Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MAAKOHTU LAHEND

kasvatab alla kolmeaastast last, välja arvatud § 86 p-des 1-2, 5-8 ja 11 ettenähtud alusel. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS, kuni 01.07.2009 kehtinud) § 28 lg 3 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud, on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvituse saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata. Töölepingu lõpetamist takistavast asjaolust teavitas hageja tööandjat, esitades üks päev enne töölepingu lõpetamist avalduse, kus teatas oma rasedusest. ITLS § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. TLS § 86 p 3 järgi võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajate koondamisel. ITLS § 98 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p-s 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise. Töötaja keeldumist tööajanormi suurendamise või vähendamise ettepanekust ei loeta asjaoluks, mis tingib töö lõppemise. Tulenevalt TLS § 99 lg-st 1-3 on töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu töölejäämise eelisõigus eelkõige töötajate esindajal, seejärel töötajatel, kes töötavad selle tööandja juures põhikohaga. Põhikohaga töötavatest isikutest eelistatakse neid, kel on paremad tööalased näitajad. Võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-18-00 märkinud, et kui tööandjal on tekkinud koondamise vajadus, peab tööandja arvestama töötaja töölejäämise eelisõigusega TLS § 99 järgi. Selleks peab tööandja töötajaid võrdlema ja hindama lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest, ning töölejätmisel eelistama neid, kes on edukamalt tööülesandeid täitnud, kel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus, kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud. Kui TLS § 99 lg-s 2 ettenähtud kriteeriumi järgi koondatavaid eristada ei saa, alles siis pööratakse tähelepanu töötaja isikut iseloomustavatele asjaoludele. Võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse neid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid või kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Kostja ei võrrelnud TLS § 99 lg 3 alusel kõikide müüjate isikut iseloomustavaid asjaolusid. Seega oli hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. TLS § 117 lg-te 1 ja 2 alusel on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist; kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja ei palunud tööle ennistamist.

ITLS § 29 lg 2 kohaselt kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kuna töötaja viimane tööl viibimise päev oli 09.06.2009, tuleb lugeda töösuhe lõppenuks sama päeva, s.o 09.06.2009. Hagejal on õigus saada hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest maksimaalselt 63 779.40 krooni. Kuna hageja töötas kostja juures alates 2001. aastast, seega peaaegu 8 aastat, on õiglane määrata hagejale hüvitis 6 kuu eest, milleks on 63 779.40 krooni. Kuna hageja nõuab hüvitist 50 000 krooni, ei saa kohus väljuda haginõude piiridest ja rahuldada hageja nõuet üle 50 000 krooni. Arvestades seda, et koondamishüvitisena sai hageja 31 889.70 krooni, tuleb see summa tasaarvestada 50 000 krooniga ja seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista 18 110.30 krooni (50 000- 31 889.70). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS

Vastuväidete kohaselt võib tulenevalt ITVS § 24 lg-st 3 esitada hagis üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjonis oli hageja nõudeks kuue kuu keskmise palga nõue summas 50 000 krooni. Maakohus ei saanud kuue kuu hüvitise väljamõistmisel väljuda hagi piiridest. Töövaidluse algatamisel oli apellandil õigus pöörduda oma õiguste kaitseks otse kohtusse, kus nõude rahaline suurus ei ole piiratud. Apellant vaidlustab töölepingu lõpetamise ja leiab, et koondamine on ebaseaduslik. Järelikult on apellant alusetult saanud koondamishüvitise. Koondamishüvitisele on apellandil õigus vaid juhul, kui tema töölepingu lõpetamise aluseks on TLS § 86 p 3. Kuna kohus on leidnud, et koondamine oli ebaseaduslik, siis ei ole apellandil õigust koondamishüvitisele. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral koondamishüvitise töötajale jäämine on vastuolus VÕS § 6 lg-ga 1. Apellandil ei ole õigust samaaegselt koondamishüvitisele ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ettenähtud hüvitisele.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUS

TLS § 117

lg 2 alusel väljamõistetud hüvituse või sunnitud töölt puudumise aja eest makstavast keskmisest palgast (TLS § 117 lg 1). Mõlemal juhul tuleb lähtuda VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest ning seda on maakohus vaidlustatud otsuses ka teinud. Apellandi vastupidine seisukoht on ekslik. Apellandi viide Riigikohtu 08.12.1998 otsuses väljendatud seisukohale ei ole antud vaidluses asjakohane. Nimetatud vaidluses jäeti tööandja suhtes TLS § 117 lg-s 2 ettenähtud sanktsioon kohaldamata ning põhjendati seda sellega, et töötaja oli tööandjalt hüvituse juba saanud. Käesolevas asjas mõisteti töötajale tema poolt taotletud hüvitus välja ja tasaarvestati osaliselt varem saadud koondamishüvitusega. Apellant on jätnud tähelepanuta ka selle, et Riigikohtu 19.10.2004 otsuse tegemise ajal kehtis võlaõigusseadus ning vaidluse lahendamisel on oluline

lähtuda VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest. Apellant ei ole põhjendanud, kuidas oleks hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kui tööandja peaks maksma talle koondamishüvituse 50 000 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ning mitte arvestama seejuures juba makstud koondamishüvitusega 31 889.70 krooni.

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.