Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. juuni 2020, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-18177
Tsiviilasi
A.A. hagi B.B. vastu 40 000 euro ja viivise saamiseks B.B. vastuhagi A.A. vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks 7000 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 6. septembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. juuni 2020 kl 11.00 Apellant: A.A. (hageja); ik XXXXXXXXXXX; esindaja vandeadvokaat Heldur Otti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: B.B. (kostja); isikukood XXXXXXXXXXX; esindaja vandeadvokaat Hendrik Mühls
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 6. septembri 2019 otsus osaliselt resolutsiooni p-ide 2, 5, 6 ja 7 osas ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hgeja nõue 9 000 euro ja lisanduva viivise osas ning jätta 50 % maakohtus kantud kostja kuludest hageja kanda.
2.Lugeda kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 2.1.Võtta vastu A.A. loobumine nõudest jätta X kinnistu (registriosa nr X) hageja ainuomandisse, pannes hagejale kohustuse maksta kostjale välja tema osa rahas ning lõpetada selle nõude osas menetlus.
Mõista B.B.lt välja 9 000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 1849 eurot ja 33 senti ning viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel seadusjärgses määras alates 30. juunist 2020 kuni 9 000 euro tasumiseni A.A. kasuks.
2.3.Rahuldada B.B. vastuhagi A.A. vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
2.4.Mõista A.A. ebaseaduslikust valdusest välja kinnisasi, asukohaga X (registriosa nr X), B.B. valdusse ning kohustada A.A. nimetatud kinnisasi viivitamatult vabastama. 2.5.Jätta Tartu Maakohtu 7. detsembri 2017 kohaldatud hagi tagamise abinõu kehtima kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.
2.6.Jätta maakohtus kantud B.B. menetluskuludest 50 % A.A. kanda. 2.7.Mõista A.A.lt B.B. kasuks välja menetluskulu 2 556 eurot ja 73 senti. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.8.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.A. (hageja) esitas 5. detsembril 2017 B.B. (kostja) vastu hagi, milles palus jagada hageja ja kostja seltsinguline ühisvara, jättes X kinnisasja (registriosa nr X) hageja ainuomandisse, pannes hagejale kohustuse maksta kostjale välja tema osa rahas. Alternatiivselt, kui kohus ei pea võimalikuks jätta kinnisasja omandit hagejale, palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 40 000 eurot ja viivise põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Hageja märkis 2. septembri 2019 menetlusdokumendis, et ei soovi enda esimese nõude rahuldamist ja jääb oma alternatiivse nõude juurde mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis 40 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud kostja. Hageja ja kostja on elanud alates 1985. aastast vabaabielulises kooselus. Pooled on selle aja jooksul tegutsenud ühise eesmärgi nimel. Hageja ja kostja ühine eesmärk oli luua hageja ja kostja ühisomandisse ühine eluase, parendada seda ning võimaldada selle kasutamine. Hageja ja kostja on teinud ühiseid panuseid ehitise kui vallasasja alla jääva krundi erastamiseks, tasudes erastamise eest mõlemale kuuluvate EVP-dega. Hageja ja kostja on lisaks teinud rahalisi panuseid ka kinnisasjal asuvate ehitiste renoveerimiseks ja uute ehitiste ehitamiseks. Hageja on ostnud kinnisasjale mööblit ning teinud kulutusi kinnisasja haljastamiseks. Pooled sõlmisid kooselu alguses seltsingulepingu. Kinnisasi on soetatud hageja ja kostja, s.o seltsinglaste ühisomandisse. Hageja soovis seltsinguvara jagamist. Poolte panused on olnud võrdsed, mistõttu on hagejal õigus saada pool kinnisasja väärtusest. Kinnisasja väärtus on 80 000 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejaga sõlminud seltsingulepingut. Kostja omandas kinnisasjal asuva elamu 1981. a vallasvarana. Hageja algatusel tegid pooled esimestel kooselu aastatel majas sanitaarremondi ja vahetasid välja mööbli. Selle juures olid poolte panused võrdsed. Aastatel 1998-1999 tehti majale osaline remont, mille eest maksis kostja. 2007. a tehti ühes toas remont. 2005. a ehitati kostja raha eest kinnisasjale palksaun. Kostja on andnud hagejale pidevalt raha. Hageja panus maa erastamisse oli 7200 EVP krooni, mille väärtus oli 1584 krooni.
3.Kostja esitas vastuhagi, milles palus mõista kinnisasi hageja ebaseaduslikust valdusest välja kostja kasuks ning kohustada hagejat kinnisasi viivitamatult vabastama. Kostja palus ka määrata kohtuotsuse resolutsioonis haginõude täitmiseks kohtutäiturile ja kohtutäituriga koos olevatele isikutele (sh kohtutäituri abile ja sissenõudjale) õigus siseneda kinnisasjal asuvatesse ning hageja vallatavatesse ruumidesse ilma hageja nõusolekuta eesmärgiga viia seal läbi täitetoiminguid, sh võtta kinnistu ebaseaduslik valdus hagejalt üle ning kohustada hagejat kinnistu vabastama. Hageja kasutab kinnisasja ilma õigusliku aluseta.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal on õiguslik alus kinnisasja kasutada, kuna see on poolte seltsingulepingu alusel poolte ühisomandis.
MAAKOHTU OTSUS
5.Tartu Maakohus jättis 6. septembri 2019 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Maakohus mõistis hageja valdusest välja kostja kasuks kinnisasja X (registriosa nr X). Maakohus võttis vastu hageja loobumise nõudest jätta kinnisasi tema ainuomandisse. Hagi tagamine tühistati. Menetluskulud jäeti hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 5113,46 eurot menetluskulude katteks ja viivis menetluskuludelt seadusjärgses määras. Lepingu sõlmimise ajaks on hageja erinevates menetlusdokumentides märkinud nii 1980ndate teise poole kui ka kinnisasja erastamise aja 1998/1999. Võlaõigusseadus, mis reguleerib seltsingulepingu sõlmimist, jõustus 1. juulil 2002. Kuna hageja väidetav lepingu sõlmimine toimus enne 1. juulit 2002, sai tegemist olla Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 438 lg 1 järgi ühise tegutsemise lepinguga. Kinnisasi on TsÜS § 50 lg 1 kohaselt on maapinna piiritletud osa. Kohtule esitatud maa erastamise ostu-müügileping on sõlmitud 28. detsembril 1999. Kostja on kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud 23. märtsil 2000. Seega ei saa enne seda kuupäeva rääkida kostjale või pooltele ühiselt kuuluvast kinnisasjast. Arvestades asjaolu, et enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ei olnud maa eraomandis, siis ei ole võimalik, et pooled sõlmisid 1980ndatel aastatel ühise tegutsemise lepingu eesmärgiga omandada endale kinnisasi. Kuigi maa erastamise ajal oli põhimõtteliselt võimalik maad omandada ning selle eesmärgiga ühise tegutsemise leping sõlmida, pidi see tulenevalt sel ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Hageja ei ole väitnud, et pooled sõlmisid notariaalselt tõestatud lepingu, mistõttu oleks isegi juhul, kui pooled oleksid sõlminud ühise tegutsemise lepingu eesmärgiga omandada kinnisasi, leping sel ajal kehtinud TsÜS § 93 lg 3 alusel tühine. Erastamislepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2 praegu kehtivas redaktsioonis, mille kohaselt muutub vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu 28. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-10, p 17).
Maakohus ei nõustunud hagejaga, et maareformi seaduse § 23 lg 5 kohaselt ei olnud ühise tegutsemise lepingu sõlmimisel notariaalne vorm nõutav. Nimetatud sätte kohaselt võis maa erastamisel ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmida lihtkirjalikus vormis. Viidatud säte reguleerib üksnes Eesti Vabariigi ja maa erastada sooviva isiku vahel sõlmitava lepingu vorminõuet, mitte aga ühise tegutsemise lepingu vorminõuet, mis sõlmitakse eesmärgiga omandada (kas erastades või muul viisil) kinnisasi. Kohtule esitatud erastamislepingust nähtub, et lepingus oli ostjaks kostja, mitte pooled ühiselt. Täiendavalt märkis kohus, et hageja ei ole esitanud ka poolte kirjalikku lepingut ega isegi väitnud, et pooled oleksid lepingu sõlminud lihtkirjalikus vormis. Maakohus ei nõustunud hagejaga ka selles, et vorminõue on vastuolus põhiseadusega, kuna kohtleb ebavõrdselt vabaabielus ja abielus olevaid isikuid. Notariaalse vorminõude eesmärgiks on mh, et lepingupooltel oleksid selged tehinguga kaasnevad õiguslikud tagajärjed ja seeläbi vastaks tehing lepingupoolte tegelikule tahtele. Abielu puhul on ühiskonnas ka ilma õigusteadmisteta isikutele üldjoontes teada ühisvararežiimist tulenevad tagajärjed. Vabaabielu puhul ei saa aga eeldada, et pooled sooviksid abieluga sarnaseid tagajärgi, vastasel juhul oleksid nad sõlminud abielu (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14). Seega esineb mõjuv põhjus siinjuures isikute erinevaks kohtlemiseks. Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes) ning pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19). Kohaldamise eelduste osas on üldisest tõendamiskoormuse reeglist tulenevalt tõendamiskoormus hagejal. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet ega seda, et hageja oleks teinud kostjaga võrreldavaid panuseid kinnisasja omandamiseks või parendamiseks, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei saa pidada panusteks kinnisasja omandamiseks ja parendamiseks kinnisasjal asuvasse hoonesse mööbli ostmist. Mööbliesemed on iseseisvad vallasasjad, mis ei ole kinnisasja osad ning mida saab kinnisasjalt lihtsalt eemaldada. Seega ei oma tähtsust poolte väited mööbli ostmise kohta. Teiseks ei saa VÕS § 603 lg 3 kohaselt arvestada tagastatavate panustena poolte tehtud töid, vaid üksnes rahaliselt hinnatavaid panuseid. Pooled ei vaidle selle üle, et praegusel kinnisasjal asuv elamu oli kostja omandis juba enne poolte kooselu algust. Seda kinnitab ka kohtule esitatud ostu-müügi leping. Hageja on enda panusena esmalt välja toonud selle, et tema ainuosalusel remonditi kinnisasjal asuv hoone aastatel 1985-1987. Samas nähtub poolte vande all antud ütlustest, et remont seisnes peamiselt tapeetide panekus, värvimises ja põrandapapi panekus. Kuigi tunnistaja C.C. ütluste kohaselt ostis hageja talt kaupu nii välis- kui sisetöödeks, leidis maakohus, et poolte vande all antud ütlused, mis tööde mahu osas põhimõtteliselt kattuvad, näitavad usaldusväärsemalt, milliseid töid tehti. C.C. oma ütluste kohaselt ei ole vaidlusalusel kinnisasjal ise käinud. Seega on võimalik, et osa hageja ostetud kaupu läks mingiks muuks otstarbeks. Ainuüksi tapeetide panek, värvimine ja põrandapapi panek ei ole sellise mahuga tööd, mis annaksid alust lugeda renoveeritav hoone poolte ühiseks varaks. Samuti ei ole tõendatud, et pooltel oleks olnud
selleks aastatel 1985-1987 ühine tahe. Hageja ise on vande all antud ütlustega kinnitanud, et tema arvates sõlmiti poolte kokkulepe aastal 1989, st pärast remondi lõppu. Kostja on vande all antud ütlustes igasugust kokkulepet eitanud. Tunnistajate C.C. ja D.D. ütlused selle kohta, et pooled elasid koos ja tunnistajate arvates oli tegemist poolte ühise koduga, ei saa seda järeldust muuta, kuna ainuüksi koos ühes kodus elamine ei näita poolte tahet ühise omandi tekitamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sai hagejalt 13. augustil 1998. a-l 7200 EVP krooni maa erastamiseks. Seda on üle poole erastamislepingu järgi ostuhinnaks olevast 13 092 EVP kroonist. Samas saab kostja panuseks maa erastamisel lugeda lisaks kostja panustatud EVP kroonidele ja tasutud riigilõivudele ka kinnisasjal asuvat elamut, kuivõrd see andis kostjale MaaRS § 22 lg 1 järgi maa ostueesõigusega erastamise õiguse. 7200 EVP krooni väärtus oli selle hageja poolt kostjale andmise ajal kostja viidatud rahandusministeeriumi tabelis toodud kursi järgi 1584 krooni. On ilmselge, et hoone väärtus, sh võimalusega maa erastada, oli erastamise ajal oluliselt suurem kui hageja panus väärtusega 1584 krooni. Seega, kuigi poolte panused EVP kroonides maa erastamisse olid võrreldavad, siis tervikuna vaadates on kostja panus oluliselt suurem, mistõttu ei ole alust lugeda kinnisasja poolte ühiseks varaks. On tavapärane, et pooled vabaabielulises suhtes üksteist toetavad. Ka kostja esitatud pangakontode väljavõttest nähtub, et ta on hagejale raha üle kandnud erinevates summades, mis tunduvalt ületavad 1584 krooni. See ei tähenda aga, et kõik vabaabielulises kooselus ostetud asjad muutuksid poolte ühiseks omandiks. Hageja on välja toonud, et ta tegi kinnisasja parendamiseks panuseid ka 2007. aastal, makstes ehitajatele 4000 krooni ja panustas haljastamisse 10 800 krooni. Nagu kohus eelnevalt mainis, siis mööbli ostmist ei saa lugeda panuseks kinnisasja. Panused haljastusele on hageja tõendanud kontoväljavõttega. Poolte vande alla antud seletused on vastuolulised selles osas, kelle raha eest ehitajatele maksti. Tegemist ei ole selliste summadega, millises ulatustes panuste tegemine annaks alust lugeda kinnisasi poolte ühiseks varaks. Hageja haljastusele kulutatud summa vastab ligikaudu tolleaegsele kostja kuupalga suurusele, mis nähtub kostja esitatud pangakonto väljavõtetest. On ilmselge, et sellises summas panus ei moodusta olulist osa kinnisasja väärtusest ja ei anna alust lugeda kinnisasja poolte ühiseks varaks. Kostja on esitanud hageja vastu vastuhagi valduse vabastamiseks. AÕS § 80 kohaselt on nõude rahuldamise eelduseks asjaolu, et kostja on kinnisasja omanik ning, et hageja valdab seda ilma õigusliku aluseta. Kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omanikuna. Maakohus tuvastas, et kinnisasi ei kuulu pooltele ühiselt. Seega on kinnistusraamatu kanne omaniku kohta õige ning kostja on kinnisasja omanik. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kinnisasja valdab. Kuivõrd hageja tugines oma valduse õigusliku alusena üksnes sellele, et ta on kinnisasja ühisomanik, mis aga kinnitust ei leidnud, valdab ta kostja kinnisasja ilma õigusliku aluseta. Vastuhagi tuleb seega rahuldada. Hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja (A.A.) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja hageja kasuks 40 000 eurot ja viivis sellelt alates hagi esitamisest. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
VÕSRS § 18 lg 2 teine lause sätestab, et ühise tegutsemise lepinguga seotud toimingutele, mis on tehtud enne VÕS-i jõustumist, kohaldatakse seni kehtinud seadust. TsK § 438 lg 1 sätestas, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled tegutsema ühiselt ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. TsK § 440 lg 1 mõtte kohaselt pidid pooled selle eesmärgi saavutamiseks tasuma osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel (s.o tegema panuseid). Asjas esitatud tõenditega on tõendatud, et poolte ühiseks eesmärgiks oli kodu loomine X-is. Leping sõlmiti konkludentselt. Poolte vabaabieluline kooselu algas veebruaris 1985; pärast seda, kui kostja oli pärinud oma vanematelt X-is X elamu ning selle juurde kuuluvad ehitised; kooselu alustades sõlmisid pooled ühise tegutsemise lepingu, millega kohustusid tegutsema ühisel eesmärgil –elamu ja selle juurde kuuluvate ehitiste renoveerimises, loomaks hagejale ja kostjale vallasomandina ühise kodu. Kuigi erastamistoimingute ajal kehtinud TsÜS § 93 lg 3 sätestas, et seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, ja AÕS § 119 lg 1 sätestas, et kinnisasja omandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud, ei välista need sätted siiski vaidlusaluse kinnisasja lepinguosaliste kaasomandiks lugemist, sest ühise tegutsemise leping ei ole kinnisasja omandamise tehing. Ühise tegutsemise jaoks omandatud kinnisasja ja selle lepinguosaliste ühisesse omandisse kuulumise üle otsustamisel puudub seega tähendus sellel, kas ühise tegutsemise leping ise on notariaalselt tõestatud või mitte. Tähtsust ei ole ka sellel, kelle nimele kinnisasi vormistati. Kui abikaasade ühisomandi puhul ei kehti eeldus (teadupäraselt ei vaja abieluleping selle kehtimiseks notariaalset tõestamist), et kinnisasja ühisomand tekib ainult abikaasade ühiselt sõlmitud notariaalse lepingu alusel, siis puudub mõistlik põhjendus, miks peaks selline eeldus kehtima ka ühise tegutsemise lepingu puhul. Seltsinguleping lõppes 2017. a augustis kostjapoolse ülesütlemisega, mis väljendus kostja poolt X elamusse tema uue elukaaslase elama lubamises. Hageja panustas nii kinnisaja renoveerimisse ja parendamisesse, kui ka selle omandamisesse (erastamisesse) rohkem kui kostja, mistõttu on põhjendatud ka seltsingu sätete analoogia korras kohaldamine.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Hageja väited väidetava ühise tegutsemise lepingu/seltsingulepingu sõlmimise kohta on tõendamata, eluliselt ebausutavad ning ka ebajärjepidevad. Hageja ei ole senise menetluse ajal isegi mitte suutnud paika panna väidetava lepingu/kokkuleppe sõlmimise aega. Üksnes see, et hageja asus 1985. aastal kostja juurde elama, ei võimalda teha järeldust, justkui oleks selle kaudu sõlmitud ühise tegutsemise leping või seltsinguleping. Riigikohus on järjepidevalt olnud seisukohal, et iga mehe ja naise kooselu, sh kooselu kestel tehtud kulutused, ei tähenda automaatselt seltsingut ning, et seltsingu sätteid (VÕS §-d 581 jj) tuleb kohaldada nö kitsendavalt, s.o üksnes erandlikel juhtudel. Hageja viidatud TsK-i normid ei ole asjassepuutuvad, kuna ilma notariaalselt tõestatud kokkulepeteta ei ole kinnisasja ühisesse omandisse soetamine võimalik.
Hageja ei ole tõendanud ka rahalist panust, mida ta kinnisasjasse väidetavalt pani. Sellekohaseid arve ei ole toodud välja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada hagi rahuldamata jätmise osas materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 9 000 eurot ning viivise hagi esitamisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis summas 1849.33 eurot. Vastuhagi rahuldamise osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust maakohtus. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
9.Õiged ei ole hageja apellatsioonkaebuse põhjendused osas, milles hageja esitab asjaolud kinnisasja omandamise kohta ühise tegutsemise lepingu alusel ning milles leitakse, et käesolevas vaidluses kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 18 lg 2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus andis hinnangu ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele ning tuvastas, et ühise tegutsemise lepingu alusel pooltel ühist omandit kinnisasjale ei tekkinud. Maakohus tuvastas õigesti, et kinnisasi omandati asjaõiguslikult kostja poolt ning hageja ei saanud ei ühise tegutsemise ega seltsingu sätete alusel kinnisasja omanikuks.
10.VÕSRS § 18 lg 1 järgi pärast võlaõigusseaduse jõustumist kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele võlaõigusseaduses seltsingu kohta sätestatut. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et pooled elasid kostjale kuuluvas elamus koos alates 1985 aastast. Kooselu ajal erastati maa vallasasjana kostjale kuuluva hoone juurde, 50 % vajalikest EVP-dest andis hageja. Elamus tehti remonti hageja soovil ja algatusel aastatel 1985-1988 ja 2007. Elamu juurde tellis hageja haljastusprojekti, mille koostamise eest maksis kostja. Hageja teostas projekti, sh ostis taimed ja panustas tööd ning aega aia rajamisse ja hoidis aeda korras. Pooled kinnitasid, et 2009 tegi X linnavalitsus ettepaneku osaleda kauneima kodu konkursil. Hageja vande all antud seletuse ja tunnistaja C.C. ütlustega on tõendatud, et hageja kasvatas kurki jm aiasaadusi nii kostja juures kui X ääres ning käis aastaid aiasaadusi Xis müümas ning müügist saadi märkimisväärselt palju raha. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et pooled kasvatasid aiasaadusi, sh kurke ja porgandeid X-is ja kostja käis hagejal põllutöödel abis, kuid toodangu realiseeris hageja. Kostja väitel realiseeris X-is kasvatatud köögiviljad hageja X-is. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et hageja leppis töömeestega kokku kostjale kuuluva elamu remonditööd ning hageja maksis töömeestele, kui katust ja välisvoodrit vahetati, kui soojustati ja kanalisatsioonitorusid pandi. Tunnistaja C.C. ütlustega on tõendatud, et hageja käis korduvalt ja suurte rahasummade eest ehitusmaterjali ostmas. Hageja vande all antud seletuse kohaselt kostja maja remonditöödes ei osalenud. Kostja vande all antud seletuse kohaselt hageja organiseeris remondi, leppis töömeestega kokku ning andis neile raha üle, kuid see oli kostja raha. Kostja kinnitas, et 2007 aastal maksis hageja maalritöid teostanud naisele ise raha. Asjaosalistel ei ole vaidlust, et kostja ostis oma vahendite eest palksauna, kuid hageja aitas seda kokku panna, sai sealjuures vigastada ning kostja andis raha hageja operatsiooniks.
11.Ringkonnakohus leiab, et hageja esile toodud ja tõendatud asjaolud tõendavad, et poolte vahelise suhte saab kvalifitseerida suuliseks seltsingulepinguks. Asjakohane ei ole kostja vastuväide, et ta ei olnud seda sõna enne advokaadi kirja kuulnud ning et pooltel puudus kooskõlastatud tegevus. Seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), kuid eelkõige on tegemist ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587). Seltsingu sätete kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Seadusest ei tulene vorminõudeid, seega on võimalik lugeda kehtivaks ka konkludentselt sõlmitud kokkuleppe. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul pooled sõlmisid konkludentselt ühise tegutsemise lepingu, kuna tegemist on kestvuslepinguga, mis jätkus ka pärast 2002. aastat, siis kuulub kohaldamisele seltsingulepingu regulatsioon. Seltsingu eesmärgiks saab lugeda käesoleval juhul ühist kooselu kostjale kuuluval kinnistul ning nimetatud kinnisasja, sh maja remontimist ja möbleerimist ning krundi haljastamist ja iluaia korrashoidmist. Seltsingulepingu konkludentset sõlmimist tõendavad eelkõige poolte vande all antud seletused. Poolte seletused ei ole vastuolus, kostja kinnitas, et poolte tegevus oli kooskõlastatud – hageja otsis töömehed ja maksis neile raha, kostja näitas tööfrondi ette ja andis tööde eest tasumiseks raha hageja kätte. Samuti toimiti haljastuse rajamisel – hageja tellis projekti, kostja tasus selle eest ja seejärel rajas hageja oma vahendeid kasutades ja olulises mahus töötunde panustades, iluaia. Samuti abistas kostja hagejat köögivilja kasvatamisel, samas saadused realiseeris hageja.
12.Seltsingulepingut iseloomustab lisaks eesmärgile, koos tegutsemisele ja juhtimisele ka seltsinglaste panustamine. Hageja on panustanud eelkõige enda tööjõuga. Hageja tööjõuga panustamine on tõendatud haljastuse rajamisel, samuti ehitusmaterjalide soetamisel. Hageja rahalised panused on tõendatud mööbli ja taimede ostmisel. Hageja ja kostja vande all antud seletused lahknevad panuste suuruse osas. Hageja seletuse kohaselt panustas põhiliselt tema elamu remonditöödesse, kostja seletuse kohaselt, hageja küll tegeles remondi korraldamisega, kuid raha selleks andis kostja. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tema poolt esile toodud ulatuses, s.o 50 % ulatuses vara parandamiseks panuste tegemist tõendanud. Maakohus leidis õigesti, et mööbli ostmine ei ole selline panustamine, mida seltsingu lõppemisel saaks arvestada. Kostja väitel hageja oma raha hoonete remondi eest tasumisse ei panustanud ja hageja ei ole remondi eest tasumist tõendanud. Hageja möönis ringkonnakohtu istungil, et 1980-ndatel aastael teenis ta turul sularaha ja ehitusmaterjali hankis „leti alt“ ja ladudest, mistõttu tal ei ole tšekke, kviitungeid ega ülekandeid tõenditena esitada. Ringkonnakohus märgib, et hageja võttis oma käitumisega riski, et ta ei saa tehinguid tõendada. Kuna tõendamiskoormus oli hagejal ja tema oma väiteid ei tõendanud, siis ei arvesta ringkonnakohus ehituse rahalist panust. Hageja on tõendanud märkimisväärse panuse tegemise kostja kinnisasja haljastamisse. Kostja võttis omaks faktiväite, et hageja tellis krundi haljastamise projekti, lisaks esitas hageja 5 kviitungit, millega on tõendatud Tartu Puukoolist taimede ostmine kokku summas 10 800 krooni (II kd lk 142-164). Fotode ja poolte seletustega on tõendatud, et kostjale kuuluvate hoonete ümbrus on väga hästi heakorrastatud. Haljastus on elujõuline ja iluaed väga hästi hooldatud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja rajas haljastuse ja hoidis aastaid aeda korras. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et aed on korras aga kostja arvates on taimi liiga palju. Ringkonnakohus leiab, et pidevalt hooldatud ja täiendatud ning lopsakate taimedega iluaia väärtus suureneb ajas.
13.VÕS §-is 596 on loetletud seltsingu lõppemise alused. Pooled elasid ühise leibkonnana alates 1985. aastast ja samast ajast tegelesid nad kostja kinnisasja heakorrastamisega. Kostja
väitel elati alates 2007. aastast eraldi tubades ja eraldi leibkondades. Samas ei ole vaidlust, et 2007 aastal teostati elamus remonti, kus tööde eest maksis ka hageja, samuti telliti 2007 aasta suvel haljastuse projekt ja rajati uus iluaed. Hageja väitel lõppesid kooselulised suhted hageja jaoks ootamatult 2017. aastal. Käesolevas asjas väitis hageja, et tema suhteid lõpetada ei soovinud, seega saab tuvastada, et seltsing lõppes seltsingulepingu ülesütlemisega 11.11.2017 seltsinglase poolt, kuna suhete lõpetamine sh ühine kinnisasja parendamise lõpetamine oli ühe partneri, s.o kostja, soov.
14.VÕS § 600 lg 1 järgi kasutatakse vara jagamisel kaasomandi jaotamise sätteid. Kui kohutused on VÕS § 600 lg 1 alusel täidetud, siis tuleb VÕS § 603 lg 1 alusel tagastada panused. VÕS § 603 lg 3 ütleb, et kui panust ei ole võimalik tagastada, siis hüvitatakse panuse tegemisel olnud panuse väärtus. Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud vara jaotamisele, kui mõlemad pooled on vara omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ja pooltele oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. See, et VÕS § 600 lg 1 kohaselt kohaldatakse seltsingu likvideerimisele kaasomandi sätteid, ei tähenda, et seltsinguvaraks ei või olla vara, milline on ühe lepinguosalise poolt omandatud. Poolte sisesuhtes saab osa sellest pidada ühisvaraks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 p 17).
15.VÕS § 581 lg 2 järgi on seltsingusse tehtud panused eelduslikult võrdselt. Riigikohus on öelnud, et kui panused on olnud vara soetamisel oluliselt erinevad, siis tuleb seda arvesse võtta (RKTKo 3.12.2014, 3-2-1-109-14, p 20). Ringkonnakohus leiab, et kostja on ümberlükanud eelduse, et poolte panused on võrdsed. Hageja esitatud tõendid kinnitavad panuse tegemist arvestatavas ulatuses, kuid on lünklikud ning panuse täpset suurust on raske määrata. Ringkonnakohus kohaldab analoogia alusel TsMS § 233 lg 1 ning määrab panuse suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Ringkonnakohus leiab, et seltsinguleping kehtis 32 aastat. 32 aastat elasid pooled koos ja remontisid ning korrastasid hooneid ning panustasid haljastuse rajamisse ja korrashoidu. Hageja on tõendanud haljastusse panustamise 2007 aastal summas 10 800 krooni ning märkimisväärse tööpanuse nii elamu remondi korraldamisse kui haljastusse, sh elamu ümber iluaia rajamisse ja hooldamisse, samuti köögiviljade kasvatamisse X-is koos kostjaga. Ringkonnakohus leiab, et pooled tegid kooselu ajal võrreldavaid tööpanuseid kostja kinnisvara parendamisse ja korrashoidu. Pooled ei ole vaidlustanud, et kostja kinnisasja väärtus on 80 000 eurot. Hageja panuse hüvitamisel ei saa arvestada kostja kinnisasja väärtusega, kuid saab arvestada hoolitsetud iluaia ja väga hästi heakorrastatud haljastuse väärtuse suurenemist ajas ja selle mõju kinnisasja väärtusele. Ringkonnakohus leiab, et hageja mitmekümne aasta panus haljastusse on 9000 eurot, mille hüvitamise nõue kostja vastu tuleb rahuldada. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue rahuldada osaliselt. Seltsinguleping tuleb lugeda lõppenuks alates 11. novembrist 2017 ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 9 000 eurot. Rahuldamisele kuulub hageja nõue mõista välja viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel seadusjärgses määras TsMS § 367 alusel hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 1849.33 eurot.
16.Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et vaidlustas maakohtu otsuse ka vastuhagi rahuldamise osas. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses ei ole käsitletud vastuhagi.
Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja nõustus, et seltsinguleping lõppes 2017 aastal ning asjas ei ole esile toodud õiguslikke aluseid, mis hageja poolt kostja kinnisasja kasutamist õigustaksid, siis tuleb maakohtu otsus vastuhagi rahuldamise osas jätta lõppjärelduses muutmata.
17.Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude osaliselt, seetõttu tuleb TsMS § 445 lg 2 alusel jätta hagi tagamise abinõuna seatud hüpoteek kehtima kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
18.Ringkonnakohus tühistab apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse ning teeb uue otsustuse, millega jätab TsMS § 163 lg 1 alusel maakohtus kantud kostja menetluskuludest 50 % s.o 2 556,73 eurot hageja kanda. Kulude jaotamisel arvestab ringkonnakohus, et hagi rahuldatakse osaliselt, sh õigusvaidluse põhjustas nõude kvalifitseerimine, kuna ringkonnakohus nõustus hageja nõude alusega, siis kaldub kohus kõrvale rahalise nõude proportsioonide alusel kulude jaotamisest. Ülejäänud osas jäävad maakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja seetõttu jäävad poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses poolte endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.