Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus

Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 80% ulatuses Terje Kaisi ning 20% ulatuses Tiina Männi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Tiina Mänd esitas Tartu Maakohtule hagi Terje Kaisi vastu võlgnevuse summas 243 010 krooni ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.04.2007 laenulepingu ja koostasid võlakirja, mille alusel on kostja saanud hagejalt 770 000 krooni. Kostja oli kohustunud laenu tagasi maksma vastavalt OÜ Proksteri majanduslikule tegevusele. Kostja on jätnud hagejale tasumata kokku 243 010 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel taotles hageja ka viivise väljamõistmist täies ulatuses kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Kostja võttis omaks, et on tasunud laenust hagejale 587 440 krooni, kuid ei nõustunud viiviste arvutamisega. Kuna võla tasumine pidi toimuma vastavalt OÜ Porkster majandustegevusele, ei olnud kindlat tähtaega kohustuse täitmiseks kokku lepitud. Tulenevalt VÕS §-st 398 lg 1 kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja ei esitanud nõuetekohast ülesütlemisavaldust ning selle tõttu on tema nõue intresside osas põhjendamatu.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 2. veebruari 2010 otsusega T. Männi hagi osaliselt ning mõistis T. Kaisilt T. Männi kasuks välja 184 660 krooni ja viivise seisuga 02.02.2010 summas 13 000 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt annab VÕS § 94 õiguse leppida lepingus kokku intressi tasumise kohustuses. Hageja on nõudnud kostjalt VÕS § 113 järgi arvestatava viivise väljamõistmist alates 01.01.2007 kuni põhikohustuse täitmiseni (s.o. jätkuvana ka pärast kohtuotsuse tegemist), kuid hageja ei esitanud korrektset viivisearvestust. Hageja on viivisenõude esitamisel lähtunud ebaõigetest lähtealustest. Seadusjärgne viivisemäär on rakendatav üksnes juhul, kui pooled pole lepingus viivisemäära kokku leppinud (vt. Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05; 3-2-1-95-06 p 15,18). Antud juhul ei ole pooled viivisemääras kokku leppinud. TsMS § 367 lg 2 kohaselt mõistetakse viivis välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudelt. Kostja taotleb viivise väljamõistmata jätmist või väljamõistmisel selle vähendamist. Antud juhul on alus VÕS § 113 lg 8 tulenevalt viitega § 162 lg-le 1 kohaldamiseks ning viivise vähendamiseks ja edasise viivise välja mõistmata jätmiseks. VÕS §-s 101 loetletud õiguskaitsevahendid (leppetrahv lepingu täitmise nõudena ja viivis) on suunatud eeskätt võlausaldajal lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele/vähendamisele ning seeläbi võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele. VÕS-i vastav regulatsioon seob sanktsioneerivate õiguskaitsevahendite rakendamise

võlausaldaja kahju suurusega (VÕS § 113 lg 5 ja § 161 lg 2) ning annab kohtule õiguse vähendada nii viivise, leppetrahvi kui ka kahju suurust (VÕS §113 lg 8, § 162 lg 1, § 140). Kostja on tasunud 770 000 suurusest võlasummast korrektselt kuni osaühingu majandustegevuse halvenemiseni kokku 585 340 krooni. Arvestades kohustuse täitmise ulatust, otsuse reaalse täidetavuse printsiipi ja kostja majanduslikku seisundit on VÕS § 162 lg 1 sätestatu valguses kostjalt hageja poolt taotletavas suuruses viivise ning edasise jätkuva viivise väljamõistmine kostjat ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb vähendada kostjalt väljamõistetavat viivist ning mõista viivise välja kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 13 000 krooni. Kuna kostja on lepingutejärgseid kohustusi rikkunud, tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p-de 1, 3, ja 6 alusel hageja kasuks välja mõista 184 660 krooni ning viivist seisuga 02.02.2010 summas 13 000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS T. Mänd esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 2. veebruari 2010 otsuse viivise nõude osalise rahuldamise osas ning mõista T. Kaisilt välja viivis tasumata põhivõlalt alates 01.10.2007 kuni võlakohustuse täieliku täitmiseni. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige kohtuotsuse. Laenuleping on kogu ulatuses muutunud sissenõutavaks võlgniku lepingu rikkumise tõttu ja sissenõudja on sellest viimast seaduse kohaselt teavitanud. Seega on apellant õigustatud VÕS § 113 alusel võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõudma viivitusintressi maksmist arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Apellandile jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et hageja on viivisenõude puhul lähtunud ebaõigetest lähtealustest ja pole esitanud korrektset viivisearvestust. Hageja lähtus VÕS §-des 94 ja 113 sätestatud viivisemäärast, sest pooled ei olnud lepingus selles kokku leppinud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid oma või oma äriühingu majandusliku seisundi halvenemise kohta, ega tõendeid, et kohustuse täitmine oleks kostjat ebamõistlikult kahjustav. Samuti ei nähtu, millest tulenevalt on 13 000 krooni mõistlik, piisav sissenõudja kahjude hüvitamiseks ja võlgniku kohustuse täitmisele sundimiseks ja viimasele sealjuures jõukohane. Tuvastamist ei leidnud, et kostja poolt oma kohustuste rikkumine oleks vabandatav ja kindlasti ei ole seda põhjustanud sissenõudja. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et viivise vähendamise esmane eeldus on asjaolu, et leppetrahv on ebamõistlikult suur, mis antud juhul ei ole asjakohane. Seadusega antakse võimalus nõuda minimaalset hüvitist kindlaksmääratud summas. Seadusest tuleneva viivise kohaldamine annab võlausaldajale siiski õiguskaitse vahendi võlgniku rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks ning lihtsustab raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist. Antud juhul on kohus sissenõudja sellest ebaproportsionaalselt ilma jätnud. Viivise vähendamine ei ole põhjendatud lähtuvalt kohustuse täitmise ulatusest, sest viimasest võlatasumisest on tänaseks möödunud juba üle kolme ja poole aasta ning tasumata 184 660 krooni on sissenõudjale märkimisväärne summa arvestades tema töötust ja temal lasuvaid muid rahalisi kohustusi. T. Mänd on juba hagi esitamisel vähendanud viivise sissenõudmise aega kolme kuu võrra arvestades rikkumise aega ja võla sissenõutavaks muutumist.

T. Kais vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt esitas T. Mänd on esitanud maakohtule viivise arvestuse, mille kohaselt oli hagiavalduse esitamise ajal, s.o. 27.06.2007 viivis 12 112.90 krooni ning 01.07.2009 seisuga 63 465.35 krooni. Hageja poolt esitatud arvestusest ei nähtu, millisest summast ning millisest ajast alates on viivist arvestatud. Hagiavalduse esitamise ajaks ei olnud T. Mänd esitanud nõuetekohast avaldust laenulepingu ülesütlemiseks. Laenulepingus ei olnud märgitud laenu tagastamise tähtaega. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Seega pidanuks hageja laenulepingu esmalt üles ütlema ning alles seejärel tekkinuks tal nõudeõigus kostja vastu. T. Mänd eeltoodud nõuet ei järginud ning esitas koheselt hagiavalduse kohtule. Eeltoodut arvestades on oluline tuvastada, millisest ajast alates taotleb hageja viivise väljamõistmist. T. Mänd ei pidanud vajalikuks oma arvestusi täpsustada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda viivist kuni kohustuse kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 461 lg 4 sätestab, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Hageja on nõudnud kostjalt viivise väljamõistmist kuni kohustuse täitmiseni. Kuna maakohus vähendas kostjalt väljamõistetava viivise suurust, siis oli kohtul tsiviilasjas tuvastatud asjaoludest lähtuvalt alus mitte rakendada kostjate suhtes jätkuva viivise väljamõistmist. Riigikohus on 25.02.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09 märkinud, et tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sätetest ei tulene, et kohtu vähendatud viivisemäär ei võiks kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga. Kostja oli enne hagiavalduse esitamist tagastanud ca 76 % saadud laenust. Viivis on rakendatav esmajoones võlausaldajale tekkivate kahjude hüvitamiseks ning ei tohi olla hageja rikastumise allikaks. Seega on põhjendatud kohtu seisukoht, et viivis kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni ei kuulu väljamõistmisele. T. Mänd esitas seisukohad T. Kaisi vastuväidetele, milles leiab, et T. Kaisi vastuväited on eksitavad, põhjendamata ning on vastuolus asjas kogutud tõenditega. T. Mänd ja tema esindaja pidasid pikka aega kohtueelseid läbirääkimisi ja esitasid ka nõuetekohase avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. Hageja on esitanud kohtule ja kostjale korrektse viivisearvestuse. Kuna nõue on esitatud lähtuvalt VÕS §-st 94 ja 113 lähtuvalt, on selle arvestus ka läbipaistev ja kontrollitav. Kuna laenulepingus oli võlgnikule antud piisav aeg laenu tagastamise alustamiseks ja võlgnik seda tasus igakuiselt, pole alust arvata, et pooltel oli kokkulepe selle tagastamiseks ositi. Kuna kostja seda kokkulepet rikkus, siis leidis hageja, et kogu võlgnevus on muutunud sissenõutavaks.

Viivis ei ole ebamõistlikult suur, sest hageja on kohaldanud seadusest tulenevat määra, samuti arvestades laenu ja selle tagasimaksmisega viivitamise aega, kostja ei ole esitanud ei korrektset taotlust ega tõendeid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks. Hageja varaline seis võimaldas tal anda laenu kostjale, kuid hagi esitamse ajaks oli see kahjuks muutunud. Kui kostja pidas osaliselt nõuet põhjendamatuks, oli tal võimalus tema poolt tunnustatud nõue tasuda ja sellega oleks ära langenud ka viivise nõue.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

ülesütlemist; nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Kuivõrd VÕS § 398 lg 1 võimaldab laenu tagastamist tähtajatu lepingu ülesütlemise korral nõuda kahekuulise etteteatamisajaga, siis on hageja nõue laenu 184 660 krooni tagastamiseks muutunud sissenõutavaks arvates 31.05.2007 (s.o kahe kuu möödumisel laenulepingu ülesütlemisest), mitte aga hageja poolt kostjale kõnesolevas avalduses antud tähtajast (07.04.2007) laenu tagastamiseks.

Eeltoodud arvestuse alusel on kostjal seega kohustus maksta hagejale viivist kuni kohtuotsuse tegemiseni kokku 45 500.20 krooni (1602.85 + 30 413.50 + 8690.10 + 4793.75).

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.