Akroteer Projekt OÜ hagi AS RTG Projektbüroo vastu 120 058.93 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
120 058.93 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. veebruari 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS RTG Projektbüroo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. september 2010
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): AS RTG Projektbüroo (RK: 10385231), esindaja advokaat Marko Paabumets Vastustaja (hageja): Akroteer Projekt OÜ (RK: 11203893), esindaja vandeadvokaat Marian Priks Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. veebruari 2010 otsus muutmata.
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta AS RTG Projektbüroo kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta
esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Akroteer Projekt OÜ esitas AS RTG Projektbüroo vastu hagiavalduse 112 708.38 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.04.2008 projekteerimise töövõtulepingu. Kostja oli lepingu järgi tellijaks, hageja oli töövõtjaks ja lepingu p 1.1. kohaselt oli lepingu esemeks Otepää valda Mäha külla rajatava Saekoja hotelli konstruktiivse põhiprojekti koostamine. Lepingu p 3.1. kohaselt oli töö kogumaksumus 444 000 krooni, millele lisandus käibemaks 18%. 11.08.2008 sõlmisid pooled lepingu lisa 2, millega vähendasid teostatava töö mahtu ning lepingu hinda 70 000 krooni võrra. 06.05.2008 andis hageja kostjale üle tööde esimese osa ning arve nr 6 lepingujärgses summas 188 800 krooni maksetähtajaga 11.05.2008. Kokkulepitud tähtajaks kostja arvet ei tasunud. Kostja tasus 30.05.2008 150 000 krooni ning 09.07.2008 38 800 krooni. Kuna kostja hilines makse tasumisega, esitas hageja kostjale 07.08.2008 viivisarve summas 6 532.90 krooni. Viivisarvet ei ole kostja tasunud. 22.07.2008 andis hageja kostjale üle tööde teise osa ning arve nr 10 lepingujärgses summas 252 520 krooni maksetähtajaga 27.07.2008. Kostja tasus 12.09.2008 50 000 krooni, 13.10.2008 50 000 krooni, 29.12.2008 50 000 krooni, 05.02.2009 25 000 krooni, 05.06.2009 27 520 krooni, 24.07.2009 25 000 krooni ja 24.08.2009 25 000 krooni. 24.09.2008 pöördus hageja kirjalikult kostja poole ning andis põhivõla ja viivise tasumiseks tähtaja 01.10.2008. Nimetatud tähtajaks kostja võlgnevust ei tasunud. 13.08.2009 saatis hageja kostjale taas kirjaliku pretensiooni ja palus põhivõla ja viivise kokku summas 126 563.62 krooni tasuda hiljemalt 10 päeva jooksul alates pretensiooni kättesaamisest. Kostja sai pretensiooni kätte 14.08.2009. 24.08.2009 tasus kostja hagejale ainult 25 000 krooni. 01.09.2009 seisuga oli põhivõlast tasumata veel 111 371.92 krooni ning viivis summas 1336.46 krooni. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 112 708.38 krooni.
2.AS RTG Projektbüroo hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kostja tasunud hagejale arve nr 10 lepingujärgses summas 252 520 krooni täies ulatuses. Hageja 24.09.2008 pretensioonis märkinud, et seisuga 24.09.2008 on kostja võlgnevus hageja ees 220 696.29 krooni: arve nr 10 summaga 252 520 krooni maksetähtajaga 27.07.2008, millest on 12.09.2009 tasutud 50 000 krooni. Pretensioonist nähtub, et hageja on mõistnud ja käsitlenud 12.09.2008 kostja poolt tehtud ülekannet summas 50 000 krooni kui põhivõla tasumist, mitte aga viivitusintressi tasumist, nagu on märgitud hagiavalduses. Hageja väide, et 01.09.2009 seisuga on põhivõlast tasumata veel 111 371.92 krooni ning viivis summas 1336.46 krooni, on põhjendamatu. Kostja leidis, et kuna poolte vahel olev töövõtuleping ei ole kestvusleping, ei saa kohaldada VÕS § 88 lg-t 8. Kostja ei ole nõus esitatud viivisearvestusega, sest võlausaldaja on viiviselt omakorda viivist arvutanud. Samuti ei ole õiged viivisearvestuse aluseks võetud arvete tasumise kuupäevad.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus otsustas 23. veebruari 2010 otsusega välja mõista AS-ilt RTG Projektbüroo 120 058.93 krooni Akroteer Projekt OÜ kasuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pooltevahelise projekteerimise 28.04.2008 töövõtulepingu kohaselt kohustus AS RTG Projektbüroo (tellija) maksma Akroteer Projekt OÜ-le (töövõtjale) 444 000 krooni, millele lisandub käibemaks (lepingu p 3.1.), 5 kalendripäeva jooksul pärast töö iga osa kirjalikult fikseeritud üleandmist töövõtja (hageja) poolt esitatud arve alusel (lepingu p 3.3.). Akroteer Projekt OÜ kohustus teostama töö kvaliteetselt ja tähtaegselt, tagama töö teostamisel vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõu kasutamise (lepingu p 4.1.). AS RTG Projektbüroo oli kohustatud vastu võtma Akroteer Projekt OÜ poolt üleantava töö ning esitama põhjendatud pretensioonid kirjalikult 5 päeva jooksul alates töö üleandmisest. Töö loeti vastuvõetuks, kui tellija ei olnud esitanud pretensioone nimetatud tähtaja jooksul (lepingu p 5.4.). Tellija kohustus tasuma üleantud töö eest tähtaegselt (lepingu p 5.5.). 11.08.2008 töövõtulepingu lisaga loobusid pooled töö kolmanda osa edaspidisest teostamisest, millega vähenes töövõtjale tööde eest makstav summa 70 000 krooni võrra. Esimene tööde üleandmise-vastuvõtmise akt (vahelagi ja kandepostid) on 06.052008, mille kohta on koostatud arve nr 6 summas 188 800 krooni (160 000 krooni + käibemaks) tasumise tähtajaga 11.05.2008. Kostja tasus arve nr 6 kahes osas: 150 000 krooni 30.05.2008 ja 38 800 krooni 09.07.2008. Töö teise osa (katuslagi) kohta on koostatud arve nr 10 27.07.2008 summas 252 520 krooni (214 000 krooni + käibemaks), mille kostja tasus samuti mitmes osas: 50 000 krooni 12.09.2008, 50 000 krooni 10.10.2008, 50 000 krooni 23.12.2008, 25 000 krooni 04.02.2009, 27 520 krooni 05.06.2009, 25 000 krooni 24.07.2009, 25 000 krooni 24.08.2009. Poolte vahel puudus kokkulepe arvete tasumise kohta ositi. Lepingu p-s 6.2. oli sätestatud töövõtja õigus nõuda tellijalt viivist 0,15% tasumisega viivitatud summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Kostja rikkus lepingut, tasudes hagejale osamaksetena, sest selline kokkulepe poolte vahel puudus. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja poolt tehtud osamaksete arvestamisel lähtus hageja VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust, mille kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-91-05 leidnud, et VÕS § 88 reguleerib juhtumeid, mil võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ning üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks (lg 1). Seega eeldab see säte võlgnikul mitme kohustuse olemasolu. Käesoleval juhul oli analoogne olukord – võlgnik pidi arvete alusel tasuma hagejale, kuid tegi omaalgatuslikult seda osamaksetena, mis tingis maksmisega viivitamise ja omakorda viivise ja intressi nõude. Nimetatud säte teeb olukorra võlausaldaja jaoks paremaks, takistades võlgnikul tekitamast olukorda, et ta vähendab küll põhivõlga, kuid intressid jäävad viivisevabalt maksmata. Ülaltoodust lähtuvalt asus kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS RTG Projektbüroo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
23.veebruari 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta Akroteer Projekt OÜ hagi AS RTG Projektbüroo vastu rahuldamata ning kõik menetluskulud Akroteer Projekt OÜ kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et kostja rikkus lepingut, tasudes hagejale osamaksetena, sest selline kokkulepe puudus. Rahalise kohustuse täitmine ositi ei ole iseenesest lepingu rikkumine. Rahalise kohustuse ositi täitmine ei kahjusta võlausaldaja huve, tal puuduks ka õigus ositi täitmisest keelduda, kuivõrd see oleks vastuolus hea usu põhimõttega; 2) on kohus, lugedes tuvastatuks, et arved nr 6 ja 10 on tasutud viidatud kuupäevadel, ekslikult rahuldanud vastustaja nõude täies ulatuses. Vastustaja on tuginenud hagiavalduses ja viivitusintressi arvestuses teistsugustele kuupäevadele. Seega kui asuda seisukohale, et viivitusintressi arvestamine vastustaja metoodikale tuginedes on lubatav, on kohus ekslikult mõistnud apellandilt vastustaja kasuks välja 120 058.93 krooni; 3) ei ole kohus põhjendanud (TsMS § 442 lg 8), miks ta ei nõustu ega arvesta apellandi järgmiste väidetega: - kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada VÕS § 76 lg 2 sätestatut: kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat; - pooled on ühtmoodi mõistnud teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist; - intress VÕS § 88 lg 8 mõttes on kasutusintress; - VÕS § 88 lg 8 on kohaldatav üksnes kestvusvõlasuhetele, poolte vahel selline võlasuhe puudub; - viivitusintressi nõudmise õigus on õiguskaitsevahend, mitte kõrvalkohustus, apellandil oli vastustaja ees vaid üks kohustus; 4) nähtub hagiavalduse lisadest nr 9 ja 11, et arvete nr 6 ja 10 tasumiseks tehtud ülekandeid on vastustaja mõistnud kui põhivõlgnevuse tasumist ning arvestanud viivitusintressi eraldi. Lähtuvalt pooltevahelisest tavast ja praktikast, tuleb tehtud makseid mõista põhivõlgnevuse tasumisena. Vastustaja ei ole käitunud heauskselt, lugedes algselt tasutud summad põhivõlgnevuse katteks ning muutes hiljem oma seisukohta; 5) on kohus on kohaldanud vääralt VÕS § 88 lõiget 8. Õige on kohtu seisukoht, et see säte eeldab võlgnikul mitme kohustuse olemasolu. Ekslik on aga kohtu seisukoht, et käesoleval juhul oli tegemist analoogse olukorraga. Samuti on ekslik kohtu järgmine väide: võlgnik pidi arvete alusel tasuma hagejale, kuid tegi omaalgatuslikult seda, mis tingis maksmisega viivitamise ja omakorda viivise ja intressi nõude. Vastustaja on nõudnud üksnes põhivõlgnevuse ning viivise tasumist, intressi osas puudus pooltevaheline kokkulepe, sellist nõuet ei ole tekkinud. Kohtu viide, et nimetatud säte teeb olukorra võlausaldaja jaoks paremaks, takistades võlgnikul tekitamast olukorda, et ta vähendab küll põhivõlga, kuid intressid jäävad viivisevabalt maksmata, on samuti ekslik. Vastustaja on nõudnud viivise tasumist, intressinõuet käesolevas asjas ei ole. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-07-48130 23.12.2009 tehtud otsuses (p 35) märkinud järgnevat: pealegi tõlgendab ringkonnakohus VÕS § 88 lg-s 8 sätestatut hagejast erinevalt. Nimetatud sätte kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Ringkonnakohtu arvates on selles sättes intressi all mõeldud intressi kui tasu raha kasutamise eest, mitte aga viivitusintressi, mille kohta on võlaõigusseaduses valdavalt kasutatud mõistet viivis. VÕS § 88 lg-s 8 viivist
mainitud ei ole. Sellisele tõlgendusele viitavad ka võlaõiguse kommentaarid, mille kohaselt peab VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud järjekord välistama võimaluse, et võlgnik vähendab küll põhivõlga, kuid jätab intressid viivisevabalt maksmata, kuna VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Seega eristavad kommentaarid selles kontekstis selgelt intressi ja viivist. Tartu Maakohus on eksinud VÕS § 88 lg 8 raames mõiste intress sisu tuvastamisel, tegemist on kasutusintressiga, mitte viivitusintressiga. Kohtuotsuses puudub viide sellele, et pooled ei nõustunud intressi mõiste tähendusega VÕS § 88 lg 8 mõttes; 6) ei ole põhinõude ja viivisenõude lugemine mitmeks kohustuseks põhjendatud. Käesoleval juhul oli vastustajal apellandi ees üks kohustus. Vastustaja on leidnud, et apellandil on vastustaja ees kaks kohustust: põhikohustus ja kõrvalkohustus viivise näol. Viivitusintressi nõue ei ole kõrvalkohustus, vaid õiguskaitsevahend. Õigusteoreetiliselt eristatakse põhi- ja kõrvalkohustusi. Kõrvalkohustustega määratakse kindlaks, kuidas peab toimuma põhikohustuste täitmine, millised sooritused on vajalikud lepingu eesmärgi saavutamiseks ning kuidas tagatakse põhikohustuste täitmine. Kõrvalkohustuse mõiste sisu avab VÕS § 141, milles puudub viide viivisele. Kuigi kõrvalkohustuseks tuleb pidada kõiki eelkõige lepingulisi kohustusi, mis ei ole põhikohustuseks, ei ole viivitusintressi nõue kõrvalkohustus VÕS mõttes, see on olemuselt õiguskaitsevahend (§ 101) – sunnivahend, mis tagab õiguskorra jaluleseadmise isiku jaoks, kelle võlasuhtest tulenevat kohustust on rikutud. Asjaolu, et vastustaja nõuab lisaks põhikohustusele ka viivitusintressi tasumist, ei tähenda, et vastustajal oleks mitu täitmata kohustust; 7) on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lõikest 8 tulenevat põhjendamiskohustust, kohus on jätnud poolte väited olulisel määral analüüsimata, samuti on kohus kohaldanud vääralt VÕS § 88 lõiget 8. Maakohus on otsuses tuvastanud arvete tasumise kuupäevad, kuid viivitusintressi lõppsumma arvutamisel on kohus ekslikult tuginenud vastustaja poolt esitatud kuupäevadele; 8) nõuab vastustaja põhivõlgnevuse tasumist summas 111 371.92 krooni, põhivõlgnevus on aga täies ulatuses vastustaja poolt tasutud. Vastustaja nõude rahuldamine esitatud asjaolude, õigusliku põhjenduse ning kasutatud metoodika alusel ei ole võimalik.
5.Akroteer Projekt OÜ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti leidnud, et poolte vahel puudus kokkulepe arvete tasumise kohta ositi. Poolte vahel 29.04.2008 sõlmitud projekteerimise töövõtulepingu p 3.3 kohaselt esitatud arvet nr 6 maksetähtajaga 11.05.2008 ning arvet nr 10 maksetähtajaga 27.07.2008 ei tasunud apellant töö eest kummakski tähtajaks ning rikkus seega mõlemat maksetähtaega. Lepingus p-s 3.3 on kokku lepitud arveldamise korras, mis on lepingu täitmisel siduv. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Juhul, kui lepingupool kindlaks määratud tähtpäeval kohustust ei täida, on VÕS § 100 järgi tegemist kohustuse rikkumisega. Seega on ainetud apellandi väited selle kohta justkui rahalise kohustuse täitmine ositi ei olegi lepingu rikkumine; 2) tulenevalt asjaolust, et apellant teostas ülekanded õhtusel ajal või enne riigipühi, laekusid ülekanded vastustaja kontole ajalise viivitusega. Lähtudes VÕS § 91 lg-st 3 rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega on rahaline kohustus täidetud siis, kui raha on laekunud võlausaldaja kontole. Eeltoodust tuleneb, et maakohtu otsus on oma lõppjärelduses – hagi rahuldada - õige ja põhjendatud;
3) väidab apellant vääralt, et pooled on ühtmoodi mõistnud teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist. Sellekohast kokkulepet poolte vahel kunagi ei olnud. Apellandi poolt varasemas menetluses esitatud maksekorraldustest (makse selgitus) ei nähtu, et makse on mõeldud põhiosa katteks; 4) on apellandi väide, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et pooled on ühtmoodi mõistnud teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist, alusetu. Apellant viitab hagiavalduse lisadele nr 9 ja 11, mille puhul on tegemist vastustaja kirjadega apellandile võlgnevuse tasumise nõudes. Apellant tõlgendab vastustaja kirjade sõnastust kontekstist väljarebituna ja meelevaldselt apellandile kasulikul viisil. Kummastki kirjast ei saa teha järeldust, et pooled oleksid üheselt mõistnud apellandi teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist, ammugi selles kokku leppinud. Apellandi poolt kirja kontekstist üksiku lause välja rebimine ei muuda pretensiooni kui terviku üheselt mõistetavat eesmärki – nõuet tasuda põhivõlg ja viivis VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud täitmise järjekorra alusel; 5) ei ole apellandi maksedistsipliin kunagi vastanud vastustaja tahtele, see on olnud kaootiline ja ettearvamatu. Hea usu ja mõistlikkuse printsiibist (VÕS § 76) lähtudes ei saa eeldada, et vastustaja oleks apellandi maksedistsipliiniga nõustunud. Vastustaja on heas usus 24.09.2008 kirjaga nõudnud apellandilt vähem viivist, kui tal oleks olnud õigus. Apellant on aga teadlikult rikkunud lepingu p-s 3.3 kokkulepitud maksetähtaegu ning viimase ülekande teostanud ligi 13 kuud pärast kokkulepitud maksetähtaega. Sellist apellandi käitumist ega maksedistsipliini ei saa pidada heauskseks ega mõistlikuks; 6) on kohus õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel VÕS § 88 lg-t 8. VÕS § 88 lg 8 kohaldamise eelduseks on võlgnikul mitme kohustuse olemasolu võlausaldaja ees. Apellandil oli vastustaja ees täitmata kaks kohustust: 1) lepingu p-st 3.3 tulenev põhivõlg; 2) lepingu p-st 6.2 tulenev viivisvõlg. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et apellant ei tasunud põhivõlga lepingu p-s 3.3 sätestatud korras ja kokkulepitud maksetähtaegadeks. Seega on ilmne, et apellandil tekkis alates maksetähtaja ületamise esimesest päevast, s.o alates 12.05.2008, lepingu p-st 6.2 ja VÕS §-st 113 tulenev kohustus tasuda viivist viivituses oldud päevade eest. Alates sellest hetkest oli apellandil vastustaja ees täitmata kaks kohustust – nii põhivõlg kui viivisvõlg. Seega olid eeldused VÕS § 88 lg 8 kohaldamiseks täidetud. Vastustaja palub ringkonnakohtul jätta tähelepanuta apellandi viide Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2009 lahendile. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti lugenud apellandi poolt teostatud maksetest esmajoones täidetuks viivise maksmise kohustuse ja alles seejärel põhikohustuse. Ei ole mingit põhjendust, miks erinevalt kõikidest teistest VÕS üldosa sätetest just VÕS § 88 lg-s 8 nimetatud termin „intress“ ei hõlmagi endas viivitusintressi; 7) on ainetud apellandi väited viivise kui pelgalt õiguskaitsevahendi osas. Õigusteoreetiliselt saab viivist käsitleda nii õiguskaitsevahendina kui kõrvalkohustusena (VÕS I kommenteeritud väljaande § 113 p 4). Seega mõistetakse viivist õigusteoorias siiski ka kõrvalkohustusena. Ka kohtumenetluses on viivisnõue käsitletav kõrvalnõudena (TsMS § 133 lg 2); 8) tuleneb antud juhul viivisnõue lepingust. Lepingu p 6.2 kohaselt juhul, kui tellija viivitab töövõtjale tasu maksmisega üle kokkulepitud tähtaja, on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % tasumisega viivitatud summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega ei ole tegemist pelgalt õiguskaitsevahendiga, vaid ka lepingulise kohustusega, mis rakendub tingimuse (viivituse) esinemisel. Eeltoodu kinnitab maakohtu seisukoha õigsust selles, et kostjal on hageja ees mitu täitmata kohustust – põhivõlg ja viivisvõlg; 9) on maakohus õigesti järginud VÕS § 88 lg 8 mõtet. VÕS § 88 lg 8 eesmärk on kaitsta võlausaldajat. Võlausaldaja kaitsmiseks on sätestatud, et võlgnik ei saa määrata, et makstud raha arvestatakse kõigepealt põhivõla katteks ning (viivitus)intress võiks jääda maksmata. Võlgniku kaitseks on omakorda VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud norm, mille kohaselt ei ole lubatud nõuda
viivist (viivitus)intressi tasumisega viivitamise korral. VÕS § 113 lg 6 on ebaõiglane võlausaldaja suhtes ning tasakaalustavaks normiks on VÕS § 88 lg 8.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
23.veebruari 2010 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
7.Ebaõige on apellandi väide, et rahalise kohustuse täitmine ositi ei ole iseenesest lepingu rikkumine. Nähtuvalt asja materjalidest, puudus poolte vahel kokkulepe arvete tasumise kohta ositi. Poolte vahel 29.04.2008 sõlmitud projekteerimise töövõtulepingu p-s 3.3 on kokku lepitud arveldamise korras (tl 8) ning selle kohaselt tasub tellija töö iga osa eest viie kalendripäeva jooksul pärast töö iga osa kirjalikult fikseeritud üleandmist töövõtja poolt esitatud arve alusel. Hageja poolt kostjale lepingu p 3.3. kohaselt esitatud arvet nr 6 maksetähtajaga 11.05.2008 ning arvet nr 10 maksetähtajaga 27.07.2008 ei tasunud kostja tähtajaks ning rikkus seega mõlemat maksetähtaega. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Juhul, kui lepingupool kindlaks määratud tähtpäeval kohustust ei täida, on VÕS § 100 järgi tegemist kohustuse rikkumisega. Kostja ei täitnud lepingu p-st 3.3. tulenevat kohustust tähtpäevaks ning seega rikkus lepingut.
8.Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 88 lg-t 8 ning apellandi vastupidine väide on alusetu. Vastavalt VÕS § 88 lg-le 8 kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuste katteks. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et VÕS § 88 lg-s 8 sisalduv mõiste „intress“ hõlmab ka viivist, s.o viivitusintressi. Seega tulenevalt VÕS § 88 lg-st 8 arvestatakse tasutud raha üldjuhul esmalt viivise ja alles seejärel põhikohustuse katteks, st kui raha mõlemat ei kata, jätkub põhikohustuselt viivise arvestamine. Käesoleval juhul ongi hageja toiminud vastavalt VÕS § 88 lg-le 8 ning arvestanud kostja poolt tasutud raha eelkõige viivise ja alles seejärel põhikohustuse katteks. Apellandi väide, et VÕS § 88 lg 8 on kohaldatav üksnes kestvusvõlasuhetele, ei ole kooskõlas seadusega. VÕS § 88 lg 8 kohaldamise eelduseks on võlgnikul mitme kohustuse olemasolu võlausaldaja ees. Ebaõige on apellandi väide, et tal oli tulenevalt lepingust vastustaja ees vaid üks kohustus. Antud juhul tuleneb viivisnõue lepingust. Lepingu p 6.2 kohaselt juhul, kui tellija viivitab töövõtjale tasu maksmisega üle kokkulepitud tähtaja, on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % tasumisega viivitatud summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Apellandil oli vastustaja ees täitmata kaks kohustust: 1) lepingu p-st 3.3 tulenev põhivõlg; 2) lepingu p-st 6.2 tulenev viivisvõlg. Apellandil tekkis alates maksetähtaja ületamise esimesest päevast, s.o alates
12.05.2008, lepingu p-st 6.2 ja VÕS §-st 113 tulenev kohustus tasuda viivist viivituses oldud päevade eest. Alates sellest hetkest oli apellandil vastustaja ees täitmata kaks kohustust – nii põhivõlg kui viivisvõlg. Seega olid eeldused VÕS § 88 lg 8 kohaldamiseks täidetud. Ebaõige on apellandi väide, et viivitusintressi nõue on vaid õiguskaitsevahendi tähenduses. Viivist saab käsitleda nii õiguskaitsevahendina kui kõrvalkohustusena. Ka kohtumenetluses on viivisnõue käsitletav kõrvalnõudena (TsMS § 133 lg 2).
9.Hageja on õigesti viivitusintressi arvutuse teinud lähtudes kuupäevadest, millistel raha on laekunud tema kontole, mitte aga lähtudes kuupäevadest, mil kostja on ülekanded teinud. Lähtudes VÕS § 91 lg-st 3 rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega loetakse seadusest tulenevalt rahaline kohustus täidetud siis, kui raha on laekunud võlausaldaja kontole, mitte aga siis, kui võlgnik teeb oma kontolt ülekande. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti hagi rahuldanud hageja poolt nõutud ulatuses.
10.Apellandi väite kohaselt arvete nr 6 ja 10 tasumiseks tehtud ülekandeid on vastustaja mõistnud kui põhivõlgnevuse tasumist ning arvestanud viivitusintressi eraldi ja seetõttu lähtuvalt pooltevahelisest tavast ja praktikast tuleb kostja poolt tehtud makseid mõista põhivõlgnevuse tasumisena. Vastustaja on sellele apellandi väitele vastu vaielnud. Vastuväite kohaselt hagiavalduse lisade nr 9 ja 11 puhul on tegemist vastustaja kirjadega apellandile võlgnevuse tasumise nõudes ning kummastki kirjast ei saa teha järeldust, et pooled oleksid üheselt mõistnud apellandi teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist. Ringkonnakohus leiab, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleksid kokku leppinud rahaliste kohustuste täitmise erinevalt VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust. Seetõttu on hageja õigustatult arvestanud VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud järjekorda ning sellest tulenevalt esitanud hagi.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Egon Konsand
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.