Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.01.2011, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-11537
Tsiviilasi
AS-i Eesti Mereagentuur hagi AS-i Tallinna Sadam vastu müügilepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ja müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmiseks
Tsiviilasja hind
301 662.98 eurot (4 720 000 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.06.2010 otsus
Kohtuistungi toimumise aeg
15.12.2010
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Eesti Mereagentuur apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant AS Eesti Mereagentuur (registrikood 10456215, asukoht Sadama t 17 Tallinnas), lepingulised esindajad Aivar Viisma, vandeadvokaadid Urmas Ustav ja Margus Poola Vastustaja AS Tallinna Sadam (registrikood 10137319, asukoht Sadama t 25 Tallinnas), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 25.06.2010 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.19.03.2009 esitas AS Eesti Mereagentuur (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse AS-i Tallinna Sadam (edaspidi kostja, vastustaja) vastu müügilepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ja müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja palus tuvastada kostja 08.01.2007 esitatud avalduse, millega kostja taganes poolte vahel 28.01.2005 sõlmitud lepingust, tühisus, mõista kostjalt välja nimetatud lepingu alusel müüdud lintkonveieri ostuhind 4 720 000 krooni, kuni hagiavalduse esitamiseni kogunenud viivised summas 4 863 960 krooni ning alates hagiavalduse esitamisest koguneva viivise määras 0,15% ostuhinnast päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt kohustus kostja poolte vahel 28.01.2005 sõlmitud kokkuleppe nr 0111505 p 5 kohaselt 4 720 000 krooni (koos käibemaksuga) eest omandama hagejale kuuluva turba laadimiseks kasutatava lintkonveieri, mis asub Paldiski Lõunasadamas. Kokkuleppe p 5.2.5 kohaselt oli lintkonveieri ostu tingimuseks, et selle projektdokumentatsioonijärgne ja tegelik turba keskmine laadimiskiirus on vähemalt 500 m3 freesturvast tunnis. Lintkonveieri kõikide sõlmede ja osade komplektsuse ning töökorras oleku kontrollimiseks kohustusid kokkuleppe pooled viima läbi ühe freesturba laevapartii laadimise lintkonveieriga. Kostja kohustus laadimisest hagejat kirjalikult teavitama vähemalt 3 tööpäeva ette. Kokkuleppe p 5.2.3 kohaselt läheb lintkonveieri omandiõigus kostjale üle lintkonveieri ostuhinna tasumisega. Kokkuleppe p 5.2.1 kohaselt kohustus kostja ostuhinna tasuma 20 kalendripäeva jooksul alates lintkonveieri üleandmisvastuvõtmise akti allkirjastamisest. Viimane pidi toimuma pärast proovilaadimist ja lintkonveieri töökorras oleku tuvastamist. Kokkuleppe pooled kohustusid p-st 5.2.3 tulenevalt lintkonveieri omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegema 2 kuu jooksul alates kokkuleppe sõlmimisest, see on hiljemalt 28.03.2005.
3.Hageja on kõik kokkuleppest tulenevad kohustused täitnud ning tulutult püüdnud saavutada, et kostja korraldaks kokkuleppe p 5.2.5 kohase proovilaadimise. Tänaseni ei ole kostja suutnud sobiva toorainega (freesturbaga) testimist korraldada. Lintkonveieri müügiprotsessiga edasi minemiseks korraldas hageja 18.04.2006 kostjale vastu tulles proovilaadimise ise. Paraku ilmnes proovilaadimise alguses kohapeal, et kostja esindaja ESTEVE Terminal AS-i poolt laadimiseks pakutud turvas ei olnud freesturvas, kuivõrd turvas sisaldas külmunud tükke, kände ja puuroikaid, mis oma mõõtmetelt olid oluliselt suuremad freesturba osakeste tavapärasest suurusest. Hageja hilisemad pakkumised uue proovilaadimise korraldamiseks sobiva freesturbaga on jäänud vastuseta.
4.Poolte poolt 10.03.2005 läbi viidud ülevaatuse käigus avastati, et lintkonveier on perioodil alates hageja tegevuse lõppemisest Paldiski Lõunasadama territooriumil kuni 10.03.2005 saanud ulatuslikult vigastada. Lintkonveieri vigastuse tekitas kostja üürniku ESTEVE Terminal AS-i alltöövõtja AS Mantsinen. Viimased korraldasid küll lintkonveieri remondi, kuid hageja töötaja E.Paadi juuresolekul 18.04.2006 hageja ja ESTEVE Terminal AS-i poolt läbi viidud laadimise käigus ilmnes, et lintkonveier ei ole remondile vaatamata samasuguses seisukorras kui enne vigastamist. Nimetatud informatsiooni edastas E.Paat suuliselt kostjale laadimise päeval ning hageja on seda üle korranud ka 02.06.2006 saadetud kirjas. Hagejale teadaolevalt ei ole lintkonveierit tänaseni lõplikult vigastuse eelsesse seisu viidud. 08.01.2007 saatis kostja hagejale müügilepingust taganemise avalduse, milles leidis, et lintkonveier ei vasta lepingutingimustele, sest see ei ole võimeline saavutama kokkuleppes ette nähtud laadimiskiirust.
5.Kuna lintkonveier vastab lepingutingimustele ning on tavapärase freesturba laadimisel võimeline saavutama kokkulepitud laadimiskiiruse, puudus kostjal õigus müügilepingust taganemiseks, samuti puudus kostjal alus kokkuleppes näidatud müügihinna tasumisest keeldumiseks või tasumisega viivitamiseks. Lintkonveier oli faktiliselt kostja otseses valduses juba enne kokkuleppe sõlmimist. Täitmata on üksnes kokkuleppe p-st 5.2.5 tulenev formaalne üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine. Hageja on omalt poolt teinud kõik, et nimetatud akt allkirjastada. Kostja ei ole aga enam kui kahe aasta jooksul suutnud sobiva toorainega (freesturbaga) proovilaadimist korraldada, mis oli üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamise üks eeldusi. Proovilaadimise toimumist on seganud ülalkäsitletud lintkonveieri vigastamine kostjaga seotud isikute poolt ajal, mil lintkonveier asus kostja otseses valduses. Seetõttu tuleb lugeda lintkonveier kostjale üle antuks alates kostja vastuvõtu viivitusse sattumisest. Hageja kohustus asja üle andmiseks tuleb lugeda täidetuks kõige hiljem 20.04.2006, mil hageja on pakkunud kostjale võimalust teostada sobiva toorainega (freesturbaga) proovilaadimine, millele aga kostja ei reageerinud.
6.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg-le 1 on müüja põhikohustuseks lepingu eseme (asja) üleandmine ning ostja põhikohustuseks ostuhinna tasumine. Eespool toodud asjaoludest tulenevalt tuleb lugeda lintkonveier kostjale üle antuks, mistõttu on hageja müüjana oma põhikohustuse täitnud. Kostja ei ole aga lintkonveieri ostuhinda tasunud.
7.Kokkuleppe p-st 5.2.8 tuleneb, et kui kostja viivitab kokkuleppe p-s 5.2.1 sätestatud lintkonveieri ostuhinna tasumisega, kohustub kostja tasuma hagejale viivist 0,15% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest. Kuivõrd hageja kohustus asja üleandmiseks tuleb lugeda täidetuks kõige hiljem 20.04.2006, siis kokkuleppe p-s 5.2.1 sätestatud maksetähtaega arvestades muutus ostuhinna tasumise nõue sissenõutavaks hiljemalt 10.05.2006. Kostja on hagiavalduse esitamise seisuga oma kohustuse täitmisega viivitanud 687 päeva, mis annab hagejale õiguse nõuda viivist 4 863 960 krooni. Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli kostjal õigus kokkuleppest taganeda ning ta on teinud seda mõistliku aja jooksul.
9.Poolte vahel eksisteeris alates 1999. aastast rendisuhe, mille raames oli kostja andnud hageja kasutusse mitmed Paldiski Lõunasadama territooriumil asuvad ehitised ja laoplatsid. Muuhulgas anti hageja kasutusse turbaterminal, mille territooriumile ehitas hageja kinnise turbalao. Kostjalt rendile võetud vara kasutas hageja kolmandatele isikutele mitmesuguste stividoriteenuste osutamiseks, sealhulgas tegeles hageja freesturba laadimisega turbaterminalis, mis eesmärgil oli hageja omandanud ka vaidlusaluse kokkuleppe objektiks oleva lintkonveieri. 2004. aasta suvel tekkisid poolte vahel vaidlused rendilepingute kehtivuse üle. Vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks sõlmisid pooled 28.01.2005 kokkuleppe, milles leppisid muuhulgas kokku hageja poolt turbaterminali opereerimiseks soetatud lintkonveieri ostmises kostja poolt.
10.Lintkonveier ei ole kostja enda majandustegevuseks otseselt vajalik. Lintkonveieri omandamine oli kostja jaoks vajalik Paldiski Lõunasadama terminalide töö tõrgeteta jätkamiseks. Turbaterminali opereerimist jätkaks teine operaator – ESTEVE Terminal OÜ (kujundati hiljem ümber ESTEVE Terminal AS-ks). Samas olid hageja ja ESTEVE omavahelised suhted sellised, mis välistasid tehingu toimumise nimetatud isikute vahel otse. Seetõttu nõustus kostja osalema tehingus nö vahelülina.
11.Lintkonveier ei vastanud lepingutingimustele VÕS § 217 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Pooled leppisid kokkuleppe p-s 5.2.5 kokku, et kontrollivad lintkonveieri kõikide sõlmede ja osade komplektsust ja töökorras olekut testimise käigus ühe freesturba laevapartii laadimise käigus poolte esindajate juuresolekul, kusjuures nii projektdokumentatsioonijärgne kui tegelik turba keskmine laadimiskiirus pidi olema vähemalt 500 m3 turvast tunnis. Hageja enda väidetest nähtuvalt puudub vaidlus selles, et nimetatud proovilaadimine viidi läbi 18.04.2006 ning kokkulepitud laadimiskiirust proovilaadimisel ei saavutatud. Proovilaadimisel kasutatud turvas vastas freesturba keskmistele omadustele, sealhulgas Paldiski Lõunasadama kaudu eksporditava freesturba keskmistele omadustele. Liiatigi oli hageja teadlik sellest, et kostja ostab lintkonveieri eesmärgiga võõrandada see kohaselt edasi ESTEVE Terminal OÜ-le, kes pidi jätkama freesturba laadimise teenuse osutamist Paldiski Lõunasadamas varasemalt hageja opereerimisel olnud turbaterminali kaudu. Seetõttu on põhjendamatu arutleda üldise freesturba standardi üle, vaid lähtuda tuleb sellise freesturba omadustest, mida ka tegelikkuses Paldiski Lõunasadamas asuva turbaterminali kaudu eksporditi.
12.Hageja on korduvalt kinnitanud, et vaidlusaluse lintkonveieriga ei ole võimalik saavutada kokkulepitud laadimiskiirust (500 m3/h) sellise freesturba laadimisel, mis sisaldab külmunud tükke, puujuuri, kännutükke jms võõrkehasid. Nii teatas hageja 20.04.2006 e-kirjas, et proovilaadimist ei ole mõttekas teostada, kuna turbas on suures koguses külmunud turba kamakaid, mis takistavad konveieri tööd. 02.06.2006 kirjas on hageja teatanud, et lintkonveieri projektijärgse laadimiskiiruse saavutamiseks turba laadimisel, mis sisaldab endas suuremõõtmelisi võõrkehi, peab lisaks soetama vastava separaatori, mis välistaks turbas sisalduvate võõrkehade sattumise konveieri lindile. 11.08.2006 e-kirjas teatas hageja, et lintkonveier ilma separaatorita ei võimalda külmunud turbakamakaid sisaldavat freesturvast laadida. Kuid kokkuleppe sõlmimisel hageja separaatori vajalikkusest kostjat ei teavitanud – kokkuleppes puuduvad mistahes viited separaatori vajalikkuse kohta nõutava laadimiskiiruse saavutamiseks. Seega on hageja korduvalt tunnistanud, et lintkonveieriga ei ole võimalik (separaatorit kasutamata) freesturvast nõutava kiirusega laadida.
13.Kostja teatas hagejale proovilaadimise käigus selgunud lintkonveieri puudustest 16.05.2006 kirjaga, kirjeldades ühtlasi, milles puudused seisnesid. Seega on kostja teatanud hagejale lintkonveieri mittevastavusest kokkulepitud tingimustele VÕS § 220 lgde 1 ja 2 nõuete kohaselt.
14.Kostja ei nõustu hageja väitega, et ta on lintkonveieri vastuvõtmisega viivituses. Kostja tegi hagejale ettepanekuid proovilaadimise läbiviimiseks korduvalt juba enne 18.04.2006 proovilaadimist. Kostja ettepanekust korraldada proovilaadimine 02.03.2006 hageja keeldus, teatades, et konveieri töökorda viimiseks tuleb tal teha veel täiendavaid töid. Seejärel tegi kostja hagejale ja ESTEVE Terminal OÜ-le ettepaneku leppida freesturba proovipartii laadimise aeg kokku omavahel ning ESTEVE Terminal OÜ tegi 09.03.2006 kirjaga hagejale teatavaks viis võimalikku proovilaadimise aega ajavahemikus 11.28.03.2006. Ka nimetatud aegadel ei pidanud hageja proovilaadimise läbiviimist võimalikuks. Proovilaadimine toimus 18.04.2006, selle käigus ei õnnestunud kokkulepitud laadimiskiirust saavutada. Edasiste proovilaadimiste korraldamine oli otstarbetu, kuna hageja kinnitas korduvalt, et lintkonveieriga ei ole nõutaval kiirusel võimalik laadida freesturvast, mis sisaldab freesturba tavapärastest osakestest suuremaid tükke.
15.11.08.2008 e-kirjas soovis hageja uue proovilaadimise korraldamist üksnes tingimusel, et laadimisel kasutatavas turbas ei esine külmunud turbakamakaid. Samas ei vastanud selline tingimus poolte sõlmitud kokkuleppele. Seega ei oleks hageja poolt soovitud tingimustel proovilaadimise korraldamine tegelikkuses võimaldanud tuvastada, kas lintkonveier vastab kokkuleppe tingimustele või mitte. Hagejal olnuks võimalik korraldada proovilaadimine ka omal initsiatiivil ja enda poolt valitud freesturba partiiga – hagejal kui laevade agenteerimisega tegeleval isikul oli võimalik saada piisavalt aegsasti informatsiooni kõikidest Paldiski Lõunasadama turbaterminali kaid külastavatest laevadest nii läbi kostja dispetšerteenistuse kui ka läbi kostja poolt agentide jaoks loodud internetipõhise infosüsteemi.
16.Hageja väited lintkonveieri valduse üleandmise ja lintkonveieri üleandmise kohustuse täitmise kohta on vastuolulised ja põhjendamatud. Hageja kohustust anda konveier üle kostjale ei saa lugeda täidetuks, kuna hageja rikkus müügilepingut, soovides kostjale üle anda lepingutingimustele mittevastavat asja. Seetõttu oli kostjal õigus kokkuleppest tulenevate kohustuste (sealhulgas asja vastuvõtmise kohustuse) täitmisest keelduda.
17.Isegi kui ostuhinna tasumise nõue oleks põhjendatud, tuleb viivist vähendada VÕS § 113 lg 1 alusel. Esimese astme kohtu otsus
18.25.06.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, välja arvatud kulud, mis olid seotud kaja esitamisega.
19.Otsuse põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus, et 28.01.2005 on sõlmitud kokkulepe kostja poolt hagejale kuuluva lintkonveieri omandamiseks hinnaga 4 720 000 krooni (koos käibemaksuga 18%). Kokkuleppe p 5.2.5 kohaselt oli lintkonveieri ostu tingimuseks, et selle projektdokumentatsioonijärgne ja tegelik turba keskmine laadimiskiirus on vähemalt 500 m3 freesturvast tunnis. Lintkonveieri kõikide sõlmede ja osade komplektsuse ning töökorras oleku kontrollimiseks kohustusid kokkuleppe pooled viima läbi ühe freesturba laadimise, kostja kohustus laadimisest hagejat kirjalikult teavitama vähemalt 3 tööpäeva ette. Kokkuleppe p 5.2.1 kohaselt kohustus kostja ostuhinna tasuma 20 kalendripäeva jooksul alates lintkonveieri üleandmis-vastuvõtmise akti allkirjastamisest. Viimane pidi toimuma pärast kokkuleppe poolte poolt läbi viidud proovilaadimist ja lintkonveieri töökorras oleku tuvastamist. Proovilaadimine toimus 18.04.2006 ning kokkuleppe p 5.2.5 järgset laadimiskiirust lintkonveieriga selle käigus saavutada ei õnnestunud. 08.01.2007 saatis kostja hagejale avalduse sõlmitud kokkuleppest taganemiseks, leides, et lintkonveier ei vasta lepingutingimustele, sest see ei ole võimeline saavutama kokkuleppes ette nähtud laadimiskiirust.
20.Kostja pidas 08.01.2007 taganemisavalduses konveierit tingimustele mittevastavaks selle puuduliku laadimiskiiruse tõttu. Kostja sellesisulised vastuväited on kohtu hinnangul põhjendatud. Lähtudes kokkuleppe p-st 5.2.5, pidi lintkonveieri nõuetekohasust (sealhulgas laadimiskiiruse osas) kontrollitama testimise käigus ühe freesturba laevapartii lintkonveieriga laeva laadimisel. Ainsal teadaoleval proovilaadimisel nõutavat laadimiskiirust ei saavutatud. Kohtule ei ole teada muid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada konveieri lepingutingimustele vastavust, vaatamata proovilaadimise ebaõnnestumisele. Seetõttu ei saa lugeda lintkonveierit lepingutingimustele vastavaks VÕS § 217 lg 1 p 1 järgi, mille kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele muuhulgas siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi.
21.Hageja käsitluse kohaselt oleks lintkonveier tavapärase freesturba laadimisel võimeline saavutama kokkulepitud laadimiskiiruse ning proovilaadimisel kasutatud turvas nendele tavapärastele omadustele ei vastanud, sisaldades hulgaliselt suuri külmunud tükke ning erinevaid võõrkehi. Need väited ei tõenda nõutava laadimiskiiruse saavutamise võimalikkust ja konveieri nõuetekohasust. Puuduvad siduvad normid või üldtunnustatud nõuded freesturba parameetritele. Freesturbana tuleb mõista turbaladestu töödeldava kihi
peenendamisel (freesimisel) saadud turbapuru (üldjuhul mõõtmetega alla 60 mm). Konkreetsed tingimused, millele freesturvas vastama peab, lepitakse igakordselt kokku turba tootja ja ostja vahel. Vastavatest kokkulepetest turba kvaliteedi kohta sõltub ka see, kas ja millisel määral sisaldub turbas võõrkehi (puujuuri, kännutükke jms). Eeltoodu järeldub Eesti Turbaliidu tegevdirektori E.Niitlaane selgitustest. Sisuliselt sama tuleneb ka turbatootjate AS-i Farve, AS-i Tootsi Turvas, ERA Valduse AS-i, AS-i Prelvex ja AS-i Mikskaar arvamustest. Samad tõendid kinnitavad asjaolu, et talvisel perioodil võib freesturbas esineda külmunud tükke (see tähendab taoliste tükkide esinemine ei ole erakordne). Tunnistaja E.Paat on tõdenud, et perioodil detsembrist kuni maikuuni võib freesturbas esineda külmunud tükke või jääkamakaid. Hageja pidi, arvestades poolte kohtumenetluses esitatud asjaolusid, aru saama, et kostja soovib konveierit omandada turbaterminali tegevuse jätkamiseks (tegevust pidi hageja asemel jätkama teine operaator). Hageja oli ise terminali opereerimise perioodil kasutanud sama lintkonveierit freesturba laevadele laadimiseks. Seega pidi hageja ka aru saama, et kostja vajab lintkonveierit freesturba laadimiseks laevadele. Lisaks peaks nimetatu järeldatav olema juba ka asjaolust, et kokkuleppe p 5.2.5 järgi pidi proovilaadimine toimuma freesturbaga. VÕS § 29 lg-st 3 tuleneb, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Arvestades eeltoodut, tuleb kokkuleppe p 5.2.5 sisustada selliselt, nagu kostja seda mõistnud on. Freesturbana tuleb poolte vahel sõlmitud kokkuleppes mõista taolistele omadustele vastavat turvast, mida tavapäraselt sama konveieriga laaditi. Ka kokkulepitud laadimiskiiruse pidi lintkonveier saavutama taolise turba laadimisel. Samadele järeldustele viiks kokkuleppe tõlgendamine ka VÕS § 29 lg-s 4 sätestatud reeglist lähtudes.
22.02.06.2006 kirjas on hageja avaldanud, et ilma lisaseadmeta (separaatorita) ei ole võimalik nõutavat laadimiskiirust saavutada. Samuti ei ole hageja esindaja E.Paat 20.04.2006 kostja esindajale M.Sitsile saadetud e-kirjas pidanud mõttekaks sel hetkel uue proovilaadimise korraldamist, kuna turbas on suures koguses külmunud kamakaid, mis takistavad konveieri tööd. Ebaselge on, kas lintkonveieriga oleks 2006. aastal suudetud nõutav laadimiskiirus saavutada freesturbaga, milles külmunud tükke ei esine, see tähendab turba väidetavalt ebasobiv kvaliteet ei pruugi olla ainus proovilaadimise ebaõnnestumise põhjus. Hageja väidetest ja asja materjalidest nähtuvalt tuvastati 10.03.2005 toimunud ülevaatuse käigus lintkonveieri statsionaarse osa ulatuslikud kahjustused, mis olid muutnud konveieri sel hetkel kasutuskõlbmatuks. Kahjustused olid lintkonveierile ilmselt tekkinud ajavahemikus 02.09.2004 - 10.03.2005. Hageja möönab, et lintkonveierit küll remonditi, kuid selle jõudlus ei pruukinud olla 18.04.2006 täies mahus taastatud. Kaudselt kinnitavad seda hageja väidet tunnistaja E.Paati ütlused, mille kohaselt oli võimalik aastatel 200320040 lintkonveieriga kiirusega 500-700 m3 tunnis turvast laadida. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kõnealuste kahjustuste tekkimise hetkeks oli müüdud asja juhusliku kahjustamise riisiko kostjale üle läinud (VÕS § 214), mistõttu tema kahjustustest tingitud võimalike puuduste eest ei vastuta.
23.Hageja väitis, et lintkonveier oli juba 2004. aasta sügisest kostja valduses ja hagejal puudus septembrikuust ligipääs Paldiski Lõunasadama territooriumile (kus asus ka vaidlusalune lintkonveier). Seetõttu ei vastuta hageja asja võimaliku lepingutingimustele mittevastavuse eest (VÕS § 218 lg 1), mis on tingitud ajavahemikus 02.09.200410.03.2005 lintkonveierile tekitatud kahjustustest. Taoline käsitlus ei ole põhjendatud. VÕS § 214 lg 1 kohaselt peab ostja ostuhinna tasuma ka siis, kui ostetud asi on juhuslikult hävinud või kahjustunud pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut temale. Sama sätte teise lõike järgi läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Hageja väited lintkonveieri üleandmise kohta kostjale juba enne 28.01.2005 kokkuleppe sõlmimist on vastuolus kokkuleppe enda sisuga. Kokkuleppe p 5.2.3 kohaselt toimub lintkonveieri valduse üleandmine eraldi allkirjastatava kahepoolse
üleandmise-vastuvõtmise aktiga pärast lintkonveieri p 5.2.5 kohast testimist ja selle töökorras oleku tuvastamist. P-s 5.2.2.1 on hageja kinnitanud, et ühelgi kolmandal isikul ei ole õigust lintkonveieri valdamiseks, kasutamiseks ega käsutamiseks ega seadusest või kokkuleppest tulenevat õigust selliste õiguste teostamiseks. Hageja väide, et viidatud üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine oli vajalik üksnes konveieri ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavuse seisukohast (kokkuleppe p 5.2.1), on kokkuleppe muid tingimusi arvestades tõendamata ning meelevaldne. Kokkuleppe p-s 5.2.3 sisalduv klausel kostja lintkonveieri valduse tagastamise kohustuse kohta pidi ilmselt tagama hageja huve olukorras, kus kostja võtab konveieri vastu, kuid rikub ostuhinna tasumise kohustust (kokkuleppe p 5.2.1).
24.Üheselt ei ole tõendamist leidnud ka see, kuivõrd oli alates 2004. aasta septembrist piiratud hageja juurdepääs Paldiski Lõunasadama territooriumile. Igal juhul ei olnud juurdepääs täielikult välistatud. Kostja poolt hagejale väljastatud arved kinnitavad kaudselt sadamalubade väljastamist nii 2004 kui 2005 ja 2006. aastal. Sadamalubade alusel oli hagejal ja tema töötajatel väidetavalt võimalik nimetatud perioodidel pääseda kõigi kostja poolt hallatavate sadamate (sealhulgas Paldiski Lõunasadama) üldkasutatavale territooriumile. Tunnistaja E. P. on kinnitanud, et sadamaloa olemasolule vaatamata teda ja teist hageja töötajat (U.K.) Paldiski Lõunasadama territooriumile alates 01.09.2004 ei lastud. Sadama dispetšeri korraldusel E. P.i siiski sadama territooriumile lubati.
25.Asja üleandmiseks VÕS § 214 lg 2 tähenduses ei piisa üksnes faktilise võimu üleandmisest asjale. Müüdud asja üleandmine on kindlatele õiguslikele tagajärgedele suunatud õigustoiming ning müüja peab olema selleks eelnevalt teinud VÕS §-s 209 sätestatud asja üleandmise kohustuse täitmiseks vajalikud toimingud.
26.Alternatiivselt on hageja leidnud, et poolte vahel tuleb sõlmituks lugeda hoiuleping (VÕS § 883), kuna kostja faktiliselt hoidis enda territooriumil hageja asja. Hoiulepingu sõlmimise tahet on kostja hageja hinnangul väljendanud 07.09.2004 kirjas ning sellele lisatud varade üleandmise-vastuvõtmise aktis. Viidatud dokumentidest ei saa siiski vaidlusaluse lintkonveieri hoiulepingu sõlmimise tahet järeldada. Kostja selgituste kohaselt puudutab nimetatud kiri ja sellele lisatud üleandmise-vastuvõtmise akt poolte vahel kehtinud rendilepingu ülesütlemise järgselt tekkinud suhteid ning kirjaga soovis kostja anda hagejale täiendava 1-kuulise tähtaja VÕS § 334 lg 1 järgse üürniku kohustuse täitmiseks. Kirjale vaatamata hageja Paldiski Lõunasadama territooriumil asuvat turbaladu VÕS § 334 lg-le 3 tuginedes ei vabastanud. Eeltoodust järeldub, et kostja kirjas märgitu ei vastanud faktiliselt tegelikkusele. Liiatigi ei olnud lintkonveier kuni 31.08.2004 kehtinud rendilepingu objektiks, vaid tegemist oli hagejale kuulunud varaga. Seda tõendab muu hulgas 28.01.2005 sõlmitud kokkuleppe p 5.1. Samuti kinnitab lintkonveieri hoiule võtmise tahte puudumist kostja 20.09.2004 kiri, milles palutakse hagejal lintkonveier teisaldada laoplatsilt nr 5 laoplatsile nr 4.
27.Poolte esitatu põhjal tekitas kahjustused lintkonveierile AS Mantsinen. Kohtu hinnangul ei saa olemasolevate tõendite põhjal nõustuda hageja väitega, nagu vastutaks kostja AS-st Mantsinen tulenevate asjaolude eest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2 järgi. Kostja ei ole menetluses tuvastatu põhjal kasutanud AS-i Mantsinen kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmisel.
28.Kuivõrd müüdud asi ei vastanud lepingutingimustele, on hageja poolte vahel sõlmitud kokkulepet rikkunud. Samuti vastutab hageja ilmnenud mittevastavuse eest (VÕS § 218 lg 1). Kostja on hiljemalt 16.05.2006 hagejat asja lepingutingimustele mittevastavausest teavitanud. Hageja ei ole mittevastavusest teavitamata jätmisele oma väidetes tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb lugeda ostja VÕS § 220 lg-te 1 ja 2 kohane teavitamiskohustus sellega käesoleval juhul täidetuks. Vastavalt VÕS § 116 lg-le 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja poolte vahel sõlmitud
müügilepingut oluliselt rikkunud eeskätt VÕS § 223 lg 1 tähenduses – müüja ei ole asja parandanud mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist ning parandamine oleks hageja poolt avaldatu põhjal ilmselt ka võimatu. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja kostjale korduvalt kinnitanud, et ilma separaatorita ei ole võimalik vaidlusaluse lintkonveieriga kokkulepitud laadimiskiirust saavutada.
29.VÕS § 116 lg 2 p 3 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist ka siis, kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Hageja jättis müügilepingu (kokkuleppe) sõlmimisel kostja teavitamata asjaoludest, mille vastu kostjal oli lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Ülalesitatud järelduste kohaselt pidi hageja lepingu sõlmimisel teadma, milleks kostja lintkonveierit vajab ning millist freesturvast konveieriga Paldiski Lõunasadamas laaditakse, samuti seda, et lintkonveier peab saavutama keskmise laadimiskiiruse 500 m3 freesturvast tunnis. Samas järeldub hageja esindajate 02.06.2006 kirjast ning ka 20.04.2006 ja 11.08.2006 e-kirjadest, et ilma lisaseadmeta (separaatorita) ei ole võimalik konveieriga nõutavat laadimiskiirust saavutada, kui turvas sisaldab endas ka suuremõõtmelisi võõrkehi, sealhulgas külmunud turbakamakaid. Nendest asjaoludest pidi hageja kindlasti teadlik olema juba müügilepingu sõlmimisel ning asjaoludest tulnuks teavitada ka kostjat. Teavitamata jätmine on vaadeldav hageja tahtluse või vähemalt raske hooletusena (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5). Hageja on tuginenud ka väitele, et kostjale oli üle antud kogu lintkonveierit puudutav dokumentatsioon (nagu seda nägi ette kokkuleppe p 5.2.4), sealhulgas tehniline dokumentatsioon, mistõttu ei saanud konveieri omadused olla kostjale üllatuseks. Nimetatud asjaolu võiks evida tähtust juhul, kui tehniline dokumentatsioon oleks kostjale üle antud juba 28.01.2005 kokkuleppe sõlmimise ajaks. Asja materjalidest nähtuvalt anti aga konveierit puudutavad dokumendid kostjale üle pärast kokkuleppe sõlmimist, 18.02.2005. Tuleb samuti arvestada, et kokkuleppe p 5.2.5 kohaselt pidi nii projektdokumentatsioonijärgne kui ka tegelik turba keskmine laadimiskiirus olema vähemalt 500 m3 turvast tunnis. Vaidlustamata asjaolust, et konveieri ehitamine toimus kostja teadmisel ning kostja poolt olid antud selle käigus ehitusjärelevalvet teostavatele asutustele nõutavad kooskõlastused, ei saa teha järeldust, et kostja ostjana pidi kokkuleppe sõlmimisel teadlik olema konveieri kõikidest tehnilistest parameetritest.
30.Hageja eelkäsitletud lepingurikkumise tõttu oli kostja õigustatud lintkonveieri müügilepingust (kokkuleppest) VÕS § 101 lg 1 p 4 alusel taganema. Taganemisavalduse on kostja vaidlustamata asjaolude kohaselt 08.01.2007 teinud ning hageja on selle kätte saanud. Kostja ei ole küll otseselt andnud hagejale täiendavat tähtaega oma kohustuste täitmiseks (VÕS § 114), kuid kohtu arvates ei olnud see praegusel juhul ka nõutav. Nii ei pea ostja vastavalt VÕS § 223 lg-s 3 sätestatule sama sätte esimeses lõikes nimetatud juhul müüjale tema kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega määrama ning võib muu hulgas lepingust taganeda.
31.Tõendamata on hagiavalduse väited nagu oleks jätnud kostja kokkulepitud proovilaadimise korraldamata. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud proovilaadimise korraldamine enne 18.04.2006 võimalik lintkonveieri tehnilise seisukorra tõttu. Nii on hageja keeldunud kostja pakutud proovilaadimise läbiviimisest 02.03.2006, teatades, et konveieri töökorda seadmiseks tuleb teha täiendavaid töid. Samuti on ESTEVE pakkunud kostja korraldusel hagejale 09.03.2006 kirjaga välja viis võimalikku proovilaadimise aega ajavahemikus 11.-28.03.2006. Pärast 18.04.2006 kavandatud uute proovilaadimiste puhul on hageja tõenditest nähtuvalt seadnud tingimuseks, et laadimisel kasutatav turvas ei sisaldaks külmunud turbakamakaid. Sellise tingimuse seadmine ei olnud aga kooskõlas poolte kokkuleppega ning ei oleks võimaldanud konveieri töökorras olekut vastavalt kokkuleppe p-le 5.2.5 reaalselt kontrollida. Toodud asjaoludel oli hageja sattunud proovilaadimise kohustuse osas ise vastuvõtuviivitusse. Taolises olukorras vastutanuks kostja oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustanuks selle tahtlikult või
raske hooletuse tõttu (VÕS § 119 lg 2). Kostja väidete kohaselt oleks hagejal olnud võimalus soovi korral proovilaadimine ka ise läbi viia.
32.Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja viivitanud ka lintkonveieri vastuvõtmisega. Praegusel juhul andis VÕS § 111 lg 1 kostjale õiguse keelduda müüdud asja (lintkonveieri) vastuvõtmisest, sest vastuvõtmisele pidi kokkuleppe p 5.2.3 kohaselt eelnema konveieri lepingutingimustele vastavuse tuvastamine proovilaadimise käigus. Kostja ei ole seega kohustatud vastu võtma kokkuleppe tingimustele mittevastavat asja. Lähtudes kokkuleppe p-st 5.2.1, sõltus ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavus asja vastuvõtmisest.
33.04.05.2007 ESTEVE-le saadetud vastuses müügilepingust taganemise avaldusele on kostja pidanud lintkonveierit iseenesest lepingutingimustele vastavaks. Osundatud kirja sisu erineb kostja poolt käesolevas menetluses esitatud avaldustest. Samas ei ole kirjas esitatud väited kostjale suhetes hagejaga siduvad. Ilmselt soovis kostja kõnealuse vastusega kindlustada suhetes ESTEVE-ga (võimalikke vaidlusi silmas pidades) oma õiguslikku positsiooni ning kaitsta äriühingu majanduslikke huve.
34.Kohtu hinnangul on kostja taganemise avalduse teinud juhtumi asjaolusid arvestades mõistliku aja jooksul pärast olulisest lepingurikkumisest teadasaamist või teada saama pidamist. Kohus nõustub kostja argumentidega. Tuleb silmas pidada, et lintkonveieri lõplikuks ostjaks oli ESTEVE, kellega omakorda kostja oli sõlminud müügilepingu. Ka hagile lisatud tõenditest nähtub, et pärast lintkonveieri puuduste ilmnemist asusid hageja, kostja ja ESTEVE läbirääkimistesse müügilepingute võimalikuks kokkuleppeliseks lõpetamiseks või ostuhinna alandamiseks. Läbirääkimiste luhtumine sai kostjale selgeks alles 21.12.2006, mil ESTEVE esitas kostjale avalduse nende vahel sõlmitud müügilepingust taganemiseks. Eelnenust järeldub, et kostja püüdis arvates puuduste ilmnemisest kuni 2006 detsembrini siiski leida kujunenud olukorrale erinevaid lahendusi ning teha hagejaga koostööd, mis oli viimasele vajalik oma kohustuste täitmiseks (VÕS § 23 lg 2). Seetõttu ei saa viivitust taganemisavalduse tegemisel pidada ebamõistlikuks.
35.Lähtudes eeltoodust oli kostja õigustatud lepingust taganema ning taganemine on vabastanud pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kuivõrd lintkonveieri ostuhinna tasumise kohustus ei olnud sissenõutavaks muutnud, ei ole kostja seega nimetatud kohustuse täitmisega ka viivituses. Apellatsioonkaebus
36.AS Eesti Mereagentuur palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldada hagi kogu ulatuses ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
37.Kaebuse põhjenduste kohaselt on väär maakohtu seisukoht, et lintkonveier müügilepingu tingimustele ei vasta ja see tuleneb tõendamiskoormise ebaõigest jaotamisest, tõendite ebaõigest hindamisest ning osalisest hindamata jätmisest. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud seda, kas 18.04.2006 proovilaadimine vastas poolte kokkuleppele, muuhulgas kas proovilaadimisel kasutatud turvas oli tavapärane freesturvas. Vastustaja 08.01.2007 taganemisavaldus on kehtiv üksnes juhul, kui sellel on olemas materiaalõiguslik alus ning täidetud on taganemise formaalsed eeldused. Kui kohus ei tuvasta taganemisavalduse materiaalõigusliku aluse olemasolu, siis ei saa kohus järeldada taganemisavalduse kehtivust, kohus peab tuvastama taganemisavalduse tühisuse.
38.Pooled vaidlevad selle üle, kas proovilaadimine vastas poolte vahel kokkulepitud tingimustele, kas nimetatud proovilaadimisel tuvastati lintkonveieri vastavus või mittevastavus lepingutingimustele või mitte. Kui proovilaadimisel kasutatud freesturvas ei vastanud niisugustele tingimustele nagu eeldas müügilepingu p 5.2.5, siis ei ole pooled tänaseni lintkonveieri lepingutingimustele vastavust kokkuleppe kohaselt tuvastanud. Sellest tulenevalt ei saa olla tuvastatud apellandipoolne oluline lepingurikkumine, mis oleks vastustaja taganemisavalduse materiaalõiguslikuks aluseks. Kui apellant on tõendanud, et proovilaadimisel kasutatud freesturvas ei vastanud pooltevahelise müügilepingu p-le 5.2.5, mistõttu ei ole lintkonveieri nõuetele vastavus tuvastatud, siis on
vastustaja kohustuseks tõendada, et lintkonveier ei oleks ka nõuetekohase freesturba kasutamisel suutnud kokkulepitud laadimiskiirust saavutada. Viimast asjaolu vastustaja tõendanud ei ole.
39.Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltevaheline kokkulepe oli, et lintkonveier peab suutma freesturvast laadida kiirusega 500 m3 tunnis. Sealjuures freesturbana tuleb maakohtu järelduste kohaselt käsitleda turbaladestu peenendamisel (freesimisel) saadavat turbapuru osakeste mõõtmetega üldjuhul alla 60 mm ning talveperioodil võib esineda mõningaid jäätükke. Apellant nõustub maakohtu järeldusega, et pooltevahelises kokkuleppes tuleb freesturbana käsitleda sellist turvast nagu on lintkonveieriga varasemalt laaditud. Vaatamata asjaolule, et maakohus on põhimõtteliselt õigesti sõnastanud tingimused, millele pidi vastama proovilaadimisel kasutatav freesturvas selleks, et korraldatav proovilaadimine vastaks poolte kokkuleppele, ei ole kohus tuvastanud, kas 18.04.2006 proovilaadimisel kasutatud turvas nendele nõuetele vastas. Seega on maakohus jätnud keskse küsimuse lahendamata ning lähtunud eeldusest (seda sealjuures selgesõnaliselt väljendamata), et lintkonveieriga peab olema võimalik saavutada kokkulepitud laadimiskiirust ükskõik milliste omadustega turbaga. Seesugune eeldus ei ole aga mõistlik ega asjakohane ning ei vasta ka maakohtu enese poolt müügilepingu p-st 5.2.5 tuletatule. Ei saa eeldada, et puistekaupade laadimiseks mõeldud lintkonveieriga peab saama ühtmoodi laadida igasugust turvast olenemata sellest, kui palju ja millise mõõduga jäätükke vm võõrkehasid see sisaldab.
40.Tunnistaja E. P. sõnul laaditi vaidlusaluse lintkonveieriga 2003-2004 talvel edukalt freesturvast. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi selle kohta, et 18.04.2006 toimunud proovilaadimisel kasutatud turvas sisaldas varasemate analoogsete laadimistega võrreldes oluliselt suuremas koguses ja suuremate mõõtmetega (kuni 100 kg kaaluvaid) jääpanku. Tunnistaja ütluste kohaselt oli proovilaadimisel kasutatud turvas jääd täis ning varasematel laadimistel sarnast olukorda ei olnud esinenud. Proovilaadimisel esines katkestusi, kuivõrd lintkonveier jäi jääpankade pärast kinni. Seega on tõendatud, et kasutatud turvas ei vastanud tavapärase freesturba omadustele. Sama asjaolu tõendavad ka hagiavalduse lisadena 5 ja 7 esitatud kirjad. Maakohus ei ole otsuses nimetatud tunnistaja ütlusi ega kirjavahetust käsitlenud ega ka põhjendanud, miks ta on jätnud tunnistaja ütlused ja kirjavahetuse arvestamata.
41.Kuivõrd apellant on menetluses tõendanud, et kokkulepitud viisil (kokku lepitud kvaliteediga freesturbaga) proovilaadimist läbiviidud ei ole, siis ei ole ka tänaseni poolte kokkuleppe kohaselt tuvastatud, kas lintkonveier vastab kokkuleppe tingimustele või mitte. Maakohus on käsitlenud apellandi 02.06.2006 kirja nr MA-041 justkui kinnitusena, et lintkonveier ei vasta müügilepingu tingimustele ilma, et sellele oleks lisatud separaator. Viidatud kirja käsitlemine ülalnimetatud viisil on meelevaldne. Nimetatud kirja sisuks oli apellandi osundamine vastustajale, et proovilaadimisel kasutatud turvas ei vastanud müügilepingu p-le 5.2.5, mistõttu ei vastanud proovilaadimine poolte kokkuleppele. Apellant on separaatori lisamise võimalust kirjas käsitlenud üksnes selleks, et osundada vastustajale, et kui vastustaja soovib lintkonveierit kasutada ka sellise freesturba laadimiseks, milles esineb tavapärasest rohkem võõrkehi, siis see on võimalik lisades lintkonveierile separaatori või kasutades muud lahendust üleliigsete võõrkehade eemaldamiseks freesturbast. Viidatud kirja tekstist ei tulene, et müügilepingu p-le 5.2.5 vastavat freesturvast kasutades ei oleks separaatorita võimalik kokkulepitud laadimiskiirust saavutada.
42.Ent isegi kui maakohus oleks leidnud, et lintkonveieriga peab olema võimalik laadida ükskõik milliste omadustega turvast, sealhulgas ka hulgaliselt üle poole meetri suuruse läbimõõduga jäätükke sisaldavat turvast, siis ei ole maakohus sisuliselt analüüsinud hageja poolt menetluses väljatoodud seisukohta, et vastustaja sai asjaolust, et lintkonveieriga ei ole võimalik laadida turvast, mille osakesed ületavad 150 mm, teada 18.02.2005. Nimelt anti vastustajale sel päeval üle lintkonveieri tehniline dokumentatsioon, millest laaditava
freesturba osakeste lubatud maksimaalne suurus nähtus. Seega oli vastustajale alates 18.02.2005 teada, et lintkonveieriga ei ole võimalik mistahes suurusega osakesi sisaldavat turvast laadida. Nimetatud asjaolule kui lintkonveieri puudusele ei ole aga vastustaja kunagi tuginenud ega sellest ka apellandile teatanud. Seega, kui maakohus leidnuks, et suvalise suurusega tükke sisaldava turbaga laadimiskiiruse saavutamise võimatus on lintkonveieri puudus, siis oleks kohus pidanud analüüsima, kas vastustaja on sellele väidetavale puudusele tuginemise õiguse VÕS § 220 lg-st 3 tulenevalt kaotanud.
43.Lintkonveieri vigastuste remondis esinevad puudused ei mõjutanud kindlasti lintkonveieri laadimiskiirust sedavõrd, et pooltevahelise müügilepingu p-s 5.2.5 kokkulepitud kiiruse saavutamine oleks olnud välistatud. Arvestades, et tunnistaja E. P. ütluste kohaselt saavutati hulgaliselt jääpanku sisaldava freesturba laadimisel kiirus 300 m3 turvast tunnis, ei ole võimalik, et kokkuleppele vastava freesturba kasutamisel oleks laadimiskiirus olnud alla 500 m3 freesturvast tunnis. E. P. ütlustest selgub üheselt, et proovilaadimisel esinesid mitmed seiskumised, mis tulenesid lintkonveieri ummistumisest jääpankadega. Ühelegi muule vajaliku kiiruse mitte-saavutamise põhjusele kogutud tõendid ei viita. Ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et lintkonveieri kiirus vigastuste järel teostatud remondi tagajärjel igal juhul vähenes. Pigem on tõenäoline, et see remont lintkonveieri kiirust olulisel määral ei muutnud. Apellant käsitles viidatud asjaolusid üksnes seetõttu, et nimetatud asjaolusid olid pooled varasemalt käsitlenud ning apellant soovis näidata, et isegi kui lintkonveieri vigastamise ja seejärel remontimise tagajärjel on tekkinud lintkonveieril puudusi, siis nende eest vastutab vastustaja.
44.Üksnes müügilepingu teksti alusel ei saa teha järeldust, et lintkonveier ei võinud olla enne selle sõlmimist vastustaja valduses. Müügilepingu p 5.2.3 sõnastus on oma olemuselt vastuoluline. Ühest küljest sätestatakse, et valdus lintkonveierile antakse üle eraldi aktiga, kuid samas sätestatakse, et kui omandiõigus kahe kuu jooksul vastustajale üle ei lähe, siis tagastab vastustaja lintkonveieri (mis eeldab, et vastustajal on lintkonveieri valdus). Seega ei ole pooltevahelise kokkuleppe tekstist üheselt selge, kas lintkonveier on apellandi või vastustaja valduses. Samas müügilepingu tingimused ei välista, et lintkonveier võis olla varasemalt vastustaja valduses mõne muu õigussuhte alusel. Lintkonveier oli alates 2004. aasta sügisest faktiliselt vastustaja valduses ning apellandil puudus sellele juurdepääs, mis on tõendatud tunnistaja E. P. ütlustega. Maakohtu viide justkui vastustaja esitatud arved apellandile kinnitavad apellandi juurdepääsu lintkonveierile, on meelevaldne. Arvetelt ei ole näha, millistele sadamatele juurdepääsu võimaldavate lubade eest on arved esitatud. Maakohtu arvamus, et juurdepääs võimaldati ka Paldiski Lõunasadamale, põhineb üksnes vastustaja väidetel ega ole millegagi tõendatud.
45.Maakohus ei ole analüüsinud apellandi poolt esitatud seisukohti selles osas, et lintkonveieri statsionaarse osa, mis on püsivalt ühendatud Paldiski Lõunasadama kaile nr 5 avaneva laoga nr 4, valdus läks vastustajale üle hiljemalt siis, kui vastustaja võttis üle lao nr 4 ning andis selle kasutamiseks ESTEVE Terminal AS-le. Seega on kohus jätnud osaliselt analüüsimata apellandi seisukohad lintkonveieri valduse ülemineku osas.
46.Pooltevahelise hoiusuhte sõlmimine tuleneb selgelt 01.09.2004 allkirjastatud kokkuleppe ja varade üleandmisevastuvõtmise akti p-st 3, et apellant on kohustatud lintkonveieri vastustaja territooriumilt teisaldama hiljemalt 30.09.2004. Kui apellant seda ei tee, siis on kokku lepitud, et vastustaja hoiustab selle apellandi kulul. Poolte vahel ei ole vaidlust, et apellant ei ole lintkonveierit alates 2004. aasta sügisest teisaldanud. Järelikult rakendus 01.09.2004 kokkuleppe p-s 3 sätestatu, mille kohaselt hoiustas vastustaja lintkonveieri. Seega oli lintkonveier juba alates 2004. aasta septembrist vastustaja valduses, mistõttu vastutas vastustaja ka selle säilimise eest ning mistahes sellel perioodil lintkonveierile tekkinud vigastuste eest.
47.Vastustaja on ESTEVE Terminal AS-ga peetud kirjavahetuses leidnud, et vaidlusalune lintkonveier on lepingutingimustele vastav. Maakohtu seisukoht, et tegemist on üksnes vastustaja positsiooni kindlustamiseks vaidluses ESTEVE Terminal AS-ga saadetud
kirjaga, ei ole õigustatud. Ei ole mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega, et majandusvõi kutsetegevuses tegutsev isik annab sama asjaolu kohta erinevatele isikutele täiesti erinevat informatsiooni. Selline käitumine näitab, et vastustaja ei ole vaidlusaluses tehingus käitunud heauskselt. Samuti viitab see sellele, et vastustaja ise ei ole veendunud selles, et lintkonveieril väidetav puudus esineb. Arvestades, et puuduse esinemine ei ole ka tõendatud, on ilmselge, et hagi rahuldamine käesolevas asjas on põhjendatud.
48.Kuna ei ole tuvastatud, kas 18.04.2006 proovilaadimine vastab müügilepingu p-le 5.2.5, ei ole teada, kas lintkonveierit on poolte kokkuleppele vastavalt katsetatud ja kas lintkonveier vastab kokkulepitud tingimustele või mitte. Järelikult ei ole tõendatud kostja 08.01.2007 taganemisavalduse materiaalne alus, see tähendab väide, et lintkonveier ei ole võimeline saavutama kokkulepitud laadimiskiirust. Seetõttu on vastustaja taganemisavaldus tühine ning maakohus oleks pidanud tühisuse tuvastama.
49.Maakohus on taganemise aluseks oleva olulise lepingurikkumise tuvastamisel muuhulgas tuginenud VÕS § 223 lg-le 1, aga ei põhjendanud, milles oleks pidanud seisnema apellandi poolt lintkonveieri parandamine ega ka seda, et apellant oleks jätnud sellise paranduse tegemata või et selline parandamine oleks võimatu. Oluline on, et vastustaja ei ole pärast 18.04.2006 proovilaadimist andnud apellandile tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ega pakkunud ka võimalust uue proovilaadimise korraldamiseks. Samas ei ole vastustaja apellandi pakkumistest uue proovilaadimise korraldamiseks keeldunud. Vastupidi, tunnistaja E. P. ütluste kohaselt oli apellandi esindaja hr M.Sitsi uue proovilaadimisega põhimõtteliselt nõus. Seda lükati erinevatel põhjustel üksnes edasi. Uuest proovilaadimisest keeldumine sai apellandile selgeks alles 08.01.2007 taganemisavaldusest. Seesugune vastustaja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning viitab sellele, et pooltevahelisest müügilepingust taganemise alus oli vastustaja poolt pigem otsitud – vastustajal puudus tegelik soov tuvastada, kas lintkonveier müügilepingu tingimustele vastas. Vastustaja eesmärgiks oli üksnes vabaneda müügilepingust, kuivõrd ESTEVE Terminal AS, kellele vastustaja lootis lintkonveieri edasi müüa, oli huvi lintkonveieri vastu kaotanud.
50.Maakohus on pooltevahelisest kirjavahetusest teinud meelevaldse järelduse, justkui oleksid apellant, vastustaja ja ESTEVE Terminal AS pärast väidetava puuduse ilmnemist pidanud läbirääkimisi. Tegelikult mingeid läbirääkimisi 2006. aastal ei peetud, apellandi eesmärgiks oli üksnes sõlmitud kokkuleppe täitmine vastustaja poolt. Arusaamatu on ka see, miks omistab maakohus tähtsust sellele, millal taganes ESTEVE Terminal AS vastustajaga sõlmitud müügilepingust. Nimetatud müügileping on käesolevas vaidluses käsitletavast müügilepingust eraldiseisev leping, mis ei mõjuta kuidagi käesoleva vaidluse sisu. Seetõttu ei saa sellest tuleneda ka käesolevas vaidluses tagajärgi. Ülaltoodud põhjustel jääb apellant oma seisukoha juurde, et isegi kui puudus lintkonveieril esines, siis ei taganenud vastustaja poolte vahel sõlmitud müügilepingust mõistliku aja jooksul, mistõttu oli oma taganemisõiguse VÕS § 118 lg 1 p 1 tulenevalt kaotanud.
51.Maakohus leidis, et ESTEVE Terminal AS on märtsis 2006 pakkunud apellandile võimalikke aegu proovilaadimise korraldamiseks. Pooled ei vaidle aga käesolevas asjas selle üle, mis puudutab proovilaadimise kokkuleppimist enne 18.04.2006, seetõttu ei ole nimetatud kuupäevale eelnevad proovilaadimise pakkumised vastuvõtuviivituse seisukohast olulised.
52.VÕS § 119 lg 1 sätestab, et võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Käesoleval juhul ei ole apellant saanud asja üle andmise kohustust täita seetõttu, et vastustaja ei ole korraldanud müügilepingu p 5.2.5 tingimustele vastavat proovilaadimist ega reageerinud ka apellandi pakkumistele proovilaadimise korraldamiseks. Proovilaadimine on aga asja üleandmise akti allkirjastamise eelduseks, mis omakorda on lintkonveieri müügihinna tasumise ja omandi ülemineku eelduseks. Seega on vastustaja lintkonveieri vastuvõtmisel sattunud vastuvõtuviivitusesse.
53.VÕS § 209 lg 2 sätestab, et kui müüja on asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis pannud ja sellest ostjale teatanud, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks. Käesoleval juhul on lintkonveier olnud vastustaja otseses valduses juba enne pooltevahelise kokkuleppe sõlmimist. Täitmata on üksnes kokkuleppe p-st 5.2.5 tulenev formaalne üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine. 12.05.2006 on apellant vastustajale teatanud, et lintkonveier on proovilaadimiseks valmis. Seega on apellant omalt poolt teinud kõik, et nimetatud akt allkirjastada ja lintkonveier üle anda.
54.Eespool toodud asjaoludest tulenevalt tuleb lugeda lintkonveier vastustajale üleantuks alates 20.04.2006, mistõttu on apellant müüjana oma põhikohustuse täitnud. Vastustaja ei ole aga lintkonveieri ostuhinda tasunud. Pooltevahelise müügilepingu p-st 5.2.8 tuleneb, et kui vastustaja viivitab müügilepingu p-s 5.2.1 sätestatud lintkonveieri ostuhinna tasumisega, kohustub vastustaja tasuma apellandile viivist 0,15% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest. Arvestades kokkuleppe p-s 5.2.1 sätestatud maksetähtaega, tekkis apellandil õigus ostuhinna tasumist nõuda (nõue muutus sissenõutavaks) kõige hiljem 10.05.2006. Seega oli vastustaja hagiavalduse esitamise seisuga (28.03.2008) oma kohustuse täitmisega viivitanud vähemalt 687 päeva. Seega nõuab apellant vastustajalt viivist 687 x 4 720 000 x 0,0015 = 4 863 960 krooni. Sellele lisandub viivis 0,15% summalt 4 720 000 iga päeva eest alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Vastustaja seisukoht
55.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
56.Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlus- ega materiaalõigusnormide olulist rikkumist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
57.Hageja nõuded on lõpptulemusena suunatud pooltevahelise 28.01.2005 sõlmitud ostumüügilepingu täitmisele ehk ostja käest kokkulepitud ostuhinna saamisele. Selleks pidi hageja tõendama, et ostja kohustus ostuhinda tasuda on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega pidi hageja tõendama, et kostja kohustus tasuda ostuhinda on muutunud sissenõutavaks.
58.Poolte vahel puudub vaidlus 28.01.2005 tehingu p 5.2.1. tõlgendamise üle – ostja kohustus tasuma müügieseme (lintkonveieri) ostuhinna 20 kalendripäeva jooksul, arvates selle üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest. P-s 5.2.3 lepiti lisaks kokku, et kahepoolne üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastatakse pärast lintkonveieri testimist vastavalt kokkuleppe p-le 5.2.5 ja selle töökorras oleku tuvastamist. P-s 5.2.5 olid pooled leppinud kokku, et kontrollivad konveieri kõikide sõlmede ja osade kompleksust ja töökorras olekut testimise käigus ühe freesturba laevapartii laadimisel poolte esindajate juuresolekul. Kuna viidatud akti ei ole allkirjastatud, pidi hageja tõendama, et kostja on akti allkirjastamisest õigustamatult keeldunud ehk et müüjana on hageja ostjale pakkunud müügilepingu kohast täitmist, kuid ostja on vastuvõtmisest õigustamatult keeldunud. Selleks pidi hageja tõendama, et müüdud asi vastas lepingutingimustele, sest nimelt sel alusel on ostja keeldunud lepingu täitmisest ja 08.01.2007 teinud ka taganemisavalduse.
59.Eeltoodust tulenevalt tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et ostuhinna väljamõistmise nõude rahuldamiseks ei piisa ainuüksi 08.01.2007 tagamise avalduse tühisuse
tuvastamisest, vaid tõendamist peab leidma ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumine. Seega tegelikkuses oleks hagejal piisanud oma eesmärgi saavutamiseks ka ainult lepingu täitmise nõude esitamisest, jättes taganemise avaldusele tuginemise kostja vastuväiteks ja vastavalt ka selle sisu põhjendatuse kostja tõendamisobjektiks. Asjaolu, et hageja otsustas esitada ka nõude kostja tagamise avalduse tühisuse tuvastamiseks, tõi kaasa olukorra, kus hageja pidi TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama oma väiteid avalduse aluseks olnud asjaolude põhjendamatuse või selle avalduse hilinenult esitamise kohta, kostja aga oma vastuväiteid avalduses esile toodud asjaolude põhjendatuse kohta. Seega ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et maakohus jagas tõendamiskoormuse ebaõigesti.
60.Faktiliselt taandub mõlemal juhul esmane tõendamisobjekt sellele, kas 18.04.2006 toimunud proovilaadimise käigus tuvastati lintkonveieri vastavus lepingus kokkulepitule ja töökorras olek. Lepingu p-s 5.2.5 oli lepitud muuhulgas kokku, et konveieri projektdokumentatsioonijärgne ja tegelik turba keskmine laadimiskiirus peab olema vähemalt 500 m3 turvast tunnis. Puudub vaidlus, et sellist kiirust 18.04.2006 testimise käigus ei saavutatud. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega testimisel kasutatud freesturba kvaliteedi mittevastavusest lepingus eeldatule ja nõustub maakohtu vastavate põhjenduste ja järeldustega. Lepingus ei olnud pooled leppinud kokku konkreetset testimisel kasutava freesturba kvaliteediklassi. Müüja oli konveieri tellinud spetsiaalselt freesturba laadimiseks Paldiski Lõunasadamas ja sel eesmärgil seda ka praktiliselt mitu aastat kasutanud. Seega pidi müüja teadma, millise kvaliteediga freesturvas tavaliselt sadamasse tuleb ning kas ja kui palju see sõltub aastaajast vmt. Kui hageja nõustus sõlmima kokkuleppe, mille kohaselt pidi laadimiskiirus olema vähemalt 500m3 tunnis, täpsustamata seejuures laaditava kvaliteeti, siis järelikult oli hageja kindel, et selline kiirus saavutatakse tavaliselt saabuva turbaga aastaringselt. Müüjal oli juba lepingu sõlmimisel võimalik teavitada ostjat asjaoludest, millised tema teada võisid mõjutada laadimiskiirust (näiteks separaatori vajalikkus teatud tingimustel, tehnilises dokumentatsioonis sisalduv viide laaditavate turba osakeste maksimaalse suuruse kohta vmt). Hageja ei tõendanud, et 18.04.2006 sadamasse saabunud freesturvas oleks oluliselt erinenud tavaliselt kevadisel perioodil saabuvast turbast. Samuti teadis müüja lepingu sõlmimisel ostjapoolset lepingu sõlmimise põhjust ja eesmärki – kuna konkurendid (hageja ja ESTEVE Terminal OÜ) ei olnud võimelised koostööks, osta hageja tegevuse lõppemisel tema poolt kasutatud konveier ja müüa see edasi ESTEVE Terminal OÜ-le, milline hakkas samas laos tegelema sama tegevusega ehk muuhulgas laadima sadamasse saabuvat freesturvast laevadelt lattu.
61.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et tuvastamist leidnud asjaolud ei anna alust jõuda järeldusele, et vaidlusaluse konveieri valdus oli müüja poolt ostjale faktiliselt üle antud müügilepingu täitmise mõttes juba enne lepingu sõlmimist ehk septembris 2004. Maakohus on asjakohaselt tõlgendanud 28.01.2005 kokkulepet ja analüüsinud esitatud tõendeid. Müügiobjektiks oli kokkuleppe kohaselt projektdokumentatsiooni järgselt komplekteeritud asi, mis koosnes nii statsionaarsest osast, mis paiknes kuni septembrini 2004 hageja poolt renditud kostjale kuuluvas laos nr 4 kui mittestatsionaarsest osast, millise kostja paigutas ümber peale hageja lahkumist rendipinnalt uue rentniku nõudel. Eelnevalt oli kostja teatanud hagejale, et konveier tuleb teisaldada ja kui seda ei tehta, ladustab kostja selle hageja kulul (t II kd lk 128, 129, 139). Hageja oli aga teavitanud kostjat, et kasutab turbalao suhtes kinnipidamisõigust ega anna valdust üle (t II kd lk 140). Seega faktiliselt jäid konveieri osad küll kostjale kuuluvale territooriumile, kuid puudub pooltevaheline kokkulepe või seadusest tulenev alus, et asuda seisukohale, et sellega läks kostjale üle ka asja juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko ning et selle alusel saaks lugeda asja valdus üleläinuks müügilepingu mõttes.
62.Eeltoodust tulenevalt ei leidnud senise kohtumenetluse kestel tõendamist, et hageja müüjana oleks andnud kostjale kui ostjale üle 28.01.2005 kokkuleppe tingimustele vastava asja. Seega ei oleks kostja ostuhinna tasumise kohustus muutunud sissenõutavaks ka
sellisel juhul, kui seisuga 08.01.2007 oleks ostja minetanud õiguse lepingust taganeda. Küll aga jääb kolleegium eelpool väljendatud seisukoha juurde, et nõustub täies ulatuses maakohtu seisukohtadega, seega ka osas, mis puudutab 08.01.2007 avalduse kehtivust. Kuna hageja põhinõue ostuhinna saamiseks jääb rahuldamata, ei tõusetu küsimust kõrvalnõude põhjendatuse üle.
63.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellandi kanda.
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.