Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

Hageja nõuded ja põhjendused AS R. esitas 30.07.2008.a. Tartu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M. L. 359,55 krooni nõudes. Kuna võlgnik esitas vastuväite, lõpetati Tartu Maakohtu 02.12.2009.a. määrusega menetlus maksekäsu kiirmenetluses ning anti asi üle Tartu Maakohtule menetlemiseks hagimenetluses. 14.12.2009.a. esitas AS R. M. L. , suurendades oma nõuet 40 421,45 kroonini. 29.04.2010.a. eelistungil vähendas hageja oma nõuet 21 715,95 kroonini. 13.09.2010.a. eelistungil ja 30.09.2010.a. kohtuistungil hageja suurendas oma nõuet, jäädes nõude juurde 26 228 krooni ( sh põhivõlg 14 767,25 krooni ja viivis 11 460,75 krooni). Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale korter xxxxxx xxxxxx xxxxx xxxx xxxxxxxxx xxx xx-xx. Nimetatud elamus on moodustatud korteriomanike ühisus ning majahaldajaks valitud AS R. . Vastavalt korteriomandi seaduse alusel sõlmitud kaasomandi hooldamis- ja valitsemislepingu p-le

2 (8)

Korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 kohaselt tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulud võrdeliselt talle kuuluva kaasomandi suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Seega lasub kostjal KOS §-st 13 lg 1 ja pooltevahelisest lepingu eelnevalt viidatud sätetest tulenev kohustus tasuda hagejale kommunaalteenuste osutamisest tekkinud kulude eest. VÕS §-s 76 lg 1 on sätestatud, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt võib võlausaldaja nõida kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist).VÕS §-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja on hageja poolt esitatud nõuetest olnud täiel määral teadlik, kuid omapoolseid makseid on kostja teinud valikuliselt. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses on kostja jätnud täitmata oma kohustused hageja ees. Hageja nõue vastavalt viimati esitatud võlgnevuse arvestusele ( tl 130) sisaldab kostja väidetavat võlgnevust halduskulu, remondikulu, tasu vee ja prügiveo ning elektri eest, samuti kütte eest ning viivist ajavahemikul 2006.a. august kuni 2010.a. august. Sealhulgas on hageja alates 2007.a. novembrist küttekulu ja ka viivise osas teinud kohtumenetluse käigus ümberarvestuse, nõudes varasemalt kostjale esitatud küttekulu arvetest 27 %. Vastavalt kütte eest tasumisele kuulunud summa vähenemisele on hageja vähendanud ka viivist. Kohtumenetluse käigus ei ole kostja võlgnevuse arvestuses näidatud kommunaalteenuste kulude arvestust ja suurust kahtluse alla seadnud. Seetõttu loeb kohus võlgnevuse arvestuse ning kostja omaksvõtuga tõendatuks kommunaalteenuste kulude suuruse. Hageja esitatud arvestus sisaldab ka andmeid kostja poolt tasutud summade kohta. Kuigi kostja viimasel kohtuistungil leidis, et hageja arvestus on näitamata jäetud üks tegelikult tasutud summa, on selline kostja väide jäänud paljasõnaliseks. Kostja kohtuistungil ei suutnud isegi täpsustada, millal ja mis summa tema poolt on veel tasutud. Hageja arvestused kostja võlgnevuse kohta on kostjale kättesaadavad olnud juba ammu. Seega saanuks kostja soovi korral oma väite tõendamiseks ka kohtule tõendeid esitada. Seda kostja teinud ei ole. Seetõttu kohus leiab, et kostja ei ole ümber lükanud võlgnevuse arvestuse tabelis esitatud andmeid kommunaalteenuste kulude suuruse ja kostja poolt tehtud maksete kohta. Kostja väide, et käesolevaks ajaks on ta kõik muud kulud peale küttekulu hagejale ära maksnud, on ümber lükatud võlgnevuse arvestusega. Alates 2008.a.jaanuarist on kostja makseid teinud äärmiselt ebaregulaarselt ja jätnud arveid tasumata mitmeid kuid järjest. Kui isegi hageja põhinõude suurusest ( 14 767,25 krooni) arvata maha vaidlusaluse küttekulu suurus ( võlgnevuse arvestuse kohaselt 7483,65 krooni), jääb kostja võlgnevuseks muude teenuste eest ikkagi 7283,60 krooni. Kostja väitel eemaldas ta oma korterist keskkütteradiaatorid 2007.a. augusti lõpus ja alates sellest ajast ta oma korteris keskkütet enam ei kasuta. Sisuliselt on selle kostja väite õigeks võtnud ka hageja. Hageja esindaja 19.04.2010.a. eelistungil kinnitas ( tl 107), et kostja korteris keskkütteradiaatoreid ei ole. Hageja on ka kohtumenetluse käigus oma nõuet vähendanud küttekulu osas. Võlgnevuse arvestusest nähtuvalt nõuab hageja alates 2007.a. novembrist kostjalt küttekulu 27 % ulatuses varasemalt esitatud nõudest. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et alates 2007.a. kütteperioodi algusest ei ole kostja oma korteris enam keskkütet kasutanud. Käesoleva asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust hageja etteheide kostjale selles, et tema üldisest küttesüsteemist eraldumine on olnud omavoliline. Üldisest küttesüsteemist

3 (8)

eraldumise õigusvastasus võiks omada tähtsust kahju hüvitamise või kaasomandi rikkumise kõrvaldamise nõuetes. Kohtule teadaolevalt selliseid nõudeid kostja vastu esitatud ei ole. Üldiselt teadaolev on asjaolu, et korterelamutes kulub teatav osa küttest ka üldkasutatavate ruumide kütmiseks. Seega kostja elamu kaasomanikuna teatud ulatuses keskkütteteenust on siiski tarbinud vaatamata asjaolule, et tema korteris keskkütteradiaatorid puuduvad. Seda asjaolu ei ole kostja ka ise tegelikult eitanud, kuna on nõustunud osa küttekuludest tasuma. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et keskküttesüsteemist eraldunud korteriomanik peab kütte eest tasuma ainult osaliselt so osa, mille ulatuses tema soojatarbimine on tõendatud ( Tartu Ringkonnakohtu 27.02.2009.a. otsus tsiviilasjas 2-0627720, 29.10.2007.a. otsus tsiviilasjas 2-06-22236, 18.12.2002.a. otsus asjas 2-2-256; Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2007.a. otsus tsiviilasjas 2-04-1153). Kohtupraktikas on loetud Eestis teostatud mitmetele pädevatele uuringutele toetudes üldteada asjaoluks ( Tartu Ringkonnakohtu 27.02.2009.a. otsus asjas 2-06-27720), et korruselamutes ühtsest süsteemist korteri või mitme korteri eraldumisel moodustab eraldunud korterile ühisest küttesüsteemist saadav küttekulu 25-35% senisest tasemest. Sellise proportsiooni väljatoomisel on arvestatud, et süsteemist eraldunud korterit läbivad jätkuvalt keskkütte püstaktorud, mille kaudu eraldub korterisse teatav soojushulk ning et kaudselt osutatakse korterimandi omanikule soojateenust ka keskküttesüsteemi kaudu maja üldkasutatavaid ruume küttes. Kostja soojatarbimise ulatuse kohta maja keskküttesüsteemist on pooled käesolevas asjas esitanud mitmeid tõendeid. Nii esitas hageja E. P. I. hinnangu ( tl 144-153, lisad tl 163-164), mille kohaselt xxxxx xxxxxxxxx xxx xx 12 osaks kaugkütte eest tasumisel võiks olla ca 27,6 %. Kostja on esitanud OÜ A. C. ( tl 131-149), mille kohaselt korter 12 tarbib soojust üldruumide arvelt 3,39 MWh/a, mis on 4,27 %. Hinnangu koostanud L. R. antud ütluste kohaselt ( tl 168) tähendab 4,27 % kostja osa maja üldküttest ja hageja arvutused kostjalt küttekulu nõudmisel on õiged. Kostjal tuleks L. R. küttekulu katteks maksta kuus ca 200 krooni. Mõnes kuus on see väiksem, mõnes suurem ja võib erineda aastate lõikes. Kostja esitatud TTÜ soojustehnika instituudi teaduri Ü.K. ( tl 142) kohaselt xxxxx xxxxxxxxx xxx xx 12 omanik peaks igal juhul tasuma oma osa üldruumides kasutatava soojuse eest ehk 3,39 % üldruumidele kuluvast soojusest. Esitatud tõendites hageja vastuolusid ei näe ning on teinud järelduse, et alates elektriküttele üleminekust peakski kostja tema korteri keskküttekuludest tasuma 27 %, mis vastab kostja osale maja üldsoojusest ehk 4,27 %-le. Kostja on soojatarbimise kohta esitatud tõendeid hinnates asunud seisukohale, et üle 200 krooni kuus tema ei pea maksma. Kohus leiab, et selline kostja seisukoht on ekslik ega tugine uuritud tõenditele. Tunnistaja L. R. ei tõenda seda, et kostja peaks tasuma just 200 krooni igas kuus. Tunnistaja ütluste kohaselt on tegemist ligikaudse summaga, mis võib kuude ja aastate lõikes erineda. OÜ A. C. koostanud L. R. tuginenud E. P. I. hinnangus väljatoodud andmetele, mille kohaselt xxxxx xxxxxxxxx xxx xx soojuse kogutarbimine aastas on 287 MWh ( kraadpäevadega taandatuna). Samadele andmetele on tuginenud ka teadur Ü.K. arvamuses. E. P. I. hinnangu lisas 1 ( tl 163-164) on esitatud andmed xxxxx xxxxxxxxx xxx xx küttekulude ja maksumuse kohta ajavahemikul 2007.a. jaanuar kuni 2009.a. detsember. Keegi pooltest pole nimetatud andmeid kahtluse alla seadnud, mistõttu kohus loeb E. P. I. hinnanguga tõendatuks xxxxx xxxxxxxxx xxx xx soojuse kogutarbimise koguse ja hinna. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et tõendites kostja küttekulude tasumises osa suuruse kohta vastuolusid tegelikult ei esine. Probleemi erinevates arusaamades on ilmselt tekitanud asjaolu, kas räägitakse kostja korteri küttearvest või kogu elamu küttekuludest ja sellest on tulenenud ka erinevad hinnangud kostja osale ( %-le) küttekuludest. Kõigis tõenditest järeldub tegelikult

4 (8)

asjaolu, et üldruumide kütmiseks kuluva soojuse eest maksmisel osalevad kõik keskküttel korterid vastavalt oma korteri elamispinna suurusele. E. P. I. hinnangu kohaselt kostja peaks tasuma üldruumide kütte eest 27,6 % oma eluruumide pinna järgi arvutatud küttearvest. Ka TTÜ soojustehnika instituudi teaduri K. on märgitud, et üldruumide kütmiseks kuluva soojuse eest maksmisel osalevad kõik keskküttel korterid vastavalt oma korteri elamispinna suurusele. Kuigi K. järelduste osas on märgitud, et see on 3,39 % üldruumidele kuluvast soojusest, on tegemist ilmse eksitusega. Eelnevalt on arvamuse andja leidnud, et ka vaidlusalune korter 12 peaks maksma vastavalt oma korteri elamispinna suurusele, mis on 4,28 % elamu kogu pinnast. Arvu 3,39 puhul on tegemist soojusenergia kogusega MWh-des, mitte suhtarvuga küttekuludest. OÜ A. C. on sisuliselt samuti leitud, et korter 12 peaks maksma 4,27 % so küttekulust so 3,39 MWh. Nagu arvamuse koostanud tunnistaja L. R. selgitas, on see kostja osa maja üldruumide kütteks kuluvast soojusest ja vastab hageja nõutavale küttekulu suurusele. Sisuliselt on uuritud tõenditega kooskõlas ka hageja arvutused ja nõue. Kõigis hinnangutest on lähtutud asjaolust, et keskmine xxxxx xxxxxxxxx xxx xx soojatarbimine on 287 MWh aastas, sh üldkasutatavate ruumide osa 79,21 MWh aastas. Sellist järeldust ei ole ka pooled kahtluse alla seadnud. Kostja korteri nr 12 elamispind 67,4 m2 moodustab elamu elamispinnast (1573,1 m2) 4,28 %. 79,21x0,0428 so 3,39 KWh aastas peaks kostja keskmiselt kütte eest üldkasutatavates ruumides tasuma. Lähtudes soojusenergia hinnast näiteks 2009.a. so 826 krooni ( vt tk 163) peaks kostja tasuma kütte eest 2806,92 krooni. Hageja nõuab kostjalt 2631,55 krooni tasumist. Siinkohal tuleb rõhutada, et uuritud tõendites lähtutakse keskmisest soojatarbimise hulgast, kuid hageja nõue on esitatud lähtudes konkreetsest ja tegelikust soojatarbimist. Ebaõige on kostja seisukoht, et ta peaks küttekulusid tasuma mingisuguse keskmise näidu alusel. Eespoolkäsitletud spetsialistide hinnangud tuginevad tõepoolest keskmisele soojatarbimisele. Kuid see ei tähenda, et kostja peaks soojatarbimise eest selliselt tasuma. Nagu kohus juba eespool märkis, peab üldisest küttesüsteemist eraldunud korteriomanik tasuma küttekuludest osa, mille ulatuses tema soojatarbimine on tõendatud. Üldiselt on teadaolev asjaolu on , et soojatarbimine sõltub paljuski sellest, millise aastaajaga on tegemist ja milline on välistemperatuur. Seega ei saa soojatarbimine olla igas kuus ühesugune. Seda asjaolu ka tõendab E. P. I. arvamuse lisa 1 ( tl 163-164), millest nähtuvalt Mõisavahe 18 elamu soojatarbimine on erinenud nii kuude kui aastate lõikes. Ka on üldiselt teadaolev asjaolu, et teenuse hinnad võivad muutuda. Ka see nähtub juba viidatud lisast 1, mille kohaselt soojusenergia ühe MWh hind on viimastel aastatel järjest suurenenud. Elamu kogu soojatarbimise hulgast ja teenuse hinnast sõltub seega kostja poolt tasumisele kuuluva küttekulu suurus. Poolte esitatud hinnanguid ( mida kohus käsitleb dokumentaalsete tõenditena) ja tunnistaja L. R. antud ütlusi kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et kostja peab korterelamu xxxxx xxxxxxxxx xxx xx ruumide kütte eest tasuma 27,6 % oma korteri küttearvest. Nimetatud protsent jääb erialakirjanduses ja kohtupraktikas omaksvõetud määra 25-35 % piiresse, mistõttu puudub alus kahelda käesolevas asjas uuritud tõendite usaldusväärsuses. Hageja nõuab kostjalt 27 % küttekulude tasumist, mis on isegi väiksem tõendamist leidnud kostja kohustuse suurusest. Seega on hageja nõue küttekulu osas samuti põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostja võlgneb ajavahemikul 2006.a. august kuni 2010.a. august osutatud kommunaalteenuste eest hagejale kokku 14 767,25 krooni , mis tuleb kostjalt hageja kasuks poolevahelise lepingu p 5.3.3 ja VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista.

5 (8)

Hageja nõue sisaldab ka viivist 11 460,75 krooni, mis on arvestatud ajavahemikul 2007.a aprill kuni 2010.a. august osutatud kommunaalteenuste eest tasumata jäänud summadelt. Nagu hageja esitatud võlgnevuse arvestusest nähtub ja on sisuliselt õigeks võtnud ka kostja, on kostja kommunaalteenuste eest tasunud äärmiselt ebaregulaarselt. Seega on kostja oma maksekohustust rikkunud. Pooltevahelises lepingu punktis 6.2 on selle eest ette nähtud viivise arvestamine 0,1 viivitatud summast päevas. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mis tema vastutuse rikkumise eest välistaks. Kostja on kohtumenetluse käigus avaldanud, et ta jättis osa arveid maksmata seetõttu, et tahtis saada asjas selgust, kuid seda ei saanud. Sellist kostja lähenemist ei loe kohus tema kohustuste rikkumist vabandavaks asjaoluks. Nagu kohus eespool on leidnud, on kostja lisaks peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks olnud küttekuludele tasumata jätnud ka märkimisväärse osa kõigist muudest kuludest. Kohtu arvates on kostjalt viivise nõudmise üldised eeldused täidetud. Kostja ei ole hageja poolt nõutava viivise määra ega arvestuste õigsust kahtluse alla seadnud. Seetõttu loeb kohus kostja omaksvõtuga tõendatuks, et hageja arvestused viiviste osas on õiged ning 2010.a. augusti seisuga on kostja viivis 11 460,75 krooni. Kostja palub oma raske perekondliku ja majandusliku olukorra tõttu viivist vähendada ja leiab, et pole oma käitumisega hagejale kahju tekitanud. Hageja vaidleb sellisele kostja taotlusele vastu leides, et kostja on pahatahtlikult menetlust venitanud ning on arvete tasumata jätmisega tekitanud hagejale kahju. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS §-s 162 lg 1 on sätestatud, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Hageja põhinõue on 14 767,25 krooni ja viivis 11 460,75 krooni. Seega ei ületa hageja nõutav viivis põhinõuet. Võlgnevuse arvestusest nähtub, et kogu hageja nõuet puudutaval perioodil tasumisele kuulunud 52 606,10 kroonist on kostja ära tasunud 26 378,10 krooni so on umbes 50 %. Arvestades asjaolusid, et hageja poolt nõutav viivis jääb tunduvalt alla põhinõude suurusele, kostja on oma kohustused täitnud umbes 50 % ulatuses ja täitmata jätnud samas ulatuses ning seda suhteliselt pika ajavahemiku jooksul ( enam kui 3 aasta jooksul) ei saa iseenesest lugeda hageja poolt nõutavat viivist ebamõistlikult suureks. Kuigi poolte poolt lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,1 % on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest viivisest (käesoleval ajal 0,022 %), ei saa seda lugeda vastuolus olevaks seadusega või heade kommetega. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe oma kohustusi nõuetekohaselt täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005.a. otsus asjas 3-2-1-66-05; 22. 10. 2002. a otsus asjas 3-2-1-108-02). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja poolt oma kohustuste täitmata jätmine ei ole hagejale kahju tekitanud. Hageja ei tegele sotsiaalabi osutamisega, vaid on äriühing, mille eesmärgiks on kasumi teenimine. Olukorraga, kus kulutused teenuse osutamisele on tehtud, kuid lõpptarbija jätab teenuse eest tasumata, kaasneb eelduslikult igal juhul kahju tekkimine isikule, kes need kulutused on kandnud. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui viivise vähendamist taotleb kohtult kostja, on nimelt tema kohustus tõendada, et viivise suurus on

6 (8)

ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005.a. otsus asjas 3-2-1-66-05 punktid 18,19). Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kostja millegagi tõendanud, et hageja poolt nõutav viivis oleks ebaproportsionaalne muuhulgas asjaolu tõttu, et hageja ei ole kahju saanud. Kostja on palunud viivise vähendamisel muuhulgas arvestada tema majandusliku ja perekondliku olukorraga. Nagu kohus juba kostjale riigi õigusabi andmise küsimuse lahendamisel kindlaks tegi ( tl 87-88), on kostja näol tõepoolest tegemist majanduslikult raskes olukorras oleva isikuga (ülalpidamisel neli alaealist last, peale eluasemeks oleva korteriomandi muud vara ei oma, sissetulekud ei ületa hädajavajalike kulutuste suurust). Arvestades asjaolu, et kostja peab tasuma ka põhivõla, peab kohus eluliseks usutavaks, et viivise 11 460,75 krooni tasumine käib kostjale üle jõu, mistõttu temalt sellises ulatuses viivise nõudmine on ebamõistlik. Seetõttu peab kohus kostja majandusliku olukorra tõttu võimalikuks viivist vähendada. Samas peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Eelduslikult on kostja lastel võimalik ülalpidamist saada ka oma teiselt vanemalt. Kostja kinnitusel elab ta koos elukaaslasega. Seega võib eeldada, et ka elukaaslane võtab osa näiteks eluasemekulude kandmisest. Seetõttu ei tohiks viivise tasumise tagajärjed kostjale ning tema lastele olla ülemäära rasked. Eeltoodud põhjustel ei pea kohus põhjendatuks viivist vähendada väga suures ulatuses, vaid umbes poole võrra. Pooltevahelise lepingu p 6.2 ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks viivise katteks välja 6000 krooni. Seoses hageja väitega, et kostja on menetlust pahatahtlikult venitanud märgib kohus järgmist. Tõepoolest on käesoleva asja menetluses tekkinud viivitused peamiselt kostja tõttu. Kostja ei esitanud õigeaegselt vastuväidet maksekäsumenetluses. Kostja ei esitanud õigeaegselt vastust hagile. Kostja ei esitanud kõiki oma tõendeid ja taotlusi kohe eelmenetluse alguses, vaid hiljem, mistõttu tuli asja arutamist korduvalt edasi lükata. Samas on kohus sellist kostja käitumist teatud määral aktsepteerinud ( vastuväite esitamise tähtaeg ennistati, tähtajast hilisemat hagile vastamist võimaldati, taotlused täiendavate tõendite esitamiseks rahuldati). Seega on pole kohus kostja viivitusi seni pahaukseks pidanud. Otsuse põhjendused menetluskulude osas TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS-s 163 lg 1 on sätestatud, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatud osa on rahuldamata jäetud osaga võrreldes tunduvalt suurem, peab kohus põhjendatuks menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise osaga. Seega jätab kohus hagi rahuldatud osa suurusest tulenevalt 80 % kõigist hageja menetluskuludest ( v.a. riigilõiv) kostja kanda ning hagi rahuldamata jäänud osa suurusest tulenevalt 20 % kõigi

7 (8)

kostja menetluskuludest hageja kanda. Riigilõivu suurus sõltub hagi hinnast, mis TsMS §-st 133 lg 1 tulenevalt arvutatakse põhinõude järgi. Kuna hagi põhinõude osas on täielikult rahuldatud, tuleb hageja menetluskuludest riigilõiv jätta täielikult kostja kanda. Sealjuures juhib kohus hageja tähelepanu asjaolule, et kostjalt saab ta nõuda riigilõivu siiski vastavalt oma põhinõude suurusele, mille osas kohus otsuse tegi, mitte esialgselt tasutud suuruses. Peale selle on asjas menetluskuluks kostja esindajale Tartu Maakohtu 12.10.2010.a. määruse alusel väljamaksmisele kuuluv riigi õigusabi tasu 3720 krooni. Tartu Maakohtu 04.01.2010.a. määrusega ( tl 87-88) on M. L. antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud. TsMS §-s 190 lg 5 on sätestatud, et kui kostja sai menetluskulude kandmisel menetlusabi, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud määrusega riigi kasuks täies ulatuses välja. Menetluskulud, mille tasumisest kostja on vabastatud või mida kostja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga sõltumata sellest, kas ka hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Peale selle on RÕS §-s 27 lg 1 p 1 sätestatud, et riigi õigusabi saaja ei pea riigi õigusabi kulusid hüvitama, kui tsiviilasja lahendamisel mõistetakse kohtukulud täielikult või osaliselt välja vastaspoolelt – selles osas, milles kohtukulud kannab vastaspool. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb TsMS §-st 190 lg 5 ja RÕS §-st 27 lg 1 p 1 tulenevalt riigi õigusabi tasust jätta hageja kanda 20 % ning kostja kanda 80 %. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võivad pooled nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist. Menetluskulude riigi kasuks väljamõistmise küsimuse lahendab kohus TsMS §-s 179 sätestatud korras samuti pärast käesoleva otsuse jõustumist.

Kohtunik Rita Kulberg

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.