Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-107-10 Tartu, 29. november 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa G. Bi hagi I. Bi vastu abielu lahutamiseks, ühisvara jagamiseks ja laste elukoha määramiseks Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 210-5647 G. Bi määruskaebus Hageja G. B (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut Kostja I. B (isikukood xxxxxxxxxxx) 25. oktoober 2010. a
1.Tühistada Harju Maakohtu 16. aprilli 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-5647. Saata asi Harju Maakohtule abielulahutuse hagi läbivaatamise jätkamiseks ning ühisvara jagamise ja laste elukoha (hooldusõiguse) määramise nõude menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Tagastada G. B määruskaebuselt 17. juunil 2010 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni OÜ Sikuti Advokaadibüroo arvelduskontole nr 221010354295 (Swedbank).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
G. B (hageja) esitas 4. veebruaril 2010 Harju Maakohtule I. B (kostja) vastu hagi, milles palus lahutada poolte abielu. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled abielu 28. mail 1988, mille kohta on Tallinna Perekonnaseisuametis koostatud abieluakt nr 1104. Poolte abielust on sündinud kaks last. Poolte abielu on purunenud, abielulised suhted lõppenud ja kostja avaldas hagejale kirjalikult esindaja vahendusel, et ei soovi abielusuhteid taastada.
2.Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks hagi määrusega menetlusse võtnud, kuid
22.veebruaril 2010 teatas maakohus pooltele, et asja arutamine toimub 21. aprillil 2010 kl 13.30, ning saatis pooltele ka kohtukutse. Maakohus palus kostjal teatada, kas ta on nõus asja arutama ilma tema osavõtuta, ning esitada kohtule kirjalik seisukoht abielu lahutamise kohta.
3.Kostja teatas 25. veebruaril 2010, et ei soovi poolte abielu Eesti kohtus lahutada ning palus tühistada kohtuistungi aja, sest abielulahutuse menetlust on juba Ameerika Ühendriikide kohtus alustatud. Kostja alustas enne hagejat abielu lahutamise protsessi Ameerika Ühendriikides New Jerseys, millest kostja teavitas 3. detsembril 2009 ka hagejat. Kostja esitas New Jersey kohtule
3.veebruaril 2010 abielu lahutamise avalduse, mis jõudis kohtusse 5. veebruaril 2010. Nende asjaolude tõendamiseks esitas kostja ka vastavad dokumendid. Samuti juhtis kostja tähelepanu, et lisaks abielu lahutamisele peavad pooled lahendama ka laste
hooldusõiguse ja abieluvara küsimused, mida oleks Eestis väga raske teha, kuna pooled elavad üle 17 aasta Ameerika Ühendriikides, nende lapsed on seal sündinud ning nad mõlemad on Ameerika Ühendriikide kodanikud.
4.Hageja esitas 26. märtsil 2010 hagiavalduse täienduse, milles palus lisaks abielu lahutamisele jagada ka poolte ühisvara, sh Ameerika Ühendriikides New Jerseys asuva hoonestatud kinnistu ja selle ostmiseks võetud laenukohustuse, Ameerika Ühendriikide pankades asuvad hoiused ja investeeringud ning Eesti pankades arvelduskontodel oleva raha. Eestis asuv kinnistu ja korteriomand on hageja lahusvara. Ühtlasi palus hageja jätta poolte ühiste laste elukohaks hageja elukoha Ameerika Ühendriikides.
5.Harju Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 4 alusel 16. aprilli 2010. a määrusega hagi abielu lahutamise osas läbi vaatamata ning keeldus ühisvara jagamise ja laste elukoha määramise hagi menetlusse võtmast (viitamata TsMS §-s 371 sätestatud konkreetsele alusele). Maakohus tugines määrust tehes TsMS § 79 lg-le 1, § 86 lg-le 1 ja § 102 lg-le 3 ning leidis, et asjas väljatoodud asjaoludel ei ole otstarbekas lahendada hageja esitatud nõudeid Eesti kohtus. Poolte ja nende laste elukoht on Ameerika Ühendriikides. Poolte väidetav ühisvara asub samuti Ameerika Ühendriikides. Lisaks on Ameerika Ühendriikide kohtus menetluses samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel.
6.Hageja esitas 29. aprillil 2010 määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest maakohus jättis põhjendamatult abielulahutuse hagi läbi vaatamata ja keeldus põhjendamatult ühisvara jagamise ja laste elukoha määramise hagi menetlusse võtmast, kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete järgi oli Eesti kohus pädev asja lahendama.
7.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. juuni 2010. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib Eesti kohtus abieluasja TsMS § 102 lg 2 p 1 järgi lahendada, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal. Seega annab seadus üksnes võimaluse lahendada abieluasi Eesti kohtus, kui vähemalt üks pool on Eesti Vabariigi kodanik, kuid see ei ole kohustuslik. Praeguses asjas on mõlemad pooled samal ajal ka Ameerika Ühendriikide kodanikud ja nende ühine alaline elukoht on Ameerika Ühendriikides. Eksitav on hageja väide, et tema alaline elukoht on ka Eestis, kuna ta palub kohtul määrata, et lapsed jääksid elama tema juurde poolte ühises kodus Ameerika Ühendriikides. Mõlemad pooled soovivad koos abielulahutusega jagada ka poolte ühisvara ja määrata vanema õigused nende ühiste alaealiste laste suhtes. Kostja on samad nõuded esitanud Ameerika Ühendriikide kohtule New Jerseys. Seega ei ole otstarbekas lahendada Eesti kohtus eraldi abielulahutuse asja, kuigi hageja väitel võeti tema hagi Eesti kohtus menetlusse enne kostja nõuet. Kinnisasi, mille jagamist hageja soovib, asub samuti Ameerika Ühendriikides. Eestis asuvate
kinnisasjade kohta märkis hageja, et need ei kuulu poolte ühisvara hulka, kuna omandati enne abielu sõlmimist. Vanema õigused alaealiste laste suhtes, kes on sünnist saati elanud Ameerika Ühendriikides, tuleb TsMS § 116 lg 1 ja TsMS § 110 järgi määrata laste elukoha järgsel kohtul.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas määruskaebuse Riigikohtule, milles palus alama astme kohtute määrused tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5, kui ei võtnud seisukohta hageja väite kohta, et hageja nõuded tuleb lahendada Eesti kohtus, kuna abikaasade varasuhetele kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 58 järgi Eesti õigust. Ringkonnakohus märkis vääralt, et samade nõuetega hagi on ka Ameerika Ühendriikide kohtus menetluses. Kostja esitas küll Ameerika Ühendriikide kohtule 5. veebruaril 2010 hagi, kuid siiani see menetluses ei ole. Samuti leidis ringkonnakohus vääralt, et kuna Ameerika Ühendriikide kohus juba arutab samu nõudeid, siis ei ole otstarbekas arutada Eesti kohtus eraldi abielulahutuse asja. Kohus ei saa keelduda asja menetlemisest üksnes põhjusel, et menetlemine ei ole otstarbekas. Sellega rikkus kohus hageja põhiseaduslikku õigust (põhiseaduse § 15) pöörduda nõudega kohtusse. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et osa poolte ühisvara (pangakontodel asuv raha) asub Eestis.
10.Kostja ei ole määruskaebusele nõuetekohaselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule abielulahutuse hagi läbivaatamise jätkamiseks ning ühisvara jagamise haginõude ja laste elukoha (hooldusõiguse) määramise nõude menetlusse võtmise otsustamiseks.
12.Asjas vaieldakse selle üle, kas Eesti kohus saab lahendada hagis esitatud abielu lahutamise nõude ning hagi täienduses lisatud abikaasade ühisvara jagamise ja abikaasade ühiste laste elukoha määramise (hooldusõiguse määramise) nõude või puudub Eesti kohtul rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädevus selles asjas õigust mõista.
13.Kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Seega tuleb kohtul avaldust saades kontrollida nii seda, kas Eesti kohus on rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma, kui ka seda, kas just see Eesti kohus, kuhu avaldus esitati, on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev asja lahendama (vt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15). Asi allub TsMS § 70 lg 2 järgi üldjuhul Eesti kohtule, kui pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt võib Eesti kohus selle lahendada, kui seadusest või
välislepingust ei tulene teisiti. Eesti Vabariik ja Ameerika Ühendriigid ei ole koos ühegi välislepingu osalised, kelle suhtes kehtiks välislepingus abielu lahutamise, abikaasade ühisvara jagamise või abikaasade ühiste laste hooldusõiguse määramise nõuete kohtualluvuse sätted. Seega tuleb Eesti kohtul kontrollida asjas esitatud nõuete rahvusvahelist kohtualluvust tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel.
14.Abieluasja, sh abielu lahutamise ja abikaasade varalisest vahekorrast tuleneva nõude kohtualluvus on sätestatud TsMS §-s 102. Rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides saab kohus lähtuda TsMS § 102 lg-st 2, mille järgi võib Eesti kohus abieluasja lahendada, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal või mõlema abikaasa elukoht on Eestis või ühe abikaasa elukoht on Eestis, välja arvatud juhul, kui tehtavat otsust ei tunnustataks ilmselt üheski riigis, mille kodanikud abikaasad on. Maakohus jättis hageja nõuete rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides põhjendamatult viimati nimetatud sätte arvestamata. Ringkonnakohus leidis õigesti, et Eesti kohus võib TsMS § 102 lg 2 p 1 järgi lahendada abieluasja, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal. Samas asus ringkonnakohus TsMS § 102 lg-t 2 tõlgendades väärale seisukohale, et selle sätte järgi on Eesti kohtul küll võimalus vaadata abieluasi ise läbi, kuid see ei ole kohustuslik. Kolleegium sellise arusaamaga ei nõustu. Kuna kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus, siis tuleb ka TsMS § 102 lg-s 2 sätestatut tõlgendada koosmõjus isiku kohtusse pöördumise õigusega. Sellest tulenevalt on TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemise korral isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust reguleerivad sätted või kokkulepped, ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja lahendama ega saa keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel. Sõna "võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. Eeltoodu kohaselt oli hagejal õigus esitada Eesti kohtule nii abielu lahutamise kui ka abikaasade varasuhtest tulenevaid nõudeid. Lisaks abieluasjade rahvusvahelisele kohtualluvusele on TsMS §-s 102 sätestatud erisäte ka abieluasjade riigisisese kohtualluvuse kohta. Eesti kohtus lahendatavas abieluasjas esitatakse TsMS § 102 lg 3 järgi hagi abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja elukoha järgi ning kui kostja elukoht ei ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi, ühise alaealise lapse puudumisel hageja elukoha järgi. Kui asi allub Eesti kohtule, kuid ei ole võimalik kindlaks määrata, millisele Eesti kohtule, lahendab TsMS § 72 lg 2 esimese lause järgi asja Harju Maakohus. Ülalnimetatut arvestades esitas kostja hagis esitatud asjaolude õigsust eeldades õigesti abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevad nõuded Harju Maakohtule.
15.Vastuseks määruskaebusele juhib kolleegium tähelepanu, et abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul,
millises riigis asub abikaasade vara. Iseenesest on õige määruskaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ei võtnud seisukohta hageja väite kohta, et hageja nõuded tuleb lahendada Eesti kohtus, kuna abikaasade varasuhetele kohaldatakse Eesti õigust, kuid viidatud rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit. Kolleegiumi arvates ei sõltu abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Iseenesest võib olla õige hageja väide, et rahvusvahelise eraõiguse seaduse sätete järgi tuleb poolte varasuhtele kohaldada Eesti õigust, kuid õige ei ole see, et viidatud sätetel on tähtsust rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemisel. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 lg-s 2 sätestatud tingimused. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus on Eesti õiguses sätestatud REÕS §s 58.
16.Lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise nõude kohtualluvus on sätestatud TsMS § 110 lg-s 1 ja § 116 lg-s 1 nende koostoimes. TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi on lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise asjad hagita perekonnaasjad. Üldjuhul kohaldatakse hagita perekonnaasjadele TsMS § 116 lg 1 järgi TsMS §s 110 sätestatut, kui seadusest või asja olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 110 sätestab eestkosteasjade kohtualluvuse. TsMS § 110 lg 1 teise lause järgi võib Eesti kohus lahendada eestkosteasja, kui eestkostet vajav isik või eestkostetav on Eesti Vabariigi kodanik või kui tema elukoht on Eestis, samuti kui eestkostet vajav isik või eestkostetav vajab muul põhjusel Eesti kohtu kaitset, mh kui Eestis asub tema vara. Maakohus tuvastas, et laste elukoht on Ameerika Ühendriikides, kuid ei viidanud laste elukoha määramise nõuet menetlusse võtmata jättes ühelegi rahvusvahelist kohtualluvust reguleerivale sättele. Ringkonnakohus viitas laste elukoha määramise nõude rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides õigesti TsMS § 116 lg-le 1 ja §-le 110, kuid asus põhjendamatult seisukohale, et viidatud sätete järgi määrab vanema õigused lapse suhtes (hooldusõiguse) igal juhul lapse elukoha järgne kohus. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab TsMS § 116 lg-t 1 ja § 110 lg-t 1 koosmõjus tõlgendades, et Eesti kohus võib lahendada lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise asja, kui laps, kelle suhtes hooldusõigust määrata soovitakse, on Eesti Vabariigi kodanik või kui selle lapse elukoht on Eestis, samuti kui laps vajab muul põhjusel Eesti kohtu kaitset. Asja materjalidest ei nähtu, et alama astme kohtud oleksid rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides selgitanud välja kõik olulised asjaolud. Kuigi laste elukoht ei ole alama astme kohtute tuvastatu kohaselt Eestis, võib Eesti kohus lahendada lapse elukoha (hooldusõiguse) määramise asja eelkõige ka siis, kui laps on Eesti Vabariigi kodanik. Kolleegium märgib, et ka TsMS § 110 lg-s 1 sätestatud asjaolude esinemise korral on isikul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse ning kui isik on seda teinud, peab kohus asja lahendama ega saa keelduda asja menetlemisest otstarbekuse kaalutlustel.
Lisaks lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise rahvusvahelisele kohtualluvusele on TsMS § 110 lg-s 3 TsMS § 116 lg 1 kaudu sätestatud ka lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) määramise riigisisene kohtualluvus. TsMS § 110 lg 3 järgi lahendab eestkosteasja üldjuhul eestkostet vajava isiku elukoha järgne kohus. Kui eestkostet vajaval isikul ei ole Eestis elukohta või kui seda ei ole võimalik kindlaks teha, võib TsMS § 110 lg 6 järgi asja lahendada kohus, kelle tööpiirkonnas isik või tema vara kaitset vajab, või Harju Maakohus. Viidatud sätetest tuleneb, et kui Eesti kohus võib ülalviidatud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi lapse suhtes vanema õiguste (hooldusõiguse) asja lahendada, määratakse riigisisene kohtualluvus kindlaks üldjuhul lapse elukoha järgi ning kui lapse elukoht ei ole Eestis või seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis võib igal juhul lapse suhtes vanema õiguse (hooldusõiguse) määramise asja lahendada Harju Maakohus. Ülaltoodut arvestades tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas Eesti kohus saab poolte ühiste laste elukoha (hooldusõiguse) määramise nõude lahendada.
17.Kolleegium leiab, et kui Eesti kohus võib talle esitatud nõudeid lahendada, ei saa ta keelduda esitatud nõuete lahendamisest põhjusel, et üks pooltest on samad nõuded esitanud ka mõne teise riigi kohtule. See asjaolu võib anda alust asja menetlus TsMS § 78 järgi peatada, kuid mitte nõuete menetlemisest keelduda. Kui samade poolte vaheline sama sisuga hagi on enne Eesti kohtusse esitamist võetud kohtualluvuse järgi pädeva välisriigi kohtu menetlusse, võtab Eesti kohus TsMS § 78 lg 1 järgi hagi menetlusse, kui muud menetlusse võtmise tingimused on täidetud, kuid peatab menetluse, kui võib eeldada, et välisriigi kohus teeb lahendi mõistliku aja jooksul ja seda lahendit Eesti Vabariigis tunnustatakse. Viidatud sätet arvestades leidis maakohus vääralt, et haginõue tuleb jätta läbi vaatamata ja ühisvara jagamise ning laste elukoha (hooldusõiguse) määramise nõue menetlusse võtmata mh põhjusel, et Ameerika Ühendriikide kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Iseenesest on õige, et Eesti kohus ei võta hagiavaldust TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi menetlusse või jätab TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi hagi läbi vaatamata, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel, kuid viidatud sätted käivad üksnes riigisiseste menetluste kohta ja neil ei ole tähendust rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel, mille kohta on sätestatud eraldi regulatsioon TsMS §-s 78. Hageja esitas maakohtule abielu lahutamise nõude 4. veebruaril 2010 ning ühisvara jagamise ja laste elukoha (hooldusõiguse) määramise nõude 29. märtsil 2010. Kostja palus Eesti kohtul jätta hagi menetlemata, sest ta on alustanud abielulahutuse menetlust juba Ameerika Ühendriikide kohtus. Kostja väitel esitas ta Ameerika Ühendriikide kohtule avalduse 3. veebruaril 2010 ja kohus sai selle kätte 5. veebruaril 2010, mida kinnitab ka maakohtule tõendina esitatud hagiavaldus (tl 51-57; hagiavalduse tõlke lehed (tl 23-31) köidetud maakohtu menetluses vales järjestuses ja segamini kohtukutse tõlkega, kuid ringkonnakohtu menetluses õiges järjekorras (tl 83-88)). Ameerika Ühendriikide kohtukutse kannab 31. märtsi 2010. a kuupäeva. Maakohus pidi hageja nõudeid menetlusse võttes selgitama, kas hageja esitas nii abielu lahutuse kui ka ühisvara jagamise ja laste elukoha (hooldusõiguse) määramise nõuded Eesti kohtule enne või
pärast seda, kui samad nõuded olid võetud Ameerika Ühendriikide kohtu menetlusse. Seejuures tuleb Eesti kohtule esitatud hagi esitamise ajaks lugeda nii TsMS § 78 lg 11 kui ka § 362 lg 1 järgi hagi kohtusse jõudmise aega tingimusel, et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Välisriigi kohtu menetlusse loetakse asi TsMS § 78 lg 2 järgi võetuks siis, kui välisriigi kohus on hagi suhtes teinud esimese menetlustoimingu. Kui samad nõuded saab lugeda Ameerika Ühendriikide kohtus menetluses olnuks enne seda, kui hageja esitas oma nõuded, tuleb maakohtul kaaluda, kas TsMS § 78 lg 1 järgi on alust asja menetlus peatada.
18.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale määruskaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon OÜ-le Sikuti Advokaadibüroo. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.