Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.12.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-15125
Tsiviilasi
A. S. hagi AS-i SEB Pank vastu kostja tunnustamiseks vastuvõtuviivituses olevaks ja laenulepingu kehtivuse tunnustamiseks
Tsiviilasja hind
30 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.02.2010 otsus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. S. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant A. S. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXXX X XX-X XXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merle Veeroos Vastustaja AS SEB Pank (endine ärinimi AS SEB Eesti Ühispank, registrikood 10004252, asukoht Tornimäe t 2 Tallinnas), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 09.02.2010 otsus tühistada.
2.Teha asjas uus otsus, millega: 1) rahuldada hagi osaliselt; 2) tunnistada kostja vastuvõtuviivituses olnuks pooltevahelise eluasemelaenu lepingu 27.10.1999 nr 1500182849910 täitmisel perioodil 01.11.2001 kuni 04.03.2002; 3) lugeda pooltevaheline laenuleping 27.10.1999 nr 1500182849910 kehtivaks.
4.Maa- ja apellatsioonikohtus kantud hageja menetluskuludest jätta 85% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 15% hageja kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi asjaolud
1.19.06.2006 esitas A. S. (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse AS-i SEB Eesti Ühispank (nüüdne ärinimi AS SEB Pank; edaspidi kostja, vastustaja) vastu kostja tunnustamiseks vastuvõtuviivituses olevaks ja laenulepingu kehtivuse tunnustamiseks.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 27.10.1999 eluasemelaenu lepingu nr 1500182849910 laenusummale 1 912 259.10 krooni, mis kanti hagejale üle 29.10.1999. Lepingu p 8 kohaselt tuli laenu tagastama hakata alates 27.11.1999 igakuiselt 27. kuupäevaks 10 600 krooni suuruses põhiosas. Kogu laenu tagastamise tähtpäevaks oli 27.10.2014. Kostjal oli laenulepingu p 8 järgi õigus hageja poolt lepinguga antud maksekorralduse alusel üle kanda laenu tagasimaksed kostja pangas asuvalt hageja kontolt kostja kontole laenutähtpäeval või vastavalt maksegraafikus toodud tähtpäeval. Laenulepingu p-s 10 määrati kindlaks poolte kontode numbrid pangas. Laenulepingu üldtingimuste (edaspidi ÜT) p 12.1 kohaselt loeti lepingus toodud kõigi summade makse tasumise päevaks päev, millal hageja poolt maksmisele kuuluv summa oli üle antud kostja käsutusse, p 12.2 järgi pidi hageja andma kostjale maksekorralduse raha korrapäraseks ülekandmiseks hageja kontolt kostja kontodele kuni laenulepingu alusel makstavate summade täieliku tasumiseni. P 12.3 kohaselt pidi maksekorraldust, mis oli lepingu lahutamatuks osaks, kasutatama kõigi laenaja poolt makstavate summade ülekandmiseks laenaja kontodelt panga kontodele kogu lepingu kehtivuse jooksul.
3.Hageja tagas maksekorralduses märgitud kontodel maksete tegemiseks vajalike summade olemasolu kuni 17.09.2001 Tallinna Linnakohtu määruse alusel hageja
konto arestimiseni 12 726 174 krooni ulatuses. Kuna hagejal ei olnud kontol hagi tagamise määruses märgitud summat, ei olnud võimalik laenulepingujärgseid makseid nimetatud arvelt üle kanda kostja kontole ning hageja teostas laenulepingust tuleneva makse sularaha sissemaksmise teel 27.09.2001. Sama aasta oktoobrikuus soovis hageja teha taas sularaha sissemakse, kuid pangakontoris keelduti hagejalt sularaha vastu võtmast põhjendusega, et laenulepingus nimetatud kostja kontole ei ole võimalik teha sularaha sissemakset. Selliselt takistas kostja hagejal laenulepingut täita viisil, mille ta varasemalt heaks oli kiitnud. Hageja pöördus korduvalt kostja poole ettepanekuga näidata konto number, millele saaks teostada laenulepingujärgseid tagasimakseid, kuid kostja nõudis laenu tagasimaksete tegemist lepingujärgse konto kaudu. 31.10.2001 avaldas hageja soovi laenulepingujärgsed maksed deponeerida kostja kasuks notari kontol, millest ta 09.11.2001 teavitas kostjat kirjaga. 31.10.2001 ja 30.11.2001 tasus hageja laenulepingujärgsed maksed notar Marika Rei kontole. 28.01.2002 ja 05.03.2002 taotles hageja notari kaudu enne kostja kasuks deponeeritud summade ülekandmist kostjapoolset kinnitust selle kohta, et kostjale summade ülekandmine loetakse laenulepingu täitmiseks. Kostja vastavat kinnitust notarile ei esitanud ja kontode numbreid, kuhu hageja saaks makseid teostada, ei andnud. 29.01.2003 pöördus hageja taas sularaha sissemakse tegemiseks kostja pangakontorisse, kuid tulemusteta. Kuna hagejal ei olnud võimalik tasuda laenulepingujärgseid makseid lepingus märgitud kontole, siis oli kostja alates 27.10.2001 vastuvõtuviivituses.
4.Kuigi kostja peab laenulepingut ennetähtaegselt lõppenuks alates 07.03.2002, on laenuleping kehtiv, sest kostjal puudus alates 27.10.2001 vastuvõtuviivituses olemise tõttu lepingu lõpetamiseks alus ning ta ei järginud protseduurireegleid, kuna hageja ei saanud laenulepingu p-le 19.1 vastavat kirjalikus vormis teadet tähtajaga puuduste kõrvaldamiseks. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hagi esitatud ebaõige kostja vastu, kuna kostja loovutas 10.04.2002 nõudeõiguse loovutamise lepinguga kõik 27.10.1999 laenulepingust tulenevad nõuded hageja vastu kolmandale isikule TSM Arenduse AS-le ning 17.01.2005 kinnitasid kostja ja kolmas isik notariaalselt sõlmitud kokkuleppega nõuete üleminekut. Kostja ei saa olla pärast nõude loovutamist kolmandale isikule vastuvõtuviivituses, kuna ta ei ole lepingu järgi enam võlausaldajaks.
6.Hageja pidi oma laenulepingujärgseid kohustusi täitma ositi iga kuu 27-ndaks kuupäevaks, mistõttu tuleb kostja vastuvõtuviivitust hinnata iga ositi täitmisele kuulunud kohustuse puhul eraldi. Lepingu täitmine hageja poolt laenulepingus kokkulepitud viisil ei olnud muutunud objektiivselt võimatuks, vaid hagejal puudusid selleks vajalikud vahendid. Hageja pidi kandma ise arvelduskontode arestimise riski ja tagama tema arvelduskontodel vahendite olemasolu nii kohtumäärusega arestitud ulatuses kui ka lepingujärgsete kohustuste täitmiseks kostja ees. Kostja ei pidanud vastu võtma lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hageja poolt pakutud sularahamakseid, kuna laenulepingu tingimuste ja lepingu üldtingimuste järgi pidi hageja tegema kõik laenulepingujärgsed maksed sularahata arvelduste vormis. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale täitmist sularahas pärast 2001. aasta oktoobrikuud laenulepingu järgi tasumisele kuulunud maksete osas, kuna maksed 2001. aasta novembrikuu eest deponeeris hageja notari kontole ilma, et ta oleks eelnevalt pakkunud täitmist kostjale. Alates 2001. aasta detsembrist kuni laenulepingust tulenevate nõuete loovutamiseni kostja poolt kolmandale isikule ei
pakkunud hageja kostjale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist, mistõttu ei ole alust pidada kostjat alates 2001. aasta detsembrist vastuvõtuviivituses olevaks.
7.Kostja väidetav vastuvõtuviivitus lõppes hiljemalt 2002. aasta alguses, kui hagejale tehti 11.12.2001 ja 15.01.2002 kirjades teatavaks kostja arvelduskonto numbrid, millele oli võimalik lepingujärgseid makseid tasuda vastavalt hageja 09.11.2001 notarile esitatud taotlusele. Hagejal on alates 2002. aasta jaanuarist puudunud tahe laenulepingust tulenevaid makseid tasuda, sest selleks ajaks oli ta teadlik kostja antud arvelduskonto numbritest.
8.Laenulepingu ennetähtaegne lõpetamine toimus selleks ettenähtud korras, kuna hagejale teatati juba 05.11.2001 ja 19.11.2001 kirjades võlgnevusest ning 27.02.2002 kirjas teatati 2002. aasta jaanuari- ja veebruarikuu maksete mittetasumisest ning sellest, et maksete kostja kontole mittelaekumist hiljemalt 05.03.2002 loetakse lepingutingimuste rikkumiseks ning laenuleping loetakse alates 07.03.2002 ennetähtaegselt lõpetatuks. Hageja on oma käitumisega aktsepteerinud laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist, kuna ei ole ühtegi laenulepingust tulenevat kohustust kostja ees ega pärast nõude loovutamist kolmanda isiku ees täitnud. Esimese astme kohtu otsus
9.09.02.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.
10.Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooltel vaidlust, et eluasemelaenu lepingu nr 1500182849910 alusel andis kostja 27.10.1999 hagejale laenu 1 912 259.10 krooni, mis kanti üle 29.10.1999. Lepingu p 8 kohaselt oli laenu tagasimaksmise tähtpäev 27.10.2014 ja laenu tuli tagastada igakuiselt 27.-ndaks kuupäevaks 10 600 krooni suuruses põhiosas alates 27.11.1999. Kostjal oli laenulepingu p 8 järgi õigus hageja poolt lepinguga antud maksekorralduse alusel üle kanda laenu tagasimaksed kostja pangas asuvalt hageja kontolt kostja kontole laenutähtpäeval või vastavalt maksegraafikus toodud tähtpäevadel. Laenulepingu p-s 10 määrati kindlaks, et maksete kontode numbrid pangas on XXXXXXXXXXXXXX ja 10002037474008, intresside konto number on 195700, viiviste konto number on 420100, laenu tagasimaksete konto number on 120100.
11.Laenulepingu ÜT p 12.1 kohaselt loeti lepingus toodud kõigi summade makse tasumise päevaks päev, millal laenaja poolt lepingu alusel maksmisele kuuluv summa oli üle antud panga käsutusse, p 12.2 järgi pidi laenaja andma pangale maksekorralduse laenaja raha korrapäraseks ülekandmiseks laenaja pangakontolt panga kontodele kuni laenulepingu alusel makstavate summade täieliku tasumiseni. P 12.3 kohaselt pidi maksekorraldust, mis oli lepingu lahutamatuks osaks, kasutatama kõigi laenaja poolt makstavate summade ülekandmiseks laenaja pangakontodelt panga kontodele kogu lepingu kehtivuse jooksul ning p 12.4 järgi tekkis pangal õigus laenaja poolt maksekorralduse alusel lepingust tulenevate maksete ülekandmiseks maksekorralduses näidatud laenaja kontodelt panga kontodele lepingus toodud maksete tegemise tähtpäevadest. Laenulepingu p-s 15.1.g kohustus laenaja tagama maksete tähtpäevadel lepinguga antud maksekorralduses märgitud kontodel maksete tegemiseks vajalike summade olemasolu.
12.Vaidlust ei ole, et hageja tagas maksekorralduses märgitud kontodel maksete tegemiseks vajalike summade olemasolu kuni 17.09.2001 Tallinna Linnakohtu määruse nr 2/4/228-6386/01 alusel kõigi hagejale kuuluvatel arvelduskontodel, muu hulgas laenulepingu p-s 10.1 nimetatud kontol, olevate rahaliste vahendite arestimiseni, et hagejal puudus lepingu p-s 10.1 nimetatud kontol hagi tagamise
määruses märgitud summa ning et konto arestimise järgselt hageja sellele eluasemelaenu graafikujärgsete maksete tasumiseks ülekandeid enam ei teinud.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja pakkus kostjale eluaseme laenulepingu nõuetekohast täitmist pärast hageja arve arestimist 17.09.2001, kas kostja keeldus hageja pakutud nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest sattudes sellega vastuvõtuviivitusse ja kas pooltevaheline laenuleping lõppes alates 07.03.2002 või on kehtiv.
14.Lepingu sõlmimise ajal 27.10.1999 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 kohaselt tuli kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 kohaselt ei olnud ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhul. Vastavalt pooltevahelise eluasemelaenu lepingu p-dele 4, 8 ja 10 ning ÜT p-dele 12.1-12.4 pidi hageja tasuma kõik lepingujärgsed maksed kostjale ositi, igakuiste ülekannetega kuu 27.-l kuupäeval oma arvelduskontodelt pangas lepingus näidatud kostja kontodele pangale antud maksekorralduse alusel, see tähendab sularahata arvelduste teel ning pidi lepingu p 15.1.g järgi tagama maksete tähtpäevadel kontodel maksete tegemiseks vajalike summade olemasolu. Hageja täitis eluaseme laenulepingut lepingus kokkulepitud viisil kuni 17.09.2001 arvete arestimiseni, lõpetades seejärel ühepoolselt lepingu p-de 12.1-12.4 ja 15.1.g täitmise. Seega ei ole hageja kostjale pärast 17.09.2001 laenulepingule vastavat ehk nõuetekohast täitmist pakkunud. TsK § 232 lg 1 kohaselt loetakse kreeditor viivitanuks, kui ta keeldus võlgniku poolt pakutud nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest või ei teinud tegusid, mille teostamiseni ei saanud võlgnik oma kohustist täita.
15.Hageja väitis, et kostja luges laenu tagasimakse tegemise 27.09.2001 sularaha sissemakse teel laenulepingu nõuetekohaseks täitmiseks ning et järgnevate sularahamaksete vastuvõtmisest keeldumisega sattus kostja laenulepingujärgsete maksete vastuvõtuviivitusse alates 27.10.2001. Kostja ei ole neid asjaolusid omaks võtnud. Kohtule esitatud maksekorraldusega on tõendatud, et pärast konto arestimist teostas hageja ühel korral - 27.09.2001, laenulepingust tuleneva kuumakse maksmiseks 29 624.95 kroonise sularaha sissemakse. Hageja väide, et kostja on eelnimetatud sularaha makse lugenud lepingu nõuetekohaseks täitmiseks, on paljasõnaline ja vastuolus esitatud tõenditega, sest mitte üheski pöördumises hageja või notari poole, ei ole kostja laenulepingu järgsete maksete tegemist sularahas aktsepteerinud, vaid on järjekindlalt teinud ettepanekuid tasuda laenumakseid pangakontodele, mida tõendavad kostja kirjad - 05.11.2001 nr 9.5.2.4-2/37224, 19.11.2001 nr 9.5.2.4-2/39252, 11.12.2001 nr 5.5-2/36674, 15.01.2002 nr 5.52/36674, 27.02.2002 nr 5.5-2/36674. Hageja väidet selle kohta, et kostja on möönnud 27.02.2002 notarile saadetud kirjas enda vastuvõtuviivitust, eelnimetatud tõendiga tõendatuks lugeda ei saa.
16.Tõendist nähtub, et kostja on teatanud notarile pangakonto numbri, millele saab kanda deposiitarvetele laekunud laenumaksed hiljemalt 05.03.2002 ja et nende summade arvel kustutatakse kostja ees tekkinud laenuvõlgnevust. Ühtlasi teatas kostja, et tal puudub teave laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise kohta jaanuari- ja veebruarikuus ning hoiatab, et antud tähtajaks laenumaksete mittelaekumist peab ta lepingu rikkumiseks ja loeb lepingud alates 07.03.2002 ennetähtaegselt lõpetatuks. Eelnimetatust ei saa kohus järeldada, et kostja tunnistas kirjas oma vastuvõtuviivitust.
17.31.10.2001 avaldusega Tallinna notar Marika Reile on tõendatud, et hageja avaldas soovi deponeerida igakuiselt notari kontole nr 221012354206 Hansapangas kostja kasuks rahasummad eluasemelaenulepingu järgse graafiku täitmiseks. Hageja palus deponeeritud rahasumma üle kanda hiljemalt kahe pangapäeva jooksul arvates
deposiidi laekumisest ning deposiidi vastuvõtmiseks võlausaldaja poolt pangakonto teatamisest. Notari kontole kanti laenusummad maksekorraldustega üle kahel korral 29 011 krooni, mis koosnes laenu põhiosast 10 599.98 krooni, intressist 18 295 krooni ja viivisest 115.58 krooni 31.10.2001 ning 27 899 krooni, mis koosnes põhiosast 10 600 krooni, intressist 17 132.58 krooni ja viivisest 166.40 krooni 30.11.2001. Maksekorralduste selgitustest nähtub, et hageja on mõlemal korral lisaks põhisummale ja intressisummale maksnud kostjale ka viivisesumma, seega pidas ta ennast 2001. aasta oktoobri- ja novembrikuu maksete tasumisega viivitanuks.
18.Hageja ei ole tõendanud väidet selle kohta, et ta 2001. aasta oktoobrikuu lõpus soovis kostjale üle anda laenumakset sularahas, kuid kostja keeldus sellest, mistõttu ta oli sunnitud maksed deponeerima notari juures, kuna tunnistajana üle kuulatud O. S. ütlustega ei saa lugeda antud väidet tõendatuks. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt pöörduti hageja maksete teostamiseks esmakordselt panka septembrikuus 2000 või 2001 ning paaril-kolmel korral õnnestus laenulepingust tulenevad maksed maksta sularahas, ühel korral teatati, et eraisikute laenusid ei ole võimalik sularahas maksta. Tunnistaja pangas käimiste ja sularaha vastuvõtmisest keeldumise kuupäeva täpsustada ei osanud. Kohtule kirjalike tõenditena esitatud sularaha maksekorraldustest nähtuvalt teostas hageja pangakontoris sularaha sissemaksed 27.09.2001 ning 27.06.2001, see on enne hageja arvelduskonto arestimist. Kostja keeldus sularaha sissemakse vastuvõtmisest 29.01.2003, mis on tõendatud vastava märkega kahel maksekorraldusel, kuid selleks ajaks oli kostja nõudeõiguse loovutanud kolmandale isikule. Seega puudutavad tunnistaja ütlused paari-kolme pangas sularaha makse tegemise ja makse vastuvõtmisest keeldumise kohta eelnimetatud maksekorraldustest nähtuvaid kordi, vastasel juhul pidanuks hageja käima pangas rohkematel kordadel. Ka kostja 05.11.2001 nr 9.5.2.4-2/3722 kirjale vastusena 09.11.2001 postitatud kirjas, milles hageja on palunud teatada notarile pangakonto rekvisiidid, kuhu oleks võimalik laenulepingujärgseid makseid tasuda, ei ole väidetud, et kostja oleks keeldunud hageja poolt pakutud täitmise vastuvõtmisest sularahas.
19.Hageja viidatud EV rahaseaduse §-d 3 ja 4, mille kohaselt on kõik EV pangad ja muud krediidiasutused kohustatud kehtivat EV raha, Eesti krooni, piiranguteta vastu võtma, ei reguleeri poolte vahel sõlmitud laenulepingut ega ole TsK § 174 mõttes seaduseks, mis annaks hagejale õiguse lepingut ühepoolselt muuta. Seega ei ole hageja tõendanud oma väiteid selle kohta, et kostja oli alates 27.10.2001 vastuvõtuviivituses, kuna ta keeldus sularaha sissemakse vastuvõtmisest ega asjaolu, et tal tekkis õigus deponeerida tema poolt ülekandmisele kuuluv raha TsK § 181 lg 1 alusel notari juures.
20.Põhjendamatu on hageja väide, et kostja oli vastuvõtuviivituses seetõttu, et ta keeldus TsK § 233 lg 2 sätestatud kviitungi väljastamisest, kuna hageja ei ole kostjalt 28.01.2002 ja 05.03.2002 kirjades nõudnud mitte täitmise kviitungit, vaid kostja kinnitust selle kohta, et notari juures deponeeritud lepingujärgsete laenumaksete summade ülekandmist kostja näidatud arvelduskontole loetakse lepingukohustuste kohaseks täitmiseks, seega taotles ta sisuliselt laenulepingu muutmist täitmise osas. TsK § 233 lg 2 sätestatud kviitungi väljastamise kohustus on võlausaldajal juhul, kui võlgnikul puudub muul viisil võimalus kohustuse täitmist tõendada. Kuna kostja teatas 27.02.2002 notarile saadetud kirjas pangakonto numbri, millele sai kanda deposiitarvetele laekunud hageja laenumaksed ja ühtlasi kinnitas, et nende summade arvel kustutatakse kostja ees tekkinud laenuvõlgnevus, siis oleks panga maksekorraldus ülekande teostamise kohta olnudki TsK § 233 lg 2 sätestatud kviitungiks. Seega oli hageja 05.03.2002 notarile adresseeritud kirjas esitatud nõue täiesti põhjendamatu ning takistas notaril kostja antud tähtajaks 05.03.2002 deposiitarvele laekunud summade ülekandmist. Järelikult jäid notari kontodele
laekunud 2001. aasta oktoobri- ja novembrikuu eluasemelaenu maksed kostjale üle kandmata hagejast tingitud põhjustel.
21.Et hageja avaldused takistasid notaril pangakontodele ülekannete teostamist, tõendab ka Tallinna notar Marika Rei sellekohane kiri nr 674 06.03.2002 kostjale, milles ta teatab ja edastab kostjale hageja ja O. S. deponeeritud summade ülekandmist takistavad ja pangalt kinnitust taotlevad järjekordsed avaldused. Notari 15.05.2007 kirjaga nr 1853 on tõendatud, et hageja avalduse alusel tagastati talle 13.03.2003 kogu deposiitkontole kantud summa 56 910 krooni.
22.TsK ei sätestanud notari deposiitkontole kantud raha tagastamist võlgnikule. TsK kommenteeritud väljaandest tulenes, et kuivõrd deponeerimine loeti kohustise täitmiseks, siis kuulusid deponeeritud rahasummad kreeditorile, mistõttu oli nende tagastamine võlgnikule võimalik üksnes kreeditori kirjalikul nõusolekul, deposiitkontolt võlausaldaja poolt väljanõudmata summad kanti aegumise tähtaja möödumisel riigituludesse. Eelnevast saab kohus järeldada ka seda, et võlgnikul ei olnud õigust deponeeritud summade ülekandmist kreeditorile takistada või seada nende ülekandmiseks tingimusi, vastasel juhul ei saanud selliselt deponeeritud rahasummasid pidada kohustise täitmiseks TsK § 181 lg 1 järgi. Seega tuleb asuda seisukohale, et tehes notarile 05.03.2002 esitatud avaldusega takistusi kostjale deponeeritud rahasummade ülekandmisel, jäi hageja kostja ees kohustise täitmisega viivituses olevaks.
23.13.03.2003, deposiitkontolt hagejale raha tagastamise ajal, võimaldas 01.07.2002 kehtima hakanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 121 lg 1 võlgnikul võlausaldaja viivituse korral hoiustatud summad isikult, kelle juures hoiustamine toimub, tagasi võtta juhul, kui ta oli sellest hoiustamisel võlausaldajale teatanud ning lg 4 järgi loeti hoiustatu tagasivõtmisel, et hoiustamist ei ole toimunud ning nõue võlgniku vastu taastub koos kõigi kõrvalkohustustest tulenevate õigustega. Järelikult ei olnud hagejal käesoleva hagi esitamisel enam alust väita, et tema kohustis oli kostja ees täidetud notari deposiitkontole oktoobri- ja novembrikuus 2001 osamaksete kandmisega.
24.Kuigi hageja avaldas 31.10.2001 notarile tehtud avalduses, et ta soovib laenumakseid hakata igakuiselt deponeerima notari kontole ning tegi kostjale 09.11.2001 saadetud kirjas ettepaneku teatada konto number notarile, ei ole ta tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale mingilgi viisil, seal hulgas sularahas maksmise teel, laenulepingu täitmist alates 2001. aasta detsembrikuust. Poolte ja notari kirjavahetusega on tõendatud, et pärast hageja 09.11.2001 kirja, milles ta teatas lepingujärgsete maksete deponeerimisest, paludes ühtlasi kostjal teatada notarile arvelduskonto number deponeeritud maksete ülekandmiseks, teatas kostja korduvalt - 11.12.2001, 15.01.2002 ja 27.02.2002 kirjades - konto numbri, kuhu igakuiseid laenumakseid üle kanda. Notari 15.05.2007 kirjaga nr 1853 on tõendatud, et panga poolt edastatud kontode numbrid, aga ka 27.02.2002 kirja nr 5.5-2/36674 koopia, edastas ta hagejale ja O. S. Tähtkirja kviitungiga on tõendatud, et viimase 27.02.2002 kirja nr 5.5-2/36674 postitas kostja tähtkirjana täiendavalt veel hageja elukoha aadressile, mille sai vastavalt laenulepingu p-le 19.2.b lugeda hagejale kätteantuks 04.03.2002. Et hageja laenumakseid üle kandma ei hakanud ja takistas ka notaril deponeeritud rahasummade ülekannete tegemist, siis saab järeldada, et tal puudus sellest ajast tahe laenulepingut igakuiste osamaksete tasumise teel täita.
25.Hoolimata sellest, et pooled olid lepingus (p 20) kokku leppinud lepingu muutmise viisis ja korras ning et hageja käitumine viitas soovile muuta lepingut täitmise osas, ei teinud ta kostjale kordagi lepingu p-ga 20 kooskõlas olevat ettepanekut lepingu muutmiseks.
26.Kohus asub seisukohale, et kostja ei saa olla alates 10.04.2002 hageja ees vastuvõtuviivituses, kuna ta ei ole sellest ajast enam hageja võlausaldajaks. Nõudeõiguse loovutamise lepinguga 10.04.2002 on tõendatud, et kostja loovutas hagejaga sõlmitud eluasemelaenulepingust tulenevad nõuded hageja vastu kolmandale isikule TSM Arenduse AS-le. Vastavalt lepingu p-le 4.1 läks nõudeõigus kolmandale isikule üle lepingu sõlmimise hetkest. 17.01.2005 notar Merle Saar-Johansoni koostatud ja tõestatud nõude loovutamise kinnitamise kokkuleppega on tõendatud, et kostja ja kolmas isik sõlmisid notariaalselt tõestatud kokkuleppe, mille p-s 2.1 kinnitasid, et laenulepingust nr 1500182849910 tulenevad nõuded hageja vastu on 10.04.2002 lepingu alusel loovutatud kolmandale isikule ning läinud viimasele samal päeval üle. TsK § 216 tulenevalt ei olnud kreeditori poolt nõude loovutamisel teisele isikule vajalik võlgniku nõusolek.
27.Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg-st 1 tulenes, et seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti, lg 3 kohaselt on seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestuse nõude järgimata jätmise korral tehing tühine. Ei laenulepingu ega ka nõude loovutamise lepingu pooled ei ole kokku leppinud nõude loovutamise lepingu notariaalse tõestatuse nõudes. Kuna laenulepingutele ega nõude loovutamise lepingutele ei olnud seatud kõrgendatud ehk notariaalse tõestamise nõude kohustust, siis ei pidanud pooled eluasemelaenulepingu loovutamise lepingut vormistama notariaalselt, vaid tulenevalt TsK §-dest 273 ja 221 üksnes kirjalikult. Seega ei saa asjaolu, et notariaalselt tõestatud laenulepingu loovutamine toimus kirjalikus vormis, tuua kaasa selle tühisust seadusega vastuolu tõttu. Järelikult ei ole kostja ja kolmanda isiku 10.04.2002 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping tühine vorminõuete rikkumise tõttu. Nõude loovutamise kehtivuse hindamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas eluasemelaenu leping hageja ja kostja vahel kehtis või oli lõppenud, sest nõude loovutamise lepingus ei ole pooled esile toonud, et loovutatakse lõppenud leping. Asjaolu, et loovutatava nõude hind arvestati lähtudes eeldusest, et nõue on lõppenud, ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelises vaidluses. Tulenevalt TsK § 217 lg-st 2 vastutab kostja kui esialgne kreeditor üleantud nõude kehtivuse eest kolmanda isiku kui uue kreeditori ees. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ja kolmanda isiku vahel nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimisest, 10.04.2002, alates ei ole kostja enam käesolevas asjas õigeks kostjaks kummagi nõude osas.
28.Hageja väitel on laenuleping kehtiv, sest kostjal puudus alates 27.10.2001 vastuvõtuviivituses olemise tõttu lepingu lõpetamiseks alus ning ta ei järginud protseduurireegleid, kuna hageja ei saanud laenulepingu p-le 19.1 vastavat kirjalikus vormis teadet tähtajaga puuduste kõrvaldamiseks.
29.Poolte vahel sõlmitud lepingu p 17.1.b kohaselt oli kostjal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, see tähendab lugeda kogu tagastamata laenu tagastamise, intressi tasumise ja lepingust tulenevate muude kohustuste täitmise tähtajad saabunuks ja nõuda laenajalt nimetatud kohustuste täitmist panga kasuks panga poolt antud mõistliku tähtaja jooksul, kui laenaja ei täida tähtpäevaks laenu tagastamise ja/või intressi ja/või muu lepingus toodud summa tasumise kohustust. Kohus on seisukohal, et kuna alates 2001. aasta oktoobrikuust ei ole hageja kostjale tasunud lepingu p-des 8 ja 10 ettenähtud põhivõlga ega laenuintresse ja takistas notari kontole deponeeritud summade ülekandmist kostjale, jäädes selliselt ise kostja ees viivituses olevaks ning et kostja ei olnud vastuvõtuviivituses, oli seega kostjal tekkinud õigus laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Lepingu p 17.2 järgi oli pangal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada p-s 17.1 nimetatud alustel, kui pank on laenajale eelnevalt
teatanud kirjalikult tähtaja vastavate puuduste kõrvaldamiseks ja laenaja ei ole teates märgitud tähtaja jooksul kõrvaldanud märgitud puuduseid ning p 19.2 järgi loeti teade kätte antuks, kui teade on üle antud allkirja vastu või saadetud postiasutuse vahendusel tähitud kirjana teise lepinguosalise asukoha või siis muul tema poolt kirjalikult edastatud aadressil ja teate postitamisest on möödunud kolm kalendripäeva. Kostja kirjadega 05.11.2001 ja 19.11.2001 on tõendatud, et kostja teatas hagejale laenulepingujärgsest võlgnevusest ning nõudis võlgnevuse ja viivise tasumist. Teadete kättesaamise üle vaidlus puudub, samuti nähtub hageja 09.11.2001 kirjast, et see on esitatud vastusena kostja 05.11.2001 kirjale, kusjuures paluti notarile teatada konto number deponeeritud maksete ülekandmiseks. 27.02.2002 kirjas notar Marika Reile nõudis kostja deponeeritud summa ülekandmist kostja kontole hiljemalt 05.03.2002, märkides ühtlasi, et laenulepingust tulenevate maksete mittelaekumist antud tähtpäevaks käsitletakse laenulepingu tingimuste rikkumisena ja laenuleping loetakse ennetähtaegselt lõpetatuks alates 07.03.2002. Notari 15.05.2007 kirjaga nr 1853 on tõendatud, et panga 27.02.2002 kirja nr 5.5-2/36674 koopia edastas ta hagejale ja O. S.. Sama kiri saadeti ka hageja lepingus ja 09.11.2001 märgitud aadressile Tallinn XXXXX-XXXXX XX, mida tõendab Eesti Posti kviitung tähtkirjade saatmise kohta. Kirjas antud tähtaega saab pidada laenulepingu p 17.2 mõttes hagejale tähtaja andmisena laenulepingu täitmisel esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Laenulepingu täitmise asemel esitas hageja 05.03.2002 notarile juba eelpool käsitletud kirja, mis takistas notaril kostja antud tähtajaks deposiitarvele laekunud summade ülekandmist ja millest Tallinna notar Marika Rei teavitas kostjat 06.03.2002.
30.Kohus ei nõustu hagejaga selles, et tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks oli ebamõistlikult lühike, sest kostja andis tähtaja laenulepingus kokkulepitud igakuiste graafikujärgsete maksete ülekannete tegemiseks notari kontolt kostja kontole, seejuures olid oktoobrija novembrikuu maksed hageja poolt juba eelnevalt notari kontole deponeeritud ning tulenevalt hageja notarile 31.10.2001 tehtud avaldusest pidid olema tema poolt deponeeritud notari kontole igakuised laenu tagasimaksed kuni 2002. aasta veebruarikuuni. Et kostja aktsepteeris hageja 31.10.2002 avalduses pakutud täitmist igakuiste maksete notari kontodele deponeerimisega ja deponeeritud summade kostjale ülekandmisega kostja antud uuele kontole, tõendavad kostja kirjad - 5.52/36674 11.12.2001, 5.5-2/36674 15.01.2002 ja 5.5-2/36674 27.02.2002. Kuivõrd kostja antud tähtajaks - 05.03.2002 - pidid hagejal olema notari deposiitkontole kantud osamaksed alates 2001. aasta oktoobrikuust ja viiviste arvestamisest oli kostja teavitanud hagejat juba 05.11.2001 ja 19.11.2001 kirjades, siis notari kontolt kostja kontole ülekande tegemiseks oli antud tähtaeg täiesti piisav ega koormanud hagejat ebamõistlikult. Asjaolu, et hageja vastuolus oma 31.10.2001 tehtud avaldusega ei deponeerinud notari kontole pärast 2001. aasta novembrikuud igakuiseid laenumakseid, kusjuures 2002. aasta jaanuari- ja veebruarikuu maksete kohta tegi kostja veel 27.02.2002 kirjas nr 5.5-2/36674 järelepärimise, tõendab kostja väidet, et hageja ei tahtnud endale võetud laenukohustust täita. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt ei teatanud hageja kostjale mitte üheski kirjas kavatsusest pärast 2001. aasta novembrikuud enam notari kontole igakuiseid laenumakseid deponeerida ega kavatsusest hakata makseid teostama mõnel muul viisil, mistõttu ei pidanud kostja seda eeldama.
31.Hageja arvamus, et hageja ja kostja vahel sõlmitud eluasemelaenu leping on kehtiv ja kuulub täitmisele, on vastuolus tuvastatud asjaoludega ja hageja käitumisega, sest lepingu kehtivuse korral oleks hageja pidanud igakuiselt tasuma kostjale laenu ja intressi tagasimakseid. Tegelikult on hageja viimase makse teostanud sularaha
ülekandena 2001. aasta septembrikuus ning alates 2001. aasta detsembrist ei ole ta kostjale laenu tagasimakseid enam pakkunud.
32.Hageja ei vaidlustanud eluaseme laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist, vaid esitas kohtule hagi laenulepingu kehtivuse tuvastamiseks alles 2006. aastal, pärast seda, kui kolmas isik esitas hageja vastu hagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes. Hageja tuginemine asjaolule, et laenuleping ei ole lõppenud, kuigi ta oma käitumisega on seda igati aktsepteerinud, on vastuolus hea usu põhimõttega ja järelikult lubamatu. Apellatsioonkaebus
33.A. S. palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi täielikult rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
34.Kaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus ebaõigesti, et vastavalt eluasemelaenu lepingule olevat hageja pidanud tasuma kõik lepingujärgsed maksed kostjale ülekannetega oma arvelduskontodelt pangas lepingus näidatud kostja kontodele pangale antud maksekorralduse alusel, see tähendab sularahata arvelduse teel. Ükski maakohtu poolt viidatud lepingupunkt ei kohusta hagejat tasuma lepingujärgsed makseid üksnes sularahata arvelduse teel. Leping ütleb, et hageja peab tagama oma kontodel raha olemasolu ning pangal on õigus sealt lepingujärgseid makseid ise endale üle kanda, kuid sellest ei tule hagejale kohustust täita laenulepingut tingimata üksnes sularahata arvelduse teel. Kostja luges sularahamakset laenulepingu nõuetekohaseks täitmiseks.
35.Kohus pidas ekslikult paljasõnaliseks ja tõenditega vastuolus olevaks hageja väidet, et kostja luges 27.09.2001 sularaha sissemakset summas 29 624.95 krooni lepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Olulise tõendina jättis kohus tähelepanuta kostja 05.11.2001 teatise, et hageja olevat 05.11.2001 seisuga võlgu laenu põhiosamakse 10 599.98 krooni (mis eluasemelaenu lepingu p 8 kohaselt vastab ühe kuu põhiosamaksele), intressimakse 18 295 (mis samuti vastab ühe kuu intressimaksele) ja viivise 404.53 krooni (mis vastab vaid mõnepäevasele viivitusele). Seega nimetatud tõend kinnitab hageja väidet, et kostja pidas 27.09.2001 sularaha sissemakset 29 624.95 krooni lepingu nõuetekohaseks täitmiseks ning pidas hagejat viivitanuks alles alates järgmisest – 27.10.2001 saabunud maksetähtpäevast. Kui kostja ei oleks pidanud 27.09.2001 sularaha sissemakset lepingu nõuetekohaseks täitmiseks, oleks ta teatanud 05.11.2001 teatises kahe kuu maksete võlgnevusest ja vastavast viivisest. 05.11.2001 teatise hindamisel oleks kohus pidanud lugema tuvastatuks, et kostja pidas 27.09.2001 sularaha sissemakset 29 624.95 krooni lepingu nõuetekohaseks täitmiseks.
36.Kohus jättis olulise tõendina tähelepanuta tunnistaja O. S. ütlused. Tunnistaja kinnitas, et temal ja hagejal õnnestus paaril korral sularahas tasuda, millega said nendepoolsed laenulepingust tulenevad kohustused täidetud, kuid seejärel ühel korral pank teatas, et enam ei ole eraisikute laene võimalik sularahas teenindada, kuna panga sisekord olevat muutunud. Seega kinnitavad tunnistaja ütlused, et pärast hageja kontode arestimist pank algul aktsepteeris lepingujärgsete maksete tasumist sularahas, kuid seejärel enam mitte. Seega jättis kohus tähelepanuta kaks olulist tõendit, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 ja § 232 lg 1 ning tuvastas selle tulemusel ebaõigesti asjaolu nagu ei oleks kostja lepingujärgsete maksete tegemist sularahas kordagi aktsepteerinud.
37.Kohus tuvastas ekslikult, et kostja ei olevat 27.02.2002 notarile saadetud kirjas möönnud enda vastuvõtuviivitust. Kostja teatas nimetatud kirjas, et palub notari juures deponeeritud summad endale üle kanda ning et kostjal puuduvad andmed, et O. ja A. S. oleksid täitnud oma kohustusi jaanuaris ja veebruaris. Kostja teatas, et alles deponeeritud summade mittelaekumist nõutud tähtajaks loeb ta lepingu rikkumiseks.
Seega luges kostja lepingujärgsete maksete deponeerimise 2001. aasta oktoobris ja novembris lepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Samuti pidas kohus ise kostja kirjadega kuupäevadest 11.12.2001, 15.01.2002 ja 27.02.2002 tõendatuks, et kostja aktsepteeris hageja 31.10.2001 deponeerimisavalduses pakutud täitmist - igakuiste maksete notarikontole deponeerimisega. Deponeerimise õigus on võlgnikul aga üksnes võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral (TsK § 181 lg 1). Seega aktsepteerides lepingujärgsete maksete deponeerimist, tunnistas kostja enda vastuvõtuviivitust.
38.Samadel asjaoludel toimunud teises tsiviilvaidluses (Tallinna Linnakohtu 24.09.2003 otsus tsiviilasjas 2/23-1654/03 ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2003 otsus tsiviilasjas 2-2/1540/2003 O. S. hagis AS Eesti Ühispank vastu) andis maakohus täpselt samale tõendile - kostja 27.02.2002 kirjale - vaidlustatava otsusega võrreldes vastupidise hinnangu, leides, et kostja möönis selles oma vastuvõtuviivitust, ning tuvastas lõppjärelduses kostja vastuvõtuviivituses olevaks. Kohtuotsus nimetatud teises tsiviilasjas on selles küsimuses jõustunud. Samale tõendile vastupidiste tõlgenduste andmist tuleks vältida, kuna see võib mõjuda negatiivselt kohtumõistmise usaldusväärsusele.
39.Kohus märkis otsuses, et hageja pidas end maksega viivitanuks, kui lisas 31.10.2001 ja 30.11.2001 maksetele viivise (see on 3 päeva eest). Otsusest ei nähtu, mida kohus sellest järeldas. Ka kohtuotsuse lõppjäreldusega ei ole see seostatav. Vastav asjaolu kinnitab hoopis hageja tahet laenulepingut täita, sest ta tasus vabatahtlikult viivist isegi makse paaripäevase hilinemise korral (maksetähtpäev oli 27. kuupäev, hageja teostas maksed 30. ja 31. kuupäeval), olemata võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu üleüldse kohustatud viivist tasuma. Seega omab vastav asjaolu tähtsust selle tuvastamisel, kas hageja tahtis oma laenukohustust täita, kuid antud kontekstis jättis kohus vastava asjaolu tähelepanuta ning jõudis ebaõigele järeldusele, et hageja ei tahtnud oma laenukohustust täita.
40.Kostja oma vastuses hagile võttis omaks hageja väite, et ta 2001. aasta oktoobrikuu lõpus soovis kostjale üle anda laenumakset sularahas, kuid kostja keeldus sellest. Nii märkis kostja oma vastuse p-s 2.5, et ta ei sattunud hagejalt sularahamakse vastuvõtmisest keeldumisega 2001. aasta oktoobris vastuvõtuviivitusse, kuna lepingu täitmine kokkulepitud viisil (ülekannetega hageja kontodelt pangas kostja kontodele) oli võimalik ning kostja oli õigustatud keelduma hageja poolt teistsuguses vormis (sularahas) pakutud täitmise vastuvõtmisest. Vastuse p-s 2.6 märkis kostja, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale täitmist sularahas pärast 2001. aasta oktoobrit. Kostja ei vaidlustanud ka 02.03.2007 vastuses, et ta keeldus hagejalt 2001. aasta oktoobris sularahamakset vastu võtmast, vaid märkis p-s 3.1.1, et jääb varasemas vastuses esitatu juurde, mille kohaselt ta ei pidanud vastu võtma hageja poolt lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks pakutud sularahamakseid. 18.05.2007 täiendava vastuse p-s 1.2 märkis kostja, et jääb arvamuse juurde, mille kohaselt olevat hageja püüe täita lepingujärgseid kohustusi kostja ees sularahas tingitud soovist vältida Tallinna Linnakohtu 17.09.2001 hagi tagamise määruse täitmist. Sama dokumendi p 1.2 viimases lauses märkis kostja, et tema arvates ainuüksi eeltoodu tõttu oli kostja krediidiasutusena õigustatud keelduma hageja poolt pakutud täitmise vastuvõtmisest sularahas.
41.Omaksvõtu tagasivõtmine ei ole lubatav. Seega pidanuks kohus lugema tuvastatuks, et hageja pakkus kostjale 2001. aasta oktoobris laenulepingu täitmist sularahas ning kostja keeldus selle vastuvõtmisest. Kohus aga jättis kostjapoolse omaksvõtu kui tõendamisest vabastamise aluse tähelepanuta ning leidis ebaõigesti, et vastav faktiline asjaolu ei leidnud tõendamist.
42.Taganemata eeltoodust, mille kohaselt kostja omaksvõtu tulemusel ei pidanud hageja vastavat faktilist asjaolu tõendama, rikkus kohus vastava asjaolu tuvastamisel TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata tõendeid kogumis ning andis tunnistaja ütlustele väära hinnangu. Vaatamata sellele, et tunnistaja O. S. ei suutnud meenutada pangakontoris käimise täpseid kuupäevi, on kõiki tõendeid (seal hulgas 31.10.2001 deponeerimisavaldust, kostja 05.11.2001 teatist, hageja 09.11.2001 taotlust jt) kogumis hinnates selge, et tunnistaja poolt kirjeldatud esmakordne sularaha vastuvõtmisest keeldumine leidis aset 2001. aasta oktoobris. Ebaloogiline ja asjas kogutud tõenditega vastuolus olev on kohtu järeldus, nagu pidanuks tunnistaja pangakontoris õnnestunud sularahamakse tegemise all silmas 27.06.2001 makset ning esmakordse ebaõnnestunud sularahamakse tegemise all silmas 29.01.2003 makset. Tunnistaja ütles, et käis hagejaga koos pangakontoris pärast kontode arestimist, kontode arestimine toimus aga alles 2001. aasta septembris. Ka tunnistaja ise ütles, et esmakordne ühine pangaskäik toimus septembris. Arvestades, et nii tunnistaja kui hageja pidid tegema igakuiseid makseid, siis ei saanud tunnistaja rääkida paari õnnestunud sularahamakse tegemise järel enam kui aasta hiljem toimunud 29.01.2003 maksest kui esmakordsest ebaõnnestunud sularahamaksest.
43.Kohus rikkus materiaalõiguse norme, jättes kohaldamata EV rahaseaduse §-d 3 ja 4 ning VÕS § 91 lg 1. Rahaseaduse § 4 kohaselt on kõik EV pangad ja muud krediidiasutused kohustatud kehtivat EV raha (milleks rahaseaduse § 3 kohaselt on Eesti kroon) piiranguteta vastu võtma. Nimetatud seadust ei olnud kohtul võimalik jätta kohaldamata põhjendusega, et see ei reguleeri poolte vahel sõlmitud laenulepingut ega anna hagejale õigust lepingut ühepoolselt muuta. Esiteks kohaldub nimetatud seadus kostjale kui krediidiasutusele igal juhul ning on imperatiivne. Krediidiasutus ei saa lepinguga välistada temale rahaseadusest ega ka näiteks krediidiasutuste seadusest tulenevaid kohustusi. Teiseks ei ole laenulepingus öeldud, et hageja peab täitma laenulepingut üksnes sularahata arvelduse teel või ei tohi laenulepingut täita sularahas või et kostjal on õigus keelduda täitmise vastuvõtmisest sularahas. Isegi kui õige oleks kohtu seisukoht, et laenulepingut ei saa sularahas täita, oleksid seda keelavad laenulepingu sätted rahaseadusega vastuolus ning seetõttu tühised ja tuleks jätta kohaldamata. VÕS § 91 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täita sularahas, sama sätte teise lause kohaselt võib rahalise kohustuse täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Seega võib rahalise kohustuse alati täita sularahas. Kuigi eluasemelaenu lepingu sõlmimise ajal VÕS ei kehtinud, võib nimetatut pidada põhimõtteks, mida võis tsiviilseadusandluse mõtte kohaselt eeldada ka enne VÕS-i jõustumist. Ka Riigikohus on tunnustanud võimalust teatud VÕS-s sätestatud põhimõtteid ka enne selle jõustumist tsiviilseadusandluse mõtte kohaselt eeldada (lahend nr 3-2-1-50-04).
44.Hageja palus notaril saada enne deponeeritud maksete ülekandmist kostjalt kirjalik kinnitus, et deponeeritud maksete ülekandmisel kostja poolt näidatud arveldusarvele loeb kostja seda lepingukohustuste kohaseks täitmiseks hageja poolt. Kohus tuvastas ebaõigesti, et eeltooduga ei taotlenud hageja mitte täitmise kviitungit, vaid laenulepingu muutmist täitmise osas. Esiteks on kohtu poolt tuvastatu vastuolus kohtu teise seisukohaga, mille kohaselt, kuna hageja tegi deponeerimisavalduse ja pank deponeerimist aktsepteeris, pidanuks hageja kõik igakuised maksed deponeerima. Teiseks ei põhjendanud kohus, miks ei ole hageja nõudnud täitmise kviitungit. Hageja 28.01.2002 ja 05.03.2002 avaldused on käsitatavad täitmise kviitungi nõudmisena. Kohus rikkus materiaalõiguse norme, kui leidis, et kostja ei pidanud täitmise kviitungit väljastama. TsK § 233 lg 2 kohaselt on kreeditor, võttes vastu täitmise, kohustatud
võlgniku nõudmisel talle andma allkirja täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta. Seega ei põhine seadusel kohtu seisukoht, nagu oleks allkirja andmise kohustus kuidagi piiratud või seotud mingite tingimustega. TsK § 181 lg 2 kohaselt loetakse deponeerimine kohustuse täitmiseks, seega oli hagejal õigus nõuda täitmise kviitungit. Deponeeritud summade ülekandmiseks kontonumbri teatamist tuleb pidada täitmise vastuvõtmiseks. Seega oli kostja kohustatud hageja nõudmisel andma allkirja, et kostja loeb lepingukohustusi kohaselt täidetuks. Kohus tuvastas ebaõigesti, et täitmise kviitungi nõudmisega hageja takistas notaril deponeeritud summade ülekandmist kostjale ning et seega jäid summad kostjale üle kandmata hagejast tingitud põhjustel. Eeltoodu kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt täitmise kviitungit ning hageja nõudis seda. Juba üksnes seetõttu ei saanud tegemist olla notari takistamisega. Samuti ei oleks saanud notarit takistada, kuna 01.02.2002 kehtinud notariaadiseaduse (NotS) § 3 kohaselt on notar notariaaltoimingute tegemisel sõltumatu ja erapooletu.
45.Hageja hoiustas laenulepingujärgsed maksed notari juures 2001. aastal ehk enne VÕSi jõustumist. Hoiustamise ajal kehtis TsK, mille § 181 lg 2 sätestas, et kui võlgnik kasutab deponeerimise õigust, loetakse see kohustuse täitmiseks. Hageja poolt 2001. aasta oktoobris ja novembris teostatud deponeerimisele ei kohaldu VÕS, seda kohaldades rikkus kohus materiaalõiguse norme. Kuna VÕS ei kuulu kohaldamisele, ei saa kohaldada ka selles tagasivõtmisele ettenähtud õiguslikke tagajärgi. TsK ei näinud ette deponeeritud summade tagasivõtmist, järelikult ei seo TsK tagasivõtmisega ka mingeid õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole deponeeritud summade tagasivõtmisel antud juhul mingit õiguslikku tähendust.
46.Isegi juhul, kui VÕS oleks kohaldatav, ei saaks lugeda, et hoiustamist ei ole toimunud. Kohus kohaldas VÕS § 121 lg 4, mille kohaselt loetakse hoiustatu tagasivõtmisel, et hoiustamist ei ole toimunud, kuid kohus jättis kohaldamata VÕS § 121 lg 1, mille kohaselt võib hoiustatu tagasi võtta üksnes juhul, kui võlgnik hoiustamisel teatas isikule, kelle juures hoiustamine toimub, et ta jätab endale hoiustades sellise õiguse. Samuti jättis kohus tähelepanuta hageja hoiustamisavalduse, milles hageja ei jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õigust. Nagu kohus otsuses märkis, ei olnudki TsK kehtivusajal teisiti võimalik, kuna hoiustatud summad kuulusid kreeditorile. Seega hageja puhul oli tegemist tagasivõtmise õiguseta hoiustamisega, mille puhul VÕS § 122 lg 1 sätestas TsK-ga sarnase põhimõtte, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. Kui kohus oleks TsK ja VÕS õigesti kohaldanud ning arvestanud tõendina hageja deponeerimisavaldust, ei oleks kohus jõudnud väärale järeldusele, et hageja ei saa tugineda oma kohustuste täitmisele 2001. aasta oktoobri ja novembri osamaksete deponeerimisega.
47.Tuleb pidada mõistetavaks, et hageja soovis hoiustatu tagastamist, kui niivõrd pika aja jooksul ei olnud notar seda kostjale välja andnud ega kostja seda vastu võtnud. Hoiustatu oleks jäänud lihtsalt asjatult notari kontole seisma. Asjaolu, et notar ekslikult rahuldas hageja sooviavalduse, ei muuda seda, et tegemist oli tagasivõtmise õiguseta hoiustamisega, mille tagastamisega ei seo ükski seadus selliseid hageja jaoks negatiivseid tagajärgi, nagu kohus antud juhul leidis. Kuna TsK kohaselt kuuluvad deponeeritud summad kreeditorile, on kostjal õigus nõuda notarilt kahjuna hagejale ekslikult tagastatud rahasummasid.
48.Kohus leidis, et hageja ei olevat tõendanud kostjale laenulepingu täitmise pakkumist, seal hulgas sularahas, alates 2001. aasta detsembrist. Otsusest ei selgu, miks see asjaolu tähtsust omab ning mida kohus sellest järeldas. Vastav asjaolu ei oma kostja vastuvõtuviivituse seisukohalt tähtsust, kuna sellest ei saa järeldada kostja vastuvõtuviivituse lõppemist või muud sarnast. Kostja on kogu menetluse kestel kinnitanud, et ta keeldus sularahas täitmist vastu võtmast, et ta ei pidanudki enda
arvates seda vastu võtma ning sularahas täitmine oli mittekohane täitmine. Seega kinnitavad kostja poolt omaksvõetud asjaolud, et kostja oli vastuvõtuviivituses ka alates 2001. aasta detsembrist ning selle kinnituseks ei pea hageja esitama tõendeid selle kohta, et ta käis igakuiselt kuni praeguseni kostja pangakontoris kostjale sularahas täitmist pakkumas ja kostja keeldus selle vastu võtmisest. Seega on kohus jätnud tähelepanuta kostjapoolsed omaksvõtud ning andnud kostja kirjadele väära hinnangu. Samadel põhjustel on ebaõige kohtu järeldus, et kuna hageja ei asunud teatatud kontodele laenumakseid üle kandma, olevat hagejal puudunud tahe laenulepingut täita.
49.Kohus on põhjendamatult heitnud hagejale ette, et hageja ei ole teinud kostjale laenulepingus ettenähtud vormis ettepanekut lepingu muutmiseks. Esiteks võttis kostja 27.09.2001 vastu laenulepingu täitmise sularahas ning vastupidiselt kohtu seisukohale luges selle nõuetekohaseks täitmiseks. Seega olid pooled sellest hetkest üksmeelel, et lepingut saab täita ka sularahas ning mingit vajadust lepingu muutmiseks ei ole. Teiseks on kohus pannud hageja tarbijana põhjendamatult koormavasse olukorda võrreldes kostjaga, leides, et hageja pidi tegema ettepaneku lepingu muutmiseks, samas kui hoopis kostja krediidiasutusena leidis, et olemasolev leping ei võimalda tema arvates sularahas täitmist.
50.Kohus rikkus materiaalõiguse norme ja läks vastuollu olemasoleva kohtupraktikaga, kui leidis, et kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud 10.04.2002 nõude loovutamise leping kui lihtkirjalik leping notariaalselt tõestatud laenulepingust tuleneva nõude loovutamise kohta ei ole tühine. Riigikohus on selgelt öelnud, et nõude loovutamine on endise kreeditori ja uue kreeditori vaheline kokkulepe, mille vorm peab TsK § 221 kohaselt vastama vormile, milles tehti tehing, millest nõue tuleneb, ning vormi järgimata jätmisel on kokkulepe TsÜS § 93 lg 1 kohaselt tühine (lahend nr 3-2-1-3797).
51.Kohus jättis 10.04.2002 nõude loovutamise lepingu tühisuse üle otsustamisel arvestamata lepingupoolte käitumise. Nimetatud lepingu pooled kinnitasid 10.04.2002 nõude loovutamise lepingu notariaalselt tõestatud vormis 17.01.2005 nõude loovutamise kinnitamise kokkuleppega. Seadus tunneb vaid tühise tehingu kinnitamist (TsÜS § 84 lg 4), kehtivat tehingut ei ole vaja kinnitada. Seega pidasid ka lepingupooled lepingut tühiseks.
52.Kohtu arvates ei omavat nõude loovutamise kehtivuse hindamisel tähtsust asjaolu, kas eluasemelaenu leping hageja ja kostja vahel kehtis või oli lõppenud. Hageja väitis, et 10.04.2002 nõude loovutamise lepingu esemeks on märgitud rahaline nõue hageja vastu summas 1 879 500.39 krooni, kuid tulenevalt laenulepingu kehtivusest puudus kostjal hageja vastu 10.04.2002 seisuga selline nõue ning seega oli loovutuse esemeks nõue, mida ei ole olemas. Kostja oleks saanud loovutada vaid igakuiste osamaksete nõude.
53.10.04.2002 nõude loovutamise leping on tühine ning sellel puuduvad õiguslikud tagajärjed (TsK § 221, TsÜS § 93 lg 1). Seega antud lepingu sõlmimisega ei saanud õiguslikult midagi muutuda. Isegi kui nõude loovutamise leping oleks kehtiv, ei ole kostja sellega üle andnud laenulepingut tervikuna. Järelikult on lepingupooleks igal juhul kostja ning lepingu kehtivust saab tunnustada vaid lepingupoolte ehk hageja ja kostja vahel. Sellest tulenevalt on kostja laenulepingu kehtivuse tunnustamise nõude osas igal juhul õige kostja.
54.Kohus tuvastas õigesti, et laenulepingu p 17.2 järgi oli pangal õigus leping ennetähtaegselt lepingu p-s 17.1 nimetatud alustel lõpetada, kui pank on laenajale eelnevalt teatanud kirjalikult tähtaja vastavate puuduste kõrvaldamiseks ja laenaja ei ole teates märgitud tähtaja jooksul kõrvaldanud märgitud puudusi. Vastupidiselt kohtu
seisukohale ei andnud kostja 27.02.2002 kirjas hagejale mõistlikku tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kohus jättis tuvastamata hagejale antud tähtaja pikkuse, selleta ei ole võimalik hinnata tähtaja mõistlikkust. Kostja nõudis 27.02.2002 kirjas väidetavate puuduste kõrvaldamist hiljemalt 05.03.2002 ehk kirja kättesaamise päevale järgnevaks päevaks. Seega andis kostja hagejale puuduse kõrvaldamiseks aega ühe päeva, mis juba iseenesest välistab, et tegemist võiks olla mõistliku tähtajaga.
55.Vastupidiselt kohtu seisukohale ei pidanud hageja laenu tagasimaksed olema deponeeritud notari kontol. TsK § 181 lg 1 kohaselt on deponeerimine võlgniku õigus, mitte kohustus. Ka hageja 31.10.2001 deponeerimisavaldus, milles hageja avaldas soovi seadusest tulenevat deponeerimise õigust kasutada, ei kohustanud hagejat laenumakseid deponeerima. Hageja kasutas deponeerimise õigust 2001. aasta oktoobri ja novembri maksete puhul. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja nõudis 27.02.2002 kirjas puuduste kõrvaldamiseks 138 758.40 krooni tasumist, kuid hageja oli deponeerinud notari juures vaid 2001. aasta oktoobri ja novembri laenumaksed 56 910 krooni. Seega erinevalt kohtu seisukohast ei eeldanud kostja poolt teatatud puuduste kõrvaldamine üksnes notari kontol deponeeritud summade ülekandmist kostja kontole, vaid lisaks oleks hageja pidanud tasuma kostjale 81 848 40 krooni. Täiendava tähtaja andmise eesmärk on anda võlgnikule reaalne võimalus kohustus täita enne, kui tema suhtes rakendatakse sellist õiguskaitsevahendit nagu lepingu ennetähtaegne lõpetamine ehk kogu laenu ennetähtaegne tagasinõudmine. Eeltoodut arvesse võttes ei olnud mõistlik kostja poolt antud tähtaeg, seda ka juhul, kui kostja poolt nõutud summa oli või pidi olema deponeeritud notari kontol.
56.Kuna eeltoodu kohaselt puudus kostjal õigus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks 07.03.2002 ning leping ei lõppenud, ei ole mingit õiguslikku tähendust ega tagajärge kostja 26.03.2002 kirjal, milles ta teatas hagejale uuesti, et luges lepingu alates 07.03.2002 lõppenuks. Üksnes lepingu lõpetamisest teatamine olukorras, kus lepingu lõpetamiseks puudus õigus, ei lõpeta lepingut. Kohus leidis ebaõigesti, et nimetatud kirjast tulenevalt on pooltevaheline leping lõpetatud.
57.Kohus leidis ebaõigesti, et hageja ei tahtnud endale võetud laenukohustust täita. Kohus järeldas seda ekslikult asjaolust, et hageja ei deponeerinud laenumakseid pärast 2001. aasta novembrit. Esiteks ei olnud hageja kohustatud laenu tagasimakseid deponeerima, seega ei saa deponeerimata jätmist võlgnikule ette heita. Teiseks jättis kohus tähelepanuta suure hulga tõendeid ning neist nähtuvad olulised asjaolud. Nii jättis kohus tähelepanuta, et hageja täitis endale võetud laenukohustust ühegi probleemita vähemalt kahe aasta vältel, kuni tema arvelduskontod arestiti ning pärast seda käis hageja laenukohustust pangakontoris sularahas täitmas. Seejärel käis hageja laenukohustuse täitmiseks notari juures ning deponeeris makseid notari kontol. Hageja tasus ka maksetega hilinemisel vabatahtlikult viivist, kuigi vastuvõtuviivituse tõttu ei olnud ta selleks kohustatud. Hageja soovis täitmise kviitungi näol kindlust, et deponeeritud summade ülekandmisel kustutatakse tema laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hiljem käis hageja laenukohustust veelkord pangakontoris sularahas täitmas. Lugedes kohtumaterjalidest, et kostja olevat nõude hageja vastu loovutanud, pöördus hageja väidetava uue võlausaldaja poole palvega näidata ära konto number, kuhu hageja saaks teostada oma laenu tagasimakseid (2005. aasta augustis). Eeltoodud asjaolud kinnitavad, et hageja tahtis oma laenukohustust täita ning tegi selleks kõik mõistlikult võimaliku. Eelnimetatud olulised asjaolud kinnitavad kohtuotsuse ebaõigsust ka osas, milles kohus pidas hageja käitumisega vastuolus olevaks hageja positsiooni, et laenuleping on kehtiv ja kuulub täitmisele. Hageja ei ole oma käitumisega kunagi aktsepteerinud laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist. Asjaolu, et hageja ei vaidlustanud kohtus lepingu ennetähtaegset lõpetamist ning esitas käesoleva
hagi aastal 2006, ei saa kuidagi hagejale ette heita. Lepingu ennetähtaegset lõpetamist ei peagi vaidlustama, kuna selle ebaõigsusele on võimalik tugineda vastuväite esitamisega, millist õigust hageja ongi väidetava uue võlausaldaja poolt esitatud hagi vastu kasutanud. Kuivõrd kostja väitel on ta nõude loovutanud, tuli hageja vastav vastuväide lahendada uues lepingupoolte vahelises vaidluses, mida hageja käesolevaga taotlebki. Hagejal on õigus lähtuda oma õiguste kaitsel efektiivseima õiguskaitse põhimõttest. Kohus on seda põhjendamatult hagejale ette heitnud. Kohtu järeldustega jääb seostamatuks seisukoht, et kuna hageja ei teatanud kostjale kavatsusest igakuiseid makseid mitte deponeerida ega hakata makseid teostama mõnel muul viisil, ei pidanud kostja seda eeldama. Kohtuotsusest ei nähtu, mida kohus sellest järeldas. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, miks pidanuks hageja kostja vastuvõtu viivituse korral maksete edasisest mittedeponeerimisest kostjat teavitama või milline oli see muu viis maksete teostamiseks, mida kohus silmas pidas, arvestades, et kostja keeldus sularahas täitmise vastuvõtmisest ning hageja arvelduskontod olid arestitud. Vastustaja seisukoht
58.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Edasine menetlus
59.Määrusega 21.10.2010 kõrvaldas apellatsioonikohus poolte taotlusel ja kolmanda isiku nõusolekul menetlusest iseseisva nõudeta kolmanda isiku. Määrus on jõustunud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
60.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaal- ja menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ja hagi osaliselt rahuldada. Tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel võtab kohus arvesse ka Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsuses tsiviilasjas nr 2-2/1540/2003 29.12.2003 kohtu poolt tehtud järeldused niivõrd, kuivõrd käesolevas asjas esitatud tõendid ja poolte poolt esile toodud faktilised asjaolud ei anna alust teistsugusteks järeldusteks. Viidatud tsiviilasjas menetleti hageja venna O. S. hagi sarnastes nõuetes sama laenuandja vastu sarnastel asjaoludel. Kuigi tegemist on iseseisvate tsiviilasjadega, ei näe kolleegium vajadust muuta jõustunud kohtupraktikat samade tõendite alusel samade faktiliste olukordade tõlgendamisel.
61.Esmalt hageja nõudest tunnustada kostja vastuvõtuviivituses olevaks pooltevahelise 27.10.1999 laenulepingu täitmisel. Hagiavalduse kohaselt on hageja seisukohal, et kostja oli vastuvõtuviivituses alates 27.10.2001, kui keeldus hagejalt vastu võtmast graafikujärgset laenumakset sularahas ja nõudis lepingu täitmist kohtumääruse alusel arestitud konto nr XXXXXXXXXXXXXX kaudu.
62.Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et asjaolu, et kostja tegelik käitumine 27.09.2001 (sularahas laenumakse vastuvõtmine hagejalt; maksekorraldus t I kd lk 14) tõendab, et laenuandja aktsepteeris kohase täitmisena laenusaaja poolt ka sularahas teostatud tagasimakset. Kuigi käesolevas menetluses on kostja esindaja seda asjaolu eitanud, nähtub nimetatu kostja 05.11.2001 teatise (t I kd lk 15) sisust, milles teatatakse võlgnevusest seisuga 05.11.2001 summas 29 299.51 krooni, millest põhiosa moodustas 10 599.98 krooni, intressid 18 295 krooni ja viivised 404.53 krooni. Vastavalt laenulepingu p-le 8 oli igakuiseks tagastatavaks laenu põhiosa suuruseks 10 600 krooni. Seega ilmselgelt luges kostja võlgnevuseks vaid ühe kuu tasumata rahasumma, seega 27.10.2001 graafikujärgselt tasumisele kuulunud rahasumma. Kui
võlgnevuse hulka oleks arvatud ka 27.09.2001 tasumisele kuulunud rahasumma, oleks võlgnevuse põhiosa pidanud olema vähemalt 21 199.96 krooni. Sama asjaolu nähtub ka kostja teatisest 19.11.2001 (t I kd lk 18), milles oli näidatud seisuga 29.10.2001 võlgnevus põhiosas ja intressi osas samuti vaid ühe kuu maksete suuruses.
63.Hageja väide selle kohta, et ta ka tegelikult pakkus 2001. aasta oktoobrikuu lõpus taas sularahas täitmist, on usutav järgmiste tõendite kogumi koosmõjus: 1) 31.10.2001 hageja esindaja avaldus notarile deponeerimise kohta (t I kd lk 16), millest nähtub, et soovitakse deponeerida nimelt vaidlusaluse lepingu täitmiseks; 2) maksekorraldus samast kuupäevast (t I kd lk 19); 3) hageja kiri pangale 09.11.2001 (t I kd lk 17) selle kohta, on deponeeritud ja seda põhjusel, et puudub võimalus täita, kuna pank ei ole teatanud konto numbrit; 4) tunnistaja O. S. ütlused (t II kd lk 410), milles ta kinnitab paaril-kolmel korral pangas sularahas tasumist, samuti, et ühel korral raha vastu ei võetud, keelduti ja öeldi, et eraisikute laenusid enam sularahas maksta ei saa. Kostja ei ole toonud esile ühtki mõistlikku ega usutavat põhjendust, miks hageja deponeeris oktoobris ja novembris lepingujärgsed maksed, kui temalt tõepoolest oleks sularahas makseid ka edaspidi pangakontorites vastu võetud.
64.Asjaolu, et hagejal oli võimalik laenulepingut sõltumata lepingu p-s 10.1 kokkulepitud arvelduskontode arestimisest ja laenulepingu vastavas punktis kokkulepitud vormis (ÜT p 20.1) mittemuutmisest siiski täita ka muu konto kaudu, näitab asjaolu, et kirjaga 11.12.2001 (t I kd lk 62) teatas kostja notarile uue arvelduskonto numbri (nr 10002036573007), millele võis notar kanda temale hagejalt ja viimase vennalt laekunud ning laekuvaid igakuiseid rahasummasid. Sama konto numbrit kordas kostja ka teatistes 15.01.2002 ja 27.02.2002 (t I kd lk 64, 65). Viimane nimetatud teatistest oli väljastatud ka hagejale.
65.TsK § 232 lg 1 kohaselt loeti kreeditor viivitanuks, kui ta keeldus võlgniku poolt pakutud nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest või ei teinud tegusid, mille teostamiseni võlgnik ei saanud oma kohustust täita. Tsiviilasjas puuduvad tõendid selle kohta, et oktoobri- ja novembrikuus 2001 oleks kostja teatanud hagejale uue arveldusarve numbri, kuhu oleks olnud võimalik laenumakseid igakuiselt üle kanda või oleks nõus olnud sularahas makseid vastu võtma. Nii 05.11.2001 kui 19.11.2001 teadetes kordas kostja laenulepingus nimetatud ja alates 17.09.2001 arestitud arveldusarve numbrit. Seega nimetatud perioodil oli kostja vastuvõtuviivituses.
66.Ka puuduvad tsiviilasjas veenvad tõendid selle kohta, et hageja oleks enne kostja 27.02.2002 (t I kd lk 65) kirja saamist olnud teadlik kostja poolt notarile 11.12.2001 ja 15.01.2002 teadetes teada antud uuest arveldusarve numbrist. Notar on küll kirjas kostja esindajale 10.05.2007 (t I kd lk 146) väitnud, et „kindlasti sai A. S. ́a teavitatud Eesti Ühispanga poolt teatatud pangakonto numbritest...“, kuid tsiviilasjas esitatud muud tõendid seda teavet ei kinnita. Hageja seda asjaolu omaks ei võtnud.
67.Tsiviilasjas on tõendatud, et kostja 27.02.2002 kiri oli väljastatud tähtkirjana ka hagejale (t I kd lk 66). Nimetatud kiri tuleb kooskõlas pooltevahelise lepingu p-ga 19.2b) lugeda hagejale kätteantuks 3 kalendripäeva möödudes, seega 04.03.2002 (kiri postitati 28.02.2002). Seega nimetatud kuupäeval lõppes ka kostjapoolne viivitus. Hageja ei ole tõendanud, et ta mõistliku aja jooksul peale kirja saamist oleks kostja poolt näidatud kontole laenumakseid püüdnud üle kanda ja lepingut kohaselt täita. Sularahas laenulepingus näidatud kontodele nr 195700 ja nr 120100 29.01.2003 ülekannete tegemise tahet (t I kd lk 23) selliseks kohaseks ja heas usu toimunud täitmiseks lugeda ei saa, sest viivituse lõppemisest oli selleks ajaks möödunud 11 kuud ja hageja ei püüdnud lepingut täita ülekande tegemisega kostja poolt 27.02.2002 teatatud arvelduskontole.
68.TsK § 181 lg 1 kohaselt oli võlgnikul kreeditori viivituse korral õigus ülekandmisele kuuluv raha deponeerida notari juures, kes teatas sellest kreeditorile. Asjaolu, et kostja tegelikkuses möönis vastuvõtuviivituses olekut, on tõendatud kostja 27.02.2002 kirjaga, milles kostja selgitas, et käsitleb laenulepingu rikkumisena olukorda, kui laenumaksed ei laeku kirjas näidatud arveldusarvele hiljemalt 04.03.2002. Seega luges kostja deponeerimist iseenesest kohaseks täitmiseks ehk siis seeläbi end tõepoolest viivituses olnuks.
69.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles osas, et kostjat ei saa lugeda vastuvõtuviivituses olnuks põhjusel, et ta keeldus TsK § 233 lg-s 2 sätestatud kviitungi väljastamisest. 28.01.2002 ja 05.03.2002 kirjades (samas lk 21, 22) ei nõudnud laenusaaja mitte täitmise kviitungit TsK § 233 lg 2 mõttes, vaid seda, et notar küsiks kreeditorilt kinnitust, et kui ta rahasummad üle kannab, siis laenusaaja arvestab saadu laenulepingujärgsete kohustuste kohaseks täitmiseks. Tegelikkuses vastavalt tol ajal kehtinud TsK § 181 lg-le 2 kuulusid deponeeritud rahasummad notarile ülekandmise hetkest kreeditorile ja deponeerimine loeti kohustise täitmiseks. Seega mingisugune täiendav kinnitus õiguslikult tähtsust ei omanud.
70.27.02.2002 kirjaga teatas laenuandja laenusaajale, et kui lepingujärgsed maksed ei laeku panga poolt näidatud arveldusarvele hiljemalt 05.03.2002, loetakse leping alates 07.03.2002 ennetähtaegselt lõppenuks. Pooltevahelise lepingu p 17.1b) kohaselt oli pangal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, see tähendab lugeda tagastamata laenu tagastamise, intressi tasumise ja lepingust tulenevate muude kohustuste täitmise tähtajad saabunuks ja nõuda laenajalt nimetatud kohustuste täitmist panga poolt antud mõistliku tähtaja jooksul muu hulgas juhul, kui laenaja ei täida tähtpäevaks laenu tagastamise ja/või intressi ja/või muu lepingus toodud summa tasumise kohustust. Lepingu p 17.2 kohaselt oli pangal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, kui ta teatas laenajale eelnevalt kirjalikult tähtaja vastavate puuduste kõrvaldamiseks ja laenaja puudusi teates märgitud tähtajaks ei kõrvaldanud.
71.Käesolevas asjas leidis eelnevalt tõendamist, et kostja laenuandjana oli perioodil 01.11.2001 kuni 04.03.2002 vastuvõtuviivituses seeläbi, et ei loonud vajalikke tingimusi täitmise vastuvõtmiseks (ei võtnud vastu makseid sularahas ega teatanud uut arveldusarve numbrit, kuhu hageja ise oleks saanud igakuised maksed tasuda), misläbi oli hagejal laenulepingu täitmine võimatu. Maksete deponeerimine notar juures oli vastavalt TsK §-le 181 võlgniku õigus, mitte kohustus. Seega ei oma käesolevas asjas tähtsust, et perioodil detsembrist 2001 kuni veebruarini 2002 ei olnud hageja notarile täiendavaid rahasummasid üle kandnud. Sellises olukorras ei olnud kostjal õigust lugeda perioodil 01.11.2001 kuni 04.03.2002 laekumata makseid laenulepingu rikkumiseks. 27.02.2002 kirjaga antud maksetähtaeg 05.03.2002 (seega tegelikult vaid 1 kalendripäev, arvestades teate kätteandmist) ei olnud ilmselt mõistlikuks tähtajaks lepingu p-de 17.1 ja 17.2 mõttes. Eeltoodust tulenevalt on seega tõendatud, et kostja ei järginud lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel lepingus kokkulepitud korda ja seisuga 07.03.2002 pooltevaheline laenuleping kostja 27.02.2002 kirja alusel ennetähtaegselt ei lõppenud. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid ka selle hilisema ennetähtaegse lõpetamise kohta.
72.Kolleegium on seisukohal, et nõude loovutamine 10.04.2002 (leping t I kd lk 52-53) ja selle tehingu kehtivusega seonduvad võimalikud probleemid väljuvad käesoleva hagi piiridest. Käesolevas asjas on hagetud kostja vastuvõtuviivituses oleku tuvastamist ja kostja poolt väidetavalt 07.03.2002 toimunud lepingu lõpetamise kehtetuse tuvastamist. 10.04.2002 tehingu kehtetuse tuvastamist hagetud ei ole. Eelpool leidis tuvastamist, et kostja oli pooltevahelises suhtes vastuvõtuviivituses kuni 04.03.2002. Seega lõppes vastuvõtuviivitus enne väidetavat nõude loovutamist. Ka lepingu
ülesütlemise avalduse kehtivusele hinnangu andmist nõude loovutamine ei takista, sest tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et 10.04.2002 tehingu poolte tahteks oleks olnud vaidlusaluse laenulepingu üleandmine. Vastavalt TsK § 216 mõttele läks nõude loovutamisel nõue üle uuele kreeditorile sellises seisukorras, nagu ta oli nõude loovutamise lepingu sõlmimise hetkel.
73.Nii maakohtus kantud kui apellatsioonimenetluse kulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel võrdelist hagi rahuldatud osaga. Kuna hageja esimene nõue kuulub rahuldamisele osaliselt (vastuvõtuviivitus lõppes 04.03.2002) ja teine nõue täies ulatuses, siis leiab kolleegium, et mõistlikuks ja õiglaseks proportsiooniks on 15% vs 85%. Seega jäävad hageja menetluskulud 85% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 15% ulatuses hageja kanda.
Ande Tänav
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.