Võlaõigus › Muud

pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Vaidlusalune tehing tehti 14.07.2009.a., pankrotimenetlus algatati 06.10.2009.a. Seega kehtib eeldus, et kostja teadis või pidi teadma, et kinnistu ostu-müügilepinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Nii hageja kui ka kostja juhatuse liikmeks oli S G A G, mistõttu on võimalik tehingut käsitleda ka kui tehingut lähikondlaste vahel. Viru Maakohtu 16.11.2009.a. määrusega on rahuldatud hageja taotlus hagi tagamiseks enne hagi esitamist ja arestitud hagi tagamise korras OÜ-le Ladu Neli kuuluv kinnistu asukohaga Vinni vald, Viru-Jaagupi alevik, Puu 2, registriosa nr. 3578931, ning kantud kinnistusraamatusse käsutuskeeldu nähtavaks tegev keelumärge Thot Eesti AS (pankrotis) kasuks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Viru Maakohtu 10.02.2010.a. määrusega on Thor Eesti AS (pankrotis) menetlusabi taotlus rahuldatud ja aktsiaselts hagejana vabastatud täielikult riigilõivu tasumisest summas 130 000 krooni. 21.07.2010.a. esitas hageja nõude täpsustamise avalduse, milles ta alternatiivselt palus rahuldada hagi rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks ja tunnistada kehtetuks müügileping, millega Thor Eesti AS andis OÜ-le Ladu Neli kohustuse täitmisena üle kinnistu, asukohaga Vinni vald, Viru-Jaagupi alevik, Puu tn 2, suurusega 28043 m2, registriosa numbriga 3578931, omandiõiguse. 13.09.2010.a. kohtule saabunud avalduses hageja loobub viidatud alternatiivsest nõudest. 06.10.2010.a. saabus kohtule hageja nõude täiendamise avaldus, mille kohaselt hageja lõpliku nõudena palub rahuldada Thor Eesti AS (pankrotis) hagi tehingu tagasivõitmiseks ja tunnistada kehtetuks tehing, millega Thor Eesti AS võõrandas kinnistu asukohaga Vinni vald, Viru-Jaagupi alevik, Puu tn 2, suurusega 28043 m2, registriosa numbriga 3578931 OÜ-le Ladu Neli, kohustada OÜ Ladu Neli andma nõusolek kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks ning jätta menetluskulud OÜ Ladu Neli kanda. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja kohtule 03.03.2010.a. saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista ja esitab oma vastuväited. Kostja leiab, et hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et antud tehing oleks võlausaldajate huve kahjustav. Ainuüksi fakt, et tehing tehti kuus kuud enne pankrotimenetluse algatamist ning et teine pool võis olla lähikondne, ei ole hagi rahuldamise eelduseks. Võlausaldajate huvide kahjustamist PankrS § 110 lg. 2 tulenevalt eeldada ei saa, seda peab hageja tõendama. Hageja sellekohane eeldus on põhjendamatu ja tõendamata. Võlausaldajate huvide kahjustamise fakti tuvastamisel on määrava tähendusega kinnistu müügihinna vastavus turuhinnale. Võlgnik müüs kinnistu oluliselt kõrgema hinnaga kinnistu turuväärtusest müügihetkel. Kinnistu müügihinnast tasus võlgnik hüpoteegiga tagatud nõuded AS-le Swedbank, laenuvõla tagastamiseks AS-le Interlink ja AS-le Swerix, kellel pankrotimenetluses oleks nii või teisiti olnud eelisõigusnõue. Kinnistu müümata jätmisega oleks võlausaldajate nõuded olulises osas jäänud rahuldamata. Pankrotivara hulgas oleks kinnistu hind umbes 2 miljonit krooni, millest ei piisaks eelisõigusnõuete rahuldamiseks. Seega ei kahjustanud müügitehing võlausaldajate huve. Kostja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata. seletused letused. III. Asja kohtulik arutelu ja menetlusosaliste se letused. Hageja esindaja selgitab, et hageja soovib vara võõrandamise tehingu kehtetuks tunnistamist tulenevalt PankrS § 110 lg. 1 p.2 ja kehtetu tehingu alusel kinnistusraamatusse tehtud omaniku kande muutmiseks kostja nõusolekut. Menetluse käigus on saanud selgeks, et OÜ Ladu Neli oli omandanud kahe hüpoteegipidaja nõuded, AS-de Sverix ja Interlink, ja nende nõuete alusel on tasaarvestatud kinnistu müügihind. Vajab tõendamist, kas OÜ-l Ladu Neli oli eelisõigusnõue, mis kinnisturaamatu kande järgi kuni kinnistu võõrandamiseni kuulusid ASdele Sverix ja Interlink. Vaidlust pole selles, et tehing tehti ajal, mil pankrotiavaldus ja hoiatus

olid esitatud ning et see tehti vähem kui 6 kuud enne pankroti välja kuulutamist. Vaidlust pole, et AS Sverix, AS Interlink ja OÜ Ladu Neli on käsitletavad võlgniku lähikondsetena ning seega pahausksetena, sest nad olid teadlikud, et hageja oli pankroti situatsioonis. Vaidlusalune tehing tehti 14.07.2009.a., pankrotimenetlus algatati 06.10.2009.a. Tehing sõlmiti seega vähem kui 3 kuud enne pankrotimenetluse algatamist. Seega kehtib eeldus, et kostja teadis või pidi teadma, et kinnistu ostu-müügilepinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostja vastuväited ei ole õiged. Kui lähtudagi sellest, et kostja väited ja andmed turuväärtuse kohta on õiged, ei oma see mingisugust tähendust, sest PankrS § 109 lg. 1 sätestab tagasivõitmise kõige üldisema eeldusena võlausaldajate huvide kahjustamise, mis hõlmab nii võlausaldajate üldsuse kahjustamist kui ka ühe võlausaldaja eelistamist teisele. Käesoleval juhul eelistas võlgnik kostjale võla tasumisega kostjat teiste võlausaldajate ees, nt. maksuametit. Rikutud on võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiipi, sest kinnistu võõrandamise ajal OÜ Ladu Neli nõue, tulenevalt esitatud dokumentidest, polnud tagatud. AÕS § 338 lg. 2 kohaselt eelkokkulepped hüpoteegi üleandmiseks peavad olema notariaalsed nagu on põhitehing. TsÜS § 83 sätestab üheselt, et kui seda tehinguvormi järgitud pole, siis on tehing tühine. Nõudeõiguse loovutamise lepingud ja tagatiste loovutamise lihtkirjalikus vormis lepingud on seega tühised ja kostja nõue oli võrdne kõikide ülejäänud võlausaldajate nõuetega, kelle nõuded olid II järgus, v.a. AS Swedbank nõuded, kuna tagatist ei olnud käsutatud, kuid AÕS § 338 kohaselt on hüpoteegi üleandmiseks nõutavad hüpoteegipidaja ja omandaja kokkulepped. Seega kostja OÜ Ladu Neli ei olnud hüpoteegipidaja tehingu tegemise ajal, oli tavaline võlausaldaja, keda eelistati temale kohustuse täitmisega teiste võlausaldajate eest. Puudub võimalus lähtuda VÕS § 167 lg. 1 sätestatud eeldustest. Kuna müügilepinguga Thor Eesti (pankrotis) täitis oma 01.09.2007.a. AS-ga Sverix ja AS-ga Interlink sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused, mis olid loovutatud OÜ-le Ladu Neli, on tagasivõitmise eeldused täidetud ja hageja palub hagi rahuldada ning tunnistada müügileping kehtetuks. Kostja poolt esitatud mitterahalise sissemaksu esemeks oleva vara osaühingu osakapitali üleandmise leping kinnitab seda, et kostjale ei olnud üle läinud selliseid nõudeid tagavad hüpoteegid. Tehingu sõlmimise ajal oli võlgnik maksujõuetu. Pole vaidlust, et nii AS Sverix ja Interlink, kui ka hageja ja kostja on seotud kontserni ettevõttes. Konkreetne olukord on käsitletav PankrS § 109 lg. 1 sätestatud nn „muu toiminguna“. Siit saab tugineda Riigikohtu lahendile 3-2-1-11507. Konkreetne eesmärk eeldab rahalise kohustuse tagasi võitmist, tehingut kehtetuks tunnistamata. Selline sooritus antud juhul, mis tehti nõuete loovutamise tagajärjel, on üks alus ja võimalus, mille PankrS näeb ette tehingu kehtetuks tunnistamisel. Kostja esindaja selgitab, et kostja hagi ei tunnista ja jääb oma kirjalike vastuväidete juurde. Kostja põhiline vastuväide tugineb sellele, et vaieldava tehinguga võlausaldajate huve ei kahjustatud. Nõude loovutamine ja ka vaieldav tehing olid seotud tehingud. Kostja käsitlust mööda tuli nõudeid käsitleda hüpoteegiga tagatud nõudeina. VÕS § 167 ütleb, et kui nõue on omandatud, siis on kohustatud hüpoteegipidaja uue võlausaldaja nõuded hüpoteegi omanikuna sisse kandma uue võlausaldaja. Sellise nõude oleks saanud esitada ka pankrotimenetluse käigus. Hageja, kostja ja endiste nõude omanike vahelistest teadetest nähtub, et pooled olid teadlikud, et hüpoteek tuleb üle anda. Kuna vaieldava tehinguga võlg tasuti, siis võlga ei olnud. Tuleb lähtuda olukorrast, et mis oleks olnud siis, kui seda tehingut ei oleks tehtud. Lõpptulemusena oleksid nad mõlemad olnud pankrotimenetluses eelisnõuetega, sest siis oleks olnud kostjal õigus ja hagejal kohustus see hüpoteek uuele võlausaldajale üle kanda. Kostja ei nõustu hageja väitega, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Kui tehingut ei oleks olnud, siis oleks tulnud hüpoteek OÜ-le Ladu Neli üle kanda. Kui nõue loovutati, kostjal oli ja oleks olnud pankrotimenetluses eelis nõuda uue hüpoteegipidajana hüpoteegi sissekandmist. Kui tehingut poleks tehtud, oleks kostjal olnud õigus saada hüpoteek. Kuidas teistele erinevatele võlausaldajatele tehingu müügist saadud raha tasuti, kas tasaarvestati või kanti summa edasi, ei ole antud vaidluse küsimus. Hageja tuginemine PankrS § 113 alustele, ei ole asjakohane. Rahalise kohustuse täitmine ja tagasivõitmine on eraldi hagi ese. Kas müügiga kahjustati võlausaldajate huve, seda läbi rahalise kohutuse täitmise põhistada ei saa.

Käsitledes Pankr § 109, et tehing tehti aasta jooksul enne pankroti algatamist ja teiseks pooleks oli lähikondne, tuleb eeldada, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Siin on Riigikohus kujundanud seisukoha, et võlausaldaja kahjustamist olla ei saa. Hageja võlausaldajate huvide kahjustamist kinnistu müügiga ei ole piisavalt tõendanud ja põhjendanud. Kinnistu müügilepingus oli hind üle 7 miljoni krooni, mis on oluliselt üle kinnisvara turuväärtuse. Kinnistu müügihind on poolte poolt kokku lepitud ja selleks olid omad asjaolud. Müügihind ei olnud kinnistu tegelik turuhind, see oli poolte poolt kokkulepitud hind, mis oli kõrgem kui kinnisasja tegelik turuväärtus. Tegelik olukord oli selline, et kuna hageja ise ei suutnud laenu maksta, siis AS Interlink maksis aastaid hageja laenud, elektri ja valve eest. Kui tekkis majanduslik langus, siis AS Interlink ka enam ei jõudnud makseid tasuda. Oleks järgnenud panga poolt laenulepingu lõpetamine ja hüpoteegivara realiseerimine panga poolt. Kinnistul oli suur tühi hoone, mis lagunes, aga pangale tuli laenu maksta. Kostja võttis refinantseerimise korras üle hageja pangalaenu. Hoonekompleks seisis tühjana. Tühja hoonet tuleb kütta, hooldada. Kui on tühi, siis hakatakse rüüstama. Hageja püüdis ka seda hoonet müüa, kuid see ei õnnestunud. Praegu OÜ Ladu Neli hoiab kinnisvara ja maksab seal lihtsalt makseid. IV. Maakohtu Maakohtu otsuse põhjendused. Kohus, kuulanud ära poolte esindajad ja hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hageja viidatud PankrS § 110 sätestatud tehingu kehtetuks tunnistamise eeldused on tuvastatud. PankrS § 110 lg. 2 sätestab, et kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Vaidlusalune tehing tehti 14.07.2009.a., s.o. kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, mis toimus 06.10.2009.a. Tehing või muu toiming peab kahjustama võlausaldajate huve selle tegemise hetkel. Enne tehingu tegemist olid hagejal järgmised hüpoteegiga tagatud lepingud: 01.09.2007.a. sõlmitud laenuleping, mille kohaselt AS Sverix andis ja AS Thor Eesti sai laenu kokku summas 2 943 218 krooni, 01.09.2007.a. sõlmitud laenuleping, mille kohaselt AS Interlink andis ja AS Thor Eesti sai laenu kokku summas 2 183 170 krooni, laenuleping nr. 06-029648-JI AS Swedbank ja Thor Eesti AS vahel jäägiga summale 1 704 963 krooni ja 06 senti. 14.07.2009.a. on Pärnu notar Marje Jürioja poolt koostatud ja tõestatud kokkulepe hüpoteekide kustutamiseks, kinnistu müügileping, tagamiskokkulepe, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldused, mille alusel omandas kostja kinnistu, mille kohta on Viru Maakohtu Kinnistusosakonna Lääne-Viru kinnistusjaoskonnas avatud registriosa nr. 3578931, asukohaga Puu tn 2, Viru-Jaagupi alevik, Vinni vald, Lääne-Viru maakond, laenuandjate nõuded rahuldati, kustutati kaks hüpoteeki ja tehti omanikukande muudatus kostja kasuks. Kinnistu ostuhinnaks oli ostu- müügilepingu punktist 5.2.1. nähtuvalt 7 177 300 krooni, millest rahuldati kostja kolme võlausaldaja nõuded täielikult. Kostja oma kirjalikus vastuses on kinnitanud, et lepinguosaliste tahe oli muuhulgas hüpoteegiga tagatud võla, mille osas oli kostjal õigus hüpoteeki enda nimele kandmist nõuda, tasumine. Kostjale võla tasumisega eelistas võlgnik kostjat teiste võlausaldajate ees, rikkus sellega võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiipi ning kahjustas tehinguga teiste võlausaldajate huve. 14.07.2009.a. kostja hüpoteegipidaja ei olnud. 14.07.2009.a. ostu-müügilepingust nähtuvalt olid pandipidajateks kinnistu võõrandamise hetkel endiselt AS Sverix ja AS Interlink, kelle kasuks seatud hüpoteegid kinnistu võõrandamisel kustutati. AS Sverix ning AS Internlik ning kostja vahelistest tehingutest saab järeldada, et viidatud äriühingud nõude loovutajatena ning kostja ei leppinud kokku tagatise üleandmises. Kuivõrd kokkulepe hüpoteegi käsutamiseks AÕS § 338 lg. 2 kohaselt peab olema notariaalne, mitte lihtkirjalik, on kostja poolt esitatud nõude loovutamise teadetes sisalduvad kokkulepped hüpoteekide üleandmiseks tühised tulenevalt TsÜS § 83 lg. 1. VÕS § 167 ei kohaldu. Võlaõigusliku kohustuse täitmiseks tagatise

üleandmiseks on vajalik vastavat tagatist eraldi käsutada, kuna AÕS § 297 lg. 3 kohaselt hüpoteek on nõudega mitteseotud tagatis. Sellist hüpoteegi käsutamist ei toimunud. AS Sverix ja AS Interlink ning kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingutega ei läinud kostjale üle AS Sverix ja AS Interlink nõudeid tagavad hüpoteegid. Seega oli kostja rahalise kohustuse täitmise hetkel eesõiguseta võlausaldaja, keda eelistati temale kohustuse täitmisega teiste võlausaldajate ees. Asjakohatu on siinjuures kostja väide, et tuleb lähtuda oletusest, et kui tehingut poleks tehtud, oleksid AS Sverix ja AS Interlink jätkuvalt omanud eesõigusnõuet pankrotimenetluses ning et sel juhul kinnistu eeldatavalt turuväärtusel müümisel poleks ikkagi teiste võlausaldajate nõuetele rahuldatut jagunud. Kostja väide, et tehinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud selletõttu, et kinnistu müüdi kostjale turuhinnast kõrgema hinnaga, on oletuslikku laadi ega oma võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel antud juhul ka tähtsust, sest raha liikumine hinna piires ei ole tõendatud. Kinnisvarabüroo Uus Maa eksperthinnangute kohaselt oli kinnistu tegelik väärtus 22.01.2007.a. seisuga 7 500 000 krooni ja 21.04.2009.a. seisuga 3 500 000 krooni. Seega eeldatav vahe 4 000 000 krooni. Kinnistu ostu-müügilepingust nähtuvalt oli kostja enne kinnistu võõrandamist omandanud nõuded AS-lt Sverix ja AS-lt Interlink ja kostjast oli saanud AS Thor Eesti (pankrotis) võlausaldaja. Kostja edasine tegevus peale nõuete omandamist oli suunatud müügilepingu sõlmimisele ning nõuete tasaarvestamisele omandiõiguse üleminekuga, mille käigus sõlmiti ka hüpoteekide kustutamise kokkulepe. Tehingu pooltel oli juhatuse liikmeks sama isik S G A G. Seega toimus tehing ka lähikondsete vahel. Kuivõrd kinnistu omandiõiguse üleandmisega pidi kostja enda nõuded rahuldatud saama ning hüpoteegipidajad hüpoteegid kustutama, siis oli võimalik kokku leppida kinnistu müügihind lähtuvalt sellest eesmärgist ning laenude hüvitamise teeks valiti tasaarvelduse vorm. Kui kõrvutada väidetavat tegelikku turuväärtust üle kolme miljoni krooni ja eelisõigust omavale pangale tasutud laenusummat, ei ole võimalik järeldada, et kinnistu müüdi väidetavast turuväärtusest oluliselt suurema hinnaga. Kostja viidatud Riigikohtu lahendis 3-2-1-113-09 täheldatakse, et Kolleegiumi arvates võiks hageja huvide kahjustamisega tegemist olla siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Ostja ja müüja vaheliste rahaliste võimaluste, motiivide ning erihuvide tõttu ei pruugi kinnisasja hind olla seotud selle väärtusega. Nii on ka vaidlustatud tehingu puhul. Võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis sellest. Tehing hageja majanduslikule tegevusele kaasa ei aidanud. PankrS § 113 lg. 2 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. PankrS § 117 lg. 2 p. 5 sätestab, et juriidilise isiku lähikondne on füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-53-03 selgitab, et juhtorgani liikmete täielik või osaline kattumine on ühise majandusliku huvi üheks oluliseks hindamise indikaatoriks. Riigikohus oma lahendites 3-2-1-39-08, 3-2-1-90-08 selgitab, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Üldjuhul on ka selge, et kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.

TsÜS § 123 lg. 1 sätestab muu hulgas, et kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis mingeid asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Kostja ja hageja kui lepingupoole esindaja oli sama isik, mistõttu tema teadlikkus hageja kui võlausaldaja huvide kahjustamisest tuleb lugeda tuvastatuks. Õige on hageja viide VÕS §-le 29 lg. 1, mille kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Tasaarvestuse toimumise asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et Thor Eesti AS (pankrotis) ja kostja sama juhatuse liikme kaudu tegutsesid ühiselt ning kooskõlastatult eesmärgiga võlausaldajate huve kahjustada. Kostja pidi kohustuse täitmisel teadma, et see kahjustab teiste võlausaldajate huve. Seega, kui hageja oli teadlik oma äriühingu pidevatest makseraskustest, siis pidi ta ette nägema, et oma vara võõrandamisega ta kahjustab tulevaste võlausaldajate huve ja oma vara võõrandamist tuleb käsitleda tahtliku tegevusena ning võlausaldajate huvide teadliku ja tahtliku kahjustamisena. AÕS § 65 lg. 1 kohaselt on ebaõige kande muutmiseks vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigust parandamine puudutab. Järelikult tuleb tuvastada kostja kohustus anda nõusolek registriosas nr. 3578931 teises jaos omanikukande muutmiseks, senise omaniku OÜ Ladu Neli registriosas omanikuna kustutamiseks ja Thor Eesti AS (pankrotis) omanikuna sissekandmiseks. TsÜS § 68 lg. 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. PankrS § 119 lg. 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sama paragrahvi lõige 11 kohaselt käesolevas paragrahvis tehingu tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut kohaldatakse ka vastavalt kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärgede suhtes. Seega on kostja kohustatud tagastama pankrotivarasse kinnisasja. TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hageja on hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud summas 130 000 krooni. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg. 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 632 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest.

Kohus kohaldas PankrS §-de 109 lg. 1, 110, 113, 117, AÕS §-de 65 lg. 1, 68 lg. 5, TsÜS §de 83, 123 sätteid ning juhindus TsMS § 441 lg. 1, § 442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Sirja Tooming Tea Toming

Kohtuotsus jõustus 17. märtsil 2011.a. Tartu Ringkonnakohtu määrusega. Nooremreferent Tea Toming

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.