Võlaõigus › Võõrandamislepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

ulatuses, millise summa tasus kostja hagejale 25.06.2009 ja mille osas hageja ei ole nõuet esitanud. Akt nr 7 edastati hageja poolt kostjale 24.07.2009, millest tulenevalt hageja võis esitada arve 01.08.2009 ning tasumist sai hageja nõuda mitte varem kui 10.08.2009. Kogu hageja viivisearvestus on vale. Tööde valmimise järel leppisid pooled kokku, et tasaarvestavad hageja tasunõude kostja vastu ja kostja leppetrahvinõude hageja vastu selliselt, et kumbki pool teineteise vastu enam nõudeid ja pretensioone ei esita. Hageja on kokkuleppest taganenud. Hageja on arvestanud viivist töövõtulepingu p 3.2.2. alusel põhivõla jäägilt 15 000 krooni, lugedes ilmselt selle summa „lepingu summaks“, kuid ei ole kinni pidanud piirmäärast, s.o 10 % „lepingu summast“, mida hageja käsitles samaväärsena võla jäägiga. Seega on maksimaalne viivisesumma 1 500 krooni. Pärast 30.10.2009 toimunud võla osalist tasumist saab maksimaalne viivise summa olla mitte rohkem kui 900 krooni. Kostja taotles hageja nõude tasaarvestamist kostja kahjunõudega hageja vastu. Katusetööde ebakvaliteetse teostamise tulemusena tekkis hoonel suureulatuslik läbijooks. Kostja on tasunud niiskusest kahjustatud mööbli taastamise eest 4 800 krooni ja veekahjustustega seinte täiendavate viimistlustööde eest 12 240 krooni. Katuse katmata jätmise tõttu on kostja pidanud aastatel 2007 kuni 2009 rentima ning kasutama soojapuhureid jms, kulud on vähemalt 9000 krooni. Veesüliti valest paigaldamisest tekkinud kahjustuste kõrvaldamine ei ole lõppenud, kahjusummaks võib kujuneda orienteeruvalt 8000 krooni.

MAAKOHTU LAHEND

Tulenevalt kostja poolt aktsepteeritud tööde mahust ja hinnast, mis nähtub aktist nr 7 ning arve nr 86 osalisest tasumisest, on kostja jätnud tasumata hageja poolt tehtud töö eest 9 000 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. Viivis perioodi 08.08.2009 - 30.10.2009 eest võlasummalt 15 000 krooni on (83x0,15%x15000) 1867.50 krooni. Viivis alates 31.10.2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni võlasummalt 9 000 krooni on (402x0,15%x9000) 5 427 krooni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis 7294.50 krooni kohtuotsuse tegemise päevaks. Kuni põhivõla 9000 krooni tasumiseni tuleb kostjal maksta viivist 0,15 % päevas alates 07.12.2010 iga viivitatud päeva eest. Ehituse töövõtulepingu p-s 3.2.2. on pooled kokku leppinud, et „Punktis 6 nimetatud summa mittetähtaegsel tasumisel on Töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % päevas Lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 10 % Lepingu summast.“ Lepingu punkt 6.1 kohaselt oli lepinguga ettenähtud tööde hind 290 000 krooni koos käibemaksuga. Akti nr 7 kohaselt oli lepingu maksumus tänu täiendavatele kokkulepetele suurenenud 306 431.49 kroonini. Aktist nr 7 nähtub, et pooled sõlmisid täiendavaid kokkuleppeid töövõtulepingu nr 10/102 raames. Kohus oli seisukohal, et need täiendavad kokkulepped olid töövõtulepingu osadeks, millele laienesid lepingus kokkulepitud õiguskaitsevahendid. Kohus oli seisukohal, et kohaldamisele kuulub töövõtulepingus nr 10/102 p-s 3.2.2 kokkulepitud viivise määr 0,15 % päevas, kuid kohaldamisele ei kuulu viide lepingu summale. Vastasel korral võib väike osa tasumata lepingusummast kaasa tuua õiguse nõuda ebaproportsionaalselt suurt viivist. Kohus ei pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks ka kostja seisukohta, et nõutava viivise maksimaalmäär on piiratud 10 %-ga tasumata arvest. Sellist kokkulepet ei ole poolte vahel sõlmitud ning lepingu sõnastust lugedes ei saa seda mõistlikult järeldada. Kohus jättis rahuldamata kostja leppetrahvinõude hageja vastu. Ehituse töövõtulepingu p 4.1 kohaselt oli tööde teostamise lõpptähtaeg 30.11.2007. Hiljemalt 01.12.2007 oli kostjale teada, et töö ei valmi tähtajaks. Hageja on seisukohal, et sellest kuupäevast hakkas kulgema VÕS §-s 159 lg 2 sätestatud mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks, mis hageja arvates võiks olla kolm kuud. Kostja esitas hageja vastu leppetrahvi nõude 24.03.2010, s.o enam kui 2 aastat hiljem. Kohus oli seisukohal, et lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise eest leppetrahvi tasumise nõude esitamine rohkem kui 2 aastat pärast lepingu täitmise tähtaja möödumist on toimunud ebamõistlikult hilja. Kostja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Lisaks on pooled pärast lepingu tähtaja möödumist leppinud akti nr 7 kohaselt kokku 18.03.2008 ja 23.01.2009 täiendavate tööde tegemises. Kui kostja arvates oli tööde teostamise lõpptähtaeg 30.11.2007 sedavõrd oluline, et sellest tähtajast mittekinnipidamise tõttu tuleb hagejal maksta leppetrahvi, oleks kostja pidanud kõik vastavasisulised nõuded esitama täiendavate kokkulepete sõlmimisel. Kostja taotlus kahju hüvitise nõude tasaarvestuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole tõendanud tal kahju tekkimist. Kostja väitel tekkisid temal kahju aastatel 2007-2009, kuid esimest korda esitas kostja hagejale info kahjude tekkimise kohta 23.04.2010 kirjas, olles eelnevalt tasunud hagejale arvete alusel 11.08.2009, 25.08.2009 ja 30.10.2009 kokku rohkem kui 20 000 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1) on 15.01.2010 hageja saldoteatise ja hageja 15.03.2010 elektronkirjaga kostjale tõendatud, et kostja võlgnes hagejale hageja arvestuse kohaselt 9 000 krooni ning, et hageja viiviseid kostja võlgnevuselt ei arvestanud ja nende tasumist ei nõudnud. Kohus ei andnud hinnangut kostja eelpoolviidatud väidetele ega analüüsinud sellekohaseid tõendeid. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta kostja taotluse osas viiviste vähendamiseks; 2) ei sisalda lepingu p 3.2.2 lepingu summat, samuti ei tuvastatud asjas poolte tahet tähistada sama lepingu samas punktis sama terminiga erinevaid mõisteid. Seaduse kohaselt võib võlgnikult viivitusintressi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ning seadus ei sätesta, nagu võiks viivitusintressi intressimäära arvestamise aluseks olla mingi muu summa, kui võlgniku poolt võlgnetav rahaline kohustus ise. Samuti ei ole lepingu p-s 3.2.2 pooled sõlminud seadusest sätestatust erinevat kokkulepet. Seega võib lepingu p-st 3.2.2 aru saada selliselt, et selles kasutatud termin „lepingu summa“ tähistab lepingust tulenevat summat, mida võlgnik vaadeldaval ajahetkel võlausaldajale lepingu alusel võlgneb. Mõiste „lepingu summa“ lepingu p 3.2.2 tähenduses tähendabki võlgniku lepingust tulenevate täitmata rahaliste kohustuste summa, mitte aga täidetud ja täitamata kohustuste kogumahtu. Vastavalt 06.12.2010 otsusele moodustab täitmata rahaliste kohustuse summa 9 000 krooni. Kuna „lepingu summaks“ on 9 000 krooni, siis viivise piirmääraks, millest suuremat viivist ei tohi nõuda, on 900 krooni. Maakohus jättis p-s 3.2.2 sisalduva kokkuleppe viivise piirmäära kohta tähelepanuta. Samuti on kostjale teadaolevalt õiguspraktikas viivisenõude põhjendatuse ja mõistlikkuse hindamisel alati lähtutud mitte niivõrd viivisenõude suurusest absoluutarvudes, kuivõrd just viivisenõude summa suhtest võlgnetava põhinõude summasse. Võlgniku poolt täidetud rahaliste kohustuste maht ei oma viivisearvestuse seisukohast mitte mingit tähtsust; 3) jättis kohus kohaldamata VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138. Kohus ei ole viidatud normide kohaldamata jätmist põhjendanud. Riigikohus asjas nr 3-2-1-132-09 leidnud, et hageja viivisenõue pidi olema kostjale ettenähtav talle tasumiseks esitatud arvetest, lepingutes kokkulepitud viivitusintressist ja kostjale esitatud viivisenõuetest ning ei saa seetõttu olla vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka viivisenõue võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. 15.01.2010 kostjale saadetud teatises oli kirjutatud, et kostja võlgnes hagejale 9 000 krooni ja mitte mingeid intresse ega viiviseid. Asja lahendamisel tulebki lähtuda saldoteatises märgitud andmetest. Viivisenõuet ei sisalda ka hageja varasemad 20.07.2009 ja 29.07.2009 kirjad kostjale. Kohus ei ole kostja poolt esitatud dokumentide ja viivise puudumise osas seisukohta võtnud. Isegi juhul, kui hageja ei oleks oma viivisenõude minetanud hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumise tõttu, võib hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine koosmõjus kostjapoolse kohustuste täitmise märkimisväärse ulatusega olla aluseks viivisenõude olulisele vähendamisele VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kostja esitab viivise vähendamise nõude ka apellatsioonimenetluses; 4) tegi kostja 24.11.2010 kompromissiettepaneku, mille hageja lükkas tagasi. Kostja palub, arvestades tema poolt hagejale tehtud kompromissiettepanekut ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Samuti võib hageja nõuet kostja vastu vaid äärmisel juhul lugeda põhjendatuks ja on ebaõiglane jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Vastuväidete kohaselt: 1) omab hageja kostja vastu viivisenõuet ja ei ole seda minetanud. Kostja on andnud 15.01.2010 saldoteatistele ning hageja raamatupidaja 15.03.2010 e-kirjas kajastatud saldoteatisele ebaõige õigusliku tähenduse. Saldoteatis kujutab endast üksnes raamatupidamislikku dokumenti, mis on raamatupidaja poolt koostatud raamatupidamises kajastatud numbritest ja arvetest lähtudes, mitte aga poolte vahel sõlmitud lepingutest ega hageja poolt kostja suhtes rakendatud õiguskaitsevahenditest. Hageja raamatupidaja poolt allkirjastatud saldoteatises ning saadetud e-kirjas raamatupidaja üksnes kinnitab, et kostjale väljastatud arvest nr 86 on hageja raamatupidamises kajastatud andmete kohaselt tasumata 9 000 krooni. Saldoteatise esitamisest on meelevaldne järeldada, et sellega raamatupidaja loobus hageja suhtes 11.09.2009 maksekäsu kiirmenetluse raames esitatud viivisenõudest; 2) on asjakohatu kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-132-09. Nimetatud Riigikohtu lahendis esitati saldoteatis pikema aja jooksul – st viivisenõuet ei olnud võlgnikule varemalt esitatud ning pikemat aega ei olnud viiviseid kajastatud ka võlgnikule väljastatud saldoteatistel. Antud juhul on tegemist aga olukorraga, kus kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu hageja esitas 23.09.2009 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles nõudis hageja kostjalt lisaks põhivõlgnevusele ka viiviste tasumist. Kõnealune saldoteatis väljastati hageja raamatupidaja poolt kostjale alles 15.01.2010. Seega oli viivisenõue kostja vastu enne saldoteatise saatmist juba maksma pandud. Seega on kohus õigesti leidnud, et hagejal on kostja vastu viivisenõue ning kohus on õigesti selle nõude rahuldanud; 3) on kohus õigesti tõlgendanud lepingu p-s 3.2.2 kokkulepitut. Poolte vahel 10.10.2007 sõlmitud lepingu p 3.2.2 sätestab, et „p-s 6 nimetatud summa mittetähtaegsel tasumisel on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15% päevas lepingu summast, kuid mitte rohkem kui 10% lepingu summast.“ Kostja leiab, et p 3.2.2 ei sätesta, mida tuleb lugeda „lepingu summaks“. Lepingu p-s 3.2.2 on tehtud viide lepingu p-s 6.1 sätestatud lepingu hinnale (s.o 290 000 krooni). Seega on lepingu p-s 3.2.2 sätestatud viivisenõue piiratud 10%-ga lepingu hinnast (ehk 29 000 krooniga). Järelikult lepingu p 3.2.2 alusel oleks hageja võinud nõuda viiviseid ka selliselt, et oleks nõudnud arve nr 86 tasumisega viivitamise eest igapäevaselt viivist 0,15% kogu lepingu hinnast (ehk 435 krooni päevas), kuid see ei oleks kooskõlas olnud poolte tegeliku tahtega nimetatud punkti formuleerimisel. Just eeltoodud põhjusel tuleb lepingu p-s 3.2.2 poolte poolt kokku lepitut mõista selliselt, et hagejal on õigus nõuda viivist 0,15% võlgnetavalt summalt, kuid mitte rohkem kui 10% kogu lepingu hinnast. Selline tõlgendus on kooskõlas poolte tegeliku tahtega. Lepingu p 3.2.2 teist poolt (s.o pärast koma) on pooled lepingu sõlmimiselt mõistnud sellisena, et hageja viivisnõue on piiratud 10% lepingu kogumaksumusest, mitte 10% võlgnetavast summast; 4) on kohus õiguspäraselt jätnud rahuldamata kostja taotluse viiviste vähendamiseks. Kostja õigustab ennast asjaoluga, et ta on tervelt 97% lepingulisest kohustustest hageja ees täitnud, mistõttu on hageja pahauskselt tulnud temalt 3% sisse nõudma ning seega ei ole hagejal õigust viiviseid võlgnetavalt summalt VÕS § 113 lg 8 alusel nõuda. Hageja ei nõustu kostja väitega, et käesoleval juhul kuuluks kohaldamisele VÕS § 113 lg 8. Hageja ei ole pahauskselt käitunud ega ole tegemist ka ebamõistliku viivisemääraga, mistõttu kostja viivisenõude vähendamise taotlus on põhjendamatu; 5) on kohus põhjendatult jätnud menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja teeb viite oma 24.11.2010 seisukohtades tehtud kompromissiettepanekule ning palub sellele tuginedes tühistada maakohtu otsuse menetluskulude kostja kanda jätmise osas. Hageja arvates ei olnud kostja poolt 24.11.2010 tehtud kompromissiettepanek tõsiseltvõetav. Hageja on kostja käitumise tõttu kandnud märkimisväärseid kulutusi nii riigilõivu kui õigusabikulude näol, mistõttu 9 000 kroonine kompromissiettepanek maakohtu menetluse sellises staadiumis ei olnud mõistlik ja vastuvõetav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.