Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-119-10 Tartu, 28. jaanuar 2011. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu J. S hagi A. S vastu omandiõiguse tunnustamiseks A. S ja N. S hagi J. S vastu abikaasade ühisvara jagamise lepingu tühisuse tuvastamiseks ja tehinguga saadu tagastamiseks Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-05365 J. S kassatsioonkaebus A. S kassatsioonkaebus 108 170 eurot 47 senti (1 692 500 krooni) J. S (sünniaeg xx. xxxxx xxxx), esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol A. S (sünniaeg xx. xxxxx xxxx), esindaja vandeadvokaat Valentina Manjuk 29. november 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-365.
2.Saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles J. S palus tuvastada, et ta on sõidukite Hyundai Sonata registreerimisnumbriga 781 ASI ja Hyundai Sonata registreerimisnumbriga 792 AOS 1/2 suuruse mõttelise osa omanik.
3.Teha ülejäänud osas uus otsus.
4.
Jätta rahuldamata J. S hagi osas, milles J. S palus tuvastada, et ta on Narva-Jõesuus Linda 10a asuva kinnisasja 1/2 suuruse mõttelise osa omanik, lugeda, et A. S nõustub kinnistusraamatu kande muutmisega, ja muuta kinnistusraamatu kannet.
5.Rahuldada A. S hagi. Tuvastada V. S ja J. S 14. mail 2001 sõlmitud abikaasade ühisvara jagamise lepingu tühisus, tuvastada, et J. S ei ole Narva-Jõesuus Linda 10a asuva kinnisasja 1/4 suuruse mõttelise osa omanik ning et see kinnisasja mõtteline osa kuulub V. S pärandvara hulka, ja kohustada J. St andma nõusolek enda kustutamiseks kinnistusraamatust NarvaJõesuus Linda 10a asuva kinnisasja 1/4 suuruse mõttelise osa omanikuna ja A. S sama kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks.
6.J. S kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
7.A. S kassatsioonkaebus rahuldada.
8.Tagastada A. S-ile kassatsioonkaebuselt 30. märtsil 2010. a tasutud kautsjon 541 (viissada nelikümmend üks) eurot 33 senti (s.o 8470 (kaheksa tuhat nelisada seitsekümmend) krooni). Arvata J. S kassatsioonkaebuselt 5. mail 2010 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (s.o 400 (nelisada) krooni) riigituludesse.
tasuks J. S-le osutatud riigi õigusabi eest ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikeks hüvitamisele kuuluvateks kuludeks kassatsiooniastmes 1058 (üks tuhat viiskümmend kaheksa) eurot 84 senti (s.o 16 567 (kuusteist tuhat viissada kuuskümmend seitse) krooni 20 senti).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. S esitas 7. veebruaril 2005 Narva Linnakohtule A. S vastu hagi. 1. juulil 2008 esitatud hagiavalduse terviktekstis palus J. S tuvastada, et ta on Narva-Jõesuus Linda 10a asuva kinnistu (kinnistu), sõiduki Hyundai Sonata registreerimisnumbriga 781 ASI (sõiduk I) ja sõiduki Hyundai Sonata registreerimisnumbriga 792 AOS (sõiduk II) 1/2 suuruse mõttelise osa omanik, lugeda, et A. S nõustus kinnistusraamatus kinnistu omanikukande muutmisega, muuta omanikukannet kinnistusraamatus selliselt, et märkida kinnistu 1/2 suuruse mõttelise osa omanikuks J. S, lugeda, et A. S nõustus Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses sõidukite omanikukande muutmisega, ning muuta Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses sõidukite omanikukannet selliselt, et märkida sõidukite 1/2 suuruse mõttelise osa omanikuks J. S. Hagiavalduse kohaselt elas J. S alates 1986. aastast koos V. S-iga. Kooselu kestel ehitasid nad maja asukohaga Narva-Jõesuus Linda 10a. Maja vormistati küll V. S nimele, kuid tegelikult oli see ja edaspidi ka kinnistu V. S ja J. S kaasomandis. Samuti omandasid V. S ja J. S kaks sõidukit. Sõiduk II soetati J. S-le kuulunud toa müügist saadud rahaga. J. S ja V. S pidasid kooselu jooksul soetatud vara nende ühiseks omandiks. Seda hooldati ühise töö ja rahaga. Vara registreeriti V. S nimele seetõttu, et ainult tal oli Eesti elamisluba. V. S suri 1. detsembril 2004. J. S ja V. S tegutsesid ühise tegutsemise lepingu alusel, seega oli kooselu ajal omandatud vara nende kaasomandis. Tsiviilasjades nr 3-2-1-113-96, nr 3-2-1-129-98 ja nr 3-2-1-8-99 tehtud Riigikohtu lahendite kohaselt on poolte osad kaasomandis võrdsed.
2.A. S hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. A. S leidis, et ainuüksi asjaolu, et J. S ja V. S elasid koos, ei too kaasa seda, et sel ajal omandatud vara oli nende kaasomandis. J. S ei ole tõendanud, et ta oleks kuidagi panustanud kinnistu või sõidukite omandamisse. Samuti ei ole tõendatud, et J. S-l ja V. S-il oleks olnud eesmärk omandada asjad kaasomandisse. Isegi juhul, kui J. S-l ja V. S-il oli ühise tegutsemise leping, on see kinnistu osas tühine, kuna on vastuolus välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadusega (KÜKS). J. S nõue tuvastada kinnistu mõttelise osa omandiõigus on aegunud.
3.A. S ja N. S esitasid 27. juunil 2005 Narva Linnakohtule J. S vastu hagi. 4. juulil 2008 esitatud hagiavalduse terviktekstis palusid A. S ja N. S tuvastada V. S ja J. S 14. mail 2001 sõlmitud abikaasade ühisvara jagamise lepingu tühisus, tuvastada, et J. S ei ole kinnistu 1/4 suuruse mõttelise osa omanik ning et see kinnistu mõtteline osa on V. S pärandvara, ja parandada kinnistusraamatu kannet. Hagi kohaselt on A. S V. S-i poeg ja pärija. V. S sõlmis 14. mail 2001 J. S-ga abikaasade ühisvara jagamise lepingu, millega J. S omandas kinnistu 1/4 suuruse mõttelise osa. J. S ja V. S ei olnud kunagi abielus. Seega ei saanud nad sõlmida abikaasade ühisvara jagamise lepingut. Tehing oli seadusega vastuolus ja seega tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse
(TsÜS) § 66 lg 2 järgi tühine. V. S suri 1. detsembril 2004.
4.J. S hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. J. S leidis, et N. S-l ei ole õiguslikku alust hagi esitada, kuna tema abielu V. S-iga lahutati 1972. aastal. Lepingut saavad vaidlustada vaid lepingu pooled. A. S ja N. S ei ole tehingu pooled, seega ei ole neil selle tehingu alusel restitutsiooniõigust.
5.Narva Linnakohus liitis 6. septembri 2005. a määrusega hagid ühte menetlusse.
6.Viru Maakohus (menetles asja alates 1. jaanuarist 2006) jättis 11. mai 2009. a otsusega J. S ja N. S hagid rahuldamata ja rahuldas A. S-i hagi. Maakohus leidis, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 järgi tuleb mõlemad hagid lahendada enne
1.juulit 2002 kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et V. S ja J. S elasid koos vabaabielus ning neil oli ühine majapidamine. Kaasomandi tekkimiseks TsK § 440 lg 2 alusel on vajalik, et isikud oleksid sõlminud ühise tegutsemise lepingu. Ei ole tuvastatud, et J. S ja V. S oleksid soovinud omandada kinnistu ja sõidukid kaasomandisse. Üksnes ühise perena elamisest ja ühise kodu loomise kavatsusest ei saa järeldada, et nad vahetasid vastastikkuseid tahteavaldusi ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseks. Samuti ei saa asjas esitatud tõenditest järeldada, et V. S avaldas soovi sõlmida J. S-ga ühise tegutsemise leping kinnistu ja sõidukite omandamiseks kaasomandisse. V. S on väljendanud oma tahet 29. oktoobril 1999 sõlmitud maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingus, millega omandas kinnistu kaasomandisse oma poja A. S-iga. Esitatud tõendid tõendavad vaid seda, et J. S-l ja V. S-il oli ühine majapidamine ning faktilised abielusuhted. Kuna ühise tegutsemise lepingut ei olnud sõlmitud, ei ole tähtsust J. S väidetel selle kohta, et ta andis raha kinnistu ja sõidukite soetamiseks. Kinnistu omandamise ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt pidi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kohtule ei ole esitatud notariaalselt tõestatud lepingut selle kohta, et J. S ja V. S omandasid kinnistu kaasomandisse. Juhul kui J. S on teinud kulutusi kinnistule, võib tal olla alusetust rikastumisest tulenev nõue V. S-i pärijate vastu. N. S hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna on tõendatud, et kinnistu omandamisel ei olnud V. S ja N. S abielus. Pooled ei vaidle selle üle, et J. S ja V. S ei olnud abielus. J. S ja V. S-i vahel abikaasade ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal 14. mail 2001 kehtinud KÜKS § 2 lg 3 kohaselt oli välismaalasel keelatud omandada maatükki Narva-Jõesuu linnas. Seega on tehing tühine ja A. S-i nõue tuleb rahuldada. Sisuliselt palus A. S tuvastada, et J. S kohta kinnistusraamatusse kantud omanikukanne on ebaõige, seega on tegemist AÕS § 65 lg 1 järgse hagiga kinnistusraamatu kande parandamiseks. Sellest tulenevalt saab nõuet pidada nõudeks kohustada J. S-t andma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks.
7.J. S esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, millega tema hagi jäeti rahuldamata ja A. S-i hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega tema hagi rahuldada ja A. S-i hagi jätta rahuldamata.
8.A. S vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas J. S hagi osaliselt ning tuvastas J. S omandiõiguse sõidukite 1/2 suurusele mõttelisele osale, jättis rahuldamata J. S hagi kinnistu 1/2 suuruse mõttelise osa omandiõiguse tuvastamiseks, saatis asja tehingu, millega J. S-le omandas 1/4 suuruse mõttelise osa kinnistust, tühisuse tuvastamise osas maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jättis rahuldamata A. S-i hagi. Ringkonnakohus leidis, et asjas esitatud tõenditega on tuvastatud, et J. S ja V. S olid sõlminud ühise tegutsemise lepingu. Seda kinnitavad järgmised asjaolud: J. S ja V. S elasid Eestis viibides koos, pangakontod olid V. S-i nimel, kuid kontode kasutaja oli üldvolikirja alusel J. S, J. S ja V. S käisid aastatel 1997-2004 Eestis koos, V. S soetas Eestis kaks autot. Puudub alus kahelda tunnistajate ütlustes, et J. S-l ja V. S-il oli ühine majapidamine, nad kasutasid raha koos ja ehitasid elamut koos. Kuna J. S ja V. S olid sõlminud ühise tegutsemise lepingu, tuleb eeldada, et nende osad olid võrdsed. Tunnistajate ütluste kohaselt kasutas ühte sõidukit J. S. Asjas ei ole esitatud väiteid ega tõendeid selle kohta, et V. S ostis isiklikuks kasutamiseks kaks autot või et ta ostis ühe auto kellelegi kolmandale. Seetõttu tuleb J. S nõue autodele omandiõiguse tunnustamiseks rahuldada. J. S nõue tuvastada tema omandiõigus 1/2 suurusele mõttelisele osale kinnistust on põhjendatud osaliselt. On tuvastatud, et tema ja V. S-i sõlmisid suulise lepingu. Tehinguga, millega V. S eraldas hagejale 1/4 kinnistust, täitis ta elamu osas ühise tegutsemise lepingu. Asja materjalide kohaselt sõlmis V. S 29. oktoobril 1999 maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt omandas V. S kinnisasja kaasomandisse poja A. S-iga ja kummalegi kuulus 1/2 suurune mõtteline osa. Seega kuulus V. S-ile 1/2 kinnisasjast, mille ta jagas hagejaga võrdselt. J. S-le kinnisomandi üleandmise tehing on tühine. 14. mail 2001 tehingu tegemise ajal kehtinud KÜKS § 2 lg-te 3 ja 4 kohaselt oli välismaalasel keelatud omandada maatükki mh Ida-Virumaal Narva-Jõesuu linnas. KÜKS § 8 kohaselt on selle keelu vastu eksiv tehing tühine. Kuna võlaõiguslik tehing, millega J. S 1/4 kinnistust omandas, on tühine seaduses sisalduva keelunormi tõttu, kaotab ta kinnistusraamatu kande muutmisega omandi, mis tal senini oli (kinnistusraamatu kande õigsust eeldades). J. S-l on õigus omandi kaotamise eest saada hüvitist omandi kaotamise aja seisuga. J. S ei ole formuleerinud nõuet tühise tehingu alusel saadu tagasinõudmiseks A. S-ilt. J. S-l oli tehingust tulenevalt õigus 1/4 osale kinnistust, kuid kuna Eesti seadus selles asukohas tal kinnisomandi omandamise keelas, on tal õigus saada hüvitist, mis vastab 1/4 kinnistu väärtusele. Maakohus oleks pidanud J. S-le selgitama kehtivat seadust ja õiguslikku olukorda ning andma võimaluse nõuet täiendada. Asi tuleb selles osas saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus peab andma J. S-le võimaluse esitada nõue tühise tehingu alusel saadu tagasinõudmiseks ning pooltele võimaluse esitada kinnisasja osa hinna määramiseks vajalikud tõendid. J. S nõue ei ole aegunud. TsÜS § 155 lg 1 kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
A. S-il ei olnud vaja vastuhagi esitada. Maakohus sai asjas tähtsaid asjaolusid hinnata tema vastuväidete alusel, st piisav oleks olnud, kui ta oleks esitanud vastuväited ja tõendid, et J. S ja V. S ei olnud sõlminud ühise tegutsemise lepingut. Vastuhagi ei pidanud esitama ka tehingu tühisuse tuvastamise nõudes, kuna tehingu tühisust peab maakohus alati omal algatusel kontrollima.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.A. S esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada osas, millega ringkonnakohus tuvastas J. S omandiõiguse sõidukite mõttelisele osale, saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jättis A. S-i hagi rahuldamata. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et V. S ja J. S olid sõlminud ühise tegutsemise lepingu kinnistu ja sõidukite omandamiseks kaasomandisse. Ringkonnakohtu välja toodud neljast asjaolust seda järeldada ei saa. Ühise tegutsemise lepingu korral peavad lepingupooled tegema sissemakseid. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et J. S oleks kuidagi panustanud maa erastamisse või sõidukite omandamisse. Väljaspool abielu ei piisa üksnes lähedaste isiklike suhete olemasolust selleks, et tekiks ühisomand. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 155 lg-t 1, leides, et J. S nõue ei ole aegunud. J. S ei ole esitanud omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõuet, vaid omandiõiguse tuvastamise nõude. Seega on nõue aegunud. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 84 lg-t 1. Selle sätte kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saanud J. S kinnistu mõttelise osa omanikuks, kuna ringkonnakohus tuvastas, et 14. mail 2001 sõlmitud abikaasade ühisvara jagamise leping oli tühine. Kuna V. S J. S-lt selle tehingu alusel midagi ei saanud, ei tule tühise tehingu alusel J. S-le ka midagi tagastada. Seega on vale ringkonnakohtu järeldus, et J. S-l on õigus saada hüvitist omandi kaotamise eest, kuna tühise tehingu alusel ta omandit ei saanud. Samuti oleks kinnistu omandamisele suunatud ühise tegutsemise leping pidanud olema notariaalselt tõestatud vormis. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis asja juurde võtmata A. S-i esitatud tõendid maja valmimise aja kohta, mis said A. S-ile teatavaks alles ringkonnakohtu menetluse ajal.
11.J. S vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
12.J. S esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega tema hagi jäeti osaliselt rahuldamata ning millega saadeti asi tehingu, millega ta omandas 1/4 kinnisasjast, tühisuse tuvastamise osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, ja saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. J. S leiab, et kinnistu oli soetatud tema ja V. S-i kooselu kestel, st ühise tegutsemise lepingu alusel. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et nii kinnistu kui ka sõidukid on soetatud ühise tegutsemise lepingu alusel ja seetõttu on J. S sõidukite 1/2 suuruse mõttelise osa omanik, oleks ringkonnakohus pidanud asuma samale seisukohale ka kinnistu kohta. Seda tegemata jättes kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, samuti on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. V. S loovutas enda osa kinnistust A. S-ile, seega kuulub ülejäänud osa kinnistust J. S-le. KÜKS ei ole praeguses asjas kohaldatav, kuna see ei keelanud omandada kinnisvara ühise tegutsemise lepingu alusel. Samas
lõppes KÜKS-i kehtivus 31. märtsil 2003 ning sellega langes ära tehingu tühisuse alus. J. S ja V. S kinnitasid tehingu tegemisega 14. mail 2001 selle kehtivust TsÜS § 84 lg 3 mõttes.
13.A. S vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule J. S hagi osas, milles ta palus tuvastada enda omandiõiguse sõidukite mõttelisele osale. Ülejäänud osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab A. S-i hagi ja jätab rahuldamata J. S hagi osas, milles ta palus tuvastada enda omandiõiguse kinnistu mõttelisele osale ja muuta kinnistusraamatu kannet.
15.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti leidnud, et V. S-il ja J. S-l oli ühise tegutsemise leping sõidukite omandamiseks, põhjendades seda üksnes sellega, et J. S-l ja V. S-il oli ühine majapidamine ning V. S ostis kaks sõidukit ja ühte neist kasutas J. S. TsK § 438 lg 1 kohaselt kohustuvad pooled ühise tegutsemise lepingu järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. TsK § 440 lg 1 järgi tasuvad pooled selle eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on rahalised või muud varalised osamaksed, samuti poolte ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara poolte kaasomandiks. Seega eeldab ühise tegutsemise lepingu alusel kaasomandi tekkimine lepingu poolte panuseid ühise eesmärgi saavutamiseks. Ainuüksi sellest, et V. S ja J. S koos elasid, ei saa teha järeldust, et kogu nende kooselu ajal soetatud vara omandati ühise tegutsemise lepingu järgi poolte kaasomandisse. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas J. S panustas sõidukite omandamisse. J. S on mh väitnud, et üks sõidukitest osteti tema raha eest. Kolleegium märgib, et kohtuotsustest ei nähtu, miks lahendasid kohtud J. S nõude sõidukite omandiõiguse tuvastamiseks tsiviilkoodeksi sätete järgi. VÕSRS § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohtud ei ole aga tuvastanud, et kõnealune võlasuhe tekkis enne 1. juulit 2002. Juhul kui autod omandati pärast 1. juulit 2002, ei saa asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, vaid tuleb lähtuda võlaõigusseaduse sätetest.
16.Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsus on kinnistut puudutavate nõuete osas vastuoluline. Otsuse resolutsioonis on ringkonnakohus märkinud, et jätab rahuldamata nii A. S-i hagi kui ka J. S hagi kinnistu mõttelise osa omandiõiguse tuvastamise nõude osas. Seega on ringkonnakohus lahendanud kõik poolte kinnistuga seotud nõuded. Samas on ringkonnakohus saatnud asja tehingu, millega J. S omandas 1/4 kinnisasjast, tühisuse tuvastamise osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastuoluline on ka ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa. Ringkonnakohus on otsuse p-des 10 ja 14 leidnud, et J. S hagi kinnistu mõttelise osa omandiõiguse tuvastamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Otsuse p-des 8 ja 15 on ringkonnakohus aga leidnud, et kinnistu mõtteline osa ei saa J. S-le kuuluda.
17.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et V. S-i ja J. S 14. mail 2001 sõlmitud leping on tühine.
Tehingu tegemise ajal kehtinud KÜKS § 2 lg 3 kohaselt oli välismaalasel keelatud omandada maatükki mh Narva-Jõesuu linnas. KÜKS § 8 kohaselt oli selle keeluga vastuolus olev tehing tühine. Pooled ei vaidle selle üle, et J. S ei ole Eesti kodanik, st ta oli KÜKS § 2 lg 5 kohaselt välismaalane, samuti selle üle, et kinnistu asub Narva-Jõesuus. Ekslik on J. S kassatsioonkaebuse väide, et tühist tehingut saab sama tehinguga TsÜS § 84 lg 3 mõttes kinnitada. Ringkonnakohus on aga ekslikult leidnud, et J. S ja V. S-i 14. mail 2001 sõlmitud leping on võlaõiguslik tehing. Tegemist on asjaõiguslepinguga kinnistu mõttelise osa üleandmiseks J. S-le. Kuivõrd see tehing on tühine, siis J. S kinnistu mõttelise osa omandit ei saanud ning selle omanikuks jäi V. S. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et V. S-il ja J. S-l sai olla kehtiv ühise tegutsemise leping kinnistu mõttelise osa omandamiseks. Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Seega pidi olema notariaalselt tõestatud ka ühise tegutsemise leping kinnistu omandamiseks (vt nt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 17). Ringkonnakohus on leidnud, et V. S ja J. S olid sõlminud suulise lepingu. Ka J. S ei ole väitnud, et ta oli V. S-iga sõlminud ühise tegutsemise lepingu kinnistu omandamiseks notariaalselt tõestatud vormis. Seega isegi juhul, kui J. S ja V. S olid sõlminud suulise ühise tegutsemise lepingu kinnistu omandamiseks, oli see kinnistu omandamise ajal kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Kolleegium selgitab, et juhul kui V. S sai midagi J. S-lt tühise tehingu alusel, oleks J. S võinud nõuda enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 5 alusel saadu tagastamist või hüvitamist. Praeguses asjas ei ole J. S sellist nõuet esitanud. Seega tuleb A. S-i hagi rahuldada ja jätta rahuldamata J. S hagi osas, milles ta palus tuvastada enda omandiõiguse kinnistu mõttelisele osale ja muuta kinnistusraamatu kannet.
18.Menetluskulude väljamõistmise otsustab asja lõplikult lahendav kohus asja lahendamise tulemusest lähtudes. Praeguses asjas on hagid esitatud enne 1. jaanuari 2006. Seega tuleb menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 järgi enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS-i sätteid.
19.Riigikohus rahuldas 3. mai 2010. a määrusega J. S riigi õigusabi taotluse. J. S esindaja esitas
8.juunil 2010 taotluse, milles palus hüvitada riigieelarvest tasu J. S-le kassatsiooniastmes osutatud õigusabi eest ja õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi 46 pooltundi (pt) (vestlused ja konsultatsioonid riigi õigusabi saaja esindajaga 4 pt, kassatsioonkaebuse koostamine 11 pt, normatiivmaterjalide selekteerimine ja läbitöötamine 3 pt, tutvumine toimikuga, väljakirjutuste ja ärakirjade tegemine 7 pt ja tsiviilasja materjalide läbitöötamine ning õigusliku positsiooni kujundamine 21 pt), mille eest on kokku ettenähtud tasu 6900 krooni. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks summaks 8280 krooni. Lisaks palus J. S esindaja hüvitada tasu toimikuga tutvumiseks Tartusse sõiduks kulutatud aja eest 1300 krooni, koos käibemaksuga 1560 krooni. Samuti sõidukulud toimikuga tutvumiseks Tartusse sõiduks 756 krooni, koos käibemaksuga 907 krooni 20 senti.
J. S esindaja esitas 7. oktoobril 2010 taotluse, milles palus hüvitada riigieelarvest tasu J. S-le kassatsiooniastmes osutatud õigusabi eest. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi 35 pt (vestlused ja konsultatsioonid riigi õigusabi saajaga 3 pt, kassatsioonkaebusele vastuse koostamine 12 pt, normatiivmaterjalide selekteerimine ja läbitöötamine 2 pt, kassatsioonkaebusega tutvumine, selle analüüs ja õigusliku positsiooni kujundamine 7 pt ning tsiviilasja materjalide läbitöötamine 11 pt), mille eest on kokku ettenähtud tasu 8750 krooni. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks summaks 10 500 krooni. Kolleegium leiab, et J. S esindaja taotlused tuleb osaliselt rahuldada. Kolleegium peab põhjendatuks 8. juuni 2010 taotluses märgitud ajakulu riigi õigusabi osutamiseks ning sõidukulusid. Tasu toimikuga tutvumiseks Tartusse sõiduks kulutatud aja eest on põhjendatud üksnes 650 krooni ulatuses (koos käibemaksuga 780 krooni). Enne 1. juulit 2010 kehtinud advokatuuri juhatuse määruse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p 52 kohaselt on riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu 650 krooni, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 150 kuni 200 kilomeetri kaugusel. Seega katab selle sätte kohaselt 650 krooni tasu nii riigi õigusabi kohta kui ka sealt tagasisõidule kulutatud aja eest.
7.oktoobri 2010. a taotluses esitatud ajakulu peab kolleegium põhjendatuks üksnes osaliselt. Olukorras, kus J. S esindaja oli asjas varem koostanud kassatsioonkaebuse ja selleks asja materjalidega tutvunud ning õigusliku seisukoha kujundanud, ei ole tervikuna põhjendatud taotluses toodud ajakulu õigusliku positsiooni kujundamiseks ning asja materjalide läbitöötamiseks A. S-i kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks. Kolleegium peab põhjendatud ajakuluks riigi õigusabile kassatsioonkaebusele vastuse koostamisel kokku 22 pt, mille eest on alates 1. juulist 2010 kehtiva korra p 38 kohaselt ette nähtud tasu 5500 krooni (koos käibemaksuga 6600 krooni). Kokku on kolleegiumi arvates seega J. S esindajale põhjendatud tasu riigi õigusabi osutamise eest ja hüvitis riigi õigusabi osutamisega seotud kulude eest koos käibemaksuga 8280 + 780 + 907,2 + 6600 = 16 567 krooni 20 senti (s.o 1058 eurot 84 senti).
20.A. S-i kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. A. S-il tuleb TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatada, kellele ja millisele kontole tuleb kautsjon tagastada. J. S kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvata riigituludesse. Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.