Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kohustused ning esitas 09.06.2009 kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 7. Kostja ei esitanud 7 päeva jooksul vastuväiteid, mistõttu hageja luges lepingu p 5.2. kohaselt tööd vastu võetuks ja esitas kostjale arve nr 86 tasumise tähtajaga lepingu p 6.2 kohaselt 7 päeva jooksul, so hiljemalt 23.06.2009. Kostja tasus arve osaliselt, jättes maksmata 15 000 krooni. Vaatamata hageja korduvatele palvetele jättis kostja võla tasumata, mistõttu hageja esitas 11.09.2009 kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, nõudes põhivõla 15 000 krooni ja viivise tasumist. Pärast avalduse esitamist, so 30.10.2009 tasus kostja hagejale veel 6000 krooni ning ülejäänud võla tasumisest keeldus. Hageja on kostja poolt tasutud 6000 krooni suurusest summast arvestanud maha 30.10.2009 seisuga arvutatud viivise ning allesjäänud summa võrra vähendanud põhivõlga. Hageja arvutuste kohaselt pärast 6000 krooni tasumist jäi kostja põhivõla suuruseks 11 857.50 krooni, millelt on hagi esitamise ajaks 14.06.2010 kogunenud viivisintressi 4037.48 krooni. Hageja taotleb kohtult TsMS § 367 alusel lisanduva viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni kostja poolt. Kostja on maksekäsu kiirmenetluses ja vastuses hagiavaldusele esitanud vastuväite, et kostjal on hageja vastu leppetrahvi nõue ja kahju hüvitamise nõue, mis ületavad hageja nõuet. Kostja leppetrahvi nõue põhineb väitel, et hageja ei lõpetanud töid lepingus kokkulepitud tähtajaks. Hageja selle seisukohaga ei nõustu. Lepinguliste tööde üleandmine hilines kostjast tulenevatel asjaoludel. Samas ei oma väidetav lepinguliste kohustuste rikkumine enam tähtsust, sest kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Kostja ei teavitanud hagejat mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist leppetrahvi nõudmise kavatsusest. Hageja andis tööd üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel kostjale üle vastavalt 31.03.2008, 09.09.2008, 04.11.2008. 16.01.2009 ja 09.06.2009. Seega on viimaste tööde üleandmisest kuni leppetrahvi nõude esitamiseni möödunud rohkem kui 10 kuud ning varasemate tööde üleandmisest rohkem kui aasta. Hageja on seisukohal, et tuginedes kohtupraktikale on leppetrahvi nõudmisest hoiatamine enam kui 3 kuud pärast lepingurikkumisest teadasaamist toimunud ebamõistliku tähtaja jooksul. Kostja leppetrahvi nõude alusetust kinnitab ka kostja poolt saldoteatises 31.12.2009 kinnitatud võlgnevus hageja ees ning pärast tööde lõplikku vastuvõtmist esitatud arve osaline tasumine. Viivise määr on piiratud 10 %-ga lepingu summast, so maksimaalselt 29 000 krooni. See järeldub lepingu p 3.2.2. viitest lepingu punktile 6. Kostja väited tasaarvestuse kokkuleppe kohta on tõendamata. Hageja hakkas koheselt pärast tasumise tähtaja möödumist esitama kostjale nõudeid võla tasumiseks. Kostja ei ole varem kahjunõudele ja tasaarvestusele kirjalikult viidanud. Kahju tekkimine on kostja poolt täielikult tõendamata, kõik esitatud väited on paljasõnalised. Hageja ei ole kostjale kahju tekitanud, mis nähtub kasvõi asjaolust, et kostja on hagejale pärast tööde lõppemist maksnud kokku enam kui 20 000 krooni. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnista. Hageja ja kostja vahel 10.10.2007 sõlmitud töövõtulepingu p 4.1. kohaselt pidi hageja tegema lepingujärgsed tööd 15.10.-30.11.2007. Tegelikult kulus hagejal töö tegemiseks rohkem kui poolteist aastat. Viimane tööde üleandmise-vastuvõtmise akt on hageja poolt koostatud 09.06.2009. Lepingus määratud tööde tegemise tähtaja ületamise korral pidi hageja maksma kostjale leppetrahvi 0,15 % tegemata tööde maksumusest iga ületatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10 % lepingu summast. Kostja arvutuste kohaselt on tal õigus nõuda leppetrahvi 29 000 krooni. Täiendavate aktis sisalduvate tööde osas kostja leppetrahvi ei arvesta, sest nende teostamises ei olnud pooled töövõtulepingus kunagi kokku leppinud. Töövõtulepingut ei ole ka hiljem muudetud, mistõttu kostjale jääb arusaamatuks, mille alusel hageja arvutab lepingujärgset viivist lepinguväliste tööde eest tasumisega viivitamise korral. Lepingujärgseid töid on aktis nr 7 kajastatud ainult 2 655 krooni ulatuses, millise summa tasus kostja hagejale 25.06.2009 ja mille osas hageja ei ole nõuet esitanud.

Kostja juhib tähelepanu ka asjaoludele, et akt nr 7 edastati hageja poolt kostjale alles 24.07.2009, millest tulenevalt hageja võis esitada arve alles 01.08.2009 ning tasumist sai hageja nõuda mitte varem kui 10.08.2009. Kogu hageja viivisearvestus on vale. Tööde valmimise järel leppisid poolte esindajad suuliselt kokku, et tasaarvestavad hageja tasunõude kostja vastu ja kostja leppetrahvinõude hageja vastu selliselt, et kumbki pool teineteise vastu enam nõudeid ja pretensioone ei esita. Hageja on kokkuleppest taganenud. Kostja on seisukohal, et leppetrahvi nõue ei ole esitatud hilinemisega, sest kostja tugines poolte esindajate kokkuleppele. Kui ilmnes, et hageja ei pea kokkuleppest kinni, esitas ka kostja leppetrahvi nõude ning on seisukohal, et see on esitatud õigeaegselt. Hageja on viivisenõude esitanud samuti hilinemisega. Saldoteatises viivise nõuet ei ole, samuti võla tasumise nõudekirjades. Hageja poolt kostja tasutud summa arvestamine viivise katteks, mille tasumise nõuet ei ole kostjale esitatud, ei vasta seadusele ja kohtupraktikale. Hageja on arvestanud viivist töövõtulepingu p 3.2.2. alusel, mis sätestab, et mittetähtaegsel tasumisel on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % päevas „lepingu summast“, kuid mitte rohkem kui 10 % „lepingu summast“. Hageja on arvutanud viivist põhivõla jäägilt 15 000 krooni, lugedes ilmselt selle summa „lepingu summaks“, kuid ei ole kinni pidanud piirmäärast, so 10 % „lepingu summast“, mida hageja käsitles samaväärsena võla jäägiga. 10 % 15 000 kroonist on 1 500 krooni ja see on kostja arvates maksimaalne viivise summa. Pärast 30.10.2009 toimunud võla osalist tasumist saab maksimaalne viivise summa olla mitte rohkem kui 900 krooni. Kostja taotleb hageja nõude tasaarvestamist kostja kahjunõudega hageja vastu. Katusetööde ebakvaliteetse teostamise tulemusena tekkis hoonel suureulatuslik läbijooks. Kostja on tasunud niiskusest kahjustatud mööbli taastamise eest 4 800 krooni Mipla OÜ-le ja veekahjustustega seinte täiendavate viimistlustööde eest 12 240 krooni Puko OÜ-le. Katuse katmata jätmise tõttu on kostja pidanud aastatel 2007 kuni 2009 rentima ning kasutama soojapuhureid jms, kulud on vähemalt 9000 krooni. Veesüliti valest paigaldamisest tekkinud kahjustuste kõrvaldamine ei ole lõppenud, kahjusummaks võib kujuneda orienteeruvalt 8000 krooni. Vastavasisulise vastuhagi esitamise (summas, mis ületab tasaarvestatavat nõuet) otsustab kostja menetluse käigus. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus mõistab kostjalt välja põhivõla 9 000 krooni ja viivise 7 452 krooni kohtuotsuse tegemise päeva sisuga. Kuni põhivõla täieliku tasumiseni tuleb kostjal maksta viivist alates 07.12.2010 viivitatud summalt 0,15% päevas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Hageja on arve nr 86, 16.06.2009, tasumist summas 19 086.50 krooni nõudnud 20.07.2009 kirjaga (tl 28) ja 29.07.2009 kirjaga (tl 29). Kummaski kirjas ei ole mainitud viivist. Viivise nõue on esitatud maksekäsu kiirmenetluses, arvestusega 0,15 % päevas viivitatud summalt 15 000 krooni alates 26.06.2009. Maksekäsu kiirmenetluses tehtud kohtumääruse kohaselt sai kostja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kätte 23.03.2010. Enne maksekäsu kättesaamist, so 30.11.2009 tasus kostja hagejale 6000 krooni. Lepingu p 3.2.2 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist arvestusega 0,15 % päevas tähtaegselt tasumata summalt. Hageja lähtub tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 7 esitamisest kostjale 09.06.2009. Ühtegi tõendit selle kohta, et akt nr 7, mille alusel esitati hiljem arve nr 86, toimetati kostjale kätte 09.06.2009, esitatud ei ole. Kostja on esitanud e-kirja väljatrüki, mille kohaselt on akt nr 7 saaja poolt vastu võetud 24.07.2009 (tl 48). Samuti on kostja esindaja akti allkirjastanud 24.07.2009 (tl 100-101). Töövõtulepingu p 5.2. kohaselt on allkirjastatud akt arve esitamise aluseks. Lepingu p 6.2. kohaselt pidi tasumine toimuma arve esitamisest 7 päeva jooksul. Seega kui akt saadi 24.07.2009, oli vastuväidete esitamiseks aega 7 päeva ning selle möödumisel esitatud arve

tuli tasuda samuti 7 päeva jooksul, so hiljemalt 07. augustil 2009. Alates 08.08.2009 on kostja viivituses. Kohus on seisukohal, et VÕS § 88 lg 8 sätestab rahaliselt põhikohustuselt intressi, mitte viivise (viivisintressi) tasumise. Kohus tugineb siin Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I osas lk 274-275 toodule: „...võlgnik ei saa määrata, et makstud raha arvestatakse kõigepealt põhivõla katteks ning intressid võiksid siis jääda maksmata. Võlgnikule oleks selline võimalus soodne, kuna § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressiga tasumise korral ning see on imperatiivne norm.“ Kommentaaride autor on seisukohal, et VÕS § 88 lg 8 sätestatud järjekord takistab võlgnikul tekitamast olukorda, et ta vähendab küll põhivõlga, kuid intressid jäävad viivisevabalt maksmata. Kohus on seisukohal, et VÕS § 88 lg 8 sätestatud täitmise järjekord on kohaldatav kokkulepitud intressiga (mitte viivisega) võlakohustuste puhul. Viivise mahaarvamine esmajärjekorras, koos kulutuste ja intressiga on võimalik siis, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. VÕS § 88 on dispositiivne ning annab pooltele võimaluse ebapiisava makse tegemise puhuks kokku leppida teistsuguses võlakohustuse täitmise järjekorras, kui on sätestatud lõikes 8. VÕS § 635 lg 1 kohaselt Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Tulenevalt kostja poolt aktsepteeritud tööde mahust ja hinnast, mis nähtub aktist nr 7 ning arve nr 86 osalisest tasumisest, on kostja jätnud tasumata hageja poolt tehtud töö eest 9000 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. TsMS § 367 kohaselt Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis perioodi eest 08.08.2009 kuni 30.10.2009 võlasummalt 15 000 krooni on (83x0,15%x15000) 1867.50 krooni. Viivis alates 31.10.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni võlasummalt 9 000 krooni on (402x0,15%x9000) 5 427 krooni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis 7294.50 krooni kohtuotsuse tegemise päevaks. Kuni põhivõla 9000 krooni tasumiseni tuleb kostjal maksta viivist 0,15 % päevas alates 7. detsembrist 2010 iga viivitatud päeva eest. Ehituse töövõtulepingu punktis 3.2.2. on pooled kokku leppinud, et „Punktis 6 nimetatud summa mittetähtaegsel tasumisel on Töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % päevas Lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 10 % Lepingu summast.“ Lepingu punkt 6.1. kohaselt oli lepinguga ettenähtud tööde hind 290 000 krooni koos käibemaksuga. Akti nr 7 kohaselt oli lepingu maksumus tänu täiendavatele kokkulepetele suurenenud 306 431.49 kroonini. Aktist nr 7 nähtub, et pooled sõlmisid täiendavaid kokkuleppeid Töövõtulepingu nr 10/102 raames. Kohus on seisukohal, et need täiendavad kokkulepped olid töövõtulepingu osadeks, millele laienesid lepingus kokkulepitud õiguskaitsevahendid. Kohus on seisukohal, et kohaldamisele kuulub töövõtulepingus nr 10/102 punktis 3.2.2 kokkulepitud viivise määr 0,15 % päevas, kuid kohaldamisele ei kuulu viide lepingu summale. Vastasel korral võib väike osa tasumata lepingusummast kaasa tuua õiguse nõuda ebaproportsionaalselt suurt viivist. Poolte sellesisulist kokkulepet ei saa lepingust järeldada. Kohus ei pea mõistlikuks ja põhjendatuks rakendada ka kostja seisukohta, et nõutava viivise maksimaalmäär on piiratud 10 %-ga tasumata arvest. Sellist kokkulepet ei ole poolte vahel sõlmitud ning lepingu sõnastust lugedes ei saa seda mõistlikult järeldada. Kostja leppetrahvinõue hageja vastu tuleb jätta rahuldamata. Ehituse töövõtulepingu p 4.1. kohaselt oli tööde teostamise lõpptähtaeg 30.11.2007. Hiljemalt 01.12.2007 oli kostjale teada, et töö ei valmi tähtajaks. Hageja on seisukohal, et sellest kuupäevast hakkas kulgema VÕS §-s 159 lg 2 sätestatud mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks, mis hageja arvates võiks olla kolm kuud. Kostja esitas hageja vastu leppetrahvi nõude 24.03.2010, so enam kui 2 aastat hiljem. Kohus on seisukohal, et lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise eest leppetrahvi

tasumise nõude esitamine rohkem kui 2 aastat pärast lepingu täitmise tähtaja möödumist on toimunud ebamõistlikult hilja. Kostja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Lisaks on pooled pärast lepingu tähtaja möödumist leppinud akti nr 7 kohaselt kokku 18.03.2008 ja 23.01.2009 täiendavate tööde tegemises. Kui kostja arvates oli tööde teostamise lõpptähtaeg 30.11.2007 sedavõrd oluline, et sellest tähtajast mittekinnipidamise tõttu tuleb hagejal maksta leppetrahvi, oleks kostja pidanud kõik vastavasisulised nõuded esitama täiendavate kokkulepete sõlmimisel. Sellisel juhul oleks ilmselt mõistlik ja põhjendatud võtta arvesse esitatud leppetrahvi nõudeid, isegi kui need oleksid esitatud rohkem kui 3 kuud pärast lepingu täitmise tähtaja möödumist. Kostja taotlus kahju hüvitise nõude tasaarvestuse tegemiseks tuleb jätta samuti rahuldamata. Kostja väited temal tekkinud mitmesuguste kahjude kohta on jäänud paljasõnaliseks. Hageja kahjude tekitamist õigeks ei võta, sest tööde algus olevat hilinenud kostja süül. Kostja ei ole pärast hageja vastuväite saamist esitanud temal hageja poolt lepingu täitmisega viivitamise tagajärjel tekkinud kahju kohta ühtegi tõendit. Kostja väitel tekkisid temal kahjud aastatel 2007-2009, kuid esimest korda esitas kostja hagejale info kahjude tekkimise kohta 23.04.2010 kirjas (kostja vastus tl 46), olles eelnevalt tasunud hagejale arvete alusel 11.08.2009, 25.08.2009 ja 30.10.2009 kokku rohkem kui 20 000 krooni. Hageja on kostjale saatnud kaks kirja tasumata arvest nr 86 tuleneva võla kohta, mis on kostja raamatupidaja P. Kruusla poolt 21.07.2009 ja 30.07.2009 vastu võetud. Lisaks on hageja esitanud kostjale saldoteatise 31.12.2009 seisuga summas 9000 krooni, mis on kostja raamatupidaja poolt aktsepteeritud. Kostja ei ole kuni hagiavaldusele vastuväidete esitamiseni esitanud hagejale omapoolset nõuet koos tõenditega kahjude hüvitamiseks, millest kohus saaks järeldada kahju olemasolu ning hageja vastutust kahjude hüvitamise eest. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et kuigi kohus ei ole nõustunud hageja viivisearvutusega ning tasutud summast erinevate kostja kohustuste katmisega, on hagi põhimõtteliselt tõendatud ja rahuldatud. Menetluskulud tuleb hagi rahuldamise tõttu jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.