Pärnu Maakohus
Kohtunik
Ingrid Niinemägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.detsembril 2010.a Paide kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-22853
Tsiviilasi
Siemens Financial Services AS Eesti filiaal hagi Sirtsu OÜ ja Sirje Laht ́i vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Hagihind
43 529.59 krooni
Menetlusosalised ja nende
Hageja: Siemens Financial Services AS Eesti filiaal, registrikood 11212308, aukoht Pärnu mnt 139C Tallinn 11317 Hageja esindaja Eva Laks – Intrum Justitia AS, Rotermanni 8 Tallinn 10111 Kostjad: 1.Sirtsu OÜ, registrikood 11147210, asukoht Pikk 25A Järva-Jaani Järva maakond 73301 2.Sirje Laht, isikukood xxxxxxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxx
esindajad
Asja läbivaatamise aeg
08.detsembril 2010.a. avalikul kohtuistungil
1.Rahuldada hagi osaliselt. 2.Välja mõista solidaarselt OÜ-lt Sirtsu ja Sirje Laht’ilt Siemens Financial Services AB Eesti filiaali kasuks tasumata renditasu 3844.44 (kolm tuhat kaheksasada nelikümmend neli krooni ja 44 senti) krooni ja sissenõutavaks muutunud viivis 2969.83 (kaks tuhat üheksasada kuuskümmend üheksa krooni ja 83 senti) krooni. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta 92,17 % ulatuses Siemens Financial Services AB Eest filiaali kanda ja 7,83 % solidaarselt OÜ Sirtsu ja Sirje Laht`i kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust võib vaidlustada apellatsiooni korras, esitades apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte
hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (liisinguandja), kostja 1 (liisinguvõtja) ja Vendor Eesti OÜ (müüja) 02.05.2007.a. liisingulepingu nr xxxxxxxxxxxxxx koos üldtingimustega (edaspidi Liisinguleping), mille alusel hageja liisinguandjana kohustus omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt kohviautomaadi Franke ning andma selle liisinguvõtja kasutusse. Liisinguvõtja kohustus omalt poolt tasuma liisingueseme liisimise eest tasu perioodiliste liisingumaksetena kuni liisingulepingu lõpuni. Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga 2 käenduslepingu, mille kohaselt Sirje Laht vastutab solidaarselt Sirtsu OÜ lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Hageja esitas liisingulepingu alusel kostjale igakuiseid liisingumakse arved kokku summas 3844.44 krooni, kuid arvete tasumisi ettenähtud tähtaegade jooksul ei toimunud. Seega rikkusid kostjad omapoolset kohustust, jättes tasumata liisitud eseme eest igakuised liisingumaksed summas 3844.44 krooni, mistõttu ütles hageja lepingu üles. Lepingu lõppedes oli kostja kohustatud tasuma kõik lepingu lõpetamise päevani tekkinud maksekohustused, sealhulgas jääkväärtuse. Seejärel esitas hageja kostjale arve summas 40 974.59 krooni. Kuna kostjad vabatahtlikult võlgnevust ei tasunud, andis hageja nõude sissenõudmiseks üle Intrum Justitia AS-le. Rahaliste kohustuste mittetäitmisel on kostjad langenud viivitusse, milliseks summaks on hageja arvestuse kohaselt 50 565.00 krooni. Lähtudes mõistlikkuse põhimõttest on hageja vähendanud viivist põhinõudeni. Hageja nõuab kostjatelt võlgnevuse tasumist Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2, § 9 lg 1, § 76 lg-te 1 ja 3 alusel, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja liisinguandjana ja kostja 1 liisinguvõtjana sõlmisid VÕS § 361 tähenduses liisingulepingu ning VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg-st 1 tuleneb põhivõlgniku ja käendaja solidaarne vastutus. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu üleütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. 06.08.2010.a. esitatud hageja kirjalikus seisukohas on hageja muutnud hagi hinda. Tagastatud kohvimasin on 11.05.2009 realiseeritud O.P.Realisointipalvelu OY poolt Soomes 341.60 EUR eest, sellest arvestati maha realiseerimise kulud summas 259.60 EUR-i, millest jäi järele 82 EUR-i s.o. 1289.44 krooni. Nimetatud summa arvestab hageja maha kohvimasina jääkväärtuse arvelt ning seega vähendab hageja oma nõuet, nõudes kostjatelt kohvimasina jääkväärtuse (müügikahju) 39 685.15 krooni, lisaks 3844.44 krooni tasumata liisingmaksete eest. Kokku on hageja täpsustatud nõue 43 529.59 krooni. Samuti lisandub viivis põhinõude ulatuses, seega 43 529.59 krooni (tl 35-37). Kostjate vastuväited Pooltevahelise rendilepingu sõlmimisega ei olnud kostja 1 eesmärgiks mitte kohvimasina ostmine, vaid rentimine. Rendiese anti kostjale 1 üle 23.04.2007.a. ning reaalselt kasutas kostja 1 kohvimasinat kuni 01.12.2008.a., tasudes selle eest vastavalt lepingus kokkulepitud makseid. Kuna rendilepingus ei olnud kokku lepitud rentniku ülesütlemise aluseid, tuleb ülesütlemisel kohaldada VÕS § 196 lg 1 sätteid kestvuslepingu ülesütlemise kohta, mis annab võimaluse lepingupoolel leping üles öelda mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata. Alates detsembrist 2008.a. teavitas kostja 1 mitmel korral telefoni teel hagejat soovist rendileping lõpetada, kuna kostjal 1 tekkis kohvimasina kasutamisest rohkem kahju kui kasu. Ka edastas kostja 1 hageja esindajale 29.01.2009.a. teate rendileping lõpetada. Kostjad tunnistavad, et jätsid rendimaksed tagastamata alates 01.12.2008.a., kuid rendimaksete
maksmata jätmine on tingitud asjaolust, et hageja esindaja ei reageerinud kostja 1 teatele leping lõpetada ning kohvimasin tagasi võtta, mida hageja lubas teha korduvalt. Lisaks tuleneb rendilepingu üldtingimuste p-st 12.2, et hagejal on õigus koheselt leping ühepoolselt üles öelda, kui rentnik hilineb makse sooritamisega rohkem kui 14 päeva, rikub lepingut või muud pooltevahelise kokkuleppe tingimusi või lubab lepingut või muud kokkulepet rikkuda. Seega oli hagejal õigus leping üles öelda juba detsembri lõpust 2008.a., kuid hageja venitas lepingu ülesütlemisega ning ei aktsepteerinud ka kostja 1 teadet lepingu lõpetamiseks, käitudes kostja suhtes pahauskselt. Seetõttu on ka hageja nõue renditasude 3844.44 krooni saamiseks alusetu. Rendilepingu juurde kuuluvate üldtingimuste p 12.5 järgi pooled ei kohalda lepingu lõppemise tagajärgedele VÕS § 367 sätteid. Kostjad leiavad, et rendilepingu p 12.5 on tühine tulenevalt VÕS § 42 lg-le 2. Kostjad leiavad, et ei saa kõrvale kalduda VÕS §-st 367, kuna kõrvalekaldumine on kostjaid kahjustav ning vastuolus lepinguga. Et kohvimasin jääb peale lepingu lõpetamist hageja omandisse, milline on tagasi võetud 18.03.2009.a., siis ei ole hageja õigustatud kostjatelt välja mõistma ka kohvimasina jääkväärtust 40 974.59 krooni, kuna see tuleb maha arvestada rendimaksetest. Et hagi on põhjendamatu, vaidlevad kostjad vastu ka viivisenõudele. Kui kohus leiab, et hagi on mingis osas põhjendatud, siis paluvad nad viivist vähendada mõistlikule ja põhjendatud summale, pidades mõistlikuks summaks 600.00 krooni (tl 24-26). Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Puudub vaidlus selles, et 02.05.2007 sõlmisid pooled ja Vendor Eesti OÜ kasutusrendilepingu nr 687795 kohviautomaadi Franke Saphira kostjale liisimiseks. Lepingu tingimusteks on kasutusrendilepingu üldtingimused (tl lk 4-5). Poolte vahel on seega sõlmitud liisinguleping. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kostja leiab, et tal ei ole võlgnevust hageja ees, kuna ta on lepingu üles öelnud 29.01.2009 e-kirjaga Vendor Eesti OÜ-le, kuid möönab, et tõendid selle kohta puuduvad ning leping lõppes 20.02.2009.a., s.o. päeval kui hageja ütles lepingu üles. Kostja tunnistab renditasu võlga summas 2947.71 krooni (1806+1086+775,71). Kuna lepinguga ei ole reguleeritud liisinguvõtja lepingu ülesütlemise aluseid, tuleb lähtuda Võlaõigusseaduses sätestatust. Kohus leiab, et kostjapoolne lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. VÕS § 195 lg 1 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja on eitanud kostja ülesütlemisavalduse kättesaamist. Sellest tulenevalt tuli kostjal tõendada, et nimetatud avalduse on hageja kätte saanud. Tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega. Sellest tulenevalt ei ole ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud, kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja on ülesütlemise teatise kätte saanud. Järgnevalt analüüsib kohus hagejapoolset lepingu ülesütlemist ning kostjalt võlgnevuse väljamõistmist. Puudub vaidlus, et kostja sai hageja 20.02.2009.a. lepingu lõpetamise teatise kätte, mida kostja esindaja kinnitab kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl lk 25). Lepingu üldtingimuste p 12.2 kohaselt on hagejal õigus koheselt ja ühepoolselt leping üles öelda, esitades või saates kostjale vastava teate kui: a)kostja hilineb makse sooritamisega hagejale rohkem kui 14 päeva, rikub lepingu või muu poolte vahelise kokkuleppe tingimusi või lubab lepingut või muud kokkulepet rikkuda või b)kohtule esitatakse kostja kohta pankrotiavaldus või c)pädevale organile esitatakse ettepanek kostja lõpetamiseks. Kostja on tunnistanud, et on jätnud rendimaksed tasumata alates 01.12.2008.a., s.o. ajast, mil ta telefoni teel teavitas hagejat soovist rendileping lõpetada, kuna kostjal tekkis kohvimasina rentimisest rohkem kahju kui kasu. Kuna kostjapoolne lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, oli kostjal kohustus
liisingumakseid hagejale tasuda. Seega on hagejapoolse lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused täidetud ning hagejapoolne lepingu ülesütlemine on kehtiv. Lepingu üldtingimuste p 12.4 kohaselt kui leping lõpeb ja pooled pole kokku leppinud teisiti, peab kostja täitma kõik oma lepingust tulenevad kohustused ning eriti on kostja kohustatud tasuma hagejale: a)kõik lepingu lõpetamise päevani (viimane kaasa arvatud) tekkinud kostja maksekohustused hageja ja kolmanda isiku ees; b)kõik sellised kulud, mis tekivad seoses rendieseme tagasivõtmise, hoiu, turuhinnaga müümisega (sh. uuesti liisimisega) ning muu lepingu lõpetamisega seotud varaline kahju ja vajalikud kulud. Lepingu üldtingimuste p 12.5 kohaselt ei kohalda pooled lepingu lõppemise tagajärgedena VÕS § 367. Lepingu üldtingimuste p 12.6 kohaselt kui leping lõpeb p 12.1, 12.2 näidatud või muul alusel, tagastab kostja rendieseme hagejale lepingus näidatu seisukorras viivitamatult. Puudub vaidlus, et lepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena. Siinjuures märgib kohus, et tüüptingimuste kasutaja ei saa ise tugineda tüüptingimuse tühisusele VÕS § 42 alusel. Nimetatud asjaolule on tuginenud ka kostja. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Kohus leiab, et lepingu üldtingimuse p 12.5 on tühine tulenevalt VÕS § 42 lg 2. Kuna tegemist on liisingulepinguga, siis lepingu lõppemisel ei saa kalduda kõrvale VÕS § 367 ülesütlemise tagajärgedest. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus liisinguvõtja peab tasuma kõik lepingujärgsed liisingumaksed ning samuti jätma liisingueseme liisinguandja omandisse. Selline tingimus on ebamõistlikult liisinguvõtjat kahjustav ning vastuolus liisingulepingu olemusega. Samas, kui tõlgendada tüüptingimusi kogumis, siis VÕS § 367 sisu on osaliselt sätestatud lepingu üldtingimuste p
tagastamisaegne väärtus ehk nn jääkväärtus. Liisingueseme liisinguandjale tagastamise kohustus on sätestatud üldtingimuste p-s 12.6. VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks peab kohus tegema eelkõige kindlaks kohvimasina väärtuse hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja esitas kohtule üleandmisevastuvõtmise akti, millega kostja andis hagejale üle ja hageja võttis vastu kasutusrendilepingu nr 687795 esemeks olnud kohviautomaadi (tl 9). Nimetatud kohviautomaadi jääkväärtus üleandmise hetkel oli 40 974.59 krooni. Nagu selgub hageja selgitusest kujunes jääkmaksumus summas 40 974.59 krooni igakuise liisingumakse arvestuse põhjal kuni lepingu tähtaja lõpuni (60 kuud) ning maha on arvestatud juba tasutud liisingumaksed. Hageja on täpsustanud liisingueseme jääkmaksumuse summat ning see on 39 685.15 krooni. Seoses sellega, et liisinguese tagastati liisinguandjale, tuleb arvestada hüvitamisele kuuluvate kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ning tasumata liisingumaksetest tuleb sel juhul maha arvestada ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus ehk nn jääkväärtus. Seega ei ole hagejal õigust automaadi jääkväärtust kostjalt välja nõuda ja hageja nõue on põhjendatud üksnes tasumata liisingumaksete osas summas 3844.44 krooni (arve nr 1000943426 summas 1281.48 krooni, arve nr 1000979978 summas 1281.48 krooni, arve nr 1001012679 summas 1 281.48 krooni tl 6-8). Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning täitmisega viivitamisel nõuda viivist. Kuna kostja rikkus lepingulist raha maksmise kohustust, oli hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kohtu kaudu. VÕS § 113 lg 1 mõtte kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Asjaolu, et kostja ei täitnud lepingust tulenevat raha maksmise kohustust summas 3844.44 krooni tähtaegselt, annab tunnistust, et kostja viivitas selle kohustuse täitmisega. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ja seda ka lepingus kokkulepitud määras. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale viiviseid kokku summas 43 529.50 krooni. Kostja vaidleb viivise summale vastu ja leiab, et kuna hagi on põhjendamatu, siis on põhjendamata ka viivis ning palub viivist vähendada mõistlikule ja põhjendatud summale. Kostja leiab, et arvestades tema majanduslikku olukorda, oleks viivise mõistlik summa 600.00 krooni. Kohus leiab, et seoses hagi osalise rahuldamisega, tuleb ümber arvestada ka viivis ning kohus võtab viivise arvestamise aluseks kostja poolt tasumata jäetud renditasu kokku summas 3844.44 krooni arvete kaupa vastavalt maksetähtaja saabumisele. Arvestuse periood hakkab kulgema alates 02.12.2008.a. kuni 12.05.2010.a. (hagi esitati kohtule 13.05.2010). Kohus arvestas viivist alljärgnevalt: Arve nr
1000943426
1000979978
1001012679
Viivitatud Viivis päevas Maksetähtaeg Summa millelt viivist päevad arvutatakse 01.12.2008 1281,48 31 (periood 1,92222 2.12.20081.01.2009) 01.01.2009 2562,96
3,84444 (1281,48 x 2) (2.01.2009 – 1.02.2009) 01.02.2009
3844,44
464 (periood 5,76666
Viivise summa 59,59
234,51
2675,73
(1281,48 x 3) 2.02.2009 – 12.05.2010) Kokku
2969.83
Kuna pooled on lepingus viivise määras kokku leppinud ning viivise summa ei ületa põhinõuet, on põhjendatud kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmisele viivis summas 2969.83 krooni. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele võlgnevus summas 3844.44 krooni ja viivis 2969.83 krooni. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 92,17 % ulatuses hageja kanda ja 7,83 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Ingrid Niinemägi Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.