Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Maakohtu

registri-

ja

kinnistusosakondadele

ning

Kohtute

Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale on õigus 15 päeva jooksul, arvates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest, esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kaudu.

VÕLAUSALDAJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Pankrotiavalduse kohaselt on pankrotiavalduse esitaja ja Ajolia OÜ 2.juulil 2008.a. sõlminud kapitalirendilepingu, mille kohaselt liisis Ajolia OÜ pankrotiavalduse esitajalt veoki Scania R480LA4X2MNA. 22.jaanuaril 2010.a. sõlmisid võlausaldaja, Ajolia OÜ ja Ventus Group OÜ kokkuleppe liisinglepingu ülevõtmiseks Ventus Group OÜ poolt täies ulatuses. Samal päeval sõlmisid pankrotiavalduse esitaja ja A. P. käenduslepingu, mille kohaselt kohustus A. P. käendama liisinglepingust tulenevaid liisinguvõtja kohustusi kokku kuni 81 931,60 EUR ulatuses. Tingituna liisingvõtja võlgnevuse ulatusest ning viimase soovimatusest võlgnevus tasuda ja muud liisinglepingust tulenevad kohustused täita, võõrandas pankrotiavalduse esitaja liisinglepingu esemeks oleva veoki. Veok oli selle tagastamise hetkel avariiline ja vajas remonti, mistõttu teostas pankrotiavalduse esitaja enne veoki müüki vajalikud remonditööd. Arvestades liisingulepingu esemeks oleva vara remondile ja müügiprotsessi läbiviimisele tehtud kulutusi, aga samuti liisinguvõtja võlgnevuse suurust, ei olnud vara müügist laekunud vahendid piisavad liisinguvõtja võlgnevuse kustutamiseks ning liisinguvõtja oli kohustatud hüvitama pankrotiavalduse esitajale viimase poolt vara müügi tagajärjel kantud kahju 293 121,11 krooni. Võlausaldaja esitas võlgnikule 1.oktoobril 2010 korduva pankrotihoiatuse ning nõudis põhivõlgnevuse koos viivistega tasumist 11.oktoobriks 2010.a. Võlgnik lubas esitada omapoolse ettepaneku võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel, kuid ei ole ettepanekuid esitanud ega ka võlgnevuse tasumist alustanud. Avalike registrite andmetel ei kuulu võlgnikule mistahes likviidset vara ja võlgnik ei ole asunud ka pärast pankrotihoiatust oma kohustuste täitmisele, mistõttu leiab pankrotiavalduse esitaja, et võlgnik on maksejõuetu ja palub nimetada A. P. ajutine haldur ning kuulutada välja A. P. pankrot.

AJUTISE PANKROTIHALDURI SEISUKOHT

Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnik abielus; rahvastikuregistri andmetel on tal kaks alaealist last, kelle suhtes on võlgnikul seadusest tulenev ülalpidamiskohustus. Vastavalt abieluvararegistri andmetele on võlgniku ja tema abikaasa vahel 16.11.2004.a. sõlmitud abieluvaraleping. Ajutine haldur hindab võlgnikule kuuluva vara väärtuseks seisuga 17.11.2010.a. mitte enam kui 254,54 krooni; võlgniku võlakohustused võivad küündida 5,6

2 (5)

miljoni kroonini. Võlgniku kirjaliku seletuse kohaselt on tema püsivaks sissetulekuks töötasu OÜ Ventus Group summas 6 000 krooni kuus; võlgniku arvelduskontodel nimetatud summa laekumisi ei kajastu. Maksu- ja Tolliameti andmetel sai võlgnik perioodil jaanuar-september 2010.a. ametlikku töötasu 5 000 krooni kuus ja oktoober-november 2010.a. 4 350 krooni kuus. Arvestades, et isikul on kaks alaealist last, saab täitemenetluses pöörata sissenõudeid võlgniku sissetuleku osale, mis ületab 7 250 krooni. Kuna isikule ametlikult tehtavad maksed on väiksemad nimetatud summast, siis on ilmne, et pankrotivara suurendamise allikana ei saa kõnealuste laekumistega arvestada. Äriregistri elektroonilise teabesüsteemi andmetel on võlgnik osaühingu Amestrum, osaühingu Ajolia OÜ ja osaühingu Ventus Group ainuosanik ning juhatuse liige. Ajutisele haldurile ei ole teada kindlaid võimalusi teistelt isikutelt vara sissenõudmiseks ega teada tehinguid, mida kindlasti saaks pankrotimenetluses vaidlustada ning seeläbi võlgniku vara võlausaldajate huvides suurendada. Jooksva sissetuleku arvel füüsilise isiku võlgade tasumise põhiliseks eelduseks saab pidada selle isiku kestvat eksisteerimist. Eksistentsi jätkumise ja tööjõuturul konkurentsivõime säilitamise eelduseks on vähemalt toidu, riiete ja eluaseme pidev olemasolu ehk esmaste vajaduste rahuldamine. Seega saab võlgnik tasuda oma võlgu üksnes sissetulekute selle osa arvel, mis jääb üle pärast esmaste vajaduste katmist. Võlgniku teadaolevad ametlikud sissetulekud koosnevad ainult Ventus Group OÜ laekuvast töötasust summas 5 000 krooni (2010. oktoobris ja novembris lausa 4 350 krooni). Muid tulusid (äritegevusest, renditulud jms.) ei ole halduril õnnestunud tuvastada. Seega ei ole teadaolevate võlausaldajate nõuete rahuldamiseks võlgniku sissetulekute arvelt võimalik kinnipidamisi teha. Samuti ei ole õnnestunud võlgnikul tuvastada kiirelt realiseeritavat materiaalset vara. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnik ei suuda mõistliku aja jooksul rahuldada kõigi teadaolevate võlausaldajate nõudeid. Ajutisele haldurile ei ole teada asjaolusid, mis viitaks võlgniku tulude hüppelisele suurenemisele ja tema majandusliku olukorra järsule paranemisele. Seega on võlgnik püsivalt võimetu täitma oma kohustusi. Valdav osa täitemenetlusi on algatatud võlgniku suhtes 2009.aastal. Täitemenetlused on kuni käesoleva ajani pooleli, kuna isikul puudub ametlikult vara ja märkimisväärne sissetulek, millele sissenõudeid pöörata. Eeltoodu annab alust halduril arvata, et võlgniku alaline maksejõuetus on välja kujunenud hiljemalt 2009.aastaks. Kuna aga isiku suhtes on täitemenetlused algatatud siiski aastaid varem tekkinud võlakohustuste sundtäitmiseks, siis suure tõenäosusega on isik olnud maksejõuetu juba oluliselt varem. Haldurile võlgniku ja kolmandate isikute poolt esitatud dokumentide ja andmete põhjal ei ole võimalik nimetada kuriteo tunnustega tegu, mida saaks nimetada otseses põhjuslikus seoses olevaks võlgniku maksejõuetuse tekkimisega. Võlgniku võlakohustused on seotud peamiselt temale kuuluvate või tema poolt juhitavate äriühingute lepinguliste kohustuste käendamisega. Seega võib võlgniku maksejõuetuse kujunemise üheks põhjuseks pidada üldist majanduslangust ja sellest tulenevalt ka tema äride kehva majanduslikku seisu sattumist. Teisest küljest on tähelepanuväärne, et võlgnik on võtnud endale sellisel hulgal käenduskohustusi, omamata ligilähedastki sissetulekut või mingisugustki vara nende kohustuste täitmiseks. See viitab võlgniku üldisele kergemeelsele suhtumisele oma võlakohustuste täitmisse. Võlgniku käitumine annab mõista, et tema arvates ei ole võlausaldajate nõuete võimalikult kiire ja kohane rahuldamine mitte tema ülesanne, vaid hoopis kohtutäiturite probleem ning osavuse küsimus. Kui võlgniku võlakohustused (sh. laenukohustused) üha kasvasid ja isik ei ole perioodil 2005.-2010.a. vara soetanud, siis tema abikaasa varaline seisund on märkimisväärselt paranenud (soetatud 2006.a. kaks kinnistut, 2010.a. sõiduautod Chrysler Sebring ja Mercedes-Benz E270 CDI T). Samal ajal on võlgnik avaldanud ajutisele haldurile, et tema abikaasa töötab müüjana töötasuga 7 000 krooni kuus, mis tekitab küsimusi isiku võimekuses eelnimetatud vara iseseisvalt soetada. Juhul kui võlgniku suhtes kuulutatakse välja pankrot, peab ajutine haldur põhjendatuks võlgniku ja ta abikaasa 3 (5)

vaheliste tehingute täiendavat uurimist, tuvastamaks seda, kas võlgniku tegevuses ei ole KarS § 385 sätestatud kuriteo tunnuseid. Võlgnikul olemasoleva vara arvelt ei ole võimalik katta isegi ajutise menetluse kulusid, rääkimata kuludest, mis tekivad pärast isiku pankroti väljakuulutamist. Seega on nii pankrotimenetluse kui ka pankrotimenetluse raames võimalike kohtumenetluste läbiviimine võimalik üksnes juhul kui võlausaldajad on nõus finantseerima vastavaid kulusid. Samas ei saa ajutine haldur kuidagi garanteerida, et pankrotimenetluse tulemusena õnnestub halduril pankrotivara ka faktiliselt niipalju suurendada, et võlausaldajatel sellest mingit kasu oleks. Seega võtaksid võlausaldajad pankrotimenetlust finantseerides riski, mis ei pruugi olla proportsionaalne nende nõude suuruse ja selle reaalse rahuldamise tõenäosusega. Juhul kui võlausaldajad ei ole nõus finantseerima A. P. edasist pankrotimenetlust, leiab haldur, et esineb PankrS § 29 lg 1 ja 2 sätestatud alus pankrotimenetluse lõpetamiseks pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED

PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Tartu Maakohus nimetas 17.novembri 2010.a. määrusega A. P. suhtes ajutise pankrotihalduri (tl 59-60). Ajutise pankrotihalduri aruandest ja selle lisadest (tl 68-206) nähtub, A. P. kohustused võlausaldajatele on kokku vähemalt 5,6 miljonit krooni ja vara 254,54 krooni. Ajutise halduri hinnangul võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks. Võlgnik ei vaidle pankrotiavaldusele vastu (tl 209). Seega A. P. on kohustusi 5,6 miljoni krooni ulatuses, kuid ajutise pankrotihalduri hinnangul puudub tal vara pankrotimenetluse läbiviimiseks ja vara pankrotivarasse tagasivõitmise võimalus. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt on võlgniku maksejõuetus ilmselt tingitud peale üldise majanduslanguse ja sellest tulenevalt ka võlgniku äride kehva majanduslikku seisu sattumise asjaolust, et võlgnik on võtnud endale hulgaliselt käenduskohustusi, omamata ligilähedastki sissetulekut või mingisugustki vara nende kohustuste täitmiseks. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et A. P. on maksejõuetu, ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS §29 lg 1,2,3 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetust, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetust ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa. Kohus määras menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruseks 30 000 krooni ning teatas, juhindudes PankrS § 30 lg 2, selle 4 (5)

maksmise võimalusest väljaandes Ametlikud Teadaanded (tl 213). Kohtu poolt määratud tähtajaks ei pidanud keegi neist isikutest võimalikuks pankrotimenetlust finantseerida. PankrS § 28 lg 2 kohaselt, kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ajutine pankrotihaldur ei ole oma aruande kohaselt tuvastanud, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on süüteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga. PankrS § 23 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Ajutine pankrotihaldur on esitanud tasu ja kulude arvestuse, mille kohaselt on ajutise pankrotihalduri tasuks 10 000 krooni ja hüvitatavateks kuludeks 4 213,76 krooni (tl 49). Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning kutseoskusi, võlausaldaja poolt kohtudeposiiti tasutud summa suurust, tuleb määrata ajutisele pankrotihaldurile oma ülesannete täitmise eest tasuks 566, 37 eurot ja kulutuste hüvitamiseks 269, 31 eurot. PankrS § 150 lg 4 järgi otsustab pankrotimenetluse raugemise korral kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. Pankrotiasja materjalidest nähtuvalt A. P. puuduvad piisavad rahalised vahendid ajutise halduri tasu väljamaksmiseks ja kulutuste hüvitamiseks pankrotivara arvelt. Samas on võlausaldaja Scania Finans AB Eesti filiaal tasunud 15.novembril 2010.a. Rahandusministeeriumi kontole 221013921094, viitenumber 3100057455, ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 16 000 krooni (tl 55). Neil asjaoludel tuleb välja maksta ajutise halduri tasu ja hüvitada kulutused järgmiselt: kulutused kogusummas 269, 31 eurot (sealhulgas käibemaks) mõista OÜ Õigusbüroo Faktootum kasuks (haldur on teinud kulutused läbi OÜ Õigusbüroo Faktootum) ja ajutise halduri tasu summas 566, 37 eurot (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, summalt kuulub riigi tuludesse kandmisele sotsiaalmaks) mõista Küllike Mitti kasuks välja võlausaldaja Scania Finans AB Eesti filiaali poolt selleks kohtudeposiiti tasutud summast. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise määrusega, kui asjas menetlus lõpetatakse. Tartu Maakohtu 17.novembri 2010.a. määrusega oli pankrotiavalduse tagamiseks keelatud A. P. ajutise halduri nõusolekuta kogu vara käsutamine, peatatud võlgniku osalemine teistes kohtumenetlustes ja peatatud tema vara suhtes toimuv võimalik sundtäitmine. TsMS § 386 lg 4 alusel tuleb käesoleva kohtumääruse jõustumisel tühistada Tartu Maakohtu 17.novembri 2010.a. määrusega rakendatud A. P. vara ajutise halduri nõusolekuta käsutuskeeld, võlgniku osalemise peatamine teistes kohtumenetlustes ja tema vara suhtes toimuva võimaliku sundtäitmise peatamine.

Kohtunik:

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.