Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

krooni tasutakse pärast tööde valmimist ning tellija ja töövõtja vahelise kogu objekti vastuvõtmisakti allkirjastamist. Lepingu p. 6. 5 kohaselt juhul, kui kostja ei pea kinni lepingus sätestatud tähtaegadest, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0, 1% päevas tööde kogumaksumusest (733.490, 95 krooni). Kostja töid tähtajaks ei teinud. Kostjal ebaõnnestus hoone fassaadseina krohvimine, see koos aknaäärtega moodustab kogu objekti töömahust ca 40%. Ebaõnnestumine selgus

vastuvõtmise aktides on pooled märkinud, et aktile allakirjutamisel loevad pooled lepingus sätestatud tööd nõuetekohaselt täidetuks ja kinnitavad, et ei oma selles osas mingeid pretensioone. Aktid on allkirjastatud oluliselt hiljem, kui lepingus sätestatud lõpptähtaeg, kuid hageja on kinnitanud pretensioonide puudumist ja lugenud tööd nõuetekohaselt täidetuks. Nõuetekohane täitmine VÕS § 76 lg. 3 kohaselt hõlmab ka kohustuse täitmist õigel ajal. Leppetrahvi esitamise mõistlik tähtaeg algas 21. juunil 2006. a., kuid vastava nõude esitas hageja alles 23. augustil 2007. a. Isegi siis, kui hagejal oleks olnud alust leppetrahvi nõude esitamiseks, oli nõude esitamise hetkeks hageja selle õiguse kaotanud, kuna mõistlik tähtaeg oli möödunud. Kostja ei ole hagejale seni esitanud nõuet tasuda 180.493, 20 krooni, millest 150.000 krooni on lepingu alusel tasumisele kuuluv tasu ning 30.493, 20 krooni kostja poolt teostatud lisatööde eest maksmata jäänud summa. Pooltel oli kokkulepe, et kostja parandab kevadel pärast tööde üleandmist tekkinud puuduse, mis seisnes ühe seina katmises teistkordselt viimistluskrohviga, kuna talvel ei ole tööd võimalik kvaliteetselt teha. Tasu maksmise erimeelsuse tagajärjel jäi ühe seina katmine viimistluskrohviga tegemata. Hageja tuginemine heastamisele on alusetu. Kui kohus leiab, et leppetrahvinõue kuulub rahuldamisele, tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni VÕS § 162 lg. 1 alusel. Leppetrahvi on arvestatud kogu lepingu maksumusest, kuid puudused olid üksnes ühel seinal ning kostja tegi tegelikult kogu töö ning jättis tegemata garantiitööd viimase seina osas. Puuduste kõrvaldamine venis sobiliku ilma puudumise tõttu ning hiljem seetõttu, et hageja teatas, et ta ei maksa kostjale tehtud tööde eest ka siis, kui kostja puudused kõrvaldab. Leppetrahvi suurus oleks oluliselt väiksem, kui hageja oleks selle esitanud mõistliku aja jooksul pärast 20. juunit 2006. a. Mõistlikuks ajaks oleks 5 päeva, mis teeb leppetrahvi summaks 3667, 50 krooni või siis kuni tööde teostamiseni, s. t.

hinnapakkumised, mis tõendavad, et hageja oleks saanud väidetavad puudused kõrvaldada oluliselt väiksemate kuludega. Hageja nõudel laenulepingu pikendamisega tekitatud kahju osas ei ole põhjuslikku seost kostja tegevusega. Kui kohus leiab, et leppetrahvinõue kuulub rahuldamisele, tuleb seda vähendada 21.060 kroonini ajavahemiku eest 20. juunist kuni 16. oktoobrini 2006. a. Hageja poolt viidatud Riigikohtu otsuse 3-2-1-15-08 kohaselt hakkab rikkumise avastamise ajast kulgema mõistlik aeg leppetrahvinõude esitamiseks. Hageja pidi avastama rikkumise hiljemalt 20. juunil 2006. a., kui oli tööde lõpptähtaeg. Hageja esitas nõude alles

nimetatud töö nõuetekohaselt teostanud, samuti ei ole tõendanud, et hageja võttis selle töö vastu või keeldus alusetult selle vastuvõtmisest. Selleks, et töö vastu võtta või keelduda selle vastuvõtmisest, peab töövõtja seda tellijale pakkuma. Kostja ise möönab, et ei ole esitanud hagejale arvet vastuhagis nimetatud töö eest tasumiseks. Kostja ei ole töö akte kunagi korteriühistule Ravila 5 esitanud. Kuna kostja on lepingut oluliselt rikkunud, siis on hageja õigustatud kasutama seadusega lubatud õiguskaitsevahendeid. Kostja tunnistas oma ebakvaliteetset tööd, kuid ei ole asunud seda parandama. VÕS § 647 lg. 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui ta õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Hageja ei ole lepingujärgset tööd saanud. Hageja kahju väljendub lepingujärgses töös ilmnenud ehituslike puuduste kõrvaldamise otsestes kuludes. Kuivõrd hagejale on üle antud ebakvaliteetne töö, pidi ta tegema täiendavaid kulusid töö viimiseks nõutavasse seisundisse. Esimese astme kohtu otsus

edasises käitumises arvestada. Mõistliku aja määramisel saab arvestada ka leppetrahvi nõude aegumistähtaega, milleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg. 1 järgi on kolm aastat. Eelnevast tuleneb, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg. 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid. Kui pooled peavad pärast rikkumise avastamist läbirääkimisi rikkumise heastamise üle, võlgnik pakub ise heastamist, võlausaldaja annab rikkumise kõrvaldamiseks tähtaja, usaldades võlgniku kinnitusi lepingule mittevastavuse kõrvaldamise võimalikkuse kohta jm. sarnastel juhtudel, tuleb rikkumise avastamise ajaks lugeda aeg, mil selgub heastamise ebaõnnestumine. Leppetrahvi nõue tuleb aga lugeda õigeaegselt esitatuks, kui võlausaldaja on oma nõude esitanud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise heastamise ebaõnnestumise selgumist. Kuna kostja lubas parandada vaegtööd 2007. a. kevadel, olid pooled kokku leppinud täiendava tähtaja andmises. VÕS § 114 lg. 2 kohaselt ei välista täiendava tähtaja andmine hageja leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg. 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja möödumisest. Seega tuleb leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega arvestada heastamise ebaõnnestumisest, s. o. alates 28. septembrist 2007. a., mil kostja esitas vastuse hageja esindajale, et tellijal on võimalus leida teine töövõtja viimistluskrohvi paigaldamiseks. Arvestades asjaolu, et kostja pidi poolte kokkuleppel teostama vaegtööd 2007. a. kevadel, on leppetrahvi nõue 23. augustil 2007. a. esitatud õigeaegselt. VÕS § 162 lg. 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja leppetrahvi nõue 438 627, 59 krooni on ilmselt ebapropotsionaalne, võrreldes rikkumise raskuse või tagajärgedega. Võrreldes leppetrahvi nõuet lepingusummaga 733.490, 95 krooni ning arvestades sellega, et eksperdi arvamuse kohaselt jäi töö kogumahust tegemata 7% , tuleb välja mõista leppetrahv summas 51.344, 37 krooni. OÜ Ehitusekspert riiklikult tunnustatud eksperdi Lembit Sõmeri arvamusega on leidnud kinnitust, et Ravila 5 asuva elamu fassaadseina üldpind on 372 m2, sealhulgas aknaääred 43 m2. Panduses on praod, mis on tingitud asjaolust, et armeerimisel ei jäetud deformatsioonivuuke. Ekspert hindab panduse paigaldamise kogumaksumuseks 60.000 krooni ning panduse parandamise hinnaks 10.500 krooni. Ekspert on andnud hinnangu fotode alusel ja kinnitanud, et elamu fassaadsein vajas krohviparandusi ja ülevärvimist. Asjakohane on eksperdi seisukoht, et vastavalt ehitusseadusele (EhS) oleks tellijal pidanud olema ehitusprojekt. Omanikujärelevalve Jüri Jeeseri 5. augusti 2009. a. õiendist eksperdile nähtuvalt on kogu krohvitava pinna maht ilma soklita 1041 m2 ja kostja hinnapakkumine hõlmas 638, 6 m2. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtuvalt käis kostja ise kohal, aga kas nad maja üle mõõtsid või mitte, seda ta ei tea; hageja seaduslik esindaja ei tundnud huvi, kas arvud on õiged, hagejat huvitas lõplik summa; maja peale projekti ei olnud, samuti ei teadnud töömahtu; hageja usaldas kostjat kui ehitajat; kostja ei ole arvega hageja juures käinud; kostja ütles, et tal pole raha materjali ostmiseks ja hageja tasus kostjale kolme seina tegemise tasu; tegemata olid tuulekoja katused, fassaadseinalt ja tuulekojalt tuli krohv maha ja sokkel oli tegemata; kostja tunnistas oma viga ja lubas tulla kevadel, et võtta krohv maha ja panna uus; kevadel nad ka osa krohvi eemaldasid, aga mingil ajal kadusid töömehed ära ja töö jäi pooleli; panduse tegemise eest küsis kostja 30.000 krooni, mille ta sai kätte koos viimase maksega; hageja ei teatanud kirjalikult kostjale, et võtab uue ehitusfirma; hageja võttis Ehitusstuudio seetõttu, et see oli kõige odavam, raske on leida firmat, kes tahab teise firma tööd üle teha ja parandada; omanikujärelevalve esindaja oli ehituse ajal enamuse ajast kohal;

kahju suuruseks on hinnanguliselt 100.000 krooni; hageja ei ole kostjale esitanud hinna alandamise avaldust. Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtuvalt mõõtis ta maja enne hinnapakkumise tegemist üle; kostja võis eksida maja mõõtmisel numbriga, keegi teda ei parandanud; hageja ei ole panduse eest maksnud; kui krohvimine (sealhulgas sokkel) oli teostatud, suurem töö tehtud, siis kostja esitas hagejale akti; kostja pöördus detsembris 2006. a. tellija poole, nad lubasid raha maksta; fassaadseinal tuli mõnes kohas krohv maha, kuid kostja palus raha maksta ja lubas siis teha garantii korras parandused; kevadel 2007. a. võttis hageja ühendust kostja töödejuhatajaga; seinalt võeti krohv maha ja lihviti, sein valmistati ette, et saaks uue krohvi panna, enne seda oli hagejaga kokkulepe, et nad maksavad raha enne töö tegemist, kuna kostja soovis materjali osta; et raha ei makstud, siis ei saanud tööd lõpetada; hageja keeldus maksmast enne töö tegemist, objektile jäi materjal, mida oli vaja fassaadseina krohvimise lõpetamiseks, suuline kokkulepe oli selline, et iga tehtud töö eest tuli maksta. Tunnistaja Mati Palli ütlustega on tõendatud, et kuna vihmasadude tõttu töö penoplasti panekuga fassaadi osas venis, siis leppisid pooled kokku, et kevadel teevad fassaadi uuesti; kevadel tulid töömehed uuesti, eemaldasid natuke viimistluskrohvi ja mõne päeva pärast kadusid ära; ehitusmaterjali hoiti väikeses lukustatud puukuuris; kostjale mainiti leppetrahvi, mispeale viidi tellingud ära; kostja teatas, et enam tööd ei tee ja väitis, et neile on maksmata ühe seina tasu. Kohtuistungil kinnitas ekspert, et omanikujärelevalve õiendis on vastuolud. Kostja on teinud tunduvalt rohkem tööd, kui oli hinnapakkumises kirjas. Hoone pandus tõmbus praguliseks, panduse remondi peaks kostja ära tegema hinnaga 10.500 krooni. On tõenäoline, et 30% jäi fassaadseinast tegemata. Töö jäi külma kätte ja seetõttu see riknes. Ehituse lõpetamisel oleks pidanud võtma kostja hinnapakkumises olnud hinnad, mitte Ehitusstuudio pakutud hinna. Tegemata võib töömahust olla 7%. Eksperdi hinnangul peab leping koos hinnapakkumisega olema objektiivne ja hinnapakkumist tuleb korrigeerida. Lepingu hinda saab muuta, muuta ei saa ühiku hinda. Jüri Jeeseri õiendis on viide töömahtudele, ta ise oli objektil kohal ja samal ajal kirjutab õiendis, et pandus tehti ebaprofessionaalselt, tema töös on vastuolu. VÕS § 644 lg. 1 kohaselt peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt, kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. VÕS § 635 lg. 1 ning § 637 lg. 3, 4 järgi kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepingu alusel saavutama teenuse osutamisega kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg. 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg. 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või VÕS § 13 lg. 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et lepingu p. 6. 2 ja 6. 3 kohaselt enne tööde teostamist tasutakse tellija poolt ettemaks 25% tööde kogumaksumusest, mis on 183.372, 35 krooni ning ülejäänud osa tööde maksumusest 550.118, 60 krooni tasutakse peale tööde valmimist ja vastuvõtmisakti allkirjastamist tellija ja töövõtja poolt. Küll aga nähtub poolte

käitumisest ja tööde üleandmise-vastuvõtuaktidest, et aktide alusel on hageja tehtud tööde eest tasunud. Poolte selgitustest nähtuvalt lepiti kokku panduse ehitamises ja kostja sai aru, et selle eest tasutakse. Esitatud hinnapakkumisest nähtuvalt on panduse ehituse hinnaks 70.493, 20 krooni. Ebaõige on kostja väide, et hageja on tasunud panduse ehituse eest nende alltöövõtjale, kuna kostja pangakonto väljavõttega on tuvastatud, et ta on ise tasunud OÜ-le Balt-Agency 21.000 krooni ja 10.000 krooni. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et panduse eest on tasutud, kuna tööde üleandmise-vastuvõtuakt seda ei kinnita. Lepingu p. 5. 4 kohaselt võib tööde kogumaksumus poolte kokkuleppel muutuda + 5% (käibemaksuga summast). VÕS § 639 lg. 1 järgi võib kokku leppida töö eelarve, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv, kusjuures sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv; lg. 2 järgi võib töövõtja mittesiduva eelarve olulisel ületamisel nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. OÜ Eurodom Grupp on arvestanud panduse ehituse hinnaks 70.493, 20 krooni. Lähtudes lepingu punktis 5. 4 sätestatust ning poolte selgitustest, on tegemist mittesiduva eelarvega ja kuna täiendavalt lepiti kokku panduse ehituses, siis tuleb hagejal selle töö eest kostjale tasuda. Hageja juhatuse 20. septembri 2007. a. koosoleku protokollist nähtuvalt võeti remonttööde tegemiseks Ehitusstuudio OÜ ning nimetule on tehtud makseid 9. ja

kahju osas ei oma põhjuslikku seost kostja tegevusega. Poolte poolt esitatud fotod kinnitavad, et vaidlusalust hoonet rekonstrueeriti. Kuna eksperdi arvamuse kohaselt jäi 30% fassaadseinast tegemata, siis välistab leppetrahvi summa kahju hüvitamise nõude. Seega tuleb jätta rahuldamata korteriühistu Ravila 5 alternatiivnõue kahju 92.926, 30 krooni hüvitamiseks. Parandustööde maksumuse suuruse hindamisel tuleb lähtuda kohtu poolt määratud eksperdi arvamusest. Riiklikult tunnustatud eksperdil Lembit Sõmeril on kohtu usaldus, ta on pikaajaliste kogemustega ning kõrgelt hinnatud teadmistega ehituse valdkonnas. Ekspert on pooltest sõltumatu ning vastutab seaduse järgi oma arvamuse õigsuse eest. Hageja on jätnud tasumata lepingu alusel tehtud tööde eest 99.000 krooni ning lisatööde eest 19.993 krooni, millelt on arvestatud viivis. Kostja on edastanud hagejale aktid tehtud tööde üleandmise kohta, hageja möönab, et rahast oli juttu. Kostja lõpetas lepingus ettenähtud tööd ja lisatööd 2007. a. oktoobri keskel. Hageja ei esitanud tehtud tööde osas põhjendatud vastuväiteid ega pretensioone. Neid ei esitanud ka hageja poolt volitatud isik, kes lepingu p. 7 kohaselt teostas ehituslikku järelevalvet tööde mahu ja kvaliteedi osas. Vastavalt eksperdi arvamusele jäid kostjal vaegtööd tegemata fassadseina osas 30%. Arvestades asjaolu, et vaidlusaluse hoone krohvitava pinna kogumaht hõlmas 1041 m2 ja kostja hinnapakkumine 638, 6 m2, siis olid kostja hinnapakkumises töömahud esitatud ebaõiges suuruses, samuti puhastas 2007. a. kevadel kostja fassaadseina pealmisest krohvikihist, siis tuleb hagejal tehtud tööde eest tasuda. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja väitel tasuti lepingu p. 6 kohaselt osa, s. t. 25% lepingu maksumusest ettemaksuna ning ülejäänud summa tasutakse pärast tööde valmist ja vastuvõtuakti allkirjastamist. Hagis märgitud põhisummade osas on kostja tööd teinud ning tööd on loetud vastuvõetuks VÕS § 638 alusel. Lähtudes eeltoodust, on tasunõue muutunud sissenõutavaks. Lepingu p. 6. 4 kohaselt on kostjal õigus nõuda lepingu alusel tehtud tööde eest tasu maksmisega viivitamise eest viivist 0, 1% tasumata summalt päevas. Vastavalt eksperdi arvamusele on kostja vähendanud oma nõuet ja palub hagejalt välja mõista lepingu alusel tehtud tööde eest 99.000 krooni ja lisatööde eest 19.993 krooni, samuti viivist ajavahemiku eest 1. detsembrist 2006. a. kuni 24. septembrini 2008. a. (99 x 632 päeva) 62.568 krooni. Hagejal tuleb tasuda kostjale tehtud tööde eest 118.993 krooni ja viivist 62.568 krooni. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega tema hagi osaliselt rahuldamata jäeti ning vastuhagi rahuldati, ning uue otsusega mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahv 438.627, 59 krooni või VÕS § 646 lg. 5 alusel 92.926, 30 krooni, jätta kostja vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus pooltevahelist töövõtulepingut. Töövõtulepingu rikkumisel põhinesid hageja mõlemad nõuded: lepptrahvi nõue objekti oluliselt hilisema valmimise eest ja alternatiivne nõue asendustäitmise hinnavahe hüvitise saamiseks. Maakohus on otsuses tuginenud ebaõigele faktiväitele. 16. novembril 2009. a. peetud kohtuistungil selgitas ekspert Lembit Sõmer, et fassaadseina arvestamata töö mahu määras ta ehituse järelvalve teostaja Jüri Jeeseri ütluste põhjal. Lembit Sõmeri kinnituse kohaselt teatas

talle Jüri Jeeser, et arvestamata töö määr on 30%. Lembit Sõmeri kinnitusel tuleb Jüri Jeeseri õiendi p. 4 esimest positsiooni käsitleda selliselt, et arvestamata töö maht on 30%. Apellandi arvates on osundatud positsioonis sõnaselgelt kirjas, et arvestatud (arvestatav) töö määr on 30%, mis teeb omakorda arvestamata töö määraks 70%. Jüri Jeeser on korduvalt apellandi esindajale kinnitanud, et fassaadseina arvestamata töö määr on 70% ning oli üllatunud, et kohtu poolt määratud ekspert sai tema sõnadest ja kirjalikust õiendist nii valesti aru. Kui kohtu poolt määratud ekspert teatab, et määras fassaadseina arvestamata töö määra ainult ehitusjärelvalve teostaja ütluste ja õiendi põhjal ja ehitusjärelvalve teostaja märgitud määr ei vasta eksperdi määrale, siis eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne ja seda ei sa asja lahendamisel arvestada. Ekspertiisi tulemusena on hoopis tuvastatud, et fassaadseina arvestamata töö määramisel ei ole võimalik kasutada ekspertiisi, sest selle juriidilise fakti tuvastamine ei nõua eriteadmisi. Oma ekspertiisis võttis ekspert arvestamata töö määra ehitusjärelvalve teostaja andmetest (ütlused + kirjalik õiend). Selleks ei ole vaja kasutada eriteadmisi ega mingeid teaduslikke meetodeid: ehitusjärelevalve teostaja ütlusi ja kirjalikku õiendit saab hinnata kohus vahetult. Osundatud valest, eksperdi eksitusest tingitud juriidilisest faktist (fassaadseina arvestamata töö määr on 70%, mitte 30%) lähtus kohus, lahendades hageja mõlemat nõuet. Juba ainuüksi selle tõttu ei saa otsus olla õige. Kostjaga sõlmitud töövõtulepingu järgi pidi kostja üle krohvima terve Ravila 5 hoone. Selle töö eest pidi apellant maksma kokku 733.490, 95 krooni. Kostjapoolse lepingurikkumise tõttu pidi hageja sõlmima töövõtulepingu OÜ-ga Ehitusstuudio, et saavutada täpselt samasugune olukord, mis pidi olema töövõtulepingu korrektsel täitmisel kostja poolt. Ehitusstuudio täitis temaga sõlmitud töövõtulepingu korrektselt ja seega Ravila 5 hoone ülekrohvimise eesmärk on saavutatud. Asendustäitmise hüvitise suurus moodustub alljärgnevalt: töövõtulepingu järgi tasus hageja kostjale kokku 583.490, 95 krooni, Ehitusstuudio OÜ-le 231.518, 80 krooni. Seega kokku läks hoone ülekrohvimine maksma 583.490, 95 + 231.518, 80 = 815.009, 75. Töövõtulepingu kogu summa oli 733.490, 95 krooni. Seega kostja poolt töövõtulepingu rikkumise tõttu läks sama töö apellandile 81.518, 80 (815.009, 75 – 733.490, 95) krooni võrra rohkem maksma. Nimetatud kuludele tuleb lisada tellingute üüri ja transpordi kulud (1000 + 7907, 50) ning laenulepingu pikendamise lepingutasu 2500 krooni. Kokku on apellandi mõistlike kulutuste hüvitamise nõue seega 92.926, 30 krooni. VÕS § 646 lg. 5 sätestab, et kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Apellant on seisukohal, et asendustäitmise hind on põhjendatud. Maakohus leidis ekslikult, et fassaadseina osakaalu rahaline vaste on 150.000 krooni, s. o. summa, mis jäi töövõtulepingu kogu hinnast maksmata. Siit johtuvalt omistas kohus fassaadseinale ebaproportsionaalselt väikese osakaalu kogu objekti suhtes. Kahel kostja poolt esitatud hinnapakkumisel asendustöö eeldatava maksumuse kohta puudub tõendamisväärtus: need olid tehtud kohtuvaidluse tarvis ja neil puudub seos konkreetse objektiga (Ravila 5 hoone vaegtööde kõrvaldamine ja tegemata jäetud tööde tegemine), samuti on nendes märgitud vale töömaht. Maakohus lähtus valest fassaadseina mahust. Tegelik maht on 453 m2, millele lisandub ka sokli vastava osa pindala. Apellant on korduvalt selgitanud, et pindalade erinevus tuleneb aknaavade pindalade sisse arvamisest, kuid kohus ei ole seda argumenti kordagi otsuses käsitlenud. Ehitustuudio hinnapakkumises oli märgitud õige ja mitte liialdatud töömaht – 500 m2. Asendustäitmise hind on põhjendatud, kuna apellant nõustus Ehitusstuudio hinnaga, tasus tema arved ning tal ei olnud mingeid pretensioone asendustöö hinna ega kvaliteedi osas. Meie õiguskorras kehtib privaatautonoomia põhimõte. Muuhulgas tähendab see seda, et eeldatakse õiguskäibes osalevate isikute ratsionaalsust ja mõistlikkust. Ei saa eeldada, et apellant oleks olnud asendustehingut tehes rumal või teinud meelega endale kahjuliku tehingu eesmärgiga luua eeldused vaidlusaluseks tsiviilkohtumenetluseks. See, et hageja nõustus

asendustehinguga, täitis selle ning tal ei olnud tehingu osas pretensioone, tõendab iseenesest, et tehing oli tehtud turutingimustel. Apellandi juhatuse koosoleku otsustest on näha, et asendustöö tegemiseks korraldati vähempakkumine. Asendustöö kõige soodsama pakkumise väljaselgitamiseks võeti mitu pakkumist erinevatelt pakkujatelt. Võitjaks osutus kõige odavamat hinda pakkunu. Vähempakkumise toimumist ja pakkumiste arutamist kinnitasid ka tunnistaja Mati Pall ning apellandi seaduslik esindaja Illar Sälik. Asendustöö hinnapakkumine OÜ-lt G. R-Partnerid ei osutunud võitjaks, sest selle hind oli oluliselt kallim kui OÜ Ehitusstuudio oma. Nii Pall kui ka Sälik kinnitasid, et olid ka teised pakkumised, kuid need ei ole säilinud. Kõikide teiste pakkumiste hind oli OÜ Ehitusstuudio hinnast oluliselt kõrgem. Maakohtu poolt määratud eksperdi õiendi punktis 3 on märgitud, et asendustöö põhjendatud maksumuse määramisel tuleb lähtuda kostjaga sõlmitud töövõtulepingu hindadest. Vaidlusaluse fassaadseina osakaal kogu objektist on 43, 5%. Kostjaga sõlmitud lepingu hinnast lähtudes on selle osakaalu rahaliseks vasteks 319.068, 60 krooni. Ehitusstuudio tegi aga fassaadtööd ära 231.518, 80 krooniga. Seejuures tuleb arvestada, et Ehitusstuudio pidi lisaks fassaadseina krohvimisele kõrvaldama ja puhastama ka kostja poolt paigaldatud praakkrohvi ja soojustusmaterjali. Maakohus küll tunnustas hageja leppetrahvi nõuet, kuid vähendas seda. Leppetrahvi vähendamise aluseks oli tegemata jäetud töö väike ulatus. Kuna aga tegemata jäetud töö maht ja vaidlusaluse fassaadseina osakaal on arvestatud valesti ning lisaks tegemata jäetud tööle tuli asendustäitmisega kõrvaldada ka kostja praaktöö, palub apellant arvestada, et töövõtulepingus oli leppetrahvi suurus pandud sõltuvusse viivituse kestusest, mitte tegemata ja praaktöö ulatusest, ja mitte vähendada leppetrahvi või mitte vähendada seda nii suures ulatuses. Töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks siis, kui töö on nõuetekohaselt valminud, töövõtja pakub selle töö tellijale vastuvõtmiseks ning esitab töö kohta vastavad arved ja aktid. Kostja ei ole täitnud ühtegi tasunõude eeldust. Hageja on maksnud kostjale ette ning vastuhagi nõude aluseks olevat tööd ei ole tehtud. Toimikus olevad 20. oktoobri lisakokkulepe ja 23. oktoobri 2006. a. akt on produtseeritud käesoleva kohtuvaidluse tarvis ning apellant nägi neid esimest korda menetluse käigus. Vastava töö arveid kostja ei esitanud. Maakohus mõistis välja viivise arve tasumisega 632 viivituses oldud päeva eest. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas saab nõuda viivist väidetava põhinõude pealt, mille täitmist pole kordagi nõutud (vastuhagi nõude summat nõudis kostja esimest korda alles vastuhagi esitamisega). Ka Riigikohtus on otsuses 3-2-1-5-08 ja ka teistes asjades korduvalt leidnud, et viivist ei saa üldjuhul nõuda, kui ei esitata põhinõude arvet (arve müüdud kauba või osutatud teenuse eest), s. t., et viivisenõue tekib alates põhinõude esitamisest kohustatud isikule. Maakohus arvestas viivist juba aja eest, mil kostja tunnistas oma praak- ja tegemata jäetud töid, lubas kõrvaldada praaktööd ning lõpetada tegemata jäetud tööd. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Edasine menetlus 2. juuni 2010. a. määrusega määras ringkonnakohus tsiviilasja hinnaks apellatsioonkaebuse esitamisel 242.648, 63 krooni. Hageja poolt ringkonnakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse jättis Riigikohus 13. septembri 2010. a. määrusega menetlusse võtmata.

punkti 3, millega vaidlustati maakohtu otsus vastuhagi rahuldamise osas, apellant ei muutnud, vaidlustades seega temalt põhivõlana 118.993 krooni ja viivisena 62.568 krooni väljamõistmise. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Vastavalt TsMS 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Et apellatsioonkaebusega ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega kohus hagi leppetrahvi väljamõistmiseks osaliselt rahuldas ja leppetrahvi summas 51.344, 37 krooni kostjalt hageja kasuks välja mõistis, siis ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust selles osas. Apellatsioonimenetluses on apellatsioonkaebuses esitatud nõude vähendamist arvestades vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega leppetrahvi nõue 56.006, 63 krooni ulatuses rahuldamata jäeti ja vastuhagi rahuldati. Kolleegium leiab, et vaidlustatud osas on maakohtu otsus ebaõige ja tuleb tühistada. Hageja nõue leppetrahvi saamiseks tuleb rahuldada kokku 107.500 krooni ulatuses. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et 23. aprillil 2006. a. sõlmitud töövõtulepingu järgi pidi kostja töövõtjana tegema Kose vallas Ravila 5 asuva hoone juures lepingu lisas 1 märgitud tööd kogumaksumusega 733.490, 95 krooni. Tööde käigus tuli demonteerida tuulekast, panna karkass, monteerida uus tuulekast, soojustada sein ja sokkel, paigaldada aknaplekk ja parapetiplekk, laduda tellissein ja taastada trepikoja katus (kd. I, tl. 11). Tööde lõpptähtajaks oli kokku lepitud 20. juuni 2006. a. (lepingu punkt 4. 2). Lepingu punktis 6. 5 lepiti kokku, et kui töövõtja ei pea kinni lepingus sätestatud tähtaegadest, on tellijal õigus nõuda leppetrahvi 0, 1% päevas lepingus märgitud tööde kogumaksumusest. Pooled on 18. augustil 2006. a. allkirjastanud kolm akti tööde üleandmise – vastuvõtmise kohta; nende kohaselt on kolm seina vahtpolüstürooliga soojustatud, armeeritud ja krohvitud ning aknaplekid paigaldatud, tööd on nõuetekohaselt täidetud ja pooltel teineteisele pretensioone ei ole (kd. I, tl. 13, 14 ja 39). 16. oktoobril 2006. a. on pooled alla kirjutanud akti nr. 2 tööde üleandmise – vastuvõtmise kohta; selle kohaselt on teostatud tööde lepingujärgne maksumus 733.490, 95 krooni ja akteeritav maksumus on 583.490, 95 krooni, sealhulgas jooksva kuu tööde akteeritav maksumus 150.118, 60 krooni (kd. I, tl. 16). Rohkem akte tööde üleandmise – vastuvõtmise kohta ei ole koostatud. Vaidlust ei ole, et hageja on tasunud kostjale 583.490, 95 krooni, sealhulgas ettemakse 183.372, 35 krooni, 22. augusti 2006. a. makse 250.000 krooni ja 23. oktoobri 2006. a. makse 150.118, 95 krooni (kd. I, tl. 15).

Hagis taotles hageja kostjalt leppetrahvi väljamõistmist lepingu punkti 6. 5 alusel. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg. 1), seega eeldab see lepingurikkumist. Pooled nägid lepingu punktis 6. 5 ette töövõtja kohustuse maksta tellijale leppetrahvi juhul, kui töövõtja ei pea kinni lepingus kokkulepitud tähtaegadest (kd. I, tl. 9). Hageja väitel jättis kostja töö lõpetamata; neljanda seina krohvimiseks tehtud tööd ei ole vastu võetud, sest tegemist oli praaktööga (kd. I, tl. 48). Sellele seinale paigaldas kostja penoplasti ja võrgu, krohvis seina ja tegi ka viimistluskrohvi, kuid see tuli järgmisel päeval peale paigaldamist maha (kd. I, tl. 62, 51). Kostja võttis omaks, et tööd jäid lõpetamata: neljas sein oli krohvitud ja soojustatud, kuid tegemata jäi töö lõpufaas, samuti soklikorruse osa ja trepikodade katus (kd. I, tl. 48). Nii ei olegi pooltel vaidlust, et kostja on jätnud lõpuni tegemata kirjalikus lepingus kokkulepitud tööd, rikkudes seega ühtlasi ka lepingu punktis 4. 2 kokkulepitud tööde lõpptähtaega, milleks oli 20. juuni 2006. a. Seega on tegemist kostjapoolse lepingurikkumisega, mis annab hagejale aluse leppetrahvi nõuda. Hageja väitel andis ta kostjale korduvalt suuliselt täiendavaid tähtaegu töö lõpetamiseks (kd. I, tl. 62); lepiti kokku, et 2007. a. kevadel teeb kostja seina korda (kd. I, tl. 65); kostja paigaldas isegi tellingud uuesti, kuid tööd ei teinud (tl. 62). Kostja väitel lepiti kokku selles, et puudused parandatakse 2007. a. mais (kd. I, tl. 48), kevadel võttis ta viimistluskrohvi fassaadiseinalt maha, kuid ei mäleta, kas kruntis seina (kd. I, tl. 109). Seega ei olnud pooltel vaidlust selle üle, et vaegtööde tegemiseks andis hageja kostjale täiendava tähtaja – 2007. a. kevad, nagu tuvastas ka maakohus, kes samuti õigesti leidis, et täiendava tähtaja andmine ei välista iseenesest leppetrahvi nõuet. Maakohus leidis vaidluse asjaolusid hinnates, et leppetrahvi nõude esitas hageja kostjale VÕS § 159 lg. 2 kohase mõistliku aja jooksul, arvestades muuhulgas seda, et kostja poolt kohustuse täitmata jätmine selgus lõplikult 2007. a. sügisel. Kostja ei ole maakohtu otsust temalt leppetrahvi väljamõistmise kohta nagu ka selle aluseks olevaid asjaolusid ja hinnanguid apellatsiooniastmes vaidlustanud. Apellatsioonikohtu ees on leppetrahvi saamiseks esitatud nõude kohta tehtud otsust vaidlustatud üksnes osas, millega hagetava leppetrahvi suurust vähendati. Selles osas otsuse õigsust tulebki ringkonnakohtul kontrollida. Töövõtulepingu punkti 6. 5 kohaselt on leppetrahvi suuruseks 0, 1% päevas lepingus märgitud tööde kogumaksumusest (kd. I, tl. 9). Leppetrahvi nõude esitas hageja maakohtus summas 438.627, 59 krooni ja leppetrahvi arvestuse käigu ning põhimõtete kohta ei esitanud kostja vastuväiteid. Apellatsioonimenetluses on hageja taotlenud kostjalt leppetrahvi väljamõistmist summas 107.500 krooni ehk ca 24, 5% ulatuses lepingus kokkulepitud suurusest. Kolleegium leiab, et taolist leppetrahvi saab vaidluse asjaolusid arvestades pidada õiglaseks. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuse põhjendusega leppetrahvi vähendamiseks. VÕS § 162 lg. 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kõigepealt ei saa leppetrahvi 24, 5% ulatuses lepingus kokkulepitud suurusest pidada iseenesest ebamõistlikult suureks. Kui kostja taolist leppetrahvi ebamõistlikult suureks pidas, tuli tal seda põhjendada. Taolist põhjendust kostja ei esitanud. Kostja taotles leppetrahvi vähendamist põhjendusel, et puudused olid üksnes maja ühel seinal ning et töö puuduste kõrvaldamine venis sobiliku ilma puudumise tõttu ning hiljem seetõttu, et hageja teatas, et ta ei maksa kostjale tehtud tööde eest. Kolleegium leiab, et viide sobimatule ilmale ei ole eespoolosundatud sätet arvestades asjakohane. Kostja väide, nagu oleks tal olnud õigus seada tööde tegemine sõltuvusse hageja poolt tasu ettemaksmisest, ei põhine lepingul: lepingu punkti 6. 2 kohase ettemakse oli hageja tasunud vastavalt lepingule, ülejäänud osas ettemakse nõudmise õigust lepingus ette ei nähtud. Arvestada on seega võimalik üksnes lepingu täitmise ulatust kostja poolt. Vastuhagi põhjendatust käsitledes leiab kolleegium järgneva põhjenduse alusel, et kostja kohustuse

kogumaht oli 763.490, 95 krooni ning täitmata sellest jäi kohustus 180.000 krooni ehk 23, 5% ulatuses. Kolleegium leiab, et tegemist on kohustuse olulises ulatuses täitmata jätmisega, mis ei võimalda vähendada leppetrahvi alla hageja poolt apellatsioonimenetluses nõutava suuruse. Isegi, kui arvestada leppetrahvi poolte poolt lepingus kokkulepitud määras täitmata kohustuse maksumusest (180.000 krooni) lähtudes, nagu kostja on põhjendatuks pidanud, tuleks muude tingimuste muutmata jätmise korral leppetrahvi suuruseks 107.640 krooni, mis on isegi veidi suurem kui hageja poolt lõpptulemusena nõutav. Kolleegium leiab, et hageja nõue leppetrahvi saamiseks tuleb rahuldada apellatsioonimenetluses täpsustatud ulatuses – summas 107.500 krooni. Et hagi leppetrahvi saamiseks rahuldatakse hageja poolt soovitud ulatuses, siis puudub vajadus lahendada hageja poolt alternatiivselt VÕS § 646 lg. 5 alusel esitatud nõue. Kostja poolt töövõtulepingu järgi saamata tasu väljamõistmiseks esitatud vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Eespooltoodud asjaoludest nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et kostja lepingujärgseid töid ei lõpetanud. Vaidlus puudutab tegemata tööde ulatust ja seda, kas hageja on kohustatud maksma kostjale töövõtulepingu järgset tasu lisaks tema poolt juba varem makstule. Taolise vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, millised ja millise maksumusega tööd pidi kostja pooltevahelise lepingu alusel tegema. Eespool on kolleegium põhjendanud, millised tööd tuli kostjal teha 23. aprilli 2006. a. kirjaliku lepingu ja selle lisa 1 kohaselt ja nende tööde nagu ka nende kokkulepitud maksumuse 733.490, 95 krooni üle pooled ei vaidle. Vastuhagi kohaselt pidi kostja aga tegema ka lisatöid. Kostja on jätnud vastuhagis täpsustamata, millised tööd tuli tal poolte kokkuleppe kohaselt lisaks kirjalikus lepingus märgitud töödele teha; lisatööde maksumuseks on kostja arvestanud 70.493 krooni, ilma et oleks sedagi põhjendanud (kd. I, tl. 87, 122). Täpsustatud vastuhagis on kostja soovinud hagejalt täiendavalt tema poolt tasutule tasu väljamõistmist summas 118.993 krooni, sealhulgas lepingu alusel tehtud tööde eest 99.000 krooni ja lisatööde eest 19.993 krooni (kd. II, tl. 100). Mingeid asjaolusid, mille põhjal võiks teha järeldusi selle kohta, kuidas kostja on taolised summad saanud, vastuhagi täpsustus ei sisalda; taolisi selgitusi ei sisalda ka muud menetlusdokumendid. Maakohus on otsuses tuvastanud, et poolte selgituste kohaselt lepiti täiendavalt kokku panduse ehitamises ja seda asjaolu ei ole kumbki pooltest vaidlustanud. Hageja selgituse kohaselt oli kostja poolt täiendavalt teha tuleva panduse eest kokku lepitud tasuks 30.000 krooni (kd. II, tl. 106; selgitus apellatsioonikohtu istungil), kostja on oma arvestustes pidanud panduse ehituse hinnaks 70.493, 20 krooni. Kolleegium leiab, et kostja ei ole siiski tõendanud, et pooled oleksid tema poolt nimetatud tasus kokku leppinud ja seega tuleb panduse ehituse kokkulepitud tasuks lugeda hageja poolt omaksvõetud 30.000 krooni. Nii ei ole kostja esitanud tema poolt nimetatud hinnas kokkuleppe sõlmimise kohta ühtegi tõendit. Kostja on küll esitanud kohtule kuupäevata pakkumise lisatöö tegemiseks (kd. I, tl. 40), kuid hageja on selle kättesaamist eitanud ja kostja ei ole vastupidist väitnud, selle asjaolu tõendamisest rääkimata. Ühtki kahepoolselt allakirjutatud dokumenti lisatöö kohta kokkuleppe sõlmimise kohta ei ole esitatud. Seega olid pooled kokku leppinud, et kostja teeb ehitustöid 763.490, 95 krooni eest (733.490, 95 krooni eest kirjaliku lepingu järgi ja 30.000 krooni eest täiendava suulise kokkuleppe alusel). Vaidlust ei ole, et hageja tasus tehtud tööde eest kostjale kokku 583.490, 95 krooni. Seega on aga kokkulepitust vähem tasutud 180.000 krooni. Et võrreldes kokkulepituga on hagejal tasumata just taoline summa, nähtub ka kostja 27. septembri 2007. a. vastusest hagejale, kus kostja heitis hagejale ette 180.000 krooni tasumata jätmist (kd. I, tl. 19). Et viimase makse kostjale tegi hageja 23. oktoobril 2006. a., siis olid vastuse koostamise ajaks kostjale kõik hageja poolt tasutud maksed laekunud, sellest järeldub aga, et oma arvestuse koostamisel oli ka kostja panduse maksumusena arvesse võtnud 30.000 krooni ja mitte enam.

Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg. 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sama paragrahvi lg. 4 lause 1 järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 lause 1 järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see töö omadustest tulenevalt on tavaline. Sama paragrahvi lause 2 järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Pooltevahelisest töövõtulepingust nähtub, et kokku on lepitud töö üleandmises töövõtja poolt. See järeldub asjaolust, et kokku on lepitud tööde üleandmise tähtaeg (punkt 4. 2) ja tasumine peale vastuvõtuakti poolte poolt allkirjastamist (punkt 6. 3); tööde vastuvõtmisele on osundatud ka töövõtja vastutuse kohta käivas lepingutingimuses (punkt 8. 1). Lisaks sellele on töö vastuvõtmine ehitustöö puhul ka tavaline. Kostja tasunõude sissenõutavus eeldab seega, et hageja on tööd, mille eest kostja tasu nõuab, vastu võtnud või saab need tööd lugeda vastuvõetuks. Neid tasunõude sissenõutavuse eelduseks olevaid asjaolusid pidi tõendama kostja. Pooled ei vaidle selle üle, et 18. augustil 2006. a. on nad allkirjastanud kolm akti Ravila 5 asuval objektil tehtud tööde üleandmise – vastuvõtmise kohta: nende kohaselt on tööd kolme seina osas nõuetekohaselt tehtud (kd. I, tl. 13, 14 ja 39). 16. oktoobril 2006. a. on pooled alla kirjutanud tööde üleandmise – vastuvõtmise kohta akti nr. 2, milles on märgitud, et teostatud tööde akteeritav maksumus on 583.490, 95 krooni, sealhulgas jooksva kuu tööde akteeritav maksumus 150.118, 60 krooni (kd. I, tl. 16); konkreetseid vastuvõetud töid selles aktis märgitud ei ole. Rohkem akte tööde üleandmise – vastuvõtmise kohta ei ole koostatud. Selle üle, et aktis märgitud summa 583.490, 95 krooni on hageja kostjale ka tasunud, vaidlust ei ole. Seega on hageja tasunud kõigi aktidega vastu võetud tööde eest. Lepinguliste tööde (sealhulgas kirjaliku lepingu järgsete tööde maksumus 733.490, 95 ja suuliselt kokku lepitud panduse töö maksumus 30.000) ning akteeritud tööde (maksumusega 583.490, 95 krooni) maksumuste vahe on 180.000 krooni. Kostja on vastuhagis nõudnud sellest summast 118.993 krooni tasumist (sealhulgas 99.000 krooni kirjaliku lepingu alusel tehtud tööde eest ja 19.993 krooni täiendavalt tehtud tööde eest). Vastuhagis nõutud summa ulatuses ei ole hageja kostja poolt tehtud töid vastu võtnud. Kostja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda alust järeldusele, et tööd, mille eest kostja täiendavat tasu nõuab, saab lugeda hageja poolt vastuvõetuks, nende asjaolude tõendamisest rääkimata. Nii ei ole kostja hageja väitel vaidlusaluseid töid valmis teinud ega ole talle neid ka vastuvõtmiseks pakkunud (kd. I, tl. 62, 65, selgitus apellatsioonikohtu istungil). Et ta töid lõpuni ei teinud, on ka kostja kinnitanud (vt. näit. kd. I, tl. 48, 63, 109 – 110). Samas ei ole kostja tuginenud sellele, nagu oleks ta hagejale esitanud vastuvõtmiseks töid, mille eest kostja vastuhagis tasu nõuab. Kostja ei ole isegi esile toonud, millised olid tema arusaamise kohaselt need tööd, mille ta väidetavalt valmis tegi ja mis tuleks lugeda hageja poolt vastuvõetuks. Vaidlust ei ole selle üle, et pärast 27. septembrit 2007. a. ei teinud kostja objektil mingeid töid, sellel päeval hageja leppetrahvinõudele esitatud vastuses on kostja aga muuhulgas väitnud, et oli valmis loobuma maksest summas 180.000 krooni tingimusel, et hageja leiab kostja poolt tegemata töö tegemiseks teise töövõtja (kd. I, tl. 19). Sellest nähtub, et sisuliselt nõustus kostja isegi sellega, et tema poolt tegemata töö maksumuseks on poolte kokkuleppeid arvestades 180.000 krooni. Sellest järeldub samuti, et kostja ei ole teinud töid, mille eest ta hagejalt vastuhagis tasu nõuab. Kostja vastuhagi töövõtulepingujärgse tasu saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sellest tulenevalt ei kerki küsimust ka raha maksmisega viivitamisele tuginedes esitatud viivisenõude põhjendatusest, mis alusetuse tõttu jääb samuti rahuldamata. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohus on otsuses refereerinud ehituseksperdi arvamusi, ilma et oleks põhjendanud, milliste vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamiseks on need olulised või millised järeldused tuleb nende alusel vaidluse kohta teha. Nõustuda tuleb ka apellatsioonkaebuses tehtud etteheitega, et eksperdile on

vastamiseks esitatud küsimused, millele vastamine on seotud õigusliku hinnanguga vaidluse faktidele (nagu maksumuse mõistlikkus, tööde kvaliteedi ja koguse vastavus lepingule, lepingus kokkulepitud, kuid kostja poolt tegemata tööd, kostja poolt tehtud tööd, milles ei olnud lepingu kohaselt kokku lepitud jmt.) ning millele vastamine on üksnes kohtu enda pädevuses (TsMS § 293 lg. 1). Tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses on 175.000 krooni. Apellatsioonkaebuses, arvestades selles esitatud nõude vähendamist, vaidlustas hageja maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas 56.006, 63 krooni ulatuses, mille võrra apellatsioonkaebuses taotletav leppetrahv on suurem maakohtu poolt hageja kasuks välja mõistetust. Samuti vaidlustas hageja maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamise osas summas 181.561 krooni, sealhulgas tasunõue 118.993 krooni ja viivis 62.568 krooni. TsMS § 137 lg. 2 lause 1 kohaselt tuleb niisugusel juhul liita kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind. Apellatsioonkaebuses vaidlustatud viivise väljamõistmist ei arvestata Riigikohtu lahendi 3-2-1-82-09 punktis 10 TsMS § 137 lõikele 4 antud tõlgenduse tõttu, arvestades asjaolu, et hagi oli esitatud enne osundatud normi kehtima hakkamist. Seega tuleb apellatsioonimenetluses tsiviilasja hinna saamiseks liita 56.006, 63 krooni ja 118.993 krooni. Maakohtu menetluskuludest tuleb vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise ulatust arvestades jätta 53, 4% hageja ja 46, 6% kostja kanda. Nii oli kohtu ees vaidlus kogumaksumusega 620.188, 56 krooni (hagi 438.627, 56 krooni ja vastuhagi 181.561 krooni). Hageja kasuks tehti sellest otsus summas 289.061 krooni (107.500 krooni hagi rahuldamine + 181.561 krooni vastuhagi rahuldamata jätmine). Kostja kasuks tehti otsus summas 331.127, 56 krooni (hagi selles summas rahuldamata jätmine). Seega lahendati hageja kasuks kogunõudest 46, 6% ja kostja kasuks 53, 4%. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad vastavalt TsMS § 163 lõikes 1 ja § 171 lõigetes 1 ja 2 sätestatud koosmõjule kaebuse rahuldamise ulatust arvestades täies ulatuses kostja kanda.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.