2-09-8431/25 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik Hagiavalduse kohaselt 16.04.2008 sõlmisid Stelling Kaubanduse OÜ kui müüja ja Tartu Betoonelement OÜ (kustutatud) kui ostja püsikliendi ostu-müügilepingu, mille punkti 2.3. kohaselt kohustus müüja hankima, vahendama ja müüma ostjale ehitusmaterjale, -tooteid, -kaupu ja muid materiaalseid ressursse ning osutama kokkulepitud teenuseid (edaspidi kaup), ostja kohustus kauba eest tasuma lepingus ning selle juurde kuuluvates lisades toodud viisil ja korras. Lepingus oli kolmandaks pooleks ostja esindaja Janek Mesipuu, kes kohustus isiklikult vastutama solidaarselt koos ostjaga lepingu kohase täitmise ja lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade õigeaegse ning täieliku tasumise eest müüjale. Seega oli Janek Mesipuu sisuliselt võrdsustatud ostjaga ning ta kohustus solidaarselt vastutama Tartu Betoonelement OÜ (kustutatud) kohustustuste eest samadel alustel. Stelling Kaubanduse OÜ loovutas nõude Stelling Kinnisvara OÜ-le. Poolte vahel puudus vaidlus, et Stelling Kaubandus OÜ-le võlgu jäänud arved kokku summas 134 371,32 krooni on oma allkirjaga vastu võtnud ja aktsepteerinud Tartu Betoonelement OÜ (kustutatud) teine juhatuse liige Endel Mesipuu; Tartu Betoonelement OÜ kustutati äriregistrist pankrotimenetluse raugemise tõttu; viidatud võlgnevus Stelling Kaubandus OÜ-le kajastub ka Tartu Betoonelement OÜ (kustutatud) juhatuse liikme Endel Mesipuu poolt allkirjastatud võlgnevuste nimekirjas, kuid sinna on jäetud lisamata kõrvalnõuded, kuigi need on esitatud. Vastavate kohustuste eest on lepingu punkti 14.2. alusel jäänud jätkuvalt vastutavaks Janek Mesipuu. Esialgne kreeditor on Janek Mesipuule esitanud nõuded juba 19.09.2008, kuid Janek Mesipuu ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Lepingu punkti 7.7.1. järgi on müüjal õigus nõuda ostjalt leppetrahvi 25 % tasumata arvete summast, kui ostja on arvete tasumisega viivitanud kolmel korral enam kui 10 päeva või kahel korral enam kui 15 päeva või ühel korral enam kui 20 päeva. Käesoleval juhul oleks leppetrahvi summa 33 592,83 krooni. Leppetrahvi nõue on Tartu Betoonelement OÜ-le (kustutatud) esitatud 19.09.2008 ning viimane ei ole sellele vastu vaielnud. Janek Mesipuu vastutab lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade tasumise eest. Hageja esitas kostja vastu leppetrahvi nõude pooles ulatuses, taotledes kostjalt leppetrahvina välja mõista 15 628,68 krooni. Lepingu punkti 14.2. alusel vastutab Janek Mesipuu ka viiviste tasumise eest. Lepingu punkti 7.6 järgi on müüjal õigus nõuda arve tähtajaks tasumata jätmise korral ostjalt iga viivitatud päeva eest viivist 0,5 % tähtaegselt tasumata arve summast päevas. Hageja on viiviseid arvestanud 03.09.2009 seisuga kokku summas 293 597,09 krooni, mis ületab põhivõla ja leppetrahvi summa ligi kahekordselt. Arvestades kohtupraktikat nõudis hageja viiviseid hagi esitamisel proportsioonis põhinõuetega, so summas 150 000 krooni. Samuti taotles hageja kostjalt välja mõista viivised, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, protsendina põhivõlast alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku täitmiseni lepingus ettenähtud viivise määraga 0,5 % (so 671,86 krooni) tasumata summalt päevas. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. 16.04.2008 leping on sõlmitud kahe äriühingu vahel, kostja oli ühe äriühingu esindajaks. Hagejal on lepinguline nõue üksnes lepingupoole vastu, mida hageja on soovinud ka realiseerida, esitades nõuded Tartu Betoonelement OÜ pankrotimenetluses. Pankrotimenetluse raugemine on asjaolu, mida kostja ei saa kuidagi mõjutada. Tegemist on seega hageja majandusliku riskiga. Lepingu punktist 14.2. ei saa teha 2(6)

ka järeldust, et kostja oleks põhivõlgniku kohustusi käendanud. Müügilepingu punkt 14.2. ei vasta käenduslepingule esitatavatele nõuetele. Asjaolule, et pooled ise ei ole pidanud lepingu punkti 14.2. käenduseks, viitab seegi, et lepingu punktis 1.4.1. viidatud käenduslepingut Janek Mesipuuga ei ole kunagi sõlmitud. Käenduskohustust tekkinud ei ole, hageja ei ole sellele hagis ka tuginenud. Välja tuleb selgitada poolte ühine tahe. Poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud lepingu täitmise tagamisele kostja poolt. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus väljendas kostja hagejale selgelt ja ühemõtteliselt oma tahet, et ta ei ole nõus võtma isiklikult enda kanda hageja äririski. Hageja aktsepteeris kostja tahet ning reageeris sellele krediidilimiidi vähendamisega 150 000 kroonile, mida kostja omakorda aktsepteeris. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda Poolte vahel puudus vaidlus, et 16.04.2008 sõlmisid hageja ja Tartu Betoonelement OÜ püsikliendi ostu-müügilepingu, millega hageja müüjana kohustus hankima, vahendama ja müüma Tartu Betoonelement OÜ-le ehitusmaterjale, -tooteid ja –kaupu, tööriistu, seadmeid, masinaid, inventari, tööstuskaupu, asju, esemeid jne materiaalseid ressursse ning kokkulepitud teenuseid, Tartu Betoonelement OÜ ostjana kohustus kaupu ostma ning nende eest lepingus ja selle lisades toodud viisil ja korras tasuma. Lepinguga avati Tartu Betoonelement OÜ-le müüja juures kauba krediidilimiit 150 000 krooni ja arvete üldiseks maksetähtajaks määrati 21 päeva; lepingu sõlmimisel esindas Tartu Betoonelement OÜ-d kostja, kes allkirjastas lepingu; Tartu Betoonelement OÜ võlgneb hagejale lepingu alusel saadud kauba eest kokku 134 371,32 krooni ning Tartu Betoonelement OÜ on äriregistrist kustutatud. Pooled vaidlesid selle üle, kas Tartu Betoonelement OÜ esindajana lepingu allkirjastanud kostja võttis selle lepinguga endale ka füüsilise isikuna kohustuse vastutada solidaarselt Tartu Betoonelement OÜ –ga viimasele lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja väiteil allkirjastas ta lepingu seda eelnevalt läbi lugemata, sest tundis hageja müügiesindajat P. S. varasemast ning usaldas teda. Kostja oli talle pärast lepingu tekstiga tutvumist ja enne lepingu sõlmimist telefoni teel teatanud, et kostja ei ole nõus endale isiklikult võtma mingisugust vastutust OÜ Tartu Betoonelement kohustuste täitmise eest. P. S. olevat kutsunud teda lepingut sõlmima ilma käenduse ja kohustusega ühinemise kohustuseta. Samas kostja möönis, et kannab lepingust tulenevate võimalike kohustuste riski, kui allkirjastab lepingu ilma lepinguteksti eelnevalt läbi lugemata, kuid jäi seisukohale, et allkirjastas lepingu teadmisega, et ei võta sellega isiklikku vastutust. Lähtudes TsÜS § 75 lg 1 ning lepingu sõlmimise asjaoludest järeldub, et kostjal puudus tahe võtta endale lepinguga isiklik vastutus Tartu Betoonelement OÜ kohustuste täitmise eest ning hageja teadis seda tahet. Kostja vande all antud seletuste kohaselt OÜ Stelling Kaubandus müügijuht P. S. saatis talle e-postiga püsikliendilepingu ja käenduslepingu, mille peale kostja avaldas, et ei soovi tehingut käendada ega selle kohustusega ühineda. Käenduslepingut ei sõlmitudki (hageja kinnitas, et viide kostjaga sõlmitud käenduslepingule jäi lepingusse ekslikult lepingu vormistamisel kasutatud teisest lepingust), kuid lepingusse jäi tagatisena kostja isiklik vastutus, mida hageja tõlgendab kostjapoolse võlgniku kohustusega ühinemisena. Hageja ei ole esile toonud, et punkt 14.2 oleks lepingusse lisatud pärast kostja keeldumist käenduslepingu sõlmimisest. Seega lepingus on tagatisena samaaegselt ette nähtud nii ostja esindajaga sõlmitav käendusleping kui punktis 14.2. nimetatud ostja esindaja isiklik vastutus (kohustusega ühinemine). Mõlema tagatise näol on tegemist tagatise andja ja põhivõlgniku solidaarvastusega, mistõttu ühe ja sama isiku suhtes neid samaaegselt kohaldada ei ole võimalik. Seega lepingu punkti 14.2. näol ei saa olla tegemist iseseisva täiendava tagatisega, vaid üksnes üldsõnalise viitega käenduslepingust tulenevale isiklikule vastutusele.

Vastupidine tõlgendus (juhul, kui käendusleping oleks sõlmitud) tähendaks, et ostja esindaja võtab endale topelt isikliku solidaarse vastutuse põhivõlgnikuga. Selline tõlgendus ei ole mõistlik. Samuti ei oleks mõistlik, et isik käenduslepingu sõlmimisest keeldumise järel soovib ja väljendab püsikliendi lepingu allkirjastamisega tahet võtta käendusega sarnane isiklik vastutus teisel moel. Kostja väidetel Stelling Kaubanduse OÜ vastas käendamisest keeldumisele Tartu Betoonelement OÜ krediidilimiidi alandamisega taotletud 250 000 kroonilt 150 000 kroonile. Samuti P. S. olevat kinnitanud, et vahendab Vahur Vetevoolu seisukohti ning võimalik on leping sõlmida ilma tagatiseta. Kostja soovis esitada selle väite tõendamiseks tema ja hageja töötaja P. S. vahelise elektroonilise kirjavahetuse, kostja väidetel P. S. kinnitas kirjavahetuse olemasolu, kuid hiljem loobus kirjade kostjale edastamisest. Hageja esindaja teatas, et ei kinnita ega lükka ümber kostja väiteid krediidilimiidi alandamisest. Vello Vetevool kinnitas, et krediidilimiidi saamiseks esitas klient kirjaliku taotluse, mille komisjon läbi vaatas ning tegi suulise otsuse. Tartu Betoonelement OÜ krediidilimiiditaotlust hageja kohtule ei esitanud. P. S. ülekuulamist tunnistajana pooled ei taotlenud, kostja arvates keeldus P. S. kirjade edastamisest hageja mõjutusel ning tema ütlused ei pruugi olla objektiivsed. Võttes arvesse, et hageja esindaja Vello Vetevool vahendas kohtule üksnes hageja lepingute sõlmimise väidetavat praktikat, kuid ta ise vaidlusaluse lepingu sõlmimisel ei osalenud, hageja esindaja kinnitas, et läbirääkimisi kliendiga pidas müügijuht P. S. ning lepingu allkirjastas Vahur Vetevool, Vello Vetevool hageja juhatuse liikmena on ise eeldatavasti huvitatud hagi rahuldamisest ning kostja väiteid tõendavad või ümberlükkavad tõendid on hageja valduses, oli veenvam kostja seletus. Lisaks oli Vello Vetevoolu seletus mõnevõrra vastuoluline, mis vähendas tema ütluste usaldusväärsust veelgi. Hageja esindaja seletuse kohaselt on viide käenduslepingule lepingus ekslik, samal ajal hageja esindaja väitis, et kliendil oli võimalik teha lepingus muudatusettepanekuid, need arutatakse läbi ja positiivse otsuse korral viiakse muudatused lepingusse sisse. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja vaidles vastu käenduslepinguga isikliku kohustuse võtmisele, ometi selles osas parandust lepingusse sisse ei viidud. Hageja esindaja seletusest järeldub, et lepingu vormistamiseks hageja kasutas tüüplepingut ning vaatamata kostja vastuväidetele ja parandusettepanekule ei tehtud lepingusse mingeid parandusi. Käenduslepingu sõlmimata jätmine kinnitab, et pooled olid jõudnud kokkuleppele, et kostja isiklikku vastutust ei kohaldata. Ei ole mõistlik tõlgendada kostja tahet selliselt, et ta ei olnud nõus sõlmima käenduslepingut, kuid samal ajal soovis olla isiklikult vastutav kohustusega ühinemise kaudu. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei ole kostja allkiri lepingul käsitatav tahteavaldusena sõlmida lepingu punktis 14.2. sisalduv kokkulepe, mille kohaselt kostja füüsilise isikuna kohustub solidaarselt Tartu Betoonelement OÜ-ga vastutama viimase kohustuste täitmise eest. Kuna hageja ja kostja kui füüsilise isiku vahel ei ole lepingulist suhet ning kostjal ei ole tekkinud hageja ees lepingust tulenevaid kohustusi, ei saa hagejal olla kostja vastu lepingust tulenevat võlgnevuse, viiviste ja leppetrahvi nõuet. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 134 371,32 krooni, leppetrahvi summas 15 628,68 krooni ja viivised summas 150 000 krooni; mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised alates hagi esitamisest so. 03.09.2009 0,5 % päevas võlgnetavatelt summadelt kuni nõuete täieliku rahuldamiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Arusaamatuks jääb, millisest tõendist järelduvalt jõudis maakohus järeldusele, et kostjal puudus tahe võtta endale lepinguga isiklik vastutus Tartu Betoonelement OÜ kohustuste täitmise eest ning hageja teadis seda tahet. Mitte mingil juhul ei ole tõendatud, et hagejale

oleks olnud teada kostja tahe. Täiendavalt jääb selgusetuks, millest teeb kohus järelduse, et poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on keeldunud käenduslepingu sõlmimisest – tegemist on ikkagi üksnes kostja väidetega, mis on tänaseni tõendamata. Kuna käenduslepingu sõlmimise ja väidetava keeldumisega seonduv on täies ulatuses tõendamata, on väär kohtu mõttekäik, mille kohaselt ei ole mõistlikult põhjendatav, et isik käenduslepingu sõlmimisest keeldumise järel soovib ja väljendab püsikliendi lepingu allkirjastamisega tahet võtta käendusega sarnane isiklik vastutus teisel moel. Kui kostja huviks ja tahteks oleks olnud tõesti isikliku vastutuse vältimine, siis oleks tavapärase hoolsuse korral ta eelduslikult vastava asjaolu avastanud isegi siis, kui ta kogu lepingut läbi ei loe. Samas oli Janek Mesipuu tahteks pigem igal juhul lepingu sõlmimine oma äriühingu huvides. Nimelt nähtub äriregistri teabesüsteemist, et Janek Mesipuu oli Tartu Betoonelement OÜ (kustutatud) juhatuse liige 28.03.2007 - 25.08.2008 ning osanik 29.04.2008 - 16.02.2009. Maakohus pole märgitud fakte vastuolus TsMS § 442 lg 8 analüüsinud. Ka erialakirjatuses rõhutatakse, et isikliku huvi olulisust – kui käendus ja kohustusega ühinemine on oma tagajärgedelt sarnased, siis: „kahtluse korral on kohustusega ühinemisega tegemist siis, kui kohustusega ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise vastu.” („Võlaõigusseadus I – kommenteeritud väljaanne“, Varul, Kull, Kõve, Käerdi – lk 582). Maakohus ei ole kostja isikliku huvi üldse analüüsinud. Kuna ei ole tõendatud kostja tahe ja TsÜS § 75 lg 1 esimese lause kohaldamine on seega äärmiselt problemaatiline, tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg 1 teises lauses sätestatud mõistlikkuse printsiibist. Tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik peaks samadel asjaoludel mõistma, et kui lepingus sisaldub väga selgelt punkt (p14.2), milles ostja esindaja kohustub isiklikult vastutama solidaarselt koos ostjaga lepingu kohase täitmise ja lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade õigeaegse ning täieliku tasumise eest müüjale ning ostja esindaja allkirjastab kõik vastava lepingu leheküljed, näidates nii üles erilist hoolsust ja kinnitust, et on lepinguga tutvunud, siis ei oleks hagejaga sarnasel mõistlikul isikul võimalik teha järeldust, et lepingu teine pool seab enda jaoks mingite lepingu punktide osas reservatsioone ega soovi kõigi vastavate punktidega olla seotud. Vastupidine lepingu tõlgendamine oleks vastuolus õigus- ja käibekindluse printsiipidega ja ilmselgelt ka pahausksele lepingute tõlgendamisele teed sillutav. Puuduvad põhjendused, miks Janek Mesipuu ei peaks antud juhul hageja ees vastutama. Kostja on lepingule alla kirjutanud ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuste kohta, seega on kostja teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena märgitud. Kostja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust. Kohus on asunud väärale seisukohale, et kostja allkiri lepingul ei ole käsitatav tahteavaldusena sõlmida lepingu punktis 14.2. sisalduv kokkulepe. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ilmselgelt kohaldanud vääralt TsÜS § 75 lg 1 ja tuvastanud vääralt poolte ühise tahte. Samuti on maakohus jätnud vääralt kohaldamata VÕS § 178 jj kohustuse ülevõtmist ja vastutust reguleerivad normid, mille tulemusel on kohus jõudnud täiesti väära lahendini, mis sisuliselt põhineb vastustaja vande all antud, kuid sisuliselt tõendamata ja teiste tõenditega vastuolus olevatel ütlustel. Selline kohtuotsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 08.04.2010 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis

ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et vaidlusaluse lepingu koostas ja esitas Stelling Kaubandus OÜ allkirjastamiseks Tartu Betoonelement OÜ-le. Vaidlus puudub ka selles, et käenduslepingut kostjaga ei sõlmitud. Tavapäraselt on tagatisena sõlmitud juriidilise isiku esindajaga kui füüsilise isikuga just käendusleping. Sellele viitab lepingu p. 1.4.1 kui ka 14.2. Kuivõrd kostjaga käenduslepingut ei sõlmitud, mida tõendab nii kostja vande all antud seletus kui ka lepingu p-s 1.4.1 nimetatud käenduslepingu puudumine lisana, siis tõendab see asjaolu, et lepingu pooled pidasid läbirääkimisi tagatise andmise osas ning läbirääkimiste käigus muudeti tüüplepingut. Tüüplepingu osaline muutmine ongi sisuliselt tüüplepingus sisalduva tüüptingimuse muutmine. Seda asjaolu kinnitas ka hageja esindaja 08.12.2009 toimunud eelkohtuistungil, väites, et hagejal on tüüplepingu vorm üsna tavaline ja sinna võis p-i 1.4.1 jääda käendusleping sisse (t.l.82). Seega on asjas leidnud tõendamist, et tagatist puudutavad tüüptingimused räägiti poolte vahel eraldi läbi. Vaidlus puudub ka selles, et läbi räägiti just kostja algatusel, kes ei soovinud vaidlusalust lepingut käendajana tagada. Seda tõendab nii tavapäraselt sõlmitava käenduslepingu puudumine lepingu lisana kui ka kostja vande all antud seletus. Hageja ei ole neid kostja väiteid ümber lükanud ega tõendanud oma väiteid, mille kohaselt tagatise osas räägiti läbi ühe tagatise asendamiseks teisega, s.o. isikliku käenduse asendamiseks kohustusega ühinemiseks, kus tagatise andja on võrdsustatud võlgnikuga. Selliste läbirääkimiste kohta puuduvad asjas igasugused tõendid. VÕS § 38 kohaselt kehtib sellisel juhul eraldi kokku lepitud tingimus, milleks antud juhul oli tagatise andmise nõudest loobumine. Põhjendatud on kostja väited, mille kohaselt ei võinud ta lepingu allkirjastamisel peale ülalpool nimetatud lepingutingimuste osas läbirääkimisi mõistlikult oodata, et ta on lepingu p. 14.2 kohaselt kohustusega ühinenud VÕS § 178 alusel. Maakohus on õigesti leidnud, et lepingu punkti 14.2. näol ei saa olla tegemist iseseisva täiendava tagatisega, vaid üksnes üldsõnalise viitega käenduslepingust tulenevale isiklikule vastutusele. Vastupidine tõlgendus (juhul, kui käendusleping oleks sõlmitud) tähendaks, et ostja esindaja võtab endale topelt isikliku solidaarse vastutuse põhivõlgnikuga. Apellatsioonkaebuses kordab hageja hagiavalduses toodud asjaolusid. Maakohus on kõigile hageja väidetele hinnangu andnud. Kolleegium nõustub nende põhjendustega. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.