Võlaõigus › Töövõtulepingud

MAAKOHTU LAHEND

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

mainitud ei ole. Sellisele tõlgendusele viitavad ka võlaõiguse kommentaarid, mille kohaselt peab VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud järjekord välistama võimaluse, et võlgnik vähendab küll põhivõlga, kuid jätab intressid viivisevabalt maksmata, kuna VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Seega eristavad kommentaarid selles kontekstis selgelt intressi ja viivist. Tartu Maakohus on eksinud VÕS § 88 lg 8 raames mõiste intress sisu tuvastamisel, tegemist on kasutusintressiga, mitte viivitusintressiga. Kohtuotsuses puudub viide sellele, et pooled ei nõustunud intressi mõiste tähendusega VÕS § 88 lg 8 mõttes; 6) ei ole põhinõude ja viivisenõude lugemine mitmeks kohustuseks põhjendatud. Käesoleval juhul oli vastustajal apellandi ees üks kohustus. Vastustaja on leidnud, et apellandil on vastustaja ees kaks kohustust: põhikohustus ja kõrvalkohustus viivise näol. Viivitusintressi nõue ei ole kõrvalkohustus, vaid õiguskaitsevahend. Õigusteoreetiliselt eristatakse põhi- ja kõrvalkohustusi. Kõrvalkohustustega määratakse kindlaks, kuidas peab toimuma põhikohustuste täitmine, millised sooritused on vajalikud lepingu eesmärgi saavutamiseks ning kuidas tagatakse põhikohustuste täitmine. Kõrvalkohustuse mõiste sisu avab VÕS § 141, milles puudub viide viivisele. Kuigi kõrvalkohustuseks tuleb pidada kõiki eelkõige lepingulisi kohustusi, mis ei ole põhikohustuseks, ei ole viivitusintressi nõue kõrvalkohustus VÕS mõttes, see on olemuselt õiguskaitsevahend (§ 101) – sunnivahend, mis tagab õiguskorra jaluleseadmise isiku jaoks, kelle võlasuhtest tulenevat kohustust on rikutud. Asjaolu, et vastustaja nõuab lisaks põhikohustusele ka viivitusintressi tasumist, ei tähenda, et vastustajal oleks mitu täitmata kohustust; 7) on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lõikest 8 tulenevat põhjendamiskohustust, kohus on jätnud poolte väited olulisel määral analüüsimata, samuti on kohus kohaldanud vääralt VÕS § 88 lõiget 8. Maakohus on otsuses tuvastanud arvete tasumise kuupäevad, kuid viivitusintressi lõppsumma arvutamisel on kohus ekslikult tuginenud vastustaja poolt esitatud kuupäevadele; 8) nõuab vastustaja põhivõlgnevuse tasumist summas 111 371.92 krooni, põhivõlgnevus on aga täies ulatuses vastustaja poolt tasutud. Vastustaja nõude rahuldamine esitatud asjaolude, õigusliku põhjenduse ning kasutatud metoodika alusel ei ole võimalik.

3) väidab apellant vääralt, et pooled on ühtmoodi mõistnud teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist. Sellekohast kokkulepet poolte vahel kunagi ei olnud. Apellandi poolt varasemas menetluses esitatud maksekorraldustest (makse selgitus) ei nähtu, et makse on mõeldud põhiosa katteks; 4) on apellandi väide, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et pooled on ühtmoodi mõistnud teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist, alusetu. Apellant viitab hagiavalduse lisadele nr 9 ja 11, mille puhul on tegemist vastustaja kirjadega apellandile võlgnevuse tasumise nõudes. Apellant tõlgendab vastustaja kirjade sõnastust kontekstist väljarebituna ja meelevaldselt apellandile kasulikul viisil. Kummastki kirjast ei saa teha järeldust, et pooled oleksid üheselt mõistnud apellandi teostatud makseid kui põhivõlgnevuse tasumist, ammugi selles kokku leppinud. Apellandi poolt kirja kontekstist üksiku lause välja rebimine ei muuda pretensiooni kui terviku üheselt mõistetavat eesmärki – nõuet tasuda põhivõlg ja viivis VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud täitmise järjekorra alusel; 5) ei ole apellandi maksedistsipliin kunagi vastanud vastustaja tahtele, see on olnud kaootiline ja ettearvamatu. Hea usu ja mõistlikkuse printsiibist (VÕS § 76) lähtudes ei saa eeldada, et vastustaja oleks apellandi maksedistsipliiniga nõustunud. Vastustaja on heas usus 24.09.2008 kirjaga nõudnud apellandilt vähem viivist, kui tal oleks olnud õigus. Apellant on aga teadlikult rikkunud lepingu p-s 3.3 kokkulepitud maksetähtaegu ning viimase ülekande teostanud ligi 13 kuud pärast kokkulepitud maksetähtaega. Sellist apellandi käitumist ega maksedistsipliini ei saa pidada heauskseks ega mõistlikuks; 6) on kohus õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel VÕS § 88 lg-t 8. VÕS § 88 lg 8 kohaldamise eelduseks on võlgnikul mitme kohustuse olemasolu võlausaldaja ees. Apellandil oli vastustaja ees täitmata kaks kohustust: 1) lepingu p-st 3.3 tulenev põhivõlg; 2) lepingu p-st 6.2 tulenev viivisvõlg. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et apellant ei tasunud põhivõlga lepingu p-s 3.3 sätestatud korras ja kokkulepitud maksetähtaegadeks. Seega on ilmne, et apellandil tekkis alates maksetähtaja ületamise esimesest päevast, s.o alates 12.05.2008, lepingu p-st 6.2 ja VÕS §-st 113 tulenev kohustus tasuda viivist viivituses oldud päevade eest. Alates sellest hetkest oli apellandil vastustaja ees täitmata kaks kohustust – nii põhivõlg kui viivisvõlg. Seega olid eeldused VÕS § 88 lg 8 kohaldamiseks täidetud. Vastustaja palub ringkonnakohtul jätta tähelepanuta apellandi viide Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2009 lahendile. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti lugenud apellandi poolt teostatud maksetest esmajoones täidetuks viivise maksmise kohustuse ja alles seejärel põhikohustuse. Ei ole mingit põhjendust, miks erinevalt kõikidest teistest VÕS üldosa sätetest just VÕS § 88 lg-s 8 nimetatud termin „intress“ ei hõlmagi endas viivitusintressi; 7) on ainetud apellandi väited viivise kui pelgalt õiguskaitsevahendi osas. Õigusteoreetiliselt saab viivist käsitleda nii õiguskaitsevahendina kui kõrvalkohustusena (VÕS I kommenteeritud väljaande § 113 p 4). Seega mõistetakse viivist õigusteoorias siiski ka kõrvalkohustusena. Ka kohtumenetluses on viivisnõue käsitletav kõrvalnõudena (TsMS § 133 lg 2); 8) tuleneb antud juhul viivisnõue lepingust. Lepingu p 6.2 kohaselt juhul, kui tellija viivitab töövõtjale tasu maksmisega üle kokkulepitud tähtaja, on töövõtjal õigus nõuda viivist 0,15 % tasumisega viivitatud summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega ei ole tegemist pelgalt õiguskaitsevahendiga, vaid ka lepingulise kohustusega, mis rakendub tingimuse (viivituse) esinemisel. Eeltoodu kinnitab maakohtu seisukoha õigsust selles, et kostjal on hageja ees mitu täitmata kohustust – põhivõlg ja viivisvõlg; 9) on maakohus õigesti järginud VÕS § 88 lg 8 mõtet. VÕS § 88 lg 8 eesmärk on kaitsta võlausaldajat. Võlausaldaja kaitsmiseks on sätestatud, et võlgnik ei saa määrata, et makstud raha arvestatakse kõigepealt põhivõla katteks ning (viivitus)intress võiks jääda maksmata. Võlgniku kaitseks on omakorda VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud norm, mille kohaselt ei ole lubatud nõuda

viivist (viivitus)intressi tasumisega viivitamise korral. VÕS § 113 lg 6 on ebaõiglane võlausaldaja suhtes ning tasakaalustavaks normiks on VÕS § 88 lg 8.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12.05.2008, lepingu p-st 6.2 ja VÕS §-st 113 tulenev kohustus tasuda viivist viivituses oldud päevade eest. Alates sellest hetkest oli apellandil vastustaja ees täitmata kaks kohustust – nii põhivõlg kui viivisvõlg. Seega olid eeldused VÕS § 88 lg 8 kohaldamiseks täidetud. Ebaõige on apellandi väide, et viivitusintressi nõue on vaid õiguskaitsevahendi tähenduses. Viivist saab käsitleda nii õiguskaitsevahendina kui kõrvalkohustusena. Ka kohtumenetluses on viivisnõue käsitletav kõrvalnõudena (TsMS § 133 lg 2).

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.