Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

põgenemise või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis oleva inimese abita jätmise eest karistada, küll aga ei tulene seadusest, et LKindlS § 48 lg 2 p-st 7 tuleneva nõude esitamise või rahuldamise eelduseks oleks asjaolu, et kahju eest vastutav isik peab olema eelnevalt karistatud LS § 74.32 järgi. LKindlS § 48 lg 2 p-st 7 tuleneva regressinõude eelduseks on kohustuse rikkumine kohtu poolt ülalpool viidatud määral, mitte rikkumise tõttu isiku karistamine teises menetluses. Eeltoodu tõttu ei ole kostja väited põhjendatud selles osas, et teda oleks pidanud karistatama LS § 7432 järgi enne, kui tema suhtes regressinõue esitati. Vaidlus puudus selles, et 17.10.2007 toimus Harjumaal Maardu linnas Ploomipuu puiesteel liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja sõidukiga Opel XXXXXX ja mille tagajärjel tekkis varaline kahju OÜ-le S.. Samuti puudus vaidlus selles, et kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures ja et hageja on kannatanule hüvitanud kahju 63 129 krooni ja 63 senti ja et kahju käsitlemise kulud on 4494 krooni. Kohtul puudub vajadus anda hinnang vigastada saanud sõiduki ülevaatuse aktile, sündmuse skeemile, vigastada saanud sõiduki fotodele, AS Silberauto pakkumisele ja arvetele, väärteoasjas nr 2314,07,034409 tehtud otsusele kostja suhtes. Vaidlus tekkis selle üle, kas kostja on lahkunud sündmuskohalt kehtivaid õigusakte rikkudes. LE § 227 sätestab, et kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud ja kui õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel ning on oma arvamuse kirjalikult vormistanud ja nimetanud kahju tekitamise eest vastutava isiku ja on sellele alla kirjutanud, siis ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Sama sätte teise lause järgi tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt siis, kui kahju saaja ei ole teada ning sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Eelmärgitud sättest tulenevalt on õnnetuse korral õnnetuses osalenud juhtidel kohustus fikseerida õnnetuse olukord ja leida lahendus selles, kes on vastutav tekkinud kahju eest ning kokkuleppele jõudes see ka vormistada, kokkuleppe puudumisel aga teavitada politseid juhtunust. LE §-st 227 tuleneva kohustuse eesmärk on tagada õnnetuse asjaolude väljaselgitamine, sealjuures kahju tekkimine, kahju tekitanud isiku väljaselgitamine, et tagada kannatanutele kiirelt hüvitise maksmine. Seda, et kostja oleks pärast õnnetust asunud teise juhiga sündmuse asjaolusid tuvastama ja et sõidukite juhid oleksid omavahel pärast juhtunut kokkuleppele jõudnud, ei ole kostja vaidlustanud. Seega ei ole kostja järginud LE §-st 227 tulenevat kohustust ja pärast avariid asunud teise poolega juhtunut fikseerima. Kostja väide, et tegemist pole sellise õnnetusega, millisel juhul oleks ta pidanud sõiduki jätma samale kohale, ei oma tähendust, kuna vaidluse esemeks ei ole mitte asjaolu, kas kostja jättis pärast õnnetust oma sõiduki samale kohale või mitte, vaid asjaolu, et kostja ei pidanud tegelikult vajalikuks üldse teise juhiga vaidlusaluse avarii asjaolusid lahendada LE § 227 kohaselt. Sõiduki samale kohale jätmisel on tähendust liiklusõnnetuse enda faktiliste asjaolude toimumise seisukohalt, mitte sündmuskohalt lahkumise seisukohalt. Kostja väitis, et tema oli teise asja tõttu teel politseisse ja teel sinna juhtus vaidlusalune õnnetus, mistõttu ta ei osanud oma kogemuste tõttu valida, milline käitumine on õigem ja määrava tähendusega ja selle tõttu läkski ta politseisse. Hageja ei ole seda vaidlustanud, ent leidis, et sellel ei ole vaidluse lahendamisel tähendust. Seega võib eeldada, et kostja väited sellest, et ta saabus sündmuskohale pärast seda, kui ta seoses teise asjaga oli vahepeal politseiasutuses käinud, on õiged. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et LE §-st 227 tulenevate kohustuste täitmata jätmine vahetult pärast õnnetust ei ole vaadeldav kostja soovina varjata sündmuse asjaolusid või takistada selle asjaolude väljaselgitamist. Sündmuskohale tagasitulemine ja õnnetuse asjaolude kohta oma selgituste andmine on tõendatud väärteoasjas nr 2314,07,034409 tehtud kostja kirjaliku selgitusega. Kostja käitumist õnnetuse järgselt ja LE §-st 229 tulenevate nõuete rikkumist ei saa hinnata VÕS § 104 lg-te 4 ja 5 järgi tahtlusena, raske hooletusena, mille eesmärgiks oleks olnud vältida juhtunud asjaolude kindlakstegemist või selle varjamist. Kostja käitumine on vaadeldav siin hooletusena VÕS

§ 104 lg 3 järgi. Kostja ei olnud piisavalt hoolas selles, et võimalikult kiirelt juhtunu asjaolud tuvastada, mis välistanuks vajaduse õnnetuse asjaolude uurimise politseiametnike poolt, vaid pidas vajalikuks kõigepealt oma teises asjas politsei poole pöörduda ja alles siis pöörduda tagasi sündmuskohale. Eeltoodu tõttu leidis kohus, et käesoleval juhul ei ole võimalik kostja suhtes rakendada LKindlS § 47 lg 2 p-st 7 tulenevat regressinõuet ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 140 lg 1 alusel võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine oleks täies ulatuses kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostja esitas E. tõendi, et ta on üliõpilane ja tasub õppemaksu 3301 krooni kuus. Lisaks on kostjal mitmed kohustused teiste isikute ees, milleks on vastavalt kohustus tasuda ego-järelmaksu müügilepingust tulenevaid igakuiseid makseid 16 470 krooni ja 12 senti arvuti eest ja 15 938 krooni ja 40 senti motorolleri eest ning igakuiselt AS-le STV 199 krooni sideteenuste eest. Hageja esitatud täituri informatsiooni (e-kiri 03.02.2010) kohaselt on kostja tasunud 34 073 krooni, mis viitab kostja sellisele varanduslikule olukorrale, mis võimaldab tal ka kahju hüvitamise kohustust täita. Üksnes kostjal esinevate kohustuste olemasolu ei ole aluseks VÕS § 140 alusel kahju hüvitamise vähendamiseks. Juhul, kui kostjal oleks kohustus hüvitada hagejale kahju, oleks kostja käitumist arvestades ebaõiglane kahju hüvitamine täies ulatuses ja väljamõistetavat kahjuhüvitist oleks võimalik vähendada 50% ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused

hageja on kannatanule kahju hüvitanud. Seega on kohtu arvates asjas tõendatud kostja poolt teisele isikule varalise kahju tekitamine ning samuti asjaolu, et kostja on vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest ja et hageja poolt hüvitatud kahju ulatus on 63 129 kooni ja 63 senti ning käsitluskulud on 4494 krooni. Seetõttu leidis kohus, et nimetatud kaalutlustel puudub kohtul vajadus anda hinnang erinevatele otsuses loetletud tõenditele sh. väärteoasjas nr 234,07,034409 tehtud otsusele kostja suhtes. Hageja on seisukohal, et nimetatud tõend tõendab isiku süülisust nii KarS kui VÕS mõttes ja seetõttu on vaja nimetatud tõendile anda hinnang. Eelnevalt nimetatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-97-05 järgi, mille kohus jättis otsuse tegemisel arvestamata, tekib kindlustusandjal LKindlS § 48 lg 2 p 7 järgi tagasinõudeõigus siis, kui sõidukijuht on õigusakte rikkudes süüliselt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud. Väärteoasjas tehtud otsus tõendab otseselt isiku süüd LE § 227 tahtlikus rikkumises. Seega on kohus eiranud TsMS § 442 lg 8 ehk jätnud motiveerimata, miks ta ei arvestanud isiku süülisust tõendavat tõendit. Juhul, kui kostjal oleks kohustus hagejale kahju hüvitada, tuleks kohtu arvates arvestada kostja käitumist liiklusõnnetuse kohta tagasi tulles ning oma seletuskirju andes, ja hinnata selliselt, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks tema suhtes ebaõiglane ning väljamõistetavat kahjuhüvitist oleks võimalik vähendada 50% ulatuses. Seega on kohus asunud seisukohale, et kahjunõude väljamõistmine 50% ulatuses on siiski põhjendatud, kuid on jätnud otsuses väljaöeldu põhistamata, mis on tsiviilkohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Põhistus peab tuginema tõenditele või tõendatuks tunnistatud asjaoludele, mitte olema väljendatud arvamusena. Apellant palub uue otsusega hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista 67 623 krooni 63 senti. Vastus apellatsioonkaebusele

sündmuskohale tagasi ja kostja käitumist saab seetõttu hinnata hooletusena VÕS § 104 lg 3 järgi. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. LE §-d 225 ja 227 annavad sõiduki kui suurema ohu allika juhile kõrgendatud hoolsuskohustuse ehk juhised, kuidas sõiduki juht peab käituma. Kostja lahkumist sündmuskohalt ei saa tsiviilasjas kogutud tõendeid hinnates pidada hooletuseks VÕS § 104 lg 3 järgi. Kostja tegevusetus liiklusõnnetuse toimumise kohal, s.t lahkumine sealt on käsitletav raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 mõttes. Nõustuda saab apellandiga selles, et kohtuotsus on vastuoluline, millega on rikutud TsMS § 436 lg-s 1 otsusele esitatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudeid. Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuigi pidas õiglaseks kahjuhüvitise väljamõistmist 50% ulatuses, põhjendusel, et kostja tuli tagasi sündmuskohale. Nimetatud põhjendus ei tulene seadusest ja on ebaõige. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole vaja uuesti hinnata tõendeid kahju suuruse osas, sest maakohus on tuvastanud kahju ja käsitluskulude suuruse kokku 67 623 krooni 63 senti. Ringkonnakohus leiab, et kostjal esinevate kohustuste olemasolu (õppemaks, liisingmaksed jm) ei ole aluseks VÕS § 140 alusel kahju hüvitamise vähendamiseks. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et asjas on võimalik teha uus otsus ja hagi rahuldada. Asjaolu, et kostja on 26.03.2009 tagaseljaotsusega temalt välja mõistetud summast täitmise käigus osa tasunud, kuulub arvestamisele otsuse edasise täitmise käigus. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus kuulub tühistamisele, tuleb TsMS § 173 lg 3 muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja jätta maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi, s.o kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Reet Allikvere

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.