2-08-21804/63 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

2008.a märtsis soovis hageja pikendada 2007.a väljastatud kauplemisluba. Tallinna Kesklinna Valitsus vastas hagejale, et kauplemisluba ei väljastata, kuna XXX asuval hoonel ei ole kasutusluba. Sellest tulenevalt ei saanud hageja 2008.a märtsist oma kliente XXX asuvas kaupluses enam teenindada. Hageja teavitas kostjat, et hageja ei ole nõus tasuma üüri, kui ta ei saa ruume kasutada üürilepingus kokkulepitud otstarbel. 28.05.2008.a saatis kostja hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse, kuna hagejal on üürivõlgnevus. Hageja hinnangul on üürilepingu ülesütlemine tühine. Üürilepingu p 14.3 kohaselt võib pool üürilepingu erakorraliselt üles öelda, kui teine pool on lepingut rikkunud ning rikkunud pool ei ole rikkumist kõrvaldanud kahe kuu jooksul pärast teiselt poolelt vastava kirjaliku teate saamist. Sellisel juhul peab ülesütlemisest ette teatama vähemalt üks kuu arvates eelnimetatud 2-kuulise tähtaja möödumist. Üürilepingu p 16.1 sätestab, et iga nõue teisele poolele, mis esitatakse tulenevalt üürilepingu rikkumisest, peab olema kirjalikus vormis. Eelmärgitud teadet ei ole kostja hagejale esitanud. Samuti ei sisalda kostja poolt 28.05.2008.a esitatud üürilepingu ülesütlemise avaldus viidet üüritud asjale, üürilepingu lõppemise päeva ega ülesütlemise alust. Seega ei vasta ülesütlemise avaldus võlaõigusseaduse (VÕS) § 325 nõuetele. Lisaks ei ole kostja andnud enne üürilepingu ülesütlemist hagejale VÕS § 196 lg 2 sätestatud tähtaega kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks. Vastavalt VÕS § 296 lg 1 ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada VÕS § 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu. Seega on hageja õigustatud mitte maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid alates 2008.a märtsist, s.o alates ajast, mil hageja sai teada, et temale ei väljastata kauplemisluba ning et XXX asuval hoonel puudub kasutusluba. Hageja on õigustatud mitte maksma üüri kuni vastavate lubade väljastamiseni. Ülaltoodule tuginedes palus hageja tuvastada, et kostja poolt 28.05.2008.a tehtud üürilepingu ülesütlemine on tühine. KAOÜ vastuväited ning vastuhagi Kostja vaidles hagile vastu. 12.10.2007.a allkirjastasid pooled akti XXX üüriruumide üleandmise-vastuvõtmise kohta, milles hageja kinnitas, et ta on ruumid üle vaadanud ja nad vastavad üürilepingule. Seega aktsepteeris hageja ruume sellisena, nagu nad on (ilma kasutusloata). Hagejal oli võimalik avalikust Ehitisregistrist kasutusloa olemasolu kontrollida. Isegi juhul, kui ruumid ei oleks vastanud lepingu tingimustele, siis on hageja VÕS § 277 lg 2 alusel kaotanud õiguse teostada VÕS § 278 sätestatud õigusi. Seega puudub hagejal alus üüri maksmisest keeldumiseks. Hageja väited, et tal ei ole võimalik ruume kasutada, on paljasõnalised. Kostja hinnangul on lepingu ülesütlemine kehtiv. Lepingu ülesütlemise aja, s.o 31.05.2008.a, seisuga oli hageja põhivõlgnevus kostja ees 218 735,41 krooni ja viivisvõlg 6 285,54 krooni. VÕS § 313 lg 3 kohaselt ei pea üürileandja üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama. Ebaõige on hageja väide, et ülesütlemise avaldus ei vasta seaduse nõuetele.

22.10.2008.a esitas kostja vastuhagi. Hageja kohustus üürilepingu alusel tasuma kostjale esimese korruse ruumide eest üüri 46 980 krooni + käibemaks ning keldrikorruse ruumide eest üüri 20 401 krooni + käibemaks. Lisaks kohustus hageja tasuma kõrvalkulude eest. Lepingu ülesütlemise aja seisuga võlgneb hageja kostjale põhivõlana 218 735,41 krooni ja viivisena 6 285,54 krooni. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline. Seega saab kostja nõuda ka peale lepingu ülesütlemist lepingus kokkulepitud üüri ja kõrvalkulusid. 22.10.2008.a seisuga on hageja võlgnevus kostja ees kokku 537 817,62 krooni. Lisaks võlgneb hageja viiviseid 44 518,05 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus kostja hagejalt välja mõista põhivõlgnevuse 537 817,62 krooni, viivised 44 518,05 krooni ja viivise 0,1 % põhivõlalt päevas alates 22.10.2008.a kuni põhivõla tasumiseni. OSAÜHINGU DS vastus vastuhagile. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja ei ole rikkunud üürilepingut, vaid on kasutanud VÕS § 296 lg 1 tulenevat õigust üüri maksmisest keeldumiseks, kuna üüritud ruum ei ole sihtotstarbeliselt kasutatav. Kui kohus leiab, et kostjal on õigus üürile, siis ei saa nimetatud summa olla suurem kui 20 % kokkulepitud üürist. Hageja kasutab neid ruume laoruumidena, kuna nendes puudub elekter. Menetluse käik Harju Maakohus jättis 19.05.2009.a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29.01.2010.a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hageja hagi rahuldamata ja tegi selles osas uue otsuse, millega tuvastas, et üürilepingu ülesütlemise avaldus on tühine. Samuti tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse vastuhagi osas ja saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus tühistas 16.06.2010.a otsusega ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise osas ning saatis selles osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud 03.07.2007.a üürilepingu, millega hageja võttis üürile XXX asuva hoone esimese korruse ruumid ja keldrikorruse ruumid. Lepingu p 6.1 kohaselt pidi hageja tasuma esimese korruse ruumide eest üüri 270 kr /m2 kuus (lisandub käibemaks) ja keldrikorruse ruumide eest 230 kr /m2 kuus (lisandub käibemaks). Üürilepingu punkti 5.2 kohaselt peavad ruumide otsese valduse üleandmisel olema ruumid valmis sellisel määral, mis võimaldab ruumide täiemahulist sihtotstarbelist kasutuselevõttu üürniku poolt. Lepingu punkti 3.2 järgi on ruumide sihtotstarbeks kaupluse- ja teeninduspinna pidamine. 12.10.2007.a on pooled sõlminud akti üüriruumide üleandmise-vastuvõtmise kohta. Akti kohaselt on üürnik ruumid üle vaadanud ja kinnitab, et ruumid vastavad üürilepingule (on valmis sihtotstarbeliseks kasutamiseks). 23.05.2008.a kirjaga on hageja avaldanud kostjale, et ta keeldub kostjale tasumast üüri ja kõrvalkulude eest. Avalduse kohaselt teatas Tallinna Kesklinna Valitsus 2008.a märtsis, et hagejale kauplemisluba ei väljastata, kuna XXX asuval hoonel ei ole kasutusluba. Kuna

kaubandustegevuse arendamiseks on vajalik kauplemisluba, siis ei ole hagejal võimalik üüritud ruume lepingujärgselt kasutada. Hageja keeldus üüri ja kõrvalkulude tasumisest alates ajast, mil hageja sai teada kasutusloa puudumisest ja kauplemisloa mitteväljastamisest (s.o alates 2008.a märtsist) kuni vastavate lubade väljastamiseni. VÕS § 296 lg 1 kohaselt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. VÕS § 278 p 4 sätestab, et kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik alandada üüri vastavalt käesoleva seaduse §-s 296 sätestatule. Vastavalt VÕS § 277 lg 2, kui üürnik asja üleandmisel teadis või pidi teadma, et asi ei vasta lepingutingimustele, kuid võttis sellele vaatamata asja vastu, kaotab ta lepingust taganemise õiguse ning võib käesoleva seaduse §-s 278 sätestatud õigusi teostada üksnes juhul, kui ta asja vastuvõtmisel endale sellise õiguse jättis. Hageja esindaja VT on 24.09.2007.a saatnud kostjale e-kirja, milles on muuhulgas palunud teatada, millal kostja saab hoonele kasutusloa. Seega oli hageja teadlik kasutusloa puudumisest üürieseme vastuvõtmisel. Sellest tulenevalt saab hageja teostada VÕS §-s 278 sätestatud õigusi üksnes juhul, kui ta asja vastuvõtmisel endale sellise õiguse jättis. Üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, et hageja oleks endale sellise õiguse jätnud. Eeltoodust järeldub, et hageja ei saa kasutada VÕS 278 p 4 sätestatud õigust, s.o keelduda üüri tasumisest. Seega on hageja jätnud õigusliku aluseta kostjale üüri tasumata. 28.05.2008.a saatis kostja hagejale kirja üürilepingu ülesütlemise kohta VÕS § 313 lg 1 ja § 316 lg 1 p 1 alusel. Ülesütlemisavalduse kohaselt ei ole hageja kostjale tasunud üüri ja kõrvalkulude eest kordagi õigeaegselt. Samuti võlgneb hageja kostjale üüri ja kõrvalkulude eest 31.05.2008.a seisuga 220 805,87 krooni. Kostja on üürilepingu üles öelnud nii VÕS § 313 lg 1 kui ka VÕS § 316 lg 1 p 1 alusel. VÕS § 316 lg 1 p 1 sätestab, et üürileandja võib üürilepingu üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. Üürilepingu ülesütlemise avalduse kohaselt on hageja kostjale võlgu 2008.a märtsi, aprilli ja mai üüri ja kõrvalkulude eest. Kohus ei nõustu kostjaga, et üürilepingu ülesütlemise hetkel oli hageja viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri ja kõrvalkulude maksmisega. 10.04.2008.a on pooled sõlminud üürilepingu lisa nr 3, milles muutsid seoses ruumide ülemõõtmisega üüritava pinna suurust. Samuti märkisid pooled, et on teostanud tasaarvetuse kogu eelneva perioodi eest selles kokkuleppes fikseeritud ruutmeetritest lähtuvalt ning pooltel vastastikuseid nõudeid ei ole. Sellest tuleneb, et 2008.a märtsi eest hagejal üüri ja kõrvalkulude võlga kostja ees ei ole.

VÕS § 313 lg 1 sätestab, et mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Kostja on üürilepingu ülesütlemise avalduses tuginenud ka asjaolule, et hageja ei ole mitte ühtegi üüri- ja kõrvalkulude arvet tähtaegselt tasunud. Hageja ei ole seda väidet vaidlustanud. Kohus on seisukohal, et kostja oli õigustatud VÕS 313 lg 1 alusel üürilepingut üles ütlema. Üüri tasumine on kostja peamiseks huviks üürilepingu suhtes. Arvestades, et hageja ei tasunud ühtegi arvet tähtaegselt ning ta on 23.05.2008.a õigusliku aluseta keeldunud üüri tasumisest kuni kasutusloa väljastamiseni, siis ei saa eeldada, et kostja lepingu täitmist jätkab. Kohus nõustub hagejaga, et poe avamine XXX asuvas hoones on tekitanud hagejale kulusid ning uude asukohta kolimine ning seal uue poe avamine tekitab uusi märkimisväärseid väljaminekuid. Samas leiab kohus, et lepingu jätkamise korral saaksid kostja huvid rohkem kahjustada kui hageja huvid lepingu ülesütlemise korral. Nagu ülalmärgitud, on üüri nõuetekohane maksmine üürileandja peamine huvi lepingu täitmise vastu. Kuna hageja on alusetult keeldunud üüri tasumisest, siis on lepingu lõpetamine VÕS § 313 lg 1 alusel kostja poolt põhjendatud. Hageja on väitnud, et kostja ei ole kinni pidanud üürilepingus kokkulepitud üürilepingu ülesütlemise korrast. Üürilepingu p 14.2 järgi võib pool lepingu üles öelda lepingus ja seaduses toodud alustel. Lepingu p 14.3 järgi võib pool lepingu erakorraliselt üles öelda, kui teine lepingu pool on rikkunud lepingut ning rikkunud pool ei ole rikkumist kõrvaldanud kahe kuu jooksul pärast teiselt poolelt vastava kirjaliku teate saamist. Sellisel juhul peab ülesütlemisest ette teatama vähemalt 1 kuu arvates eelnimetatud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Samas on pooled üürilepingu p 14.2 kokku leppinud võimaluses leping üles öelda ka seaduses sätestatud alustel. VÕS § 313 lg 3 kohaselt ei pea üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui seadusest ei tulenet teisti. VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist eelkõige, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustust ka edasipidi. VÕS § 116 lg 6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 järgi, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. Kuna hageja teatas kostjale, et ta ei tasu üüri kuni kasutusloa ja kauplemisloa väljastamiseni, siis oli kostjal põhjust arvata, et hageja ei täida kohustust ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4). Seega ei pidanud kostja määrama hagejale täiendavat täitmise tähtaega ning ta oli õigustatud lepingu üles ütlema etteteatamistähtaega järgimata. Ebaõige on hageja väide, et üürilepingu ülesütlemine on VÕS § 325 lg 5 alusel tühine. Üürilepingu ülesütlemise teates on märgitud nii üürilepingu ülesütlemise alus kui ka lepingu lõppemise päev (31.05.2008.a). Ülesütlemise avalduses ei ole küll selgesõnaliselt märgitud

üüritud asja, kuid hagejal ei saanud tekkida kahtlusi, et ülesütlemise avaldus on tehtud XXX asuva üürieseme suhtes. Hageja ei ole väitnud, et poolte vahel on veel üürisuhteid. Samuti on ülesütlemise avaldusega samas dokumendis kostja vastus hageja 23.05.2008.a avaldusele. Seega ei saa hageja väita, et ta ei saanud aru, millise üürieseme suhtes ülesütlemisavaldus tehakse. Ülaltoodule tuginedes tuleb hagi üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks jätta rahuldamata. Kostja on vastuhagis palunud hagejalt välja mõista üüri 31.05.2008.a seisuga 218 735,41 krooni ja viivised 6285,54 krooni. VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja võlgnevus üüri ja kõrvalkulude eest 31.05.2008.a seisuga oli 218 735,41 krooni. 10.04.2008.a sõlmitud üürilepingu lisas nr 3 on märgitud, et pooled on teostanud tasaarvetuse kogu eelneva perioodi eest selles kokkuleppes fikseeritud ruutmeetritest lähtuvalt ning pooltel vastastikuseid nõudeid ei ole. Sellest tuleneb, et 2008.a märtsi eest hagejal üüri ja kõrvalkulude võlga kostja ees ei ole. Hageja raamatupidamisandmete väljavõttest nähtub, et 2008.a aprilli eest on kostja esitanud hagejale arve summas 86 589,58 krooni ja mai eest 84 687,79 krooni. Hageja on 06.06.2008.a tasunud aprilli arvest 5216 krooni ja 29.08.2008.a mai arvest 3604,31 krooni. Seega on hageja võlgnevus 2008.a aprilli ja mai üüri ning kõrvalkulude eest 162 457,06 krooni. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras saadud tulem ümardatakse 1 sendi täpsusega kolmanda koha alusel pärast koma. Kui kolmandal kohal pärast koma olev arv on 0–4, jäetakse teisel kohal pärast koma olev number muutmata. Kui kolmandal kohal pärast koma olev number on 5–9, ümardatakse teisel kohal olev number ühe võrra ülespoole. Arvestades kroonid ümber eurodeks tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista üüri ja kõrvalkulude võlgnevus 10 382,90 eurot. Üürilepingu p 12.4 sätestab, et kui üürnik ei tasu lepingust tulenevaid makseid ettenähtud tähtajaks, kohustub ta maksma üürileandjale viivist 0,1 % tasumata summast päevas. Kostja on palunud välja mõista viivise kindla summana 22.10.2008.a seisuga. Eeltoodust tulenevalt võlgneb hageja kostjale 2008. aprilli ja mai üüri ja kõrvalkulude tasumata jätmise tõttu viivist 22.10.2008.a seisuga 24 129,37 krooni. Arvestades kroonid ümber eurodeks tuleb hagejalt kostja kasuks viivisena välja mõista 1542,15 eurot. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista viivis 0,1 % päevas üüri ja kõrvalkulude võlgnevuselt alates 23.10.2008.a kuni üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse tasumiseni. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Kostja nõuab hagejalt kahjuhüvitisena kokkulepitud üüri ja kõrvalkulude tasumist kuni 2008.a septembrini. Ebaõige on hageja väide, et ta lõpetas 09.06.2008.a ruumide faktilise kasutamise. 28.11.2008.a esitatud määruskaebuses on hageja esindaja väitnud, et hagejal on võimalus vaidlusalused ruume kasutada sisuliselt vaid mööbli hoidmiseks, mitte kauplusena nagu pooled leppisid kokku üürilepingus. Seega on hageja ise 28.11.2008.a tunnistanud, et ruumid on tema valduses. Ka tunnistajana ülekuulatud KAOÜ arendusjuht SA on andnud ütlusi, et hageja hakkas asju 2008.a detsembris-2009.a jaanuaris vähemaks viima. Seega on kostja õigustatud hagejalt VÕS § 335 alusel nõudma kahju hüvitamist. Kohtu hinnangul ei oma tähtust küsimus, kas ruumides oli pärast lepingu ülesütlemist elekter või mitte, kuna pärast üürilepingu lõppemist ei olnud kostjal kohustust hagejat elektriga varustada. 2008.a juuni eest on kostja esitanud hagejale arve summas 81 332,67 krooni, juuli eest 80 152,67 krooni, augusti eest 79 911,04 krooni ja septembri eest 81 742,59 krooni. 29.08.2008.a on hageja tasunud kostjale juunikuu eest 760,99 krooni ja juulikuu eest 760,99 krooni. Seega võlgneb hageja kostjale kahjuhüvitisena 321 616,99 krooni. Arvestades kroonid ümber eurodeks tuleb hagejalt kostja kasuks kahjuhüvitisena välja mõista 20 555,07 eurot. Kostja nõuab kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest ka viivist. Kuna pooltevaheline üürileping lõppes 31.05.2008.a, siis ei saa kostja nõuda lepingus ettenähtud viivist, vaid seaduses sätestatud viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seega võlgneb hageja 22.10.2008.a seisuga kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest viiviseid 8006,18 krooni. Arvestades kroonid ümber eurodeks tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista viivis 511,69 eurot. Samuti tuleb hagejalt TsMS § 367 korras välja mõista viivis kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.10.2008.a kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Ülaltoodust tulenevalt kuulub vastuhagi rahuldamisele osaliselt.

Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2009.a määrusega keelati hagi tagamise korras KAOÜ-l välja üürida Tallinnas XXX hagejale üüritud ruume ning teha hagejale takistusi üüritud ruumidesse pääsemiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuna hageja hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine tühistada. 15.11.2010.a esitas hageja kohtule taotluse kostja trahvimiseks, kuna kostja on rikkunud Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2009.a hagi tagamise määrust. Taotluse põhjenduse kohaselt on kostja vaidlusalused ruumid välja üürinud OÜ-le N. TsMS § 46 lg 1 järgi on kohtul õigus määrata rahatrahv käesolevas seadustikus sätestatud juhul. TsMS ei sätesta võimalust trahvida menetlusosalist hagi tagamise määruse rikkumise eest. Seega tuleb taotlus trahvi määramiseks jätta rahuldamata. Kui kostja on rikkunud hagi tagamise määrust, siis on hagejal võimalik pöörduda kohtutäituri poole. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et hagi jääb rahuldamata ning vastuhagi rahuldatakse valdavas osas, peab kohus põhjendatuks jätta menetlukulud 95 % ulatuses hageja kanda ja 5 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.