Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-66185 jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Tsiviilasi nr 2-09-66185

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule (aadress: Kalevi 1; 50050 TARTU; telefonid: 7500702 või 7500703; faks 7500701; e-post: [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA

MENETLUSKÄIK

PÕHJENDUSED NING TSIVIILASJA EELNEV

J T esitas 22.06.2009.a Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse AS Ottender & Valgmäe vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja 6 kuu hüvitise nõudes. Avalduse kohaselt sai avaldaja 29.01.2009 teate koondamisest. 09.06.2009 on tööleping lõpetatud. Tööraamat on väljastatud. 30.01.2009 edastas avaldaja tööandjale avalduse, et ei ole nõus koondamisega, seoses töölepingu rikkumisega TLS § 99 alusel. Tööandja avaldusele ei reageerinud. Koondamine oli ebaseaduslik, kuna tööle on võetud uus töötaja, töötaja tööstaaž selleks ajaks oli 7,5 aastat, avaldajal on erialane kõrgharidus ning ta kasvatab alaealist last üksinda. Avaldajal oli töölejäämise eelisõigus TLS § 99 lg 3 alusel. Avaldaja palub tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning välja mõista 6 kuu hüvitis summas 50 000 krooni ning hüvitis TLS § 119 alusel. Avaldaja esitas 12.10.2009 täpsustatud avalduse, milles loobub hüvitise nõudest TLS § 119 lg 1 alusel. Tööandja oma vastuses nõuet ei tunnista. Vastuse kohaselt peab töötaja enda koondamist õigusvastaseks põhjusel, et 01.11.2008 võeti kauplusesse tööle uus töötaja; selleks ajaks oli avaldaja staaž olnud 7,5 aastat; tal on kõrgharidus kaubanduse alal; ta on üksikema, kes kasvatab alla 13-aastast poega ning alimente ei saa. Töötaja koondamine on vastavalt TLS § 98 lubatud töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise. Käesoleval juhul oli koondamine seotud töömahu vähenemise ja sellest tingitud töö ümberkorraldamisega. AS Ottender & Valgmäe tegeleb kodumasinate müügiga. AS-i Narva kaupluse käive hakkas sügisel 2008 vähenema ning võrreldes aasta varasema ajaga vähenes käive mitmekümne protsendi võrra. Siiski ei olnud 2008.a sügise alguses veel selge, et töömaht väheneb oluliselt ja püsivalt. Seetõttu otsustati 21.10.2008 töölt lahkunud töötaja asemel tööle võtta uus müüja. Konkurss uue töötaja leidmiseks kuulutati välja 13.10.2008 ning uus töötaja O S asus müüjana tööle novembrist 2008. Jaanuaris 2009 sai selgeks, et langenud käibe tõttu ei ole võimalik jätkata töötamist senise töötajate arvuga. Seetõttu otsustas tööandja töö ümber korraldada ning jätkata tööd Narva 2(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

kaupluses väiksema töötajate arvuga. Kaupluses töötas sel hetkel juhataja, üks vanemmüüja ja kaks müüjat. Tööandja otsustas koondada vanemmüüja, kelleks oli avaldaja. Vähenenud töömahu tingimustes ei olnud vajalik vanemmüüja tööülesannete jätkuv täitmine. Kuna vanemmüüja töö oli sisult võrreldav müüjate tööga, lähtus tööandja koondatava töötaja valikul TLS §-s 99 sätestatud reeglitest. TLS § 99 järgi on töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu töölejäämise eelisõigus eelkõige töötajate esindajal; seejärel töötajal, kel on paremad tööalased näitajad ning seejärel võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kes on selle tööandja juures saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Avaldaja loetletud asjaolud - tema pikem tööstaaž, haridus ja alaealise poja kasvatamine - tulevad koondatava töötaja väljaselgitamisel arvesse ainult siis, kui tööalaste näitajate järgi ei ole võimalik valikut teha. Käesoleval juhul aga ei pidanud tööandja neid arvestama, sest ta valis koondatava töötaja välja tööalaste näitajate põhjal. Hoolimata avaldaja pikast tööstaažist ja kaubandusalasest kõrgharidusest olid töölejäänud müüjate tööalased näitajad avaldajaga võrreldes paremad. See on ka arusaadav, arvestades, et müüjana töötas avaldaja alates juunist 2008 ning enne seda kaupluse juhatajana tegeles ta müügitööga vaid väga piiratult. Müüjana sai avaldaja oma tööga hakkama, kuid võrreldes teiste töötajatega olid tema teadmised tehnikast väiksemad ning kliendid avaldasid tema suhtes rahulolematust, et ta ei jaga erinevate toodete kohta piisavalt infot. Avaldaja ei näidanud töös üles initsiatiivi, tema töö piirdus sageli vaid kliendilt raha vastuvõtmise ja garantiitalongi täitmisega. Kui keegi müüjatest oli tööl koos avaldajaga, tegi teine müüja põhilise osa tööst üksi. Seetõttu olid ka avaldaja suhted teiste töötajatega mõnevõrra pingelised. Seevastu müüja Vadim Semjonov on väga pädev tehnilistes küsimustes, kasutades oma teadmisi edukalt ka praktikas; ta on kiire ja täpne, suure töövõimega ning tal on hea läbisaamine klientide ja kolleegidega. Müüja O S on distsiplineeritud ja täpne töötaja, kel on algatus- ja vastutusvõime ning ta oskab hästi klientidega suhelda. Müüjate tööalaseid näitajaid iseloomustab see, kuidas neile maksti preemiat. Preemia on lisatasu, mida töötajatele makstakse heade töötulemuste eest. Alates juunist 2008, mil avaldaja müüjana tööle hakkas, on ta võrreldes müüjate V. K ja V. S saanud preemiat vähem. Ka detsembris, mil V. K asemel töötas O. S, sai avaldaja teiste müüjatega võrreldes poole vähem preemiat. Seejuures kõik müüjad said sama suurt põhipalka. Eeltoodust lähtudes oli avaldaja koondamine tingitud Narva kaupluse vähenenud käibe tõttu töö lõppemisest ja sellest, et tema tööalased näitajad olid kaupluse teiste müüjatega võrreldes kehvemad. Avaldaja väidab, et pärast tema koondamist ja uue töötaja töölevõtmist on firma kollektiiv muutunud täiesti meestekollektiiviks ning seetõttu peab ta kaupluse juhataja toiminguid tema suhtes diskrimineerivaks soo tõttu. Tööandjale jääb avaldaja väide diskrimineerimisest arusaamatuks. TLS § 10 lg 2 järgi on tööandjal keelatud töötajaid muuhulgas töölepingu lõpetamisel ebavõrdselt kohelda muuhulgas soo tõttu. Tööandja on käesoleval juhul viidatud sättest kinni pidanud. Tööandja kauplustes üle Eesti on mitmeid naistöötajaid. Näiteks Narva kauplusega võrreldava suurusega kaupluses Rakveres on juhataja naine ning Pärnus on müüja naine. Avaldaja koondamine ei ole seotud avaldaja sooga, vaid avaldaja koondamine oli tingitud töömahu vähenemisest ja töö ümberkorraldamisest, mille tulemusena jäi Narva kauplusesse tööle lisaks juhatajale kaks müüjat. Asjaolu, et töölejäänud müüjad on meessoost ning avaldaja naissoost, ei omanud koondatavate valikul mingit tähendust.

3(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

Kokkuvõttes oli avaldaja koondamine seotud objektiivsete asjaoludega, milleks oli töömahu vähenemine ja töö ümberkorraldamine Narva kaupluse vähenenud käibe tõttu ning avaldaja tööalased näitajad, mis olid töölejäänud töötajatega võrreldes halvemad. Kuna avaldaja koondamine on toimunud seaduslikult, ei ole alust avaldaja nõudel tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning mõista talle välja hüvitis TLS § 117 alusel. Lähtudes eeltoodust palus kostja jätta avaldaja nõuded täies ulatuses rahuldamata. Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjoni 26.11.2009.a otsusega töövaidlusasjas nr 9.1-2/3464-2009 rahuldati J T avaldus; tunnistati J T ja Ottender & Valgmäe AS vahel 17. aprillil 2001.a. sõlmitud töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõisteti Ottender & Valgmäe AS-lt välja J T kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 (kuue) kuu keskmine palk summas 50 000 (viiskümmend tuhat) krooni TLS § 117 lg 2 alusel. 08.12.2009.a esitas AS Ottender & Valgmäe Viru Maakohtu Narva kohtumajale taotluse töövaidluskomisjoni läbinud töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses. Taotluses palub AS Ottender & Valgmäe vaadata kohtul J T avaldus läbi hagimenetluse korras hagina avalduse rahuldatud osas. Viru Maakohtu 20.01.2010 määrusega võeti hagi Viru Maakohtu menetlusse. 26.01.2010 esitas kostja kohtule täiendavad seisukohad (tl 20-25), millede kohaselt jääb kostja töövaidluskomisjonile vastuses esitatud seisukohtade juurde. Kostja ei pea vajalikuks nimetatud seisukohti uuesti esitada. Kostja leiab, et hageja on käitunud töölepingu lõpetamisel tööandja suhtes pahatahtlikult. Hageja püüab leida põhjuseid, miks temaga töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, tuues selleks välja erinevaid põhjuseid. Töövaidluskomisjonile 22.06.2009 esitatud avalduses leiab avaldaja, et temaga töölepingu lõpetamine koondamise tõttu on ebaseaduslik põhjusel, et 01.11.2008 võeti tööle uus töötaja, uue töötaja töölevõtmise ajaks on hageja tööstaaž töökohal olnud 7,5 aastat, hagejal on kõrgharidus kaubanduse alal, hageja on üksikema, kes kasvatab 13 aastast poega ja hageja ei saa alimente. 13.10.2009 toimunud töövaidluskomisjoni istungil esitas hageja töövaidluskomisjonile ja kostjale lisatõendeid, mille kohaselt oli hagejale 02.07.2009 tehtud tehisabort, millega hageja tahab eelduste kohaselt tõendada, et ta oli rase. 13.10.2009 esitatud tõendi kohaselt oli hageja 25.06.2009 olnud 7-8 nädalat rase. Töölepingu lõpetamisel st. 09.06.2009 esitas hageja kostjale vaid sellekohase omakäelise avalduse. Kostja palus, et hageja tooks vastava teabe kinnituseks arstitõendi, kuid hageja ei teinud seda. Kostja teatas hagejale, et kui viimane esitab sellekohase tõendi, siis on kostja kohustatud töölepingu lõpetamise tühistama. Kostja on seisukohal, et kui hageja oli tõepoolsest rase 09.06.2009 seisuga, siis oleks hageja pidanud kostjat sellest töölepingu lõpetamisel objektiivselt teavitama, st esitama vastava arsti poolt väljastatava tõendi. Juhul kui hageja väidetav rasedus oleks töölepingu lõpetamisel leidnud kinnitust, siis ei oleks kostja saanud TLS § 92 lg 1 (kuni 30.06.2009 kehtinud) kohaselt töölepingut lõpetada. Hageja ei esitanud arsti poolt väljastatud tõendit oma raseduse kinnitamiseks. Isegi juhul kui hageja oli töölepingu lõpetamisel rase ja talle tehti 02.07.2009 tehisabort, siis oleks hageja hea usu põhimõttest lähtuvalt sellest kostjat aegsasti teavitanud. Hageja esitas 22.06.2009 kostja vastu avalduse töövaidluskomisjoni paludes lugeda tema töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks punktis 3 toodud põhjustel. Hageja ei maininud kordagi, et töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik põhjusel et hageja on rase. Juhul kui hageja oleks seda 4(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

teinud, ei oleks pooled pidanud töövaidluskomisjonis menetlust jätkama ja kostja oleks saanud tühistada töölepingu lõpetamise. Hageja esitas alles 12.10.2009, ehk sisuliselt 4 kuud hiljem (töölepingu lõpetamisest) patsiendiarve ja tõendi, millest nähtub, et hageja oli rase. Seega on hageja käitunud äärmiselt pahatahtlikult kostja suhtes. Hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Iga mõistlik ja heas usus käituv töötaja oleks esitanud töölepingu lõpetamisel arsti poolt väljastatud tõendi, mis oleks välistanud töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 3 alusel. Kostja on seisukohal, et juhul kui hageja oli tõesti rase ja esitatud patisendiarve ja tõend on autentsed, siis ITVS § 28 lg 3 kohaselt on hageja töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Kostjal ei oleks võimalik vastava fakti olemasolu vastu vaielda. Samas on kostjal põhjendatud kahtlus, kas hageja oli tegelikkuses rase ja kas esitatud patsiendiarvel, arstitõendil ja nende esitamise põhjusel on ka tegelik seos. Hageja käitumine annab kostjale aluse selles kahelda. Kostja on seisukohal, et isegi juhul kui hageja oli töölepingu lõpetamisel rase, siis ei kuulu hageja nõue töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest rahuldamisele. ITVS § 28 lg 3 kohaselt kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud (rasedus jm), on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvitise saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-107-04 punktis 18 asunud järgmisele seisukohale: „ Kolleegium nõustub kostjaga selles, et kui kohus on töötaja soovil andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus töölepingu lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitis jääb töötajale, kui töötaja hagi alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, töötaja ennistatakse tööle ning talle mõistetakse välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk“. Kostja on seisukohal, et juhul kui kohus tuvastab, et hageja töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, siis palub kostja hageja hüvitise nõude osas jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: a. Kostja poolt läbiviidud hageja töölepingu lõpetamine on seaduslik (v.a kui on tõendatud, et hageja oli rase). Kostja järgis tööle jäämise eelisõiguse kriteeriume. b. Juhul kui hageja oli rase, siis ei kinnitanud hageja oma rasedust arsti poolt väljastatava tõendiga töölepingu lõpetamisel 09.06.2009. Kostjal puudus igasugune võimalus olla objektiivselt informeeritud hageja rasedusest. (Kostjal ei olnud alust juriidilisi toiminguid teisiti sooritada ainult hageja sellise omakäelise avalduse põhjal, mis eeldab objektiivsete tõendite esitamist. Sellist tõendit ei esitanud hageja ka oma 22.06.2009 töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, vaid taotles oma avalduses töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist hoopis muudel põhjustel.) Seega käitus hageja töölepingu lõpetamisel pahatahtlikult. c. Hageja pahatahtlikust näitab ka asjaolu, et hageja esitas patsiendiarve ja arsti tõendid alles 13.10.2009 ja 19.10.2009. d. Hageja töölepingu lõpetamisel maksis kostja hagejale TLS § 90 lg 1 p 1b kohaselt koondamishüvitise hageja kolme kuu keskmise palga ulatuses. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ja kohus kaalub hagejale hüvitise väljamõistmist, siis palub kostja kohtul hüvitise väljamõistmisel arvesse võtta järgmist: 5(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

a. Hageja, esitades töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude, on seega sisuliselt seisukohal, et ta on alusetult saanud talle makstud koondamishüvitise. Järelikult kuulub see hüvitis kostjale tagastamisele. b. Hüvitise väljamõistmisel palub kostja kohtul arvesse võtta, et töölepingu lõpetamisel tasus kostja hagejale koondamishüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hüvitise väljamõistmisel palub kostja kohtul hagejale tasutud koondamishüvitis tasaarvestada hagejale väljamõistetava hüvitisega. c. Võttes arvesse hageja pahatahtlikkust oma väidetava raseduse pahatahtlikul pikaajalisel varjamisel ja täiesti põhjendamata viivitamist tõendite esitamisega, on kostja seisukohal, et hageja hüvitise nõue oma kuue kuu palga ulatuses tuleb jätta rahuldamata. Hea usu põhimõttega absoluutselt vastuolus oleks olukord, kus hageja saab oma pahatahtliku käitumise tulemusel kokku 9 kuu keskmise palga suuruse hüvitise. Võttes arvesse eeltoodut palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtukulud jätta hageja kanda. Hageja seisukoha kohaselt kostja seisukohta kohta (tl 29-30) on hageja veendunud veel kord, et kostjal pole ühtegi tõendit hageja vallandamise seaduslikkusele, aga kõik vastuväited tuginevad emotsioonidel. Kostja esindaja nimetab hageja käitumist „pahatahtlikuks“, kuna ta ei esitanud 09.06.2009.a vallandamisel arsti tõendit. Hageja jätab kostja südametunnistusele tema väiteid. Hageja juba seletas nii töövaidluskomisjoni istungil, kui ka täpsustatud hagiavalduse tekstis, et ta ei esitanud tõendit 09.06.2009.a, kuna oli arsti vastuvõtul alles 08.06.2009 (selle vastuvõtul sai teada raseduse kohta) ja raseduse tähtaeg oli väga väike (5-6 nädalat). Tõend väljastatakse aga alates 12-ndast nädalast. Hageja avaldas kohe tööandjale et on valmis esitama arstitõendi hiljem, kui tema siiski lõpetas töölepingu. Tööandja ei saa eitada, et hageja teavitas teda rasedusest, kuna töövaidlusasja toimikus on olemas hageja 09.06.2009.a avaldus, kus hageja palub tühistada tema koondamise seoses uue asjaoluga (rasedusega). Sellel avaldusel on olemas kostja esindaja allkiri, et ta on avalduse kätte saanud. Seega, kostja viide „töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik“ (kostja seisukoha p.10) paistab kummalisena. Ei ole selge, millisest „väidetava raseduse pahatahtlikust pikaajalisest varjamisest“ räägib kostja, kuna raseduse kohta sai hageja teada 1 päev enne koondamist. Pärast töölepingu lõpetamist ei oma mingit tähtsust, millal nimelt hageja esitas arstitõendi töövaidluskomisjonile, kuna töölepingu lõpetamine oli juba vormistatud. Kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-107-04 ei ole antud juhul asjakohane, kuna selles lahendis on tegemist töötaja tööle ennistamise- ja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmisega. Sel juhul on töötaja õigused täielikult taastatud, seega ei ole mõistlik jätta sellisele töötajale välja makstud koondamishüvitist. Antud juhul on olukord teine. Hageja on koondatud ebaseaduslikult. Töö kaotamine tõi hagejale kaasa kahjulikke tagajärgi. Kaotanud sissetulekuallika töötasu näol oli ta sunnitud katkestama raseduse, kuna tal pole vahendeid ülal pidada veel üht last. Juhul kui ta oleks jäetud tööle, ta ei oleks seda teinud. Hagejal on 14-aastane poeg kelle ülalpidamiseks ta alimente ei saa. Kostja soov jätta sellises olukorras hageja isegi koondamishüvitiseta on äärmiselt küüniline. Kostja räägib oma seisukohas palju korda hea usu põhimõttest, aga millisest hea usu põhimõttest võib rääkida sellises olukorras? Seda et kostja ei kavatsenud jätta hagejat tööle isegi kui ta oleks esitanud arstitõendi ja püüdis iga hinna eest teda vallandada, tõendab tema väide: „samas on kostjal põhjendatud kahtlus, kas hageja oli tegelikkuses rase ja kas esitatud patsiendiarvel, arstitõendil ja nende esitamise põhjusel 6(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

on ka tegelik seos“. Kui kostjal on kahtlused isegi raviasutuse poolt välja antud dokumendi suhtes ainult sel põhjusel, et need esitas hageja, siis see tõendab ainult tema aegsasti diskrimineeritavast suhtumist hagejasse soo tõttu, mida hageja on juba märkinud nii töövaidluskomisjoni avalduses, kui ka täpsustatud hagiavalduses. s.t. isegi kui hageja ei oleks olnud rase, siis tema koondamine oleks olnud ebaseaduslik ebavõrdse suhtumise tõttu. Kostja poolt ebavõrdset hagejasse suhtumisest tunnistab ka see, et hagejale maksti preemiat oluliselt väiksemas suuruses kui teistele töötajatele, sealhulgas töötajale, kes töötavad katseajal. Hageja poolt nõutav summa 50 000 krooni on vähem kui tema 6-kuuline palk (vastavalt tema tõendile 6-kuu palk oli 80 689 krooni. Kuna hageja esitas nõude töövaidluskomisjoni enne 01.07.2009, siis oli ta sunnitud piirama oma nõuet. Kostjale on suurepäraselt teada hageja keskmise palga suurus. Võttes arvesse seda on arusaamata tema väide, et hageja saab kokku 9 kuu palga suuruse hüvitise. Nimelt arvestades, et hageja on saanud koondamishüvitise, ei suurenda hageja kohtukorras seda summat kuni tegeliku 6-kuulise suuruseni, aga jätab nõude 50 000 krooni juurde. 22.02.2010 esitas hageja J. T kohtule täpsustatud hagiavalduse (tl 33-34), mille kohaselt poolte vahel oli 17.04.2001.a sõlmitud tööleping, mille kohaselt töötas hageja algusel kaupluse juhatajana, aga alates 17.06.2008.a - vanemmüüjana. 29.01.2009.a andis tööandja (kostja) välja käskkirja nr 1, milles hagejale tehti teatavaks, et teda koondatakse seoses töömahu vähenemisega alates 29.04.2009.a. Veel 30.01.2009.a esitas hageja kostjale avalduse, et pole nõus koondamisega seoses Töölepingu seaduse (kehtinud kuni 01.07.2009) § 99 rikkumisega. Kuna tööandjal oli hageja ees puhkusevõlgnevus, suunati hageja korralisele puhkusele alates 23.02.09.a kuni 29.04.09.a. Aga seetõttu, et puhkuse ajal oli hageja kaks korda haiguslehel (1130.03. ning 22.04-07.05), oli tema puhkus pikendatud ja lõppes 08.06.2009.a. Puhkuse viimasel päeval tundis hageja end halvasti ja pöördus arsti poole kus aga selgus et ta on lapseootel 5-6 nädalat. Arst seletas, et tõendeid raseduse kohta antakse välja alates 12 nädalast. Hageja tuli tööle 09.06.2009.a ja teatas kohe tööandjale oma rasedusest, mille kohta töövaidlusasja toimikus on olemas hageja avaldus. Ka tööandja ise ei eita oma kirjalikus seisukohas, et hageja teatas raseduse kohta. Vaatamata sellele, kaupluse juhataja A. P ütles, et see ei tähenda midagi, naeris ja ütles et õnnitleb hagejat. 09.06.2009.a lõpetati tööleping TLS § 86 p 3 järgi. Selle tõttu et hageja kaotas töö ja seega - ainukese sissetulekuallika, oli ta sunnitud katkestama raseduse ja tegema aborti. Hiljem, kui hageja teatas arstile et vajab tõendit töövaidluskomisjoni või kohtumenetluseks, siis hageja juristi järelepärimisel anti väljavõte haigusloost, kus nähtub et hageja oli rase ja talle tehti abort. Nimelt sel põhjusel avalduses töövaidluskomisjoni ta ei märkinud asjaolu, et koondamise ajal oli lapseootel ning tööandja oli sellest teadlik. See asjaolu oli hageja jaoks väga valuline. Peale selle, arvas ta, et ka teistest asjaoludest piisab et tunnistada temaga töölepingu lõpetamine TLS (kuni 01.07.2009) § 86 p 3 järgi ebaseaduslikuks. Seetõttu näitas hageja oma avalduses töövaidluskomisjoni järgmiseid põhjusi, miks tema vallandamine oli ebaseaduslik: • 01.11.2008. oli võetud tööle uus töötaja; 7(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

• • •

uue töötaja töölevõtmise ajaks hageja tööstaaž töökohal on olnud 7,5 aastat; hagejal on kõrgharidus kaubanduse alal; hageja on üksikema, kasvatab 13-aastast poega, alimente ei saa.

Näidatud asjaolude põhjal oli hagejal töölejäämise eelisõigus koondamisel. Pärast hageja koondamist ja uue töötaja töölevõtmist on muutunud firma kollektiiv täiesti meestekollektiiviks, seoses sellega peab hageja kaupluse juhataja A. P toiminguid diskrimineerivateks hageja suhtes soo tõttu, mis on keelatud nii Põhiseaduse § 12, kui ka Töölepingu seaduse § 10 ja § 10-2 (4) järgi. Tööandja ei ole toonud ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, et hageja töönäitajad olid madalamad kui teistel töötajatel. Hagejaga töölepingu lõpetamiseks polnud mingit alust. Ülaltoodu alusel nõudis hageja avalduses Töövaidluskomisjoni hüvitist ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest TLS § 117 lg 2 alusel 6 kuu eest. Hageja palk 6 kuu eest vastavalt tööandja poolt välja antud tõendile moodustab 80 689 krooni bruto. Kuna töövaidluskomisjonile esitatava nõude ulatus on piiratud kuni 01.07.2009.a summaga 50 000 krooni, siis vastas nõutav kompensatsioon faktiliselt hageja töötasule 3,7 kuu eest. Võttes arvesse, et hageja sai juba tööandjalt koondamisel 3-kuu hüvitist, ei suurenda ta oma nõuet ja jääb 50 000-kroonise hüvitise juurde. Hüvitise määramisel palub hageja võtta arvesse ka seda, et ebaseaduslik töölepingu lõpetamine põhjustas tema jaoks raskeid tagajärgi (ta oli sunnitud katkestama raseduse, mis tõi kaasa nii moraalseid kui ka füüsilisi kannatusi ja krooniliste haigestumise ägenemise (novembris 2009.a tehti hagejale operatsioon günekoloogia alal). Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 ebaseaduslikuks; välja mõista kostjalt hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS (kehtinud kuni 01.07.2009.) § 117 lg 2 alusel 50 000 krooni ulatuses.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja seisukoha kohaselt hagiavalduse täpsustuse kohta (tl 41-42) jääb kostja töövaidluskomisjonile esitatud vastuses toodud seiskohtade juurde, mis puudutavad töölejäämise eelisõigust. Kostja ei nõustu hageja viidetega väidetavale diskrimineerimisele hageja soo osas. Hageja sellekohased viited on paljasõnalised ja asjakohatud. Hageja kinnitab, et sai oma rasedusest teada 08.06.2009 ehk üks päev enne töölepingu lõpetamist. Hageja väide, et arst ei anna 5-6 nädala pikkuse raseduse kohta tõendit on ebaõige. Arst annab tõendi raseduse kohta olenemata raseduse pikkusest. Hageja ise on esitanud tõendi millest nähtub, et 26.06.2009 seisuga oli tal rasedus 7-8 nädalat. Seega andis arst tõendi raseduse kohta, mis oli lühem kui 12 nädalat. Hageja poolt 09.06.2009 käsikirjaline kinnitus oma raseduse kohta ei olnud kostja jaoks tõendiks ega aluseks, et hagejaga töösuhet mitte lõpetada. Rasedust kinnitab vastav arst. Kostja palus hagejal esitada arstitõendi, kuid hageja seda ei teinud. Hageja viitab oma seisukohas, et oli valmis esitama arstitõendi hiljem. Hageja tegi seda alles tema poolt algatatud töövaidluse käigus 13.10 ja 19.10.2009. Samas on hageja menetluse käigus esitanud tõendi, mille arst oli väljastanud 25.06.2009. Käesoleval juhul on oluline, et hageja oleks esitanud oma rasedust kinnitava tõendi ka peale töösuhte lõppu. Kostja viitas sellele põhjusele oma vastuse hagile punktis 6 ja 7. Isegi juhul kui hageja oli töölepingu lõpetamisel 02.07.2009 tehisaborti, siis oleks hageja hea usu

rase ja talle tehti põhimõttest lähtuvalt 8(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

sellest kostjat aegsasti teavitanud. Hageja esitas 22.06.2009 kostja vastu avalduse töövaidluskomisjoni paludes lugeda tema töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks punktis

toodud põhjustel. Hageja ei maininud kordagi, et töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik üksnes juba põhjusel, et hageja on rase. Juhul kui hageja oleks seda teinud, ei oleks pooled pidanud töövaidluskomisjonis menetlust jätkama ja kostja oleks saanud tühistada töölepingu lõpetamise. Hageja esitas alles 13.10 ja 19.10.2009 ehk sisuliselt 4 kuud hiljem (töölepingu lõpetamisest) patsiendiarve ja tõendi, millest nähtub, et hageja oli rase. Seega on hageja käitunud äärmiselt pahatahtlikult kostja suhtes. Hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Iga mõistlik ja heas usus käituv töötaja oleks esitanud töölepingu lõpetamisel arsti poolt väljastatud tõendi, mis oleks välistanud töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 3 alusel. Kostja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-107-04 kohaldatavusele käesolevas tsiviilasjas on asjakohane. Hageja tööleping lõppes koondamise tõttu hagejale koondamishüvitise summas 31 889,70 EEK.

09.06.2009.

Kostja

tasus

Hageja on vaidlustanud töölepingu lõpetamise ja leiab, et koondamine on ebaseaduslik. Kuna hageja on asunud vastavale seisukohale, siis järelikult on hageja alusetult saanud koondamishüvitise. Koondamishüvitisele on hagejal õigus vaid juhul, kui tema töölepingu lõpetamise aluseks on TLS § 86 p 3. Kui käesolevas tsiviilasjas peaks jõustuma kohtuotsus, mille kohaselt töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, st tööleping ei lõppenud koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel, tuleb hagejal koondamishüvitis kostjale tagastada. Hagejal ei ole õigust samaaegselt koondamishüvitisele ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ettenähtud hüvitisele. Juhul kui hageja ei tagasta koondamishüvitist, siis esitab kostja hageja vastu vastava nõude. Hageja palub töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest välja mõista hüvitis tema 6 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 50 000 EEK. Hageja ei ole nõudnud kostjalt töövaidluskomisjonis keskmise töötasu arvestust, mistõttu luges töövaidluskomisjon hageja

kuu keskmise töötasu suuruseks

EEK. Töövaidluskomisjoni asjaoludest ja otsusest ei nähtu, et hageja oleks

kuu keskmise töötasu suurust vähendanud seoses ITVS § 4 lg 11 sätestatud piiranguga. Seega pidas hageja oma ühe kuu keskmiseks töötasuks 8 333 EEK. Kuna hageja ei ole vaidlustanud oma keskmise töötasu suurust, siis tuleb selleks lugeda 8 333 EEK. Tõendamata on hageja väited selle kohta, et töö kaotamine põhjustas raseduse katkestamise. Hagejal oli võimalik 09.06.2009 esitada kostjale rasedust tõendav arsti tõend. Hageja ei teinud seda. Kostja andis hagejale võimaluse seda esitada esimesel võimalusel, mille alusel oleks kostja saanud tühistada töölepingu lõpetamise. Hageja seda ei teinud. Hageja esitas tõendi raseduse ja abordi tegemise kohta alles 13.10.2009 ja 19.10.2009. Arusaamatu on hageja väide kostja soovist hageja koondamishüvitisest ilma jätmise kohta. Viidates eeltoodule, kui hageja leiab, et tema koondamine on ebaseaduslik, st tööleping ei lõppenud koondamise tõttu, siis ei ole hagejal õigust koondamishüvitisele. Hagejal on õigus 9(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

taotleda TLS § 117 lg 2 sätestatud hüvitist. Käesoleval juhul kostja leiab, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ei kuulu hageja taotlus hüvitise väljamõistmiseks rahuldamisele. ITVS § 28 lg 3 kohaselt kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatud tingimuste esinemisel keelatud (rasedus jm), on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavatest asjaoludest teadlik. Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamise keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvitise saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäid pooled nii töövaidluskomisjonile kui ka kohtule esitatud nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohus otsustab ka menetluskulude jaotuse. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega rahuldamisele ka osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle: • et nende vahel oli 17.04.2001.a sõlmitud tööleping • et tööleping hagejaga lõpetati 09.06.2009.a TLS § 86 p 3 alusel. Alates 01.07.2009 kehtima hakanud töölepingu seaduse (TLS) § 131 lg 1 kohaselt enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule kohaldatakse alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2 käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta

Tsiviilasi nr 2-09-66185

Kohus leiab, et omapoolse kohustuse teavitada tööandjat töölepingu lõpetamise takistavast asjaolust on hageja täitnud, esitades 1 päev enne töölepingu lõpetamist avalduse kus teatas oma rasedusest. Avalduse esitamist ei eitanud ka kostja. Kohus leiab, et antud juhul ei oma tähtsust, kas hageja esitas kostjale oma rasedust tõendavad dokumendid või mitte. Hageja leiab, et temaga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ka selle tõttu, et tal oli eelisõigus tööle jäämiseks. ITLS § 28 lg 1 kohaselt ebaseaduslik on töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Vastavalt TLS § 86 lg 1 p 3 tööandja võib lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajate koondamisel. ITLS § 98 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lõppemise. Töötaja keeldumist tööajanormi suurendamise või vähendamise ettepanekust ei loeta asjaoluks, mis tingib töö lõppemise. Kohus nõustub kostjaga selles, et tööandjal on õigus otsustada, kuidas tööd korraldada, milliseid ametikohti luua või koondada. Kui tööandjal esineb majanduslikus mõttes koondamise vajadus (töömahu vähenemisel või töö ümberkorraldamisel), siis tööandja võib ja peabki valiku tegema ja töö lõppemisel osade töötajatega töölepingud koondamise tõttu lõpetama. Kohtupoolne kontroll seisneb selles, et kohtul on vaidluse korral kohustus kontrollida, kas esines töölepingu lõpetamise alus (koondamissituatsioon) ja kas tööandja järgis töölepingu lõpetamisel seadust (töötaja õigusi, TLS § 98, § 99). TLS § 10 lg 2 järgi on tööandjal keelatud töötajaid muuhulgas töölepingu lõpetamisel ebavõrdselt kohelda muuhulgas soo tõttu. Kostja oma vastustes selgitab kohtule, et koondamine oli vajalik, seoses müügikäibe pideva vähenemisega. Võrdluseks on toodud jaekäive ajavahemikul mai 2008-jaanuar 2009, mis näitab vähenemist (töövaidluskomisjoni tl 43). Kooskõlas TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja kohtule majanduskäibe aruannet esitanud ei ole, seega puudub kohtul võimalus hinnata kas tööandja poolt esitatud andmed jaekäibe vähenemises on tõesed ja kas esines sellel alusel koondamise vajadus või mitte. Hageja väidab, et tööandja ei hinnanud kõiki eelisõigusi ning arusaamatuks jääb miks eelistati tööle jätmisel teist isikut. Tööandja väidab, et on hinnanud töötajate tööalaseid ja isiklikke näitajaid, kuid ei esitanud kohtule tõendeid võrdlemise tulemuste kohta. Kohtule jäi arusaamatuks, miks jäeti tööle vähem töötanud müüja ja eelistati koondada kaua töötanud vanemmüüja. TLS § 98 lg 2 TLS § 98 lg 2 kohaselt, enne töölepingu lõpetamist koondamise tõttu on tööandja kohustatud pakkuma võimaluse korral teist tööd, mille eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. Nimetatud eesmärki saab täidetuks lugeda juhul, kui tööandjal olid vabad ametikohad ning ta oleks neid koondamisteates töötajale pakkunud (vt ka Riigikohtu 14.03.2001.a kohtuotsust nr 3-2-1-22-01).

11(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

Mõlemad pooled ei väitnud, et kostja teist tööd pakkunud oleks. Teise töö pakkumine on tööandja üldine kohustus. Juhul kui tööandjal puudub võimalus teist tööd pakkuda on võimalus ettevõttes teha müügitöös ümberkorraldusi. Kohus ei soovi teha ettevõttele ettekirjutusi selle kohta kuidas tööd ettevõttes korraldada, kuid kohtule esitatud vastustest ning tõenditest ei selgu, et tööandja oleks isegi kaalunud näiteks võimalust töötaja suhtes osalise tööaja rakendamist, kuna müügitöö ei ole ettevõttes kadunud ning jätkuvalt töötavad isikud ettevõttes müüjatena. TLS § 99 lg 1-3 kohaselt töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu on töölejäämise eelisõigus eelkõige töötajate esindajal, seejärel töötajatel, kes töötavad selle tööandja juures põhikohaga. Põhikohaga töötavatest isikutest eelistatakse neid, kel on paremad tööalased näitajad. Võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-18-00 kohaselt: „Kui tööandjal on tekkinud koondamise vajadus, peab tööandja arvestama töötaja töölejäämise eelisõigusega TLS § 99 järgi. Selleks peab tööandja töötajaid võrdlema ja hindama lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest, ning töölejätmisel eelistama neid, kes on edukamalt tööülesandeid täitnud, kel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus, kes on oma teadmisi ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud.“ Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et TLS § 99 lg 3 sätestatud eelised on kõik võrdväärsed ning tööandja peab koondamisel nendega arvestama, nii tööandja juures töötamise kestusega kui ka ülalpeetavatega. Kui eeltoodud TLS-i § 99 lg 2 ettenähtud kriteeriumi järgi koondatavaid eristada ei saa, alles siis pööratakse tähelepanu töötaja isikut iseloomustavatele asjaoludele. Võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse neid: • kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; • kes on kauem töötanud selle tööandja juures; • kellel on ülalpeetavaid või • kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Kostja ei ole võrrelnud TLS § 99 lg 3 alusel kõikide müüjate isikut iseloomustavaid asjaolusid. Kohtule ei ole esitatud analüüsi mille alusel kohus saaks hinnata teiste töötajate eelisõigust tööle jäämisel. Seega leiab kohus, et ka sel alusel oli hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. TLS § 117 lg-st 1, 2 lähtuvalt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist; kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja ei palunud tööle ennistamist. ITLS § 29 lg 2 kohaselt kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kohus selgitab, et seaduse põhimõtete kohaselt, kui töötaja loobub töösuhte ebaseadusliku lõpetamise korral tööle ennistamisest on võimalik kohtult nõuda: töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, töölepingu lõpetamist tema enda algatusel ja hüvitist kuni kuue keskmise kuupalga ulatuses. Kohus määrates hüvitist arvestab lepingu lõpetamise asjaolusid. 12(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

Seega kuna töötaja reaalne viimane tööl viibimise kuupäev oli 09.06.2009, loeb kohus töösuhte lõppenuks sama päeva, s.o 09. juuni 2009.a. Hageja nõuab hüvitist kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 50 000 krooni. Kohtule esitatud töölepingu kohaselt on hageja töötasuks 3 703 krooni kuus. Hageja väidab, et vastavalt tõendile on tema 6-kuu palk 80 689 krooni. Kostja ei ole sellega nõus, töövaidluskomisjon ei nõudnud hageja keskmise palka arvestamist, hageja poolt esitatud tõend näitab, kui palju talle oli välja makstud ja sisaldab ka puhkusetasu. Tegelikult oli hageja ühe kuu keskmine palk 10 629,90 krooni. Seda on näha lõpparvestusest. Kohus nõustub kostja poolt esitatud hageja keskmise palga arvestusega ja seega on hagejal õigus saada hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest maksimaalselt summas 63 779, 40 krooni. Kostja, viidates on Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-107-04 punktis 18 väljendatud seisukohale, leiab, et juhul kui kohus tuvastab, et hageja töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, siis palub kostja hageja hüvitise nõude osas jätta rahuldamata. Kohtuistungil palus kostja määrata hüvitis 3 kuu eest ning kuna koondamishüvitis on hagejale välja makstud, tasaarvestada need. Kohus leiab, et kostja viide ülalnimetatud Riigikohtu lahendile on asjakohane ja nõustub sellega. Kuna kohus on töötaja soovil andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus töölepingu lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitis jääb töötajale, kui töötaja hagi alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning talle mõistetakse välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk. Kuid kohus leiab, et antud asjas juba väljamakstud hüvitise tasaarvestamine ja seega hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest väljamõistmine alles 3 kuu eest ei ole õiglane. Arvestades hagejaga töölepingu lõpetamise asjaolud, seda, et on 2 alust töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, et hageja töötas kostja juures alates 2001.aastast, seega peaaegu 8 aastat, leiab kohus õiglaseks määrata hagejale hüvitist 6 kuu eest, mis moodustab rahaliselt 63 779,40 krooni. Kuid hageja nõuab hüvitise summas 50 000 krooni. Kohus leiab, et ei saa väljuda haginõe piiridest ja rahuldab hageja nõuet summas 50 000 krooni. Arvestades, et koondamishüvitisena hageja juba sai 31 889,70 krooni, tuleb see summa tasaarvestada 50 000 kroonist ja seega hagejale tuleb mõista välja 18 110,30 krooni (50 000 krooni – 31 889,70 krooni). Ülaltoodu alusel rahuldab kohus hagi vaid osaliselt.

MENETLUSKULUD

Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 13(14)

Tsiviilasi nr 2-09-66185

Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1.

Tamara Šabarova Kohtunik

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.