Tartu Ringkonnakohus
Tsiviilasja number
2-19-112471
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. juuni 2020, Tartu
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Osaühingu LEMMARIX hagi Toomas Kallase vastu 5000 euro ja intressi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Taru Maakohtu 3. aprilli 2020. a otsus Toomas Kallase apellatsioonkaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised ja nende esindajad
6320 eurot Hageja (vastustaja): osaühing LEMMARIX (registrikood 10323282), esindaja vandeadvokaadi abi Ivo Kütt Kostja (apellant): Toomas Kallas (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Elina Madal
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Jätta Tartu Maakohtu 3. aprilli 2020. a otsus muutmata.
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Keelduda kostja poolt 15. juunil 2020 esitatud dokumentaalse tõendi (AS-i SEB Pank 13. juuni 2020. a vastuse) vastuvõtmisest. 1(11)
Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja, Toomas Kallase kanda.
Rahuldada Osaühingu LEMMARIX taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.
Määrata Toomas Kallase poolt Osaühingule LEMMARIX hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Toomas Kallaselt Osaühingu LEMMARIX kasuks välja 300 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
märtsil 2019. Hageja saatis 21. novembril 2018 kostjale e-kirja, milles teatas laenu lõplikuks tagastamisajaks 31. märtsi 2019. Samale e-kirjale oli manusena lisatud laenulepingu muudatus. Vaatamata korduvatele lubadustele, ei ole kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. 2019. a märtsi lõpuks oli selge, et kostja ei kavatsegi laenu tagastada. Hageja on arvestanud intressi laenu alates andmisest 9. märtsil 2016 kuni 31. märtsini 2019 (s.o viimane kostjale antud laenu tagastamise tähtaeg) kokku 1320 eurot.
Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
3(11)
Lisaks ei ole kostja hinnangul eluliselt usutav, et hageja viivitas enne arvete esitamist täpselt ühe aasta. Nimetatu tõendab, et tegelikult laenulepingut hageja väidetud kujul ei sõlmitud. Isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, võib lepingut muuta või lõpetada VÕS § 13 lg-s 1 sätestatud tingimustel. Kostjaga aga VÕS § 13 lg-s 1 sätestatud tingimustel kokkulepet sõlmitud ei olnud.
Tartu Maakohus jättis 25. oktoobri 2019. a määrusega kostja taotlused hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks ja hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ning jätkas asjas menetlust.
Maakohus leidis, et kostja elukoht on Eestis XXX linnas (aadressil XXXXXXX). Seda kinnitavad nii rahvastikuregistri kanded kui ka kostja enda menetlusdokumentides (17. juunil 2019. a maksekäsu kiirmenetluse vastuväites ja 21. juuli 2019. a määruskaebuses) esitatud andmed. Seega allub hagi nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste kohtuvalluvuse reeglite järgi Tartu Maakohtule. Kohus märkis, et käesoleval juhul on Eesti kohus ainus kohus, mille alluvust välistada ei saa. Kõigi teiste riikide kohtute puhul tuleks õiget kohtualluvust just selles riigis asuda tõendama.
Tartu Maakohus rahuldas 3. aprilli 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5000 eurot ja laenuintressi 1320 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 1890 eurot.
Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus luges dokumentaalsete tõendite ja hageja seadusliku esindaja M. Matsoni vande all andud seletuse põhjal tõendatuks, et hageja kontolt 9. märtsil 2016 kostjale üle kantud rahasumma 5000 eurot on kantud laenuna, st võlasuhte alusel, mille järgi on raha saajal ehk laenusaajal kohustus sama rahasumma tagasi maksta. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad hageja seadusliku esindaja seletusi laenulepingu sõlmimise kohta ja hagis esitatud väiteid selle kohta, et kostja ei maksnud aastase tähtaja lõpus laenu tagasi ja hageja esitas intressiarve. Kostja poolt esitatud versioon laenu andmise kohta temalt M. Matsonile ei olnud kohtu hinnangul piisavalt tõendatud ega ka eluliselt usutav. Siiski leidis kohus, et pooltel puudus kokkulepe laenu tagastamise tähtaja osas ning laenuleping oli sõlmitud määramata tähtajaks. Laenuleping on üles öeldud VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud korras. Laenulepingu ülesütlemisest teatas hageja kostjale 21. novembril 4(11)
2018 saadetud kirjas, milles määras laenu lõpliku tagastamistähtaja, s.o 31. märts 2019. See laenulepinguga seotud tahteavaldus on hageja poolt saajale (kostjale) mõistlikul viisil edastatud ning saaja mõjusfääri saabunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2). Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, millal kostja tahteavaldusega tutvus. Kostja ei ole laenulepingut täitnud ning ei ole tasunud ka intressi (v.a 17. aprillil 2017). Hageja on teatanud kostjale laenu lõpliku tagastamistähtaja e-posti teel. Seega ei esine ülesütlemist välistavaid asjaolusid ning leping on kehtivalt üles öeldud. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi ning mõistis hageja kasuks välja põhinõude 5000 eurot. Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Pooled on kokku leppinud intressi 1% kuus (12% aastas). Kohus leidis, et hageja on märkinud laenuintressi arvestamise algusaja ebaõigesti. Laenulepingu kohaselt algas intressi arvutamine laenusummale laenuvõtja ülekandmisele järgnevast päevast. Laenusumma kanti kostjale üle 9. märtsil 2016, seega tuleb laenuintressi arvutada alates
5(11)
kehtiv tööleping (kostja 22. augusti 2019. a menetlusdokumendi lisad 1 ja 2); kehtiv üürileping (kostja 22. augusti 2019. a menetlusdokumendi lisad 3 ja 4). Lisaks on kohtudokumentidest näha, et kostja elukohta (Soomes) on kätte toimetatud ka kõik kohtudokumendid. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht on inimese elu ruumiline keskpunkt. See, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, tuleb selgitada faktiliste asjaolude alusel. Kuna kostjal on sõlmitud kehtiv üürileping ning kehtiv tööleping ja kõik tema olulised isiklikud vallasasjad asuvad Soomes, on tema elukohaks Soome. Varem elas kostja tõepoolest Eestis, kuid elukoht muutus juba enne käesoleva tsiviilasja algust. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostjale toimetati kõik menetlusdokumendid kätte Soomes. Kostja esitas juba maakohtu menetluses kõik tema valduses olevad tõendeid, mis tõendavad, et käesolev vaidlus allub Soome kohtule.
Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Maakohus on 25. oktoobri 2019. a määruses põhjalikult analüüsinud ning selgitanud kohtualluvuse problemaatikat. Hageja nõustub kõigi selles määruses toodud seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid oma vastuses korrata. Maakohtus toimunud edasises menetluses, s.o pärast 22. augustil 2019 esitatud menetlusdokumenti, kostja kohtualluvuse küsimusele rohkem tähelepanu ei pööranud. Seetõttu leiab hageja, et kostja menetluslik käitumine ei ole olnud järjekindel ning kostja sisuliselt loobus menetluses kohtualluvuse vaidlustamisest. Apellatsioonkaebuses uuesti väidetavalt ebaõigele kohtualluvusele tuginemine ei vasta TsMS § 631 lg-st 3 sätestatu mõttele ning tuleb seetõttu jätta ringkonnakohtu poolt tähelepanuta.
Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
TsMS § 631 lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuses vaidlustatud üksnes seda, kas asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule ning kas sellest lähtuvalt võis Tartu Maakohus hagi menetleda.
TsMS § 631 lg 3 teises lauses sätestatu kohaselt võib apellatsioonkaebuses mh tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus. Praegusel juhul on kostja asja materjalidest nähtuvalt tuginenud hagile 28. augustil 2019 esitatud vastuses sellele, et maakohus ei tohtinuks hagi menetlusse võtta, kuivõrd asi ei allu Eesti kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tuginenud viidatud asjaolule 6(11)
maakohtus õigeaegselt ning saab seega samale vastuväitele tugineda ka apellatsioonkaebuses. TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada maakohu otsus osaliselt või täielikult ja jätta hagi läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu oleks kostja kohtualluvust puudutavast vastuväitest maakohtu menetluses loobunud. Kostja sellist avaldust asja materjalidest ei nähtu.
Samas ei ole apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.
Eelmärgitut arvestades ei pidanud maakohus küsima kostjalt TsMS § 372 lg-st 3 lähtudes kohtualluvuse kohta seisukohta ega alluvuse küsimust menetlusse võtmisel eraldi põhjendama. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et kostjalt seisukoha küsimata jätmine enne hagi menetlusse võtmise otsustamist võiks olla menetlusnormi oluline rikkumine.
üksnes määruse II peatüki 2. – 7. jaos sätestatud korras. Ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Hagiavalduses märgitu põhjal võib vähemalt eeldada, et kostja on sõlminud hagis viidatud laenulepingu oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil tarbijana (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 17 lg 1 lit b või c). Seda arvestades võib Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 5 lg 1 ja art 18 lg 2 järgi kostja vastu hagi esitada vaid tema alalise elukoha riigis.
ning üürivad sellega seoses Soomes ka eluruume. Sellest ei pea veel tingimata järeldama Eestis elukoha puudumist.
Kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega lahendab ringkonnakohus taotluse kostja 15. juuni 2020. a menetlusdokumendile lisatud dokumentaalse tõendi – ASi SEB Pank 13. juuni 2020. a vastuse – vastuvõtmiseks. 15. juuni 2020. a menetlusdokumendis on kostja märkinud, et soovib panga nimetatud vastusega ümber lükata hageja poolt
Ringkonnakohus leiab, et kõnealuse tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. TsMS § 238 lg 1 esimese lause järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 236 lg 3 järgi peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole AS-i SEB Pank 13. juuni 2020. a vastusel kostja poolt esitatud põhjendustel apellatsioonkaebuse õige lahendamise seisukohalt tähtust. Hagimenetlus ringkonnakohtus ei jätku sealt, kus see maakohtus pooleli jäi, vaid ringkonnakohtu ülesanne on kontrollida apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust (TsMS § 651 lg 1). TsMS § 652 lg-test 1 ja 5 tulenevalt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd 9(11)
puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud selle, et maakohus oleks pidanud menetluses esitatu alusel hageja nõude põhjendatusega seotud asjaolud teisiti tuvastama, mh ei ole palutud hinnata uuesti seda, kas M. Matsonil oli pangaga suhtlemisel volitus teha toiminguid OÜ FLOPPERY nimel. Pärast apellatsioonitähtaja lõppu ei saa apellant üldjuhul kaebust enam muuta või täiendada (TsMS § 634 lg 1). Ringkonnakohus ei pea kostja viidatud asjaolu uut tuvastamist ka ise vajalikuks. Eelmärgitut arvestades ei sisalda kõnealune tõend infot asjaolude kohta, mis on apellatsioonimenetluses vaidluse all. Seega ei ole tõend vaidluse lahendamisel kostja esitatud põhjendustel asjakohane. Kuivõrd tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.
Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.
Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.