Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

viivis alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja ei ole nõus hagi menetlusse võtmisega ja leiab, et menetlus tuleks lõpetada. Kostja leiab, et lähtuvalt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 3 on hageja nõue aegunud. Kostja palub kohtul kohaldada aegumist, jätta hagi rahuldamata ning jätta kohtukulud hageja kanda. Vastuhagi kostja esitada ei soovi. Kostja soovib kirjalikku menetlust. Hageja seisukoht kostja vastusele Oma vastuses ei nõustu hageja kostja vastuväidetega. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 on nõude aegumine katkenud nõude tunnustamisega. Kostja on 20.09.2007 tasunud võlgnevuse osaliselt summas 1 039,42 krooni. Nõude tunnustamine võib seisneda võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja palub hagiavaldus rahuldada täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega. Kostjale on kohus selgitanud, et kostja võib taotleda asja arutamist istungil, kostja soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Puudub vaidlus, et EEAS ja kostja on 12.08.1997 sõlminud mobiilsideteenuste osutamise liitumislepingu (tl 11). Kostja pole vaidlustanud, et EEAS osutas temale lepingujärgset teenust ning esitas kostjale 04.06.1998 ja 04.07.1998 arved (tl 12-17). 04.07.1998 arve alusel nõutav summa 4 428,90 krooni, milles kajastub ka 04.06.1998 arve võlgnevus, muutus sissenõutavaks 18.07.1998. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 4 alusel tuvastatuks. 14.02.2007 nõude loovutamise teatisest nähtuvalt on EEAS 14.02.2007 loovutanud oma nõude kostja vastu hagejale (tl 20). Nõue loovutati põhisummas 4 428,90 krooni, millele lisanduvad kõrvalnõuded. Nõude loovutamisega astus hageja OÜ AF õigussuhtes senise võlausaldaja EEAS asemele. Hageja nõuab kostjalt 04.07.1998 arve alusel põhivõla 4 428,90 krooni, perioodil 18.07.1998 kuni 19.01.2010 sissenõutavaks muutunud viivise 3 388,48 krooni ja täiendava viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni tasumist. Viivise arvestamisel on hageja lähtunud lepingujärgsest viivisemäärast 0,5% tasumata summalt päevas. Hageja on esmalt vähendanud viivisenõuet summani 4 427,90 krooni ning seejärel vähendanud viiviseid VÕS § 88 lg-st 8 lähtudes kostja poolt tasutud 1 039,42 krooni võrra summani 3 388,48 krooni. Kostja ei ole võlgnetavaid summasid ega võlgnevuse osalist tasumist vaidlustanud, mistõttu kohus loeb ka need asjaolud TsMS § 231 lg 4 alusel tuvastatuks. EEAS-i ja kostja vahel 12.08.1997 sõlmitud liitumislepingust ning 14.02.2007 nõude loovutamise teatisest nähtub, et poolte vahel on võlasuhe. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.juulit 2002, enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust, s.o tsiviilkoodeksit. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavale nõuetele.

TsK § 174 kohaselt ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud. TsK § 222 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud, muuhulgas saamata jäänud tulu, mis kreeditor oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. TsK § 231 lg 1 kohaselt rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. EEAS-i ja kostja vahel sõlmitud liitumislepingus on sätestatud viivisemääraks 0,5% põhinõudelt päevas. 21.06.2010 esitas kostja kohtule vastuse hagile (tl 45). Vastuses on kostja esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kostja väitel on lähtuvalt TsÜS § 146 lg-st 3 nõue aegunud. 01.07.2010 esitas hageja kohtule omapoolse seisukoha kostja vastusele (tl 46). Hageja leiab, et kostja on võlgnevuse osalise tasumisega 20.09.2007 nõuet tunnustanud ja aegumine on katkenud TsÜS § 158 lg 1 alusel. Kohus leiab, et hageja nõue on aegunud. Vastavalt võlasuhte tekkimise ajal kehtinud TsÜS §-le 116 algas hageja nõude aegumistähtaeg viimase arve alusel tasumisele kuuluva summa sissenõutavaks muutumisega 19.07.1998. Sellel hetkel kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hageja nõude aegumistähtajaks 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 1 ja lg 2 järgi kohaldatakse selle nõude aegumisele alates 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS sätteid, kusjuures aegumistähtaega hakatakse arvestama alates 01.07.2002. Alates 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 146 lg 1 kohaselt oli hageja nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega aegus hageja nõue 01.07.2005 ja võlgnevuse osalise tasumise hetkeks 20.09.2007 oli nõude aegumistähtaeg möödunud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et võlgnevuse osaline tasumine põhjustas aegumistähtaja uue kulgemise algusest peale. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02 saab katkeda üksnes aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnistamise ajaks möödunud. Pärast aegumistähtaja möödumist võla tunnistamine ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist. Kohtu hinnangul ei saa poolte esitatud asjaoludel võlgnevuse osalist tasumist käsitleda ka konstitutiivse võlatunnistusena, mis looks kostja uue eraldiseisva kohustuse hageja ees. Eeltoodust lähtuvalt asub kohus seisukohale, et hageja nõue on aegunud ning hageja ei saa selle täitmist nõuda. Kohus jätab hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.