkumisel võib võlausaldaja lepingu üles öelda siis, kui kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud mõistlik tähtaeg lõppes tulemusteta, st võlg jäetakse tasumata. Käesoleval juhul on asja materjalidest nähtuvalt hageja vormistanud lepingu erakorralise ülesütlemise teate RG osaühingu nimele alles 12.02.2010 (tl 83-87), seega ligikaudu aasta hiljem kui oli kostjate vastu esitatud hagi kohtusse. Antud asjas on tuvastamist leidnud, et hageja on küll andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, seejuures adresseerinud 04.11.2008 teate kostjale II kui käendajale, samas jätnud tõendamata selle kätte toimetamise ning seejuures ei nähtu asja materjalidest, et vastavast on teavitatud põhivõlgnikku, kuid lepingut kehtivalt üles öeldud ei ole. Vastavat kinnitab ka asjaolu, et hageja on peale hagiavalduse esitamist vormistanud lepingu erakorralise ülesütlemise teate RG osaühingu nimele (tl 83-87). Kuivõrd vaidlusalust lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud hagi esitamise seisuga, ei ole hagejal õigust nõuda kohustuse täitmist kostjalt I ning seega ka kostjalt II, kes vastutaks kostja I nõuete täitmise eest 15.05.2007 sõlmitud käenduslepingu alusel. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud Kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Merike Varusk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.