Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.11.2010, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-16477
Tsiviilasi
AS-i Solaris Keskus hagi OÜ Tuuleveski vastu 1 239 000 krooni ja viiviste saamiseks
Tsiviilasja hind
1 239 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.11.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Solaris Keskus apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant AS Solaris Keskus (registrikood 10674030, asukoht Estonia pst 9 Tallinnas), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merle Veeroos Vastustaja OÜ Tuuleveski (registrikood 10008480, asukoht Lehmja külas Rae vallas Harjumaal), lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Saks
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 26.11.2009 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis välja mõistmata viivised ja jaotas menetluskulud.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks viivis seisuga 26.11.2009 summas 45 843 (nelikümmend viis tuhat kaheksasada nelikümmend kolm) krooni; 2) mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks viivis suuruses 0,1% kuus alates 27.11.2009 kuni põhinõude suuruses 123 900 krooni kohase täitmiseni; 3) maakohtus kantud hageja menetluskuludest jätta 33% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 67% hageja kanda.
3.Kohtuotsuse terviklik resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt;
2) Mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks leppetrahv suuruses 123 900 (ükssada kakskümmend kolm tuhat üheksasada) krooni; 3) Mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks viivis seisuga 26.11.2009 summas 45 843 (nelikümmend viis tuhat kaheksasada nelikümmend kolm) krooni; 4) Mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks viivis suuruses 0,1% kuus alates 27.11.2009 kuni põhinõude suuruses 123 900 krooni kohase täitmiseni; 5) Maakohtus kantud hageja menetluskuludest jätta 33% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 67% hageja kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Apellatsioonkaebusega esitatud uued tõendid tagastada apellandile.
6.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.15.04.2009 esitas AS Solaris Keskus (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse OÜ Tuuleveski (edaspidi kostja, vastustaja) vastu 1 438 479 krooni, selle hulgas leppetrahvi 1 239 000 krooni ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 199 479 krooni ning viivised, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud protsendina põhinõudest ehk 0,1% päevas leppetrahvinõudest kuni leppetrahvinõude täitmiseni, väljamõistmiseks.
2.AS Uus Sakala (alates 28.05.2008 ärinimega AS Solaris Keskus) ja OÜ Tuuleveski sõlmisid 15.01.2008 üürilepingu nr 4, mille kohaselt üürileandja kohustus andma ja üürnik kohustus võtma üürile toitlustuspinna, ligikaudse suurusega 295 m2, meelelahutus- ja kaubanduskeskuses Sakala Keskus (tänase nimega Solaris Keskus), Rävala pst 12 Tallinnas. Üürilepingu p 7 kohaselt kohustus üürnik esitama üürileandjale hiljemalt 01.09.2008 tingimusteta ja tagasivõtmatu pangagarantii üürileandja poolt aktsepteeritud pangast kuue kuu miinimumüüri suuruses summas (koos käibemaksuga). Üürilepingu p 5.2 kohaselt on miinimumüüri suuruseks 350 krooni iga üüripinna ruutmeetri kohta kalendrikuus.
3.Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele ei täitnud kostja kohustust esitada hagejale pangagarantii. Kostja teatas 17.10.2008, et ei täidagi lepingut ning on ainukese valiku ees leping lõpetada. Kostja kiri ei vasta üürilepingu p-s 27.8, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg-s 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 325 lg-s 2 sätestatud nõuetele, seega ei ole tegemist ülesütlemisavaldusega. Kostjal ei oleks ka olnud õigust üürilepingut üles öelda, kuna selleks puudus mõjuv põhjus. Üürilepingu kohaselt tekkis kostjapoolsest olulisest lepingurikkumisest hoopis hagejal õigus leping üles öelda.
4.Vastavalt üürilepingu p-le 23.1.13 on üürileandjal lisaks muudele lepingus otseselt sätestatud alustele õigus öelda leping erakorraliselt üles, teatades sellest üürnikule kirjalikult 10 päeva ette, muu hulgas juhul, kui üürnik ei ole andnud lepingu p-s 7 sätestatud tagatist. Hageja ütles nimetatud alusel 24.10.2008 ülesütlemisavaldusega lepingu üles, leping loeti avalduse alusel lõppenuks alates 05.11.2008.
5.Vastavalt üürilepingu p-le 24.12 on juhul, kui esineb muu hulgas p-s 23.1.13 nimetatud rikkumine üürniku poolt, mille puhul on üürileandjal õigus leping üles öelda, üürileandjal õigus nõuda üürnikult leppetrahvi kuni 12 kuu kehtiva miinimumüüri ulatuses. Üürilepingu p 24.12 alusel nõudis hageja 24.10.2008 ülesütlemisavalduses kostjalt leppetrahvi tasumist summas 1 239 000 krooni (350 krooni (miinimumüür) * 295 m2 * 12 kuud), paludes selle kanda hageja kontole hiljemalt üürilepingu lõppemise päevaks.
6.Kostja ei nõustunud hageja nõudega, kuna hagejal olevat käimas läbirääkimised uue üürniku leidmiseks, kumbki pool ei olnud asunud ka üürilepingut täitma, mistõttu ei olevat üürilepingu alusel nõuete esitamine põhjendatud. Need väited on ebaõiged ja leppetrahvinõude kontekstis täiesti asjakohatud. Hageja asus pärast kostjapoolset lepingurikkumist ja enda poolt lepingu ülesütlemist kahjude minimiseerimiseks uurima võimalusi, kas ja millistel tingimustel oleks võimalik leida uut üürnikku, kuid hagejal ei õnnestunud uut üürnikku leida. See ei mõjutanud kuidagi hageja õigust nõuda kostjalt kokkulepitud leppetrahvi. Üürilepingu p 11.1 kohaselt jõustub leping selle allakirjutamisest poolte poolt eeldusel, et üürileandja nõukogu on andnud üürilepingu sõlmimiseks nõusoleku. Üürileandja nõukogu oli andnud üürilepingu sõlmimiseks 10.01.2008 nõusoleku, lepingu allkirjastas juhatuse liige Peeter Rebane. Seega jõustus leping 15.01.2008 selle sõlmimisel ning nimetatud kuupäevast tekkis pooltel kohustus lepingut täita. Üürnik kinnitas lepingu sõlmimisel, et on tutvunud projektdokumentatsioonis konkreetset üüripinda puudutava osaga. Pooled pidid kogu projekteerimis- ja ehitusperioodi kestel tegema tihedat koostööd, et üüripind vastaks üürniku nõuetele.
7.Vastavalt üürilepingu p-le 24.7 on üürileandjal mistahes lepingujärgse makse sooritamisega viivitamisel õigus nõuda lisaks nõutavale summale viivist 0,1% võlgnetavalt summalt iga makse tasumisega viivitatud päeva eest. 11.11.2008 esitas hageja kostjale korduvnõude üürilepingust tuleneva leppetrahvi ja sellelt viivise tasumise kohustuse täitmiseks, paludes kanda kokku 1 246 434 krooni hageja kontole hiljemalt 10 päeva jooksul. Kostja ei tasunud nõutud summat. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, milleks antud juhul oli üürilepingu p-s 23.1.13 nimetatud rikkumine kostja poolt, mille puhul oli hagejal õigus leping üles öelda. Seega oli hageja leppetrahvinõue muutunud sissenõutavaks. Riigikohus on kinnitanud, et viivist võib nõuda ka leppetrahvi tasumisega viivitamisel. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivist leppetrahvi tasumisega viivitamise tõttu.
8.Kostja asus üürilepingut täitma, esitades vastavalt lepingu p-le 9.1.1 pärast lepingu sõlmimist hagejale sisekujundusprojekti - esmase plaani 15.04.2008 ja täienduse 07.05.2008, seega oli ka kostja seisukohal, et üürileping jõustus selle allkirjastamisel ning oli kehtiv. Üürileping on sõlmitud esindusõigusega isiku poolt, selle on allkirjastanud juhatuse liige Peeter Rebane põhikirja ja volituse alusel.
9.Üürilepingu p 27.8 näeb pooltevahelistele teadetele ette kirjaliku vormi, kostja poolt hagejale saadetud e-kirjad, milles ta nendib, et tal ei jää ilmselt muud üle kui leping lõpetada, ei vasta üürilepingu ülesütlemise vorminõudele. Tõenditena esitatud ekirjavahetus hoopis tõendab, et tegu ei ole mitte kostja poolt lepingu lõpetamisega, vaid hoopis kostja vastustega hageja korduvatele lepingu täitmise nõuetele. VÕS § 13 lg 3 ei ole kohaldatav, kuna kostja ei saanud hageja käitumisest mitte kuidagi aru saada, et hageja oli nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuna hageja nõudele lepingut täita vastas kostja, et ei täida lepingut, teataski hageja kostjale, et kiri on edastatud juhtkonnale ning hageja valmistab juristi abiga ette lepingu lõpetamist. Seega ei andnud hageja kostjale mingit alust arvata, et hageja nõustub lepingu lõpetamisega.
10.Kostjal puudus VÕS § 313 lg 1 kohane mõjuv põhjus üürileping üles öelda. Kostja paljasõnaline väide, et majanduslanguse tõttu jäid paljud äriprojektid seisma ning pangad keeldusid kostjale vajalikku pangagarantiid andmast, ei ole ettenägematu mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Üürilepingu ülesütlemiseks oli hagejal materiaalõigusest tulenev õigus ning hageja tegi vastava vormikohase avalduse.
11.Põhjendamatu on kostja käsitlus üürilepingu vastuolust mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega. Pooled sõlmisid lepingu vastastikuste läbirääkimiste tulemusel, pooltel oli võimalus lepingu sätetega tutvuda ning nende üle läbi rääkida. Ükski üürilepingu säte, seal hulgas käesolevas asjas kohaldamisele kuuluvad sätted, ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustavad ega kaldu kõrvale poolte tasakaalust. Üürniku kohustus tasuda üürileandjale leppetrahvi, kui leping lõppeb ennetähtaegselt üürnikust tuleneval põhjusel, on praktikas täiesti tavapärane. Kostja väide, et leppetrahvi nõue on tühine, on ebaõige. Nõue ei saa olla tühine, tühine saab olla tehing (TsÜS § 84).
12.Leppetrahvi funktsiooniks on tagada võlausaldaja jaoks õigus nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist ning leppetrahvi kokkulepe võimaldab vältida tegelikult tekkinud kahju tõendamiskoormise jagamist või selle kandmist, kuna leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis. Leppetrahvi mõte on vabastada võlausaldaja keerukast ja ebamõistlikult mahukast tõendamiskoormisest. Seega leppetrahvi nõudmisel ei peagi võlausaldaja tõendama kahju olemasolu ja suurust, vaid leppetrahvi vähendamist taotlev pool peab tõendama kahju puudumist, mida kostja teinud ei ole.
13.VÕS § 162 lg 1 annab kohtule õiguse vähendada ebamõistlikult suurt leppetrahvi, kui maksmiseks kohustatud isik seda taotleb, mõistliku suuruseni. Kui leppetrahvi vähendamist taotlev pool ei suuda aga tõendada, et trahv on teise poole kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb leppetrahvi vähendamise taotlus jätta rahuldamata. Kostja ei ole tuginenud ühelegi asjaolule ega esitanud tõendeid, millest tulenevalt saaks pidada leppetrahvi ebamõistlikult suureks.
14.Üürilepingu ülesütlemine ei olnud kuidagi hageja huvides. Hagejal õnnestus sõlmida üüripinna osas uus siduv üürileping lõpuks 18.06.2009, kuid selle tingimused on hagejale märkimisväärselt kahjulikumad. Uue üürniku poolt makstav miinimumüür on 9 eurot/m2 (140,82 kr/m2) ning lepingu tähtaeg 10 aastat. Seevastu kostja kohustus maksma miinimumüüri 350 kr/m2 ning lepingu tähtaeg olnuks samuti 10 aastat. See tähendab hagejale juba ainuüksi igas kuus ligikaudu 61 708.10 (103 250 – 41 541.90) krooni suurust kahju ning 10 aastaga enam kui 7,4 mln krooni suurust kahju (61 708.10 * 12 * 10).
15.Kostja viited tüüptingimusi reguleerivatele õigusnormidele ei ole asjakohased, kuna tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud lepinguga ning vastavad normid ei kuulu kohaldamisele. Kostjal oli võimalus mõjutada üürilepingu tingimuste, seal hulgas lepingu p-de 23.1.13 ja 24.12 sisu, kuid kostja lihtsalt ei kasutanud seda võimalust. Järelikult kostja ei soovinudki lepingutingimusi muuta. VÕS § 35 lg 1 kohaselt on asjaolu, et pool ei ole võimeline mõjutama lepingutingimuse sisu, tüüptingimuse
obligatoorne tunnus. Kuna üürilepingu tingimustel vastav tunnus puudub, ei ole tegemist tüüptingimustega.
16.Isegi kui tegemist oleks tüüptingimustega, ei ole üürilepingu p 24.12 kostjat ebamõistlikult kahjustav ega tühine. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eel kõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kostja ei ole näidanud ega tõendanud, milles seisneb lepingu p 24.12 puhul väidetav kostja ebamõistlik kahjustamine. Tarbijalepingutes ebamõistlikult kahjustavaks peetud tüüptingimuste näidisloetelu nimetab tingimust, mille kohaselt teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Antud juhul ei saa lepingutingimus olla isegi tarbijalepingu kontekstis ebamõistlikult kahjustav, rääkimata majanduskutsetegevuses sõlmitud lepingust - nimelt leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur (vastupidi, katab vaid väikese osa hagejale tekkivast kahjust) ning kostjal on võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Üürniku kohustus tasuda üürileandjale leppetrahvi, kui leping lõppeb ennetähtaegselt üürnikust tuleneval põhjusel, on praktikas täiesti tavapärane ja mõistlik ning selles ei ole midagi ebamõistlikult kahjustavat. Kostja vastuväited
17.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt leidis kostja, et talle ei ole leppetrahvi tasumise kohustust tekkinud, rääkimata selle sissenõutavaks muutumise ajast.
18.Pooltevaheline leping ei ole kunagi kehtima hakanud. Vaidlusalune leping on aga allkirjastatud üksnes ühe juhatuse liikme poolt, seega on leping tühine. Asjaolu, et hageja on esitanud pool aastat peale väidetavat lepingu ülesütlemist teise juhatuse liikme heakskiidu lepingu sõlmimise kohta, ei muuda tehingut automaatselt kehtivaks. Lepingu kehtivuse kinnitamine peale selle väidetavat lõppemist ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Seetõttu ei oma hageja teise juhatuse liikme tehingu tagantjärele heakskiitmine mitte mingisugust tähendust. Tehing on tühine ja sellest ei saa pooltele õiguslikke tagajärgi tekkida. Vaidlusaluse lepingu p 11.1 kohaselt jõustub leping eeldusel, et hageja nõukogu on andnud lepingu sõlmimiseks nõusoleku. Leping allkirjastati 15.01.2008, kuid väidetav heakskiit on antud 10.01.2008, seega ei ole lepingu väidetava kehtivusaja jooksul hageja nõukogu vajalikku nõusolekut andnud.
19.Hageja väited nagu oleks ta asunud lepingut täitma seeläbi, et hakkas kostjale üüripinda välja ehitama ja projekteerima, ei ole asjassepuutuvad, kuna lepingu lisast 3 nähtuvalt ei tulenenud konkreetselt kostjale kavandatud ruumiga seoses hagejale mitte mingisuguseid selliseid kohustusi, mida hageja oleks pidanud eraldi tegema või finantseerima. Ruumide väljaehitamise jms kohustused olid lepingu järgi kostjal, hageja pidi andma üle vaid neli seina ilma ühegi viimistluseta.
20.Hageja on asunud oma avalduses seisukohale, et leping öeldi üles tema poolt esitatud 24.10.2008 avaldusega. Isegi, kui lugeda pooltevaheline leping kehtivaks (kuigi kostja sellega ei nõustu), ütles selle üles kostja. Kuigi lepingu p-s 27.8 on klausel, mis näeb ette pooltevaheliste teadete kirjaliku vormi, ei tähenda see, nagu ei oleks kostja võinud esitada ülesütlemisavaldust teistsuguses vormis. Antud juhul on oluline, et hageja aktsepteeris kostja poolt edastatud lepingu ülesütlemise soovi ning käitus vastavalt sellele. Kostja sai hageja käitumisest aru nii, et viimane on nõus lepingu lõpetamise soovist teatamisega ka e-posti teel, mitte kirjalikult.
21.Hageja kodulehe väljatrükist nähtuvalt on hageja volitanud rendipindade küsimusega tegelemise M. K. Uus Maa Kinnisvarabüroost. Lisatud e-kirjavahetusest M. K. nähtub, et hageja oli teatanud võimalikust lepingu lõpetamisest juba septembris 2008. Samast kirjavahetusest nähtub, et kostja pakkus välja omapoolse variandi, millistel tingimustel oleks võimalik siiski lepingut täitma asuda, see on hageja poolt ruumide väljaehitamine. Kostja püüdis seoses majanduses muutunud olukorraga leida alternatiive lepingu täitmiseks, millele hageja vastas aga eitavalt. Seetõttu ei näinud kostja muud võimalust kui leping lõpetada. Kostja soovis heas usus teatada hagejale sellise vajaduse ilmnemisest võimalikult varakult, et viimane saaks kiiresti uue üürniku leida. Hageja võttis selle informatsiooni teadmiseks ning kujundas selle põhjal oma edasise käitumise.
22.VÕS § 6 lg 1 sätestab lepingupooltele kohustuse käituda vastastikku kooskõlas hea usu põhimõttega; lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele lepingust või seadusest tulenevat, kui see on hea usu põhimõttega vastuolus. Isegi, kui pooltevaheline leping lugeda kehtivaks, siis tuleb lepingu p-s 24.12 fikseeritud leppetrahvi nõudmise õigus jätta antud juhul kohaldamata, sest see nõue on esitatud vastuolus kehtivate hea usu standarditega. Lepingu p-s 23.1.16 on pooled fikseerinud, et mõlemal poolel on õigus leping üles öelda, kui ilmnevad mingisugused sellised asjaolud, mille saabumisel ei saa lepingut üles öelda soovivalt poolelt kõiki asjaolusid arvesse võttes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Sätte kohaldamisel tuleb sama sätte kohaselt kaaluda mõlema lepingupoole huvisid ja arvestada kõikide ilmnenud asjaoludega. Kostja oli sunnitud lepingu üles ütlema just seetõttu, et üldise majanduslanguse tõttu jäid paljud äriprojektid seisma ning pangad keeldusid kostjale vajalikku pangagarantiid andmast. Selliste halbade majandusprognooside valguses ei saanud kostja endale täiendavaid kohustusi juurde võtta. Kostja pidas nii enda kui hageja huvisid silmas pidades paremaks liigsetest kuludest hoiduda, et tagada sellega oma jätkusuutlikkus ja vältida tulevasi võimalikke võlgasid hageja ees. Lepingu p-i 4.1 kohaselt pidi eeldatav üüriperiood algama vahemikul 01.07.2009 kuni 01.07.2010. Kostja teatas oma soovist leping lõpetada juba 2008 septembris, see on ca aasta enne oletatava üüriperioodi algust. Ta tegi seda võimalikult varakult muu hulgas just sel eesmärgil, et hagejal oleks võimalik aegsasti üüripinnale uus klient leida. Sellel põhjusel ei ole hageja lepingu lõppemisega ka mingisugust otsest ega kaudset kahju kandnud. Hagejale jäi lepingu lõpetamise korral enam kui aasta aega, et pinnale uus üürnik leida. Kuna hageja ei ole lepingut üles öelnud, siis puudub tal ka õigus leppetrahvi nõuda, kuna lepingu p 24.12 näeb leppetrahvi nõude esitamise eeltingimuseks lepingu ülesütlemise hageja poolt.
23.Hagejal puudub lepingus toodud tingimustel õigus kostjalt pangagarantii esitamata jätmise tõttu leppetrahvi nõuda. Pooltevaheline vastutus ja rakendatavad sanktsioonid on jaotatud lepingus ebamõistlikult üürileandja kasuks, mis ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tingimus, millega on pooltevahelist tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või millega kahjustatakse teist lepingupoolt ebamõistlikult, tühine. Lepingu p-s 24.5 on välistatud hageja vastutus tema poolt oma lepinguliste kohustuste täitmiseks kasutatavate isikute tegemata jätmise eest, samas kui kostja on lepingu järgi täielikult vastutav selle eest, kui mistahes kostja poolt aktsepteeritud pank keeldub talle üürilepingu täitmise tagamiseks garantiid andmast. Lepingu eesmärki ja poolte vastastikuseid huve silmas pidades ei saa lugeda ebamõistlikuks tingimust, millega antakse tagatise esitamata jätmise korral teisele lepingupoolele õigus leping üles öelda. Kindlasti ei saa aga mõistlikuks pidada tingimust, mis näeb ette leppetrahvi nõudeõiguse juhuks, kui kostjale keeldutakse seoses üleüldise majandusliku olukorra halvenemisega pangagarantiid andmast, samas, kui teise poole vastutus välistatakse temale palju otsesemalt seotud isiku tegevuse eest. Sisuliselt on lepingus fikseeritud, et hageja ei vastuta oma kutsetegevuses kasutatavate isikute tegevuse tõttu tekkinud tagajärgede
eest, kuid kostja vastutab. Lepingu tingimus, millega on kostjale nähtud ette kohustus tasuda tagatise esitamata jätmise eest leppetrahvi, on ebamõistlikult üürnikku kahjustav tüüptingimus ning seetõttu tühine. Täpselt samadel põhjendustel on tühine leppetrahvilt arvestatud viivise nõue ning seda ka juhul, kui kohus peaks leidma, et leppetrahvi kehtestav tüüptingimus ise ei ole tühine.
24.Leppetrahvi suurus on ebamõistlik. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus leppetrahvi suurust vähendada, arvestades eel kõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Pooled ei olnud faktiliselt veel lepingut täitma asunudki, kui kostja selle juba üles ütles. Kostja ütles lepingu viivitamatult üles pärast seda, kui oli teada saanud, et ta ei pruugi olla võimeline oma kohustusi korrektselt täitma. Hagejale jäi piisavalt aega uue üürniku leidmiseks, millega on välistatud hagejale saamata jäänud tulu näol mingisuguse kahju tekkimine. Vaidlusaluse üürilepingu olemasolu või puudumine ei ole mitte kuidagi viisi mõjutanud hageja huvisid oma äritegevuses seatud eesmärkide saavutamisel. Hageja jaoks ei tohiks mitte mingit tähtsust omada, kes konkreetselt talle üüri maksab.
25.Hageja on esitanud oma nõude maksimaalses võimalikus määras, kuid lepingu p 24.12 ütleb, et leppetrahvi summa on kuni 12 kuu miinimumüüri suurus - seega 0 - 1 239 000 krooni. Viidatud asjaolusid arvesse võttes ei ole põhjendatud hageja leppetrahvi nõue, kuid kui kohus peab seda siiski vajalikuks, tuleb vähendada leppetrahvi suurust sellise summani, mis oleks kõiki neid asjaolusid arvestades mõistlik.
26.Viivise nõudel puudub alus, kuna viivis ei ole lepingujärgne makse. Lepingu p-s 24.7 on fikseeritud, et viivist võib nõuda mistahes lepingujärgse makse tasumisega viivitamise eest. Makse all on peetud silmas eel kõige ikka regulaarseid lepingulisi makseid, mitte sellist ühekordset summat, mille täpset suurustki ei ole võimalik lepingu alusel kindlaks määrata. Viivise küsimuse lahendamise juures ei olegi aga niivõrd oluline see, kas kostjal on leppetrahvi tasumise kohustus, kui see, et seadus annab kostjale õiguse taotleda leppetrahvi suuruse vähendamist ning ka see, et leppetrahvi nõue ise võib olla seadusega vastuolus. Mõlemad küsimused lahendab kohus. See aga tähendab omakorda, et enne lahendi tegemist ei ole leppetrahvi tasumise kohustus sissenõutavaks muutunud. Vastupidisel juhul tekiks küsimus, et kui suure summa pidanuks kostja leppetrahviks ära maksma, kui ta kogu summa suurusega ei nõustu. Kui tasumata summa suurus ei ole teada, siis ei saa ka sellelt viivist arvutada. VÕS § 162 lg 3 ütleb, et peale leppetrahvi ära tasumist ei või enam selle vähendamist nõuda. See kinnitab kostja seisukohta, et kohtu poolt leppetrahvi vähendamise taotlemise korral ei muutu leppetrahvi nõue sissenõutavaks enne kohtulahendi tegemist, sellest järeldub omakorda, et kostja ei ole leppetrahvi tasumisega viivituses, kuna tasumise tähtaega ei ole veel saabunud. Esimese astme kohtu otsus
27.26.11.2009 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis OÜ-lt Tuuleveski hageja kasuks välja leppetrahvi 123 900 krooni ja jättis viivisenõude rahuldamata.
28.Maakohtu põhjenduste kohaselt on pooled sõlminud üürilepingu, mille p 7 kohaselt kohustus kostja esitama tagatise kuue kuu miinimumüüri suuruses summas hiljemalt 01.09.2008. Kostja oma kohustust ei täitnud. Tulenevalt üürilepingu p-st 23.1.13 ütles hageja lepingu erakorraliselt üles ning lepingu p 24.12 alusel nõudis leppetrahvi 12 kuu miinimumüüri suuruses summas. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on lepingut rikkunud ning hagejal on tekkinud õigus leppetrahvi nõuda. Leppetrahv summas 1 239 000 krooni on leppetrahvi maksimum.
29.Tulenevalt VÕS § 8 lg 2 ja § 76 lg 1 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, seal hulgas
täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
30.Käesoleva kaasuse asjaolusid arvestades on leppetrahv ebamõistlikult suur ning leppetrahvi suurust tuleb vähendada. Ebamõistlik on leppetrahvi nõue 1 239 000 krooni olukorras, kus kostja lepingu rikkumiseks on asjaolu, et ei ole esitanud lepingus sätestatud pangagarantiid, lepingu ülesütlemise ja üüriperioodi alguskuupäeva (see tähendab Solarise Keskuse avamiseni) vahele jäi ca aasta ning hageja on pinnale leidnud uue rentniku. Kostja on teavitanud hagejat, et ei suuda garantiid esitada ning pakkunud välja omapoolseid lahendusi tekkinud olukorrale. Kostja käitumine ei ole olnud pahatahtlik. Nii on ka hageja poolt esitatud Peeter Rebase kommentaarides viidatud leppetrahvi rakendamisele üürniku pahatahtluse korral. Asja materjalidest nähtuvalt on kostjaga lepingu ülesütlemise järgselt uus üürileping sõlminud Läti firmaga SIA Lido. Uue lepingu sõlmimine SIA-ga Lido on endaga kaasa toonud kulutused kinnisvaramaaklerile tasude osas 87 660 krooni.
31.Kohus ei nõustu hageja seisukohaga kulutuste tegemisest pinna väljaehitamisel kostja tarbeks. Leping poolte vahel sõlmiti 15.01.2008 ning öeldi üles alates 05.11.2008. Uus leping kostjaga samal tegevusalal (toitlustamine) tegutseva uue üürnikuga üüripindalale suurusega 1245m2 sõlmiti 18.06.2009. Kuivõrd uus üürnik tegutseb vana üürnikuga samal tegevusalal, ei saa rääkida kulutustest kostja tarbeks pinna väljaehitamisel. Siseviimistlus jäi üürilepingu kohaselt üürniku teostada. Hageja on avaldanud arvamust, et uue üürilepingu tingimused on temale märkimisväärselt kahjulikumad. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Iseenesest õige on hageja käsitlus miinimumüüride suuruse kohta. Nii on kostjaga sõlmitud lepingu p-st 5.2 tulenevalt tõepoolest miinimumüüri suuruseks 350kr/m2 ning uue üürnikuga sõlmitud lepingu kohaselt on miinimumüüri suuruseks 9eur/m2 (140.76 kr/m2). Tegemist ei ole mitte üüriga, vaid miinimumüüriga, see tähendab summaga, mida üürileandja on igal juhul õigustatud saama. Üüri suurust arvestatakse lepingute p-s 5.1 toodud reeglite järgi ning nendest tulenevalt ei saa välistada, et pinnaühikult uue lepingu alusel võib saada kõrgemat üüri kui kostjaga sõlmitud lepingu miinimumüür. Ka on üüripinnad erineva suurusega. Nii on kostja üüritud pind suurusega 295m2, uue lepingu alusel üürile antud pind 1245m2, seega on uue lepingu alusel üürile antud pind üle 4 korra suurem kui kostjale renditud pind. Üldjuhul on suurema pinna üür ka odavam. Ka poolte vahel sõlmitud üürilepingu lisast 6 nähtub, et kostja poolt üürile võetud pinna koefitsient on üks, siis uue üürilepingu alusel üürile võetud pinna koefitsient on 0,65, see tähendab pinna rentimine suuruses 1245m2 on 35% odavam. Märkimata ei saa jätta ka maailmamajanduse langustrendi, mis ei ole jätnud puutumata ka rendihindu.
32.Kostjalt väljamõistmisele kuuluvaks mõistlikuks leppetrahviks on 10% leppetrahvi maksimummäärast, see on 123 900 krooni.
33.Hageja viivise nõue ei kuulu rahuldamisele. Kohus on leppetrahvi suurust vähendanud, seega tuleb lugeda kostja poolt võlgnetavaks kohtu poolt määratud leppetrahv. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et leppetrahv ei ole makse, mida on poolte vahelises lepingu p-s 24.7 silmas peetud. Viivist võib nõuda ka leppetrahvilt, kuid viivist saab arvestada alates lahendi tegemisest, kuivõrd kohus on leppetrahvi suurust muutnud.
34.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et pooled ei ole asunud lepingut täitma. Kostja asus lepingut täitma, esitades vastavalt lepingu p-le 9.1.1 pärast lepingu sõlmimist
hagejale sisekujundusprojekti - esmase plaani 15.04.2008 ja täienduse 07.05.2008. Seega oli ka kostja seisukohal, et leping jõustus selle allkirjastamisel ning oli kehtiv.
35.Lepingu on üürileandja poolt allkirjastanud juhatuse liige Peeter Rebane põhikirja ja volituse alusel. TsÜS § 34 lg 2 kohaselt võivad ühise esindamise korral juhatuse liikmed volitada üht või mitut enda hulgast teatud tehingute või teatud liiki tehingute tegemiseks. Üürileandja teine juhatuse liige Jörgen Österberg on andnud Peeter Rebasele TsÜS § 34 lg 2 kohase volituse üürilepingu sõlmimiseks. Ka on hageja nõukogu volitanud Peeter Rebast sõlmima üürileandja nimel üürilepinguid üksi, teist juhatuse liiget kaasamata. Kostja viide TsÜS § 129 lg-le 3 ei ole asjakohane, kuna see reguleerib esindusõiguseta tehtud tehingu kehtivust, üürileping on aga sõlmitud esindusõigusega isiku poolt. Isegi kui tegemist oleks esindusõiguseta isiku tehinguga, ei saaks see olla TsÜS § 129 lg 1 kohaselt tühine, kuna isik, kelle nimel väidetavalt esindusõiguseta tehing tehti, on lähtunud üürilepingust kui kehtivast, seda täitnud ning nõudnud ka kostjalt täitmist.
36.Üürilepingu p 11.1 kohaselt jõustub üürileping selle allakirjutamisest poolte poolt eeldusel, et üürileandja nõukogu on andnud üürilepingu sõlmimiseks nõusoleku. Hageja nõukogu oli andnud üürilepingu sõlmimiseks nõusoleku 10.01.2008. Üürileping jõustus 15.01.2008 selle sõlmimisel. Asjaolu, et hageja nõukogu on andnud nõusoleku eelnevalt, ei muuda olematuks fakti, et selline nõusolek on antud. Lepingust ei tulene, et hageja oleks sellise nõusoleku pidanud kostjale edastama. Ka ei tulene lepingust, et hageja nõukogu nõusolek peab järgnema lepingu sõlmimisele.
37.Kostjal puudus VÕS § 313 tulenev mõjuv põhjus leping üles öelda. Asjaolu, et majanduslanguse tõttu jäid paljud äriprojektid seisma ning pangad keeldusid väljastamast pangagarantiid, ei ole ettenägematu mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks. Kostja kirjavahetust hagejaga ei saa hinnata kui lepingu ülesütlemist, vaid kui kostja keeldumist lepingu täitmisest ning hageja nõudeid lepingu täitmiseks.
38.Tegemist ei ole ka tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Asja materjalidest nähtuvalt on pooltel olnud võimalus läbi rääkida lepingu tingimustes. Ka kostja esitatud reklaam ei tõenda millegagi tüüptingimuste olemasolu. Asjaolu, et kostjale ei ole väljastatud lepingust tulenevat garantiid, ei saa käsitleda vääramatu jõuna ka majanduskriisi tingimustes ning rakendamisele ei kuulu VÕS § 160. Kohtu hinnangul on majanduskriis sündmus, mis on mõistlikult ette nähtav. Tänapäevasele majandusele on omane kriiside olemasolu. Apellatsioonkaebus
39.AS Solaris Keskus palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ning uue otsusega mõista OÜ-lt Tuuleveski välja 1 314 579 krooni, seal hulgas leppetrahvi 1 115 100 krooni, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 199 479 krooni ja viivise protsendina põhinõudest 0,1% päevas kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.
40.Maakohus leidis õigesti, et kostja on lepingut rikkunud ning hagejal on tekkinud õigus nõuda lepingus kokkulepitud leppetrahvi, kuid vähendas ebaõigesti leppetrahvi suurust. Õigusteoorias on kujundatud seisukoht, et leppetrahvi funktsiooniks on tagada võlausaldaja jaoks õigus nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist ning leppetrahvi kokkulepe võimaldab vältida tegelikult tekkinud kahju tõendamiskoormise jagamist või selle kandmist, kuna leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis. Eeltoodud seisukohti toetab ka Riigikohtu praktika (lahend nr 3-2-1-66-05). Maakohus pidanuks ennekõike arvestama eeltoodud leppetrahvi eesmärki ning kaaluma leppetrahvi nõuet ja selle suurust leppetrahvi eesmärgi ning võlausaldaja huvide valguses. Kohus ei teinud seda. Kohus asus kohe leppetrahvi vähendama ning jõudis lahendini, mis on jämedas vastuolus leppetrahvi eesmärgi ja võlausaldaja huvidega.
41.VÕS § 162 lg 1 võimaldab kohtul vähendada ebamõistlikult suurt leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes ning leppetrahvi suurust tuleb esmajoones võrrelda võlausaldaja kahju suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust (nr 3-2-1-66-05). Leppetrahvi vähendamist taotleval poolel on kohustus tõendada, et leppetrahvi suurus on ebaproportsionaalne, muu hulgas, et teine pool ei ole kohustuse rikkumisest kahju saanud. Kui leppetrahvi vähendamist taotlev pool ei suuda tõendada, et trahv on teise poole kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb leppetrahvi vähendamise taotlus jätta rahuldamata.
42.Kohus võinuks asuda leppetrahvi vähendama üksnes juhul, kui leppetrahv oleks ebamõistlikult suur. Leppetrahv oleks ebamõistlikult suur ennekõike juhul, kui hagejale ei teki kohustuse rikkumisest kahju või leppetrahv on võrreldes tekkiva kahjuga ebaproportsionaalselt suur. Kohus selliseid asjaolusid ei tuvastanud. Kohus tuvastas üheselt hageja kahju maaklertasu ulatuses 87 660 krooni. Kohus ei tuvastanud, et hagejale ei teki kahju tulenevalt kostja ja uue üürniku poolt makstava üüri vahest või tekib leppetrahviga võrreldes oluliselt väiksemas ulatuses. Kohus ei välistanud, et hageja võib saada ka hoopis madalamat üüri. Kuna hagejal kahju puudumise või leppetrahvi ebaproportsionaalsuse tõendamiskoormis lasub kostjal ning kostja ei tõendanud, et hagejale ei teki kahju või leppetrahv on võrreldes kahjuga ebaproportsionaalselt suur, pidi kohus jätma kostja taotluse leppetrahvi vähendamiseks rahuldamata.
43.Kohus tõi leppetrahvi ebamõistlikkuse põhjendamisel esile asjaolu, et kostja lepingurikkumiseks oli pangagarantii esitamata jätmine. Kohtuotsusest ei selgu, miks ja kuidas see peaks mõjutama leppetrahvi suurust, samuti ei selgu, mida kohus nimetatud asjaolust järeldas. Sellega on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet. Kui kohus soovis arvestada rikutud kohustuse olulisust, siis poolte kokkuleppe kohaselt oli antud kohustuse rikkumine oluline lepingurikkumine, kuna võimaldab lepingu sisuliselt koheselt üles öelda (üürilepingu p 23.1.13). Pangagarantii oli lepingu järgi ainus üürileandja tagatis ning selle esitamata jätmisega jäid tagamata kõik üürniku kohustused üürileandja ees, üürileandja oli sunnitud lepingu üles ütlema. Kui kohus soovis kahtluse alla seada rikutud kohustusest kahju tekkimise, siis tuleb ühtlasi arvestada, et antud oluline lepingurikkumine tõi kaasa lepingu ennetähtaegse lõpetamise ning see tekitas hagejale ulatuslikku kahju. Seega asjaolu, et kostja lepingurikkumiseks oli pangagarantii esitamata jätmine, ei muuda leppetrahvi ebamõistlikuks, vaid vastupidi – kinnitab, et leppetrahv on mõistlik.
44.Asjaolu, et lepingu ülesütlemise ja üüriperioodi alguskuupäeva vahele jäi ca aasta ning hageja on pinnale leidnud uue üürniku, ei mõjuta leppetrahvi suurust, kuna ei tähenda hagejal kahju puudumist või leppetrahvi ebaproportsionaalsust võrreldes kahjuga. Vaatamata sellele, et lepingu ülesütlemise ja üüriperioodi alguskuupäeva vahele jäi ca aasta ning et hageja on pinnale leidnud uue üürniku, tekib hagejale kostjapoolsest rikkumisest kahju enam kui 7,4 miljonit krooni ning isegi kohtu enda käsitluse kohaselt enam kui 2 miljonit krooni. Seega ka nimetatud asjaoludega ei ole võimalik põhjendada leppetrahvi vähendamist.
45.Kostja kohustus pangagarantii esitama hiljemalt 01.09.2008, kuid alles vastusena hageja korduvatele lepingu täitmise nõuetele teatas 17.10.2008, et ei täidagi lepingut. Kostja ei täitnud kohustust mingiski ulatuses ning VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb kohtul seda leppetrahvi suuruse hindamisel arvestada. Kostja ettepanek, et tema asemel ehitaks üüripinna välja hoopis üürileandja, ei ole lahenduse pakkumine, vaid
ettepanek üürilepingu oluliseks muutmiseks ja ulatuslike täiendavate kulude panemiseks üürileandja kanda.
46.VÕS § 160 kohaselt ei või leppetrahvi nõuda üksnes rikkumise vabandatavuse korral, see tähendab võlgnik kohustub leppetrahvi tasuma olenemata süüst. Pahatahtlus kui tahtlus on aga oma olemuselt süü vorm (VÕS § 104 lg 2). Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, tuginedes otsust tehes võlgniku pahatahtluse puudumisele ja põhjendades seda hageja juhatuse liikme kommentaaridega, milles olevat viidatud leppetrahvi rakendamisele üürniku pahatahtluse korral. Kumbki pool ei ole toonud esile nimetatud asjaolu ega andnud sellele hinnangut, justkui võiks kostja suhtes leppetrahvi rakendada üksnes pahatahtluse korral.
47.Kohus arvas ekslikult, et ei saa rääkida hageja kulutustest kostja tarbeks pinna väljaehitamisel, kuna uus üürnik tegutseb kostjaga samal tegevusalal ja siseviimistlus jäi üürilepingu kohaselt üürniku teostada. 295 m2 suuruse toitlustuspinna muutmine 1245 m2 suuruse toitlustuspinna osaks nõuab esialgse pinna ümberprojekteerimist ja – ehitamist. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et uue üürilepingu tingimused ei ole hagejale märkimisväärselt kahjulikumad kostjaga sõlmitud üürilepingu tingimustest. Kohtu tuginemine lepingute p-s 5.1 toodud üüri arvestamise reeglitele ning lepingu lisas 6 toodud üüripinna koefitsientidele oli üllatuslik. Kumbki pool ei ole esile toonud ning menetluses ei ole arutatud käibel põhinevaid üüri arvestamise reegleid ega üüripinna koefitsiente, samuti ei ole kumbki pool teinud nendest asjaoludest järeldust, et hageja võib saada uuelt üürnikult kõrgemat üüri kui kostjalt. Seega TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei võinud kohus tugineda nimetatud asjaoludele.
48.Kohus ei ole põhjendanud, mille alusel ta leidis, et ei saa välistada, et pinnaühiku kohta võiks uue lepingu alusel saada kõrgemat üüri kui kostjaga sõlmitud lepingu miinimumüür. Odil Eesti OÜ, kes viib läbi äritegevust SIA Lido üüripinnal, koondaruanne 2009 novembri kohta on üürilepingu p-ll 5.1 põhineva üüriarvestuse aluseks ning vastab lepingu p-le 14.3.8. Koondaruandest nähtuvalt oli SIA Lido üüripinnal läbiviidud äritegevuse netokäive 3 991 423.75 krooni. Seega sai SIA Lido poolt tasumisele kuuluv üür lepingu p 5.1 reeglite järgi moodustada 199 571.19 krooni (5% äritegevuse netokäibest) ehk 160.30 kr/m2 (199 571.19 kr / 1245 m2). Kuna Solaris Keskus ja ka Lido restoran avati 09.10.2009, on tegemist käibega, mis on saavutatud avamise järgse kõrge külastatavuse tingimustes ning tegelikkuses hakkab uue lepingu alusel tasutav üür olema veelgi madalam kui 160.30 kr/m2. Seevastu kostjaga sõlmitud üürilepingu p-de 5.1 ja 5.2 järgi kohustus kostja tasuma hagejale üüri igakuiselt vähemalt summas 350 kr/m2. Selleks peaks üüripinnal läbiviidava äritegevuse netokäive olema ca 8,7 miljonit krooni. Arvestades, et isegi keskuse avamise järgsel kõrge külastatavusega perioodil oli käive sellest üle kahe korra madalam (ca 4 miljonit krooni), on äärmiselt ebatõenäoline ja ilmselt võimatu käibe ulatumine 8,7 miljoni kroonini ja üle selle. Eeltoodu kinnitab, et uue lepingu alusel ei ole võimalik saada pinnaühiku kohta kõrgemat üüri kui kostjaga sõlmitud lepingu miinimumüür, vaid vastupidi.
49.Apellatsioonkaebusega uue tõendi esitamine on lubatav, kuna esitatud uus tõend tekkis alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus – Solaris Keskus avati alles 09.10.2009 ning koondaruande novembrikuu ehk keskuse avamise järgse esimese täiskalendrikuu kohta kohustus uus üürnik vastavalt lepingu p-le 14.3.8 esitama hagejale alles 10.12.2009.
50.Kohus ei ole põhjendanud, millest ta järeldas, et suurema pinna üür on üldjuhul odavam. Lepingu p 16.15 kohaselt reguleerib lisas 6 toodud üüripinna koefitsient üksnes üürniku poolt tasumisele kuuluvate turunduskulude arvestamist, koefitsientidel puudub seos üüri suurusega. Samas on hageja esitanud kohtule 07.10.2009 kinnisvarabüroo Uusmaa arvamuse kui asjatundja arvamuse, millest nähtuvalt vastas uue üürnikuga kokkulepitud miinimumüür lepingu sõlmimise ajal mõistlikule üüritasemele ning asjatundja arvamusest ei nähtu, nagu oleks antud üür
mõistlik vaid sellise suurusega pinna puhul. Seega on kohus põhjendamatult ja ebaõigesti asunud seisukohale, nagu oleks 1245m2 pinna üürimine 35% odavam. Isegi kui suurema pinna üür oleks odavam, ei muudaks see asjaolu, et uue lepingu tingimused on hagejale märkimisväärselt kahjulikumad, hageja saaks kostja ja uue üürniku üüride vahest kahju ainuüksi igas kalendrikuus ligikaudu 19 824 krooni (227.50 * 295 – 160.30 * 295) ning 10 aasta jooksul (see on mõlema üürilepingu tähtaeg) 2 378 880 krooni (19 824 * 12 * 10). Värskeima kohtupraktika kohaselt vastutab kostja kogu vastava üürivahest tekkiva kahju eest (nr 3-2-1-37-09).
51.Võrreldes seda kahju kostja poolt tasumisele kuuluva leppetrahviga on ilmne, et leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur, vaid vastupidi – oluliselt väiksem kui kahju. Tegelikkuses on aga hagejale tekkiv kahju veelgi suurem, kuna suurema pinna üür ei ole 35% odavam ning uue üürniku poolt tasutav üür on veelgi madalam. Kohtu viide maailmamajanduse langustrendile ja rendihindadele üksnes kinnitab asjaolu, et uue üürilepingu tingimused on hagejale kahjulikumad.
52.Leppetrahvi vähendamine niivõrd suures ulatuses on põhjendamata ja ebaõige. Kohtuotsusest ei nähtu ühtegi kontrollitavat motiivi, miks kohus vähendas leppetrahvi 90% võrra ning miks tuleb pidada mõistlikuks just 10% poolte poolt kokkulepitud leppetrahvist. Arvestades, et leppetrahvi eesmärk on tagada võlausaldajale õigus nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist, peaks kohtuotsus, millega võlausaldaja jäetakse vastavast õigusest suures osas ilma, olema eriti põhjalikult motiveeritud. Leppetrahvi niivõrd ulatuslikku vähendamist saavad õigustada vaid väga erandlikud ja kaalukad asjaolud ning need peaksid olema selgelt esile toodud.
53.Leppetrahvi vähendamine 90% võrra on lubamatu ka tulenevalt pooltevahelisest lepingust. Kohus on mõistnud kostjalt välja sellises suurusjärgus leppetrahvi, mis kuuluks kostja poolt tasumisele juhul, kui hageja ei oleks lepingut üles öelnud (üürilepingu p 24.11). Antud juhul oli aga hageja sunnitud kostjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu lepingu üles ütlema ning kandma ulatuslikku kahju. Mõistes antud juhul välja leppetrahvi samas suurusjärgus, nagu pooled on leppinud kokku oluliselt vähem kahjulike tagajärgedega lepingurikkumise puhuks, on kohus läinud vastuollu pooltevahelise lepinguga ning väljunud diskretsiooni piiridest.
54.Maakohus asus seisukohale, et kuna kohus muutis leppetrahvi suurust, tuleb lugeda kostja poolt võlgnetavaks kohtu poolt määratud leppetrahv ning viivist saab arvestada alates lahendi tegemisest. Kohus ei ole märkinud, millist õigusakti ta kohaldas, kui leidis, et leppetrahvi vähendamisel saab viivist arvestada alates kohtulahendi tegemisest. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Üürilepingu p 24.7 kohaselt on viivise määraks 0,1% võlgnetavalt summalt iga makse tasumisega viivitatud päeva eest. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 158 lg-st 1 tuleneb, et leppetrahvinõue muutub sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, milleks antud juhul on üürilepingu p-s 23.1.13 nimetatud rikkumine kostja poolt, mille puhul oli hagejal õigus leping üles öelda ja hageja seda õigust kasutas. Eeltoodud käsitlust leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisest toetab ka Riigikohus (nr 3-2-1-69-08). Kui kohus leppetrahvi vähendab, ei muuda see leppetrahvi nõude sissenõutavaks muutumise hetke. Ka juhul, kui kohus leppetrahvi vähendab, on võlgnik vastava vähendatud summa tasumisega viivitanud.
55.Kuna eeltoodu kohaselt kohustub kostja tasuma leppetrahvi nõudelt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest ning nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt hageja poolt lepingu ülesütlemisel 05.11.2008, kohustub kostja tasuma hagejale alates 05.11.2008 viivist 0,1% võlgnetavalt summalt iga makse tasumisega viivitatud päeva eest. Isegi juhul, kui viivist saaks arvestada alates kohtulahendi tegemisest, pidanuks
kohus mõistma kostjalt välja sissenõutavaks mittemuutunud viivise protsendina põhinõudest ehk 0,1% päevas leppetrahvinõudest kuni leppetrahvinõude täitmiseni. Vastustaja seisukoht
56.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
57.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt ja maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi viiviste nõudes, samuti tuleb muuta menetluskulude jaotust. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
58.TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas esitas kaebuse hageja, kes vaidlustab maakohtu otsuse järgmisi osi: 1) leppetrahvi vähendamist; 2) viivise väljamõistmata jätmist; 3) menetluskulude jaotust. Kostja maakohtu lahendit edasi ei kaevanud. Küll aga tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et kuna tulenevalt leppetrahvi nõude puhul tuvastamisele kuuluvatest asjaoludest (kas poolte vahel oli kehtiv võlasuhe; kas kostja rikkus kohustust, mille korral olid pooled leppinud kokku leppetrahvi maksmise; kas kostja vastutab rikkumise eest ning kas hageja esitas kostjale teate leppetrahvi nõudmisest) tuleb ka ringkonnakohtul kontrollida võlasuhte kehtivust ja veenduda kostja poolt väidetud pooltevahelise üürilepingu tühisuse aluste puudumises ning seda ka olukorras, kus apellatsioonkaebus vastavaid väiteid ei sisalda.
59.Kolleegium lepingu tühisust ei tuvastanud ega nõustu vastustaja seisukohaga, et leping oli üürileandja nimel sõlmitud esindusõiguseta isiku poolt. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks vastustajale selgitab kolleegium, et 12.03.2009 kinnituse (t I kd lk 88) sisust nähtub, et tegemist on teise ühisesindusõigust omava juhatuse liikme teatega selle kohta, et teine juhatuse liige omas 15.01.2008 lepingut allkirjastades selleks ka tema suulist volitust. TsÜS § 34 lg 2 kohane ühisesindusõigus ei tähenda, et kõik seda omavad isikud peaksid juriidilise isiku nimel tehtava tehingu üheaegselt ja korraga allkirjastama. See võib toimuda eri aegadel, samuti võivad nende tahteavaldused olla erinevalt vormistatud, ka võib üks ühisesindusõigust omav isik anda teisele volituse tehingu allkirjastamiseks. Selline volitus antakse ühe ühisesindusõigust omava isiku poolt enda nimel (mitte juriidilise isiku nimel, nagu ekslikult on käsitletud vastustaja vastuses kaebusele; lk 3) teis(t)ele sama õigust omava(te)le isikule. 12.03.2009 kinnitus ei ole juriidilise isiku tahteavaldus 15.01.2008 lepingu heakskiitmiseks, vaid ühe juhatuse liikme kinnitus tema poolt volituste andmise kohta teisele juhatuse liikmele üksinda juriidilise isiku nimel tehingu sõlmimiseks.
60.Kostja esitas maakohtus ka vastuväite tehingu tühisuse kohta VÕS § 42 lg 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise leingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
61.Kostja vastuväitele vastamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas vaidlusaluse lepingutingimuse (p 24.12) näol on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et viidatud
lepingutingimuse näol ei ole tegemist tüüptingimusega, kuna tõendatud on, et tingimuse kasutaja andis teisele poolele reaalse võimaluse läbi rääkida lepingutingimusi, kuid seda võimalust ei kasutatud. Nimetatud asjaolu on tõendatud pooltevahelise e-kirjavahetusega (t II kd lk 76-78), kust nähtub, et juba 02.01.2008 oli hilisemal üürnikul tutvumiseks käes lepinguprojekt ja seega siis ka vastava tahte olemasolul võimalus läbirääkimisteks. 09.01.2008 küsis üürniku esindaja täiendavat infot ja teatas, et jurist tegeleb lepinguga. 15.01.2008 palus üürileandja esindaja lisa nr 4 vormistamiseks selle sisu ja pooled allkirjastasid lepingu. Kuna tegemist ei ole tüüptingimusega, ei saa see olla VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.
62.Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kostjalt väljamõistmisele kuuluva leppetrahvi summa kohta. Vaidlusaluse lepingu p-s 24.12 leppisid pooled kokku leppetrahvi suuruseks rahasumma kuni 12 kuu kehtiva miinimumüüri ulatuses. Hageja esitas nõude leppetrahvi saamiseks kokkulepitud maksumummääras, maakohus vähendas summat VÕS § 162 alusel, arvestades konkreetse kaasuse asjaolusid. Kolleegium nõustub maakohtu kaalutlusotsustusega ega pea vajalikuks seda korrata. Maakohus ei ületanud diskretsioonipiire ja kõrgema astme kohtul puudub õigus otsustusse sekkuda. Maakohtu otsustus on asjakohaselt põhjendatud. Apellant on kaebuses analüüsinud iga maakohtu poolt põhjendustes väljatoodud asjaolu eraldi, kuid kohus on asjakohaselt lähtunud nende kogumist, mille alusel sisuliselt leidis, et hageja poolt väidetud kahjust on veenvalt tõendatud ja põhjendatud vaid maakleritasu suuruses 87 660 krooni.
63.VÕS § 162 lg 1 mõtte kohaselt tuleb leppetrahvi suuruse mõistlikkuse hindamisel lähtuda kahjust, mida oleks võinud objektiivselt lepingu sõlmimisel ette näha, kuid samas tuleb arvestada ka leppetrahvi eesmärki ning konkreetse lepingusuhte olulisi asjaolusid. Konkreetses asjas nõuab hageja üürilepingus kokkulepitud maksimummääras leppetrahvi tagatise esitamata jätmise eest. Tegemist on ühega kolmeteistkümnest võimalikust lepingu ülesütlemise ja leppetrahvi nõudeõigust üürileandjale andvast rikkumisest. Hageja ütles lepingu üles olukorras, kus eeldatava üüriperioodi alguskuupäevani oli aega vähemalt üheksa kuud (vastavalt lepingu p-le 4.1 oli eeldatava üüriperioodi alguskuupäevaks lepitud kokku ajavahemik 01.07.2009 kuni 01.07.2010). Üüripind ei olnud valmis ehitatud ega üürnikule üle antud, seega ka üüri ruumi kasutamise eest hagejale veel ei laekunud. Ka leidis hageja samadele ruumidele juba enne Solaris Keskuse reaalset avamist uue üürniku (leping t II kd lk 772), kes seejuures üüris ja hakkas kasutama oluliselt suuremat pinda kui kostja (295 m2 asemel 1245 m2). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluse lepingu ja nn uue lepingu võrdlemine ei tõenda hageja poolt väidetud oluliselt kahjulikumaid tingimusi hilisemalt sõlmitud lepingus. Väiksema ruutmeetri hinna kompenseerib oluliselt suurem pind, mis nähtub ka pooltevahelise lepingu lisast nr 6 (t I kd lk 79). Kolleegium ei jaga apellandi pahameelt, et lisale nr 6 viitamine oli maakohtu poolt üllatuslik ja seetõttu vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4. Tegemist on pooltevahelise lepingu lahutamatu osaga (t I kd lk 61) ja kostja poolt oli suurema ja väiksema pinna võimalike üüride võrdlust käsitletud 06.10.2009 menetlusdokumendis (t II kd lk 96-97).
64.Apellatsioonkaebusega on apellant esitanud 2 uut tõendit; 1) Eesti Info Keskuse väljatrüki Odil Eesti OÜ (nn uus üürnik muuhulgas samal pinnal) tegevusandmete kohta ja 2) sama ettevõtte netokäibe andmed 2009. aasta novembrikuu kohta. Kaebuse p 2.13 kohaselt soovib apellant tõendada maakohtu seisukoha sisulist ebaõigsust, et pinnaühiku kohta on võimalik uue lepingu alusel saada kõrgemat üüri kui kostjaga sõlmitud lepingu miinimumäär. Apellant on seisukohal, et novembrikuus 2009 sai uue üürniku poolt tasumisele kuuluv üür vastavalt nendevahelise lepingu ple 5.1 moodustada 199 571.19 krooni ehk 160.30 kr/m2. Samuti järeldab apellant nende andmete alusel, et kuna tegemist oli Solaris Keskuse avamisejärgse kõrge külastavusega, siis edaspidi hakkab uue lepingu alusel tasutav üür olema veelgi
madalam. Apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel tugineb apellant TsMS § 652 lg 3 p-le 2. Vastustaja vaidleb tõendite vastuvõtmisele vastu, selgitades, et esitatud dokument ei võimalda teha järeldusi tulevikus tekkiva käibe suuruse kohta. Kolleegium möönab, et esitatud koondaruande näol on tegemist tõendiga, milline võis saada menetlusosalisele kättesaadavaks peale asja lahendamist maakohtus, kuid see ei kuulu vastuvõtmisele põhjusel, et ei ole asjakohane. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Vaidlusalune tõend ehk siis uue üürniku ühe (esimese) tegutsemiskuu netokäibest vastavatud kaubanduskeskuses ei ole võimalik teha veenvaid järeldusi käivete kohta edaspidi ega välistada olukorda, kus käive langeb ega ka olukorda, et käive oluliselt suureneb. Uue üürniku tegevusandmed iseseisvalt (ilma koondaruandeta) asja lahendamisel tähtsust ei oma.
65.Kolleegium ei nõustu maakohtu otsusega osas, milles kohus leidis, et leppetrahvilt viivist saab arvestada vaid alates kohtulahendi tegemisest, kuna kohus muutis leppetrahvi suurust. Selles osas tuleb nõustuda apellandi seisukohaga, et maakohus ei ole viidanud, millist materiaalõiguslikku normi ta seejuures rakendas. Seega rikkus maakohus otsuse selle osa vormistamisel TsMS § 442 lg 8, mille kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas muuhulgas märkima seadused, mida kohus kohaldas. Samas saab ringkonnakohus teha selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi viiviste väljamõistmiseks.
66.Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahvi nõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest. Poolte vahel puudub vaidlus, et üürnik rikkus lepingu p 23.1.13 ja p 7.1, mille kohaselt oli võtnud endale kohustuse esitada kõigi lepingust tulenevate maksekohustuste tagamiseks tingimusteta ja tagasivõtmatu pangagarantii 6 kuu miinimumüüri suuruses summas. Lepingu kohaselt pidi garantii olema esitatud hiljemalt 01.09.2008. 02.10.2008 andis üürileandja täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks – hiljemalt 09.10.2008 (t I kd lk 80). Seega sai üürileandja kohustuse rikkumisest teada 02.09.2008 ja mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata arvestama alates täiendava tähtaja möödumisest, seega alates 10.10.2008. Hageja esitas teate leppetrahvi nõudmisest üürilepingu ülesütlemisavalduses 24.10.2008, paludes rahasumma üle kanda hiljemalt 05.11.2008 (t I kd lk 84). 11.11.2008 andis üürileandja tasumiseks täiendava tähtaja (10 päeva jooksul). Kuna ka siis tasumist ei toimunud, muutus leppetrahvi nõue sissenõutavaks alates 22.11.2008. Tegemist oli olukorraga, kus võlausaldaja pikendas tähtaega esmalt lepingu nõuetekohaseks täitmiseks ja siis rikkumisest tekkinud kohustuse täitmiseks ning sellises olukorras ei ole isikul õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra täitmise tähtaega pikendati (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-15-08).
67.Leppetrahvi nõude sissenõutavaks muutumisele ei avalda mõju asjaolu, et maakohus vähendas tasumisele kuuluva leppetrahvi suurust, samuti VÕS § 162 lg 3, mille kohaselt ei või leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool nõuda leppetrahvi vähendamist pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Võlgnikul oli võimalus tasuda leppetrahv tema poolt aktsepteeritud suuruses võlausaldaja poolt antud tähtaja jooksul ja ülejäänu osas nõuda kohtumenetluses vähendamist. Võlgnik võtab seejuures riski, et kohus võib mitte nõustuda tasutud leppetrahvi suuruse põhjendatusega. Käesolevas asjas vaidles võlgnik vastu kogu leppetrahvi summa tasumisele ja võttis seejuures riski, et kui kohus temaga ei nõustu, tuleb tal tasuda ka viivist lepingu p-s 24.7 kokkulepitud määras alates nõude sissenõutavaks muutumisest 22.11.2008.
68.TsMS § 367 alusel tuleb kostjalt mõista välja põhivõla 123 900 krooni tasumisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 22.11.2008 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 26.11.2009 kindlas summas, see on 370 päeva eest 0,1% päevas
45 843 krooni. Alates 27.11.2009 tuleb viivis mõista välja protsendina põhinõudest kuni selle kohase täitmiseni.
69.Kuna maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja hageja nõue eelnevast suuremas osas rahuldamisele, siis tuleb uues proportsioonis jaotada ka poolte menetluskulud maakohtus. Maakohus rahuldas hageja põhinõude 10% ulatuses. Lisaks tuleb rahuldada hageja viivise nõue kindlas summas, mis moodustab hagetavast 45 843/199 479 = 23% ja sealt edasi protsendina. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb hageja menetluskuludest maakohtus jätta 33% kostja kanda ja kostja menetluskuludest vastavalt 67% hageja kanda.
70.Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, on kolleegiumi arvates õiglane jätta kummagi poole apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastava poole enda kanda.
Imbi Sidok
Tiit Kollom
Ande Tänav
Otsus parandatud 16.11.2010.a. määrusega
RESOLUTSIOON
1.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2010 kohtuotsuse resolutsiooni punktides 2.2) ja 3.4) ilmsed ebatäpsused ja lugeda nende resolutsioonipunktide õigeks sõnastuseks: mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks viivis suuruses 0,1% päevas alates 27.11.2009 kuni põhinõude suuruses 123 900 krooni kohase täitmiseni.
2.Kohtuotsuse terviklik resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks leppetrahv suuruses 123 900 (ükssada kakskümmend kolm tuhat üheksasada) krooni; 3) Mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks viivis seisuga 26.11.2009 summas 45 843 (nelikümmend viis tuhat kaheksasada nelikümmend kolm) krooni; 4) Mõista OÜ-lt Tuuleveski välja AS-i Solaris Keskus kasuks viivis suuruses 0,1% päevas alates 27.11.2009 kuni põhinõude suuruses 123 900 krooni kohase täitmiseni; 5) Maakohtus kantud hageja menetluskuludest jätta 33% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 67% hageja kanda.
3.Määruse peale võib edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.