Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Kostjal ei ole vastuväiteid selle kohta, et kohus asja menetlusse võttis, kuid kostja ei tunnista hagiavalduses esitatud nõuet ega võta hagi õigeks. Hageja on hagis asunud seisukohale, et seoses AS Eesti Post töötaja poolt hagejale adresseeritud saadetise valele saajale edastamisega on hagejale tekitatud varalist kahju. Hageja liigitab tekkinud kahju VÕS § 128 lg 4 sätestatust lähtuvalt saamata jäänud tuluks, mida hageja oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistustele tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja nõuab tuginedes VÕS § 1043 sätestatule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Kostja hinnangul on hageja hagis kahju tekkimise aluste ja hüvitamise nõude põhistamisel lähtunud eelkõige kostja süülise käitumise tuvastamisest jättes aga paraku kõrvale kostja kui teenuseosutaja vastutust piiravad ja välistavad asjaolud. VÕS § 140 lg 2 kohaselt võib seadusega sätestada kahju tekitanud isiku vastutuse piirsuuruse või kahjuhüvitise kindla suuruse. Kostja seisukohalt on antud juhul tegemist postiteenuse osutamisega seotud vaidlusega, millest tulenevalt kohaldatakse tekkinud õigussuhtele lisaks võlaõigusseaduse sätetele ka postiseadust. Postiteenuse osutamist reguleeriva postiseaduse § 27 lg 1 kohaselt kehtivad tüüptingimused postiteenuse osutamisel postiteenuse kasutajale, kui temaga ei ole sõlmitud teistsugust kokkulepet. Seega on teenuse osutamisel pooltele siduvad kehtestatud tüüptingimused. Postiteenuse osutamisel on poolte vahel tekkinud lepinguna käsitletav õigussuhe koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega. Nimetatud õigused ja kohustused on antud juhul sätestatud pooltele siduvates teenuse osutamise ajal kehtinud AS Eesti Post universaalse postiteenuse tüüptingimustes. Lähtudes pooltele siduvatest universaalse postiteenuse tüüptingimuste punkti 9 alapunktidest kannab AS Eesti Post vastutust eelkõige saadetiste kaotsimineku ja kahjustumise korral ning ka sellistel juhtudel on postiteenuse osutaja vastutus piiratud rahvusvaheliselt kehtivate piirmääradega. Antud juhul ei ole saadetis kahjustatud ega kaotsi läinud. Materiaalse kahju hulka ei arvestata kaudset kahju, sh. saamata jäänud tulu. Nimetatud põhimõte ei kajastu mitte üksnes Eesti siseselt teenust reguleerivates tüüptingimustes, vaid ka postiadministratsioonile kohustuslikus Ülemaailmses Postikonventsioonis (kättesaadav Riigi Teataja kodulehel aadressil https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1023332), mille artikli 21 punkt 1 alapunktide 1.1.1 ja 1.6 kohaselt vastutab postiadministratsioon üksnes saadetiste kaotsimineku, sisu puudujäägi või rikkumise eest ettenähtud piirmäärades ning hüvitamisele ei kuulu kaudne kahju ega saamata jäänud tulu. Alapunkt 1.7 kohaselt on kõik postiadministratsioonide vastutust käsitlevad sätted ranged, siduvad ja täielikud. Postiadministratsioonid ei vastuta mingil juhul, ka mitte tõsiste vigade korral, ulatuses, mis ületab konventsioonis ja eeskirjades ettenähtud piirmäärasid. Seega ei ole tegemist üksnes siseriiklikult teenuse osutaja ja teenuse tarbijale kohalduvate tüüptingimuste sätetega vaid ka rahvusvaheliselt postiadministratsioonidele kohustuslike sätetega. Eeltoodust erinev regulatsioon oleks ka praktikas mõeldamatu, kuna sellisel juhul oleks pooled ilmselgelt ebavõrdses seisus ning teenuse osutaja võtaks endale põhjendamatult suure riski võrreldes teise lepingupoolega. Eelnevast tulenevalt on teenuse osutajale ja teenuse kasutajale siduvate tüüptingimuste kohaselt üheselt arusaadavalt piiritletud teenuse osutaja vastutuse piirid, mistõttu ei ole isegi juhul, kui kostja süü on tõendatud, võimalik nõudes nõutud võimaliku kahju hüvitamine. AS-i Eesti Post seisukohalt on ebaselge ka esitatud kahjunõude konkreetne suurus. Kostja väidet nagu Rahandusministeeriumi poolt saadetud kirja alusel oleks justkui A Jl koheselt õigus saada kirjas nimetatud summa 10 500 krooni ei saa lugeda päris korrektseks. Nimetatud summa tasumist oleks olnud üksnes võimalik taotleda, seejuures oli hagejal vaja Rahandusministeeriumile ka põhjendada tähtaegselt taotluse esitamata jätmist. Seega ei saa antud juhul kindlalt väita, et taotlus ka rahuldatud oleks. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik üheselt väita, et hagejale on reaalselt kostja poolt saamata jäänud tulu näol kahju tekitatud, kuna

võimaliku tulu tekkimise eelduseks olevate tingimuste saabumist või mittesaabumist on võimatu tagantjärgi hinnata, mistõttu on võimalik kahju tekkimine üksnes kostja subjektiivne nägemus. Eesti Post ei ole kunagi eitanud oma eksimust hagejale vaidlusaluse teenuse osutamisel, kuid hageja poolt esitatud kahjunõuet ei ole võimalik hüvitada eelkõige pooltele siduvates tüüptingimustes toodud vastutust välistavate asjaolude ning hageja poolt esitatud nõude ebatäpsuse tõttu. Kostja on varasemalt pidanud hagejaga ka läbirääkimisi tekkinud olukorrale mõistliku lahenduse leidmiseks pakkudes omaltpoolt hagejale erandkorras ühekordse hüvitisena kompensatsiooni summas 3000 krooni. Nimetatud pakkumisele ei ole hageja reageerinud ning arvestades hagis märgitud resoluutset seisukohta võimaliku kompromissi suhtes tõdeb ka kostja, et kompromiss käesoleval hetkel ei ole tõenäoliselt võimalik hagejast tulenevalt. Kohtuistungil 11.10.2010.a. jäi hageja esitatud hagiavalduse juurde ning selgitas, et Rahandusministeeriumist saadeti talle kiri, et ta saab EVP-de eest 10500 krooni. Saadeti kaks tähitud kirja, millest esimene läks üldse kaduma. Teist kirja talle allkirja vastu ei antud. Kiri anti naabri kätte. Kui käis naabrit aitamas, leidis temale adresseeritud tähitud kirja. Leiab, et kostja peab talle maksma 10500 krooni kuna ta ei saanud õigeaegselt Rahandusministeeriumi kirja kätte. Kostja esindaja jäi esitatud vastuse ja lisatud tõendite juurde ning viitas veelkord Tüüptingimuste punktile 9.1.2. Lisaks selgitas, et kostja on osaliselt hageja väidetega nõus. Tähtkirja väljastamisel tehti tõesti viga. Kostja siiski nõuet õigeks ei võta, tüüptingimuste kohaselt saamata jäänud tulu postiteenuste osutamisel ei hüvitata. See on ka kostja põhiline argument. Kostja on nõus osaliselt kahju hüvitama, kuid leiab, et ei saa olla vaid siseriiklike regulatsioone, tuleb arvesse võtta, et on olemas rahvusvahelised tingimused ja neid tuleb järgida. Ka nõude suurus on vaieldav. Hagejal oleks kirja kättesaamisel tekkinud õigus taotleda sellise summa väljamaksmist, kuid ei ole kinnitust, et see summa oleks ka välja makstud. Tegemist on hüpoteetilise nõudega. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-45-08 kohaselt VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse isiku väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole isiku tegu kahju põhjuseks. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Vastavalt VÕS §-le 128 hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Ülalnimetatud sätete alusel vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-43-08 on märgitud, et delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd (vt ka Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1051 kohaselt kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse vastutust õigusvastaselt ja tahtlikult kahju tekitamise eest, on tühine. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-127-08 kohaselt VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku hooletust, mitte tahtlust. Lisaks süü puudumisele võib kahju põhjustaja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab kas või ühe VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud teo õigusvastasust välistava asjaolu esinemise. Hageja poolt esitatud asjaolude kohaselt on kostja tekitanud hagejale oma tegevuse tõttu (hagejale tähitud kirja mitte kätte andes seadusenõuete kohaselt) materiaalset kahju kasutamata jäänud EVP-de ulatuses, so summas 10500 krooni, milline summa oleks Rahandusministeeriumi poolt hageja pangaarvele kantud, kui ta oleks õigeaegselt, s.o hiljemalt 02.07.2008.a. esitanud Rahandusministeeriumile kasutamata erastamisväärtpaberite hüvitamise avalduse ja taotluse. Hageja liigitab tekkinud kahju VÕS § 128 lg 4 sätestatust lähtuvalt saamata jäänud tuluks, mida hageja oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistustele tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Hageja nõuab tuginedes VÕS § 1043 sätestatule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Kostja ei eita oma eksimust hagejale vaidlusaluse teenuse osutamisel ja sellest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks eraldi analüüsida teo õigusvastasust. Kostja on sellega omaks võtnud, et hagejale Rahandusministeeriumi poolt saadetud dokumendid on AS Eesti Post poolt jäetud nõuetekohaselt üle andmata. Lisaks kostja poolt nimetatud asjaolu tunnistamisele on see tõendatud ka AS Eesti Post ja A.J vahelise elektroonilise kirjavahetusega (e-mailidega) ajavahemikul 23.09.2008-22.05.2009 (t.lk 11-28) ja väljavõttega Kadrina Postkontori kanderaamatust, millest nähtub, et tähtkirja vastuvõtmise ajaks on 26.05.2008.a., vastuvõtjaks A.J, dokumendi numbriks xxxx (t.lk 30). Kohus on tuvastanud, et mais 2008.a. A Jl ID kaarti ei olnud. ID kaardi sai A.J 02.10.2008.a., selle number on xxxx. Seega ei olnud A J temale adresseeritud tähtkirja vastuvõtjaks 26.05.2008.a., millest tulenevalt loeb kohus usutavaks hageja poolt esitatu, et hageja sai temale adresseeritud tähtkirja (tähtsaadetisena edastatav kirisaadetis) kätte hilinenult, s.o septembris 2008.a., millest tulenevalt oli hageja kaotanud õiguse esitada hüvitamisele kuuluvate EVP-de osas avalduse ja taotluse Rahandusministeeriumile. Hageja proovis tekkinud olukorda lahendada, kuid sai Rahandusministeeriumist vastuse, et kuna ettenähtud tähtajaks, s.o 02.07.2008.a. tema poolt vajalikke dokumente ei esitatud, siis ei saa ta enam EVP-de hüvitamist nõuda. Hagejal A J`l kasutamata erastamisväärtpaberite eest hüvitatavaks summaks oleks olnud 10500 krooni, milline on tõendatud väljavõttega pangaoperatsioonidest EVP arvega (t.lk 29). Kostja on esitanud ka vastuväite, et tegemist on hüpoteetilise nõudega, kuna kostja väidet nagu Rahandusministeeriumi poolt saadetud kirja alusel oleks justkui A Jl koheselt õigus saada kirjas nimetatud summa 10 500 krooni ei saa lugeda päris korrektseks. Nimetatud summa tasumist oleks olnud üksnes võimalik taotleda, seejuures oli hagejal vaja Rahandusministeeriumile ka põhjendada tähtaegselt taotluse esitamata jätmist. Seega ei saa antud juhul kindlalt väita, et taotlus ka rahuldatud oleks. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik üheselt väita, et hagejale on reaalselt kostja poolt saamata jäänud tulu näol kahju tekitatud, kuna võimaliku tulu tekkimise eelduseks olevate tingimuste saabumist või mittesaabumist on võimatu tagantjärgi hinnata, mistõttu on võimalik kahju tekkimine üksnes kostja subjektiivne nägemus. Kohus ei pea kostja sellist tõlgendust õigeks. Kasutamata erastamisväärtpaberite hüvitamine on sätestatud erastamisseaduses. Erastamisseaduse § 29.1 lõike 1 alusel 31. detsembriks 2006.a kasutamata jäänud erastamisväärtpaber kustutatakse. Sama paragrahvi lõike 3 alusel oli õigustatud subjektil õigus kuni 2007. aasta 1. juulini esitada avaldus krediidiasutusele kasutamata jäänud erastamisväärtpaberi eest makstava hüvitise kandmiseks tema näidatud pangakontole. Kui õigustatud subjekt ei esitanud tähtaegselt avaldust hüvitise kandmiseks tema näidatud pangakontole, siis erastamisväärtpaberit ei hüvitata. Rahandusminister võib õigustatud subjekti taotlusel avalduse esitamise tähtaja ennistada, kui see on mõjuvatel põhjustel mööda lastud. Seega on rahandusministril kaalumise õigus. Kasutamata erastamisväärtpaberite hüvitamise menetluse täpsem kord on sätestatud Vabariigi Valitsuse 2. novembri 2006 määruses nr 230 „Kasutamata erastamisväärtpaberite hüvitamise kord“. Nimetatud määruse § 3 lg 2.1. on sätestatud, mida arvestatakse mõjuva põhjusena tähtaja ennistamisel. Paragrahv 3 lõige 2.2. alusel kohaldatakse avalduse esitamise tähtaja ennistamise taotlusele „Haldusmenetluse seaduse” § 34 lõigetes 2 ja 3 sätestatud ennistamistaotluse esitamise tähtaegu. Menetlustähtaja ennistamise põhjendatud taotlus tuleb esitada kahe nädala jooksul pärast menetlustoimingu sooritamist takistava asjaolu äralangemist. Menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Seega sai rahandusminister ennistada taotlusi, mis olid esitatud kuni 2. juulini 2008.a. Eelnimetatud sätete alusel oleks olnud tõenäoline, et A.J avaldus oleks rahuldatud, kui ta oleks

selle tähtaegselt, s.o 02.07.2008.a. esitanud. Rahandusministeerium ei oleks väljastanud dokumente, milles viidatud isiku õigused oleks jäänud rahuldamata. Seega on üheselt selge, et A.J kaotas õiguse EVP-de rahaliseks hüvitamiseks summas 10500 krooni seetõttu, et kostja ei täitnud seadusest tulenevalt enda kohustust tähtkirja kättetoimetamisel. Kostja vastuväite kohaselt on ka hageja hagis kahju tekkimise aluste ja hüvitamise nõude põhistamisel lähtunud eelkõige kostja süülise käitumise tuvastamisest jättes aga paraku kõrvale kostja kui teenuseosutaja vastutust piiravad ja välistavad asjaolud. Kostja seisukohalt on tegemist postiteenuse osutamisega seotud vaidlusega, millest tulenevalt kohaldatakse tekkinud õigussuhtele lisaks võlaõigusseaduse sätetele ka postiseadust. Postiteenuse osutamist reguleeriva postiseaduse § 27 lg 1 kohaselt kehtivad tüüptingimused postiteenuse osutamisel postiteenuse kasutajale, kui temaga ei ole sõlmitud teistsugust kokkulepet. Seega on teenuse osutamisel pooltele siduvad kehtestatud tüüptingimused. Postiteenuse osutamisel on poolte vahel tekkinud lepinguna käsitletav õigussuhe koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega. Nimetatud õigused ja kohustused on antud juhul sätestatud pooltele siduvates teenuse osutamise ajal kehtinud AS Eesti Post universaalse postiteenuse tüüptingimustes (t.lk 45-67). Lähtudes pooltele siduvatest universaalse postiteenuse tüüptingimuste punkti 9 alapunktidest kannab AS Eesti Post vastutust eelkõige saadetiste kaotsimineku ja kahjustumise korral ning ka sellistel juhtudel on postiteenuse osutaja vastutus piiratud rahvusvaheliselt kehtivate piirmääradega. Antud juhul ei ole saadetis kahjustatud ega kaotsi läinud. Materiaalse kahju hulka ei arvestata kaudset kahju, sh. saamata jäänud tulu. Eelnevast tulenevalt on teenuse osutajale ja teenuse kasutajale siduvate tüüptingimuste kohaselt üheselt arusaadavalt piiritletud teenuse osutaja vastutuse piirid, mistõttu ei ole isegi juhul, kui kostja süü on tõendatud, võimalik nõudes nõutud võimaliku kahju hüvitamine. Kostja põhiline vastuargument on seega et hageja nõuet ei saa rahuldada, kuna tüüptingimuste kohaselt saamata jäänud tulu postiteenuste osutamisel ei hüvitata. Kohus leiab, et kostja tuginemine Universaalse postiteenuse tüüptingimustele, eelkõige tüüptingimuste p-le 9 ja selle alapunktile 9.1.2 kui materiaalset vastutust piiravale sättele, ei ole asjakohane. Nimetatud tüüptingimuste sätetel ei ole asja lahendamise seisukohast tähtsust, kuna need on aluseks ja siduvaks lepingulistes suhetes. Lepingulist suhet hageja ja kostja vahel ei olnud. Käesoleval juhul on tegemist hageja poolt esitatud nõudega lepinguvälise kahju õigusvastase tekitamise/hüvitamise alusel, seega kostja poolt üksnes Tüüptingimustele tuginemine, ei vabasta kostjat vastutusest hagejale tekkinud kahju hüvitamisel, samuti ei saa tingimustele tuginedes vastutust piirata. Kohus osundab ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-64-07, mille kohaselt tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega. Kohus leiab, et VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks vajalikud asjaolud- kahju, põhjuslik seos, õigusvastane tegu ja süü on hagi lahendamisel piisavalt tõendatud. Kahju tekkimise eest hagejale vastutab kostja ning seega kuulub hagi rahuldamisele. TsMS § 173 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 174 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus rahuldab hagi täielikult, siis jäävad hageja menetluskulud kostja AS Eesti Post kanda. TsMS § 452 lg 1 järgi kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg 1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamistähtaja jooksul tutvuda ja saada selle ärakirja. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. TsMS § 456 lg 2 kohaselt maakohtu otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud. TsMS § 632 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohtunik:

/allkiri/

Marika Leimann

Ärakiri õige Nooremreferent

Lea Herne

Kohtuotsus jõustus 09. detsembril 2010. a. Nooremreferent

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.