ÜIOÜ hagi MM vastu 134 332 krooni, leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
139 332 krooni
Menetlusosalised ja nende
-
hageja: ÜIOÜ (registrikood XXX; asukoht XXX)
esindajad
-
hageja
esindaja:
advokaat
Eve
Laine
(Advokaadibüroo Ann Saar ) Asja läbivaatamise kuupäev
kostja: MM(isikukood XXX; elukoht XXX)
27. detsember 2010.a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt MM hageja ÜIOÜ kasuks välja põhinõudena 134 332 (ükssada kolmkümmend neli tuhat kolmsada kolmkümmend kaks) krooni ning käesoleva otsuse tegemise hetkeks (30.12.2010.a) sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis) põhinõude esemeks oleva kohustuste täitmisega viivitamise eest 134 332 (ühesaja kolmekümne nelja tuhande kolmesaja kolmekümne kahe) krooni ulatuses.
3.Mõista kostjalt MM hageja ÜIOÜ kasuks välja leppetrahv summas 5000 (viis tuhat) krooni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja MM kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 30. detsembril 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.ÜIOÜ (edaspidi hageja) esitas 05.01.2009.a Harju Maakohtule hagi ETGOÜ (registrikood XXX; pankrotis alates 23.09.2009.a; edaspidi ETGOÜ või põhivõlgnik) ja MM(edaspidi ka kostja) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 134 332 krooni, leppetrahvi 5 000 krooni, sissenõutavaks muutunud viivise 58 192,82 krooni ja viivise alates 20.12.2008.a 0,5% ulatuses põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2.Kohus lõpetas 22.02.2010.a määrusega kostja ETGOÜ suhtes menetluse seoses hageja hagist loobumisega (vt toimik, lk 113-114).
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 26.08.2008.a hageja, ETGOÜ (endise ärinimega MHG OÜ) ja kostja MM kokkuleppe-maksegraafiku (edaspidi kokkulepe) hageja transporditeenuse arvete nr 7 (28.04.2008.a), 8 (19.05.2008.a) ja 9 (03.06.2008.a) osalisest tasumata jätmisest tekkinud võlgnevuse summas 221 072 krooni tasumiseks. Kokkuleppe punktis 1.3 võtsid kostjad endale solidaarvastutuse kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eest. Kokkuleppe punkti 2.1 kohaselt kohustusid kostjad tasuma põhivõla summas 221 072 krooni ja menetluskulu summas 8 260 krooni, kokku 229 332 krooni, hagejat esindava KREEDIX OÜ pangaarvele 30.09.2008.a. Kokkuleppe punktis 2.4 sätestati, et punktis 2.1 nimetatud maksega viivitamisel rohkem kui kaks kalendripäeva loetakse kõigi maksete tähtpäev saabunuks ja solidaarvõlgnik või deebitor kohustuvad kõik kokkuleppest tulenevad maksed tasuma kreeditorile kahe päeva jooksul. Punktis 2.3 sätestatu rikkumisel on deebitoril vastavalt punktile 2.5 kohustus tasuda kreeditorile leppetrahvi summas 5 000 krooni. Kokkuleppe punkti 2.6 järgi on võlgnikel punktis 2.1 sätestatud kohustuse rikkumisel, s.o graafikujärgsete maksetega tasumisega viivitamise korral, kohustus tasuda võlausaldajale viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostjad ei täitnud kokkulepet nõuetekohaselt. Kostja ETGOÜ tasus kokku üksnes 95 000 krooni – 02.09.2008.a 20 000 krooni ja 27.10.2008.a 75 000 krooni. Võlgnevuse jääk on seega 134 332 krooni, millele lisandub leppetrahv 5 000 krooni ja viivis arvutatuna 19.12.2008.a seisuga
summas 58 192,82 krooni. Peale sissenõutavaks muutunud viivise taotleb hageja kostjalt veel alates 20.12.2008.a kuni põhinõude täitmiseni tekkiva viivise väljamõistmist 0,5% ulatuses põhinõude summast päevas, kuid kokku mitte enam kui põhinõude, s.o 134 332 krooni, ulatuses.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja MMhagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata.
4.Hageja on ETGOÜ-le esitanud tasumiseks arved nr 7, 8 ja 9, väidetavate transportteenuste eest, kuid on jätnud arvetel näidatud transportteenused ETGOÜ-le osutamata (üle andmata). Kuna hageja arvetel nr 7, 8 ja 9 nimetatud töid ETGOÜ-le üle andnud ei ole, siis puudub tal õiguslik alus nende eest tasu nõuda. ETGOÜ ega kostja ei ole hagejaga sõlminud 26.08.2008.a kokkulepe-maksegraafikut. Pooltel ei ole selle dokumendi originaaleksemplari, sest pooled on kokkuleppel vastastikuste arvelduste osas läbirääkimistel 2008.a sügisel selle hävitanud. Kostja ei ole endale solidaarkohustust võtnud. 12.05.2008.a hagejale väljastatud garantiikirjale ei ole alla kirjutanud kostja, sellel on allkiri võltsitud. Kostja leiab, et tal puuduvad hageja ees kohustused.
5.Samuti vaidlustab kostja 26.08.2008.a kokkuleppe selle tühisuse tõttu. Kostja märgib, et nimetatud kokkuleppe sõlmis kostja hagejaga võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil ning see on sisuliselt tarbijakäendusleping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui käendatava kohustuse suurus ei ole käenduslepingu sõlmimisel selge ja ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimummääras. Kostja leiab, et kuivõrd ta sõlmis kokkuleppe tarbijana ja selles puudub käendaja vastutuse rahaline maksimummäär, on kokkulepe kui tehing tühine.
MENETLUSE KÄIK
6.14.06.2010.a toimunud eelistungil kinnitas kostja, et kokkulepe on siiski tema poolt allkirjastatud (vt toimik, lk 142).
7.25.11.2010.a määrusega otsustas kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata vastavalt TsMS § 403 lg-le 1. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja avaldused kohtule hiljemalt 13.12.2010.a. Samas määruses teatas kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 30.12.2010.a. Kumbki pooltest ei ole eelnimetatud tähtaja jooksul dokumente ega avaldusi kohtule esitanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.Puudub vaidlus asjaolu üle, et hageja, ETGOÜ ja MM(kostja) vahel on 26.08.2008.a sõlmitud kokkulepe võlgnevuse summas 229 332 krooni tasumiseks. Kokkuleppe punktis 1.3 on MMkohustunud vastutama kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt ETGOÜ-ga. Samuti puudub pooltel vaidlus, et eelnimetatud võlgnevus on 134 332 krooni ulatuses tasumata.
10.Hageja põhinõue 134 332 krooni saamiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.
11.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejal on kostja ees kehtivast võlasuhtest tulenev kohustus. Seejuures on pooltel eimeelus kokkuleppe (vt toimik, lk 4-5; dokumendi originaal lk 85-86) ülalviidatud punkti 1.3 õigusliku tähenduse osas – kas kostja on käendanud ETGOÜ kohustuste täitmist hageja ees (VÕS § 142 lg 1) või toimunud kohustusega ühinemine (VÕS § 178 lg 1). Samuti vaidlevad pooled selle üle, milliseid vastuväiteid võib kostja üldse hagi esemeks olevatele nõuetele esitada. Vastus viimasele küsimusele võib osaliselt sõltuda pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisest.
12.Vaidlusaluse kokkuleppe punkti 1.3 sõnastus on järgmine: "Käesoleva kokkuleppe alusel ühineb MM(isikukood XXX) kohustisega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna. Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt." Kohus leiab, et kokkuleppe punktis 1.3 on kokku lepitud kohustusega ühinemises (mitte käenduse andmises). See tuleneb otseselt vaidlusaluse punkti sõnastusest ning kokkuleppe sisu ega muud kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust kahelda, et punktis väljendatu vastas ka poolte tegelikule tahtele kokkuleppe sõlmimisel. Tulenevalt VÕS § 178 lg-s 1 sätestatust astub kohustusega ühinemisel kolmas isik võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Sama paragrahvi neljanda lõike esimese lause kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus, st võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt (solidaar)võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65).
13.Kohus märgib samas, et kostja on ühinenud kohustusega (tasuda võlg) üksnes hagejale kui võlausaldajale lisatagatise andmise eesmärgil, vähemalt ei anna asja materjalid alust arvata, et kohutusega ühinemiseks oli muid põhjuseid. Kokkuleppe punktist 1.1 ilmneb, et selle sõlmimise aluseks on ETGOÜ (deebitor) võlg, mis tuleneb kreeditori (hageja) poolt esitatud arvete nr 7, nr 8 ja nr 9 tasumata summast kokku 221 072 krooni. Seega tuleb VÕS § 178 kolmandast lõikest ja neljanda lõike teisest lausest lähtuvalt kohaldada kohustusega ühinemise kokkuleppele käenduslepingule laienevaid vorminõudeid (VÕS § 144) ja VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Käesoleva vaidluse kontekstis omavad esmalt tähtsust VÕS § 149 normid. Vastavalt VÕS § 149 lg-le 1 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Viidatud paragrahvi teise lõike kohaselt ei või käendaja esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja eelkõige esitada pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral. Vaidlusaluse kokkuleppe punktis 1.6 on kostja vastuväidete esitamise õigust praegusel juhul oluliselt piiratud. Punkti teisest lausest tulenevalt on pooled kokku leppinud, et deebitoril ega solidaarvõlgnikul ei ole õigust esitada kreeditorile vastuväiteid, mis rajanevad teise võlgniku sellisel suhtel kreeditoriga (st hagejaga). Seega on kohustusega ühinemine toimunud eesmärgil anda hagejale tagatis ka põhivõlgniku (ETGOÜ) poolt vastuväite esitamise puhuks. Seega ei saa kostja esitada nõudele vastuväiteid, mis tulenevad põhivõlgniku õigussuhetest hagejaga. Muu hulgas ei saa kostja tugineda ETGOÜ (põhivõlgniku) pankrotimenetluses võlausaldajate poolt tehtud kompromissile (pankrotiseadus § 178) kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta, mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks (vt toimik, lk 131-133 ja lk 137-138).
14.Eelnenu ei välista põhimõtteliselt siiski kostja õigust esitada nõudele solidaarkohustusest endast tulenevaid vastuväiteid. Taoline õigus on solidaarvõlgnikul VÕS § 67 lg-st 2 lähtuvalt. Ka käesolevas tsiviilasjas on kostja väitnud, et vaidlusaluse kokkuleppe esemeks olevat kohustust (229 332 kr nõue) ei eksisteeri (kohustust ei olnud üldse tekkinud). Samas sisaldab kokkulepe punkt 1.2 võlatunnistust – ETGOÜ on tunnistanud tingimusteta kokkuleppe punktis 2.1
nimetatud nõudeid kogusummas 229 332 krooni. Kohtu hinnangul on tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd ETGOÜ poolt hagejale antud kinnituse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust. Eeldatavalt soovis ETGOÜ üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ning loobuda võimalikest vastuväidetest võlale ja seeläbi lihtsustada võla sissenõudmist. Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt nt: Riigikohtu 06.09.2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06 (p 13) või 09.10.2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07 (p 17)).
15.Arvestades ülaltoodut, on seega iseenesest asjakohased kostja vastuväited, et kokkuleppes nimetatud arvetel nr 7, nr 8 ja nr 9 kajastatud transporditeenust (vt toimik, lk 9, 7 ja 8) ei ole hageja tegelikult osutanud ning ETGOÜ poolt ei ole sõlmitud hagejaga ka mingisuguseid kokkuleppeid selliste teenuste osutamiseks. Samas peaks kostja neid väited ka tõendama, kuid praegusel juhul puuduvad asjas kostja väiteid kinnitavad tõendid. Kohus märgib, et kokkuleppe punktis 1.7 on kostja koos põhivõlgnikuga kinnitanud, et neil on olemas kõik kreeditori nõude aluseks olevad dokumendid ning nad saavad nende sisust aru. Kohus on 14.06.2010.a toimunud eelistungil tõendamiskoormise jaotust kostjale selgitanud (vt toimik, lk 142-143).
16.Seega kuulub hageja nõue 134 332 krooni väljamõistmiseks kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldamisele.
17.Rahuldamisele kuulub ka nõue 5 000 krooni suuruse leppetrahvi väljamõistmiseks. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kokkuleppe punktis 2.1 on kostja (solidaarselt ETGOÜ-ga) kohustunud tasuma võlgnevuse 229 332 krooni hiljemalt 30.09.2008.a. Punktist 2.4 tuleneb, et punktis 2.1 nimetatud maksega viivitamisel rohkem kui kaks kalendripäeva loetakse kõigi maksete tähtaeg saabunuks ja solidaarvõlgnik või deebitor kohustuvad kahe päeva jooksul tasuma kõik kokkuleppest tulenevad maksed. Kokkuleppe punkti 2.5 järgi on deebitor punkti 2.4 rikkumisel kohustatud tasuma kreeditorile leppetrahvi 5000 krooni. Kostja ei ole leppetrahvinõudele iseseisvaid vastuväiteid esitanud ega taotlenud leppetrahvi vähendamist (VÕS § 162 lg 1). Kohtu hinnangul on nõue õiguslikult põhjendatud. Lähtudes VÕS § 178 lg-st 4 ja § 145 lg-st 2 vastutab kostja kui solidaarvõlgnik ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest, sh leppetrahvi maksmise eest.
18.Sarnasel seisukohal on kohus hagiavalduses esitatud viivisenõude suhtes. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kokkuleppe punkti 2.6 järgi on võlgnik punktis 2.1 nimetatud makse tasumisega viivitamise korral kohustatud tasuma võlausaldajale viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja arvestuste kohaselt oli tal 19.12.2008.a seisuga õigus nõuda viivist summas 58 192,82 krooni (vt toimik, lk 10). Lisaks on hageja palunud välja mõista viivise alates 20.12.2008.a 0,5% ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kostja ei ole vaidlustanud 19.12.2008.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise arvestuslikku suurust, samuti ei ole kostja menetluses taotlenud viivise vähendamist (VÕS § 113 lg 8). Kohtu hinnangul on hageja nõue õiguslikult põhjendatud. TsMS § 367 võimaldab esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Käesoleva otsuse tegemise hetkeks moodustaks põhinõudelt (134 332 kr) kokkuleppe punkti 2.6 kohases suuruses (s.o 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest) alates 20.12.2008.a arvestatud viivis (740 päeva eest) kokku 497 028,40 krooni. Kohus võtab viivisearvestusel aluseks, et
kalendriaastas on 365 päeva. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 lähtub kohus asja lahendamisel hageja nõudest ning mõistab viivise välja 134 332 krooni (st põhinõude) ulatuses.
19.Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus veel järgmist. Kostja hinnangul on kokkuleppe ülalkäsitletud punkt 1.3 VÕS § 143 lg-st 2 lähtuvalt tühine, kuna pooled ei ole kokku leppinud kostja (käendaja) vastutuse rahalises maksimumsummas. Kohus kostja käsitlusega ei nõustu. Esiteks ei ole hageja ja kostja vaheline õigussuhe kohtu hinnangul kvalifitseeritav käenduslepinguna. Teiseks, isegi kui tegemist oleks käenduslepinguga, ei oleks see käsitletav tarbijakäenduslepinguna VÕS § 143 lg 1 mõttes. Asja materjalid annavad alust arvata, et kostja ei asunud hagejaga õigussuhtesse kui tarbija (VÕS § 34). Kohtu hinnangul puudutas kohtusega ühinemine vähemalt osaliselt ka kostja isiklikku äritegevust. Kokkuleppe sõlmimise ajal (26.08.2008.a) ei olnud kostja mitte üksnes ETGOÜ juhatuse liige, vaid kuulus ka äriühingu osanike hulka. Kostja on nii 14.06.2010.a eelistungil kui 16.08.2010.a menetlusdokumendis (vt toimik, lk 143 ja lk 152) kinnitanud, et talle kuulus ja kuulub 25% ETGOÜ 2 000 000 krooni suurusest osakapitalist. Seega oli kostjal kui osaühingu ühel omanikul eeldatavalt vahetu isiklik huvi ETGOÜ majandustegevuse ja -tulemuste vastu. Kostja on taotlenud, et kohus ei arvestaks TsMS § 277 lg-st 1 lähtudes hagiavaldusele dokumentaalse tõendina lisatud 12.05.2008.a garantiikirja (vt toimik, lk 9), kuivõrd kostja ei ole enda kinnituste kohaselt seda dokumenti allkirjastanud. Mainitud dokumendi originaali ei ole kohtule esitatud. Hageja avaldustest järeldub, et 12.05.2008.a garantiikirja koopia on hagiavaldusele lisatud ekslikult (vt toimik, lk 83). Kohus jätab eeltoodust tulenevalt garantiikirja tõendina arvestamata. Samas ei muuda see kohtu ülalesitatud järeldusi menetluse käigus tuvastatud asjaolude kohta ega anna alust hageja nõuete osaliseks või täielikuks rahuldamata jätmiseks. 16.08.2010.a esitatud menetlusdokumendis on kostja väitnud, et hageja juhatuse liikmed olevat talle kinnitanud, et hagi esemeks olevad nõuded on loovutatud KREEDIX OÜ-le (vt toimik, lk 151). See kostja väide on kohtu hinnangul paljasõnaline ning vastuolus asja materjalidest nähtuvaga. Hagiavaldusele lisatud tõenditest ilmneb, et hageja juhatuse liige on volitanud KREEDIX OÜ-d tegelema võlgade sissenõudmisega hageja võlgnikelt (vt toimik, lk 4-5 ja lk 12), kuid nõuete loovutamist ei ole toimunud.
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lgs 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus otsusega hagi rahuldab, jäävad menetluskulud käesoleval juhul kostja kanda. Eelnenu ei puuduta menetluskulusid, mille jaotuse ja rahalise suuruse on kohus kindlaks määranud 22.02.2010.a määruses menetluse lõpetamise kohta ETGOÜ suhtes (vt toimik, lk 113-114). Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest
kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.