Võlaõigus › Töövõtulepingud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

28.04.2010 esitas V V (hageja) maakohtule hagi OD’i (kostja) vastu võlgnevuse nõudes. 29.09.2010 täpsustas hageja nõuet, millest tulenevalt nõuab hageja kostjalt põhinõudena 18 000 krooni ja viivist alates 09.04.2008 kuni 09.04.2010 summas 2 880 krooni. Hagiavalduse kohaselt tuleneb kostja võlgnevus hageja ees 19.02.2008 deklaratiivsest võlatunnistusest, mille kohaselt tuli kostjal XXXruumide remonttööde eest tasuda hagejale 43 000 krooni hiljemalt 31.03.2008. Pooled leppisid üürilepingu üleandmisel kokku, et objektil tehtud remonditööde maksumus on 43 000 krooni. Objekti remont oli tehtud enne võlatunnistuse andmist. Hageja ei pidanud kostjale esitama kuludokumente remondi kohta. Kostja poolt on hagejale tasumata 18 000 krooni ning hageja on arvestanud sellelt võlgnevuselt viivist 8 % aastas kahe aasta eest.

KOSTJA VASTUS

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leidis oma äritegevuse jätkamiseks ruumid asukohaga XXX. Ruumide omanikuks on Korteriühistule ning need olid antud üürile hagejale. Hageja ja kostja leppisid kokku, et hageja bub üürilepingust kostja kasuks. Enne ruumide üleandmist hageja lubas teha ruumides remondi ja väitis, et remonditööde maksumus on 43 000 krooni. Kalkulatsiooni hageja remonditööde osas ei esitanud. Tasumise kohustus lepiti kokku 19.02.2008 võlakirjas. Kui kostja sai ruumid enda kasutusse, siis selgus, et kokkulepitud remonditöid ei ole teostatud täies mahus. Kostja pidi ise tegema täiendavaid töid. Kostja alandas kokkulepitud summat 25 000 kroonini ning ka see ületab kostja hinnangul hageja poolt tehtud remondi maksumuse. Seega ei ole kostjal hageja ees kohustust.

MAAKOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Käesolevat hagi menetleb kohus lihtsustatud korras TsMS § 405 lg 1 tulenevalt. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja 19.02.2008 kinnituse näol tegemist võlatunnistusega (t lk 2-3), mille kohaselt on kostja kohustus tagastada 43 000 krooni hagejale hiljemalt 31.03.2008. Puudub vaidlus, et kostja on tagastanud sellest summast 25 000 krooni ja viimane makse 2 000 krooni tasus kostja hagejale 09.04.2008. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega

luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Kohtu hinnangul on kokkuleppe näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku bumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku bumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-06 p 15). Kuna pooled on sellise võlatunnistuse sõlminud, siis selle tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine – kostja peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja ei vaidle vastu, et ta on sellise võlatunnistuse allkirjastanud (t lk 105). Kohtul tuleb vaidluse lahendamisel tuvastada, kas kostjal on võlatunnistusest tulenev kohustus hageja ees. Puudub vaidlus, et hageja oli XXXasuvate ruumide üürnik ning hageja üüris ruume Korteriühistult . Kostja soovis ise hageja asemel nimetatud ruume üürida, kuna seal oli üür odavam. Nimetatud asjaolu on tõendatud mõlema poole seletusega (t lk 105). TsMS § 405 lg 1 p 5 tulenevalt võib lihtmenetluses kohus kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Hageja on seletanud, et pooled leppisid kokku, et kuna ruumid on remonditud ja kohandatud õmblustöökojaks, pidi kostja tasuma hagejale 43 000 krooni ning sellises summas leppisid pooled ka kokku (t lk 105-106). Puudub vaidlus, et enne võlatunnistuse allkirjastamist tutvus kostja ruumidega. Seega teadis kostja ruumide olukorrast ja seal tehtud remondi mahust. Kostja enda seletus läheb vastuollu tema 22.07.2010 kirjaliku vastusega, kuna kohtuistungil selgus, et ruumid olid enne 19.02.2008 remonditud ning pooled leppisid kokku, et varasemalt tehtud remondi maksumus on 43 000 krooni. Pole tõendatud kostja 22.07.2010 vastuses toodud väide, et hageja pidi enne üürilepingu üleandmist kostjale mingis ulatuses ruumides remonti tegema. Kostja kasutas ruume õmblustöökojana kaks aastat. Seega sai kostja ruumide üürnikuks ning hageja andis üürilepingu üle kostjale (VÕS § 290). Võlatunnistuses märgitud 43 000 krooni oli seega summa, mille kostja pidi hagejale maksma üürilepingu üleandmise eest ning põhjusel, et ruumid olid juba eelnevalt remonditud ning kohandatud õmblustöökojaks. Sealhulgas polnud 19.02.2008 võlatunnistuses märgitud kohustuse olemasolu eelduseks, et remont peab olema tehtud hageja poolt. Kostja pole tõendanud, et 43 000 krooni tuli maksta hageja poolt teostatava remondi eest ning et hageja pidi esitama kostjale kuludokumentatsiooni. Kostja enda seletusest tulenevalt tutvus ta ruumidega ning soovis neid sellises seisukorras üürida. Seega ei oma tähtsust, kas hageja ise tegi ruumides remonti või mitte, kuna pooled hindasid üürilepingu üleandmise maksumuseks kostjale 43 000 krooni. Ka kostja ise on tunnistanud, et soovis ruume madala üüri tõttu üürida ja lepiti kokku 43 000 kroonises summas. N S ja N B kirjalikud seletused haakuvad nii hageja kui ka kostja seletustega, et ruumides oli teostatud remont ning ruumid olid kohandatud selleks, et tegeleda seal õmblustöödega (t lk 89-91). Osaühingu DE kalkulatsiooni kohaselt maksab vaidlusalustes ruumides tehtud remont 37 496.40 krooni ja T OÜ hinnapakkumise kohaselt 44 998 krooni (t lk 94-95). Kohtu hinnangul ei saa lugeda kostja võlgnevuse puudumist tõendatuks üksnes kostja poolt esitatud kalkulatsiooni põhjal, mille kohaselt on ruumides tehtud remondi maksumuseks 23 917.58 krooni (t lk 64). Seega on kohtu hinnangul tuvastatud, et pooled leppisid kokku, et hageja annab kostjale üürilepingu üle, kuna ruumid

olid remonditud (tegemist oli keldriruumiga), siis kostja pidi remonditud ruumide eest tasuma hagejale 43 000 krooni. Samuti on tõendatud, et keldriruumi kohandamine õmblustöökojaks võib maksta 43 000 krooni. Kostja väidab, et pärast hageja poolt ruumide vabastamist leidis ta, et ruumide remont ei ole väärt 43 000 krooni ja remont on tehtud väiksemas mahus. 22.07.2010 on kostja märkinud, et alandas remondi maksumust kuni 25 000 kroonini. Kohtu hinnangul ei ole hinna alandamise formaalsed ega materiaalsed eeldused täidetud. VÕS § 112 lg 2 kohaselt toimub hinna alandamine avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Sellist avalduse tegemist kostja poolt ei ole kohus käesolevas menetluses tuvastanud. Kuna kostja tutvus ruumidega enne võlatunnistuse andmist, siis tema väited, et ruumides tehtud remont ei olnud väärt 43 000 krooni on alusetud. Kostja oli teadlik ruumide olukorrast ja seal tehtud remondist ning oli nõus üürilepingu üleandmisel tasuma ruumide eest hagejale 43 000 krooni. Sellesisuline kokkulepe üürilepingu üleandmisel ei ole seadusega vastuolus. Seega on kostjal võlatunnistuses märgitud kohustus ja see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 tulenevalt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud seadusjärgsest määrast väiksemat viivist alates 09.04.2008 kuni 30.06.2009 ning nõuab viivist 8 % aastas kahe aasta eest, s.o (2 x 1 440) 2 880 krooni. Seadusest tulenevalt ei ole keelatud nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud väiksemat viivisemäära, mistõttu on viivisenõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.