Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

Hageja esitatud Ida Politseiprefektuuri juhtivkonstaabel A. S. 26.07.2006 koostatud liiklusõnnetuse aktist nähtub, et kostja kui juhi kohta on tehtud märge, et ta oli alkoholijoobes. Esitatud Rakvere Haigla AS 26.07.2006 etüülalkoholi määramise tõendist nähtub, et kostjal oli vastavalt vere etüülalkoholi uuringule nr 214 alkoholisisaldus veres 0,96 promilli. A. G. seletuskirjast nähtub, et vältimatu arstiabi osutamise käigus võeti kostjalt analüüs ja tehti kindaks alkoholisisaldus veres. Rakvere Haigla AS kirjast halduskohtule nähtub, et haigla labor on ametlikult sertifitseerid meditsiinilabor Eestis, mille eelduseks on labori töö täpne reglementeerimine ja puudub võimalus, et vereanalüüsid läheksid segamini teise isiku vereanalüüsi ja selle tulemusega. Rakvere Haigla AS peaarsti e-kirjast hagejale nähtub, et kostjale tehti uuring alkoholisisalduse määramiseks veres ravi eesmärgil, kuivõrd arstil on vaja teada, kas alkoholijoove mõjutab patsiendi seisundit. Viidatud seletusest nähtub, kuidas toimus kostja veres alkoholisisalduse määramine protseduuriliselt. Puudub alus kahelda selles, et just kostjalt võeti verd, et teha kindlaks selle alkoholisisaldus, mis oli vajalik tema tervisliku olukorra määramiseks, kuna tal oli trauma. Nimetatud kaalutlustel puudub alus kahelda selles, et Rakvere Haigla 26.07.2006 teatis kajastab andmeid kostja vere alkoholisisalduse kohta. Viidatud teatise ning liiklusõnnetuse aktiga on hageja tõendanud asjaolu, et kostja oli õnnetuse toimumuse ajal joobes. Asjatundaja A. K. 06.11.2009 arvamuse kohaselt mõjutab alkoholisisaldus juhi reageerimisvõimet ja juhtimismeisterlikkust. Maanteeameti 13.06.2003 uuringu ja Justiitsministeeriumi 2006.a uuringu aruande joobes sõidukijuhtimisega seonduvate riskide kohta tulemusel on jõutud järeldusele, et joove mõjutab juhtide käitumist sõiduki juhtimisel ning õnnetuste oht suureneb oluliselt. Puudub alus sellistes uuringutes kahelda, kuna asjaolu, et alkoholijoove mõjutab isiku käitumist, tema reageerimisvõimeid, reaktsioonikiirust ja seega negatiivset mõju auto juhtimisele, on üldteada. Viidatud liiklusõnnetuse aktist nähtub, et kostja oli valinud vale sõidukiiruse. Seega põhjustas kostja vaidlusaluse avarii olles alkoholijoobes ning sellel oli mõju õnnetuse toimumisele. Kuna kostja juhtis sõidukit alkoholi mõju all ja oli vastutav tekkinud õnnetuses, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt tagasi hüvitatud kahju ning õnnetuse käsitluskulud. Vaidlus puudus selles, et kostja ja A. K.. K. R., A. R. said õnnetuses vigastusi ja neile osutati raviteenust. Eesti Haigekassa nõudeavalduste, milles on viide 26.07.2006 toimud liiklusõnnetusele, A. K. töövõimetuslehtede, AS Rakvere Haigla koondarve nr 1977, arve PS 0177157, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla arve H06 ning spetsifikatsiooniga V-10721339 on hageja tõendanud, et A. K. kanti õnnetusest tekkinud vigastuste ravikulusid kokku 250 936 krooni. AS Rakvere Haigla koondarve 1821, PS0172769, 601941, Eesti Haigekassa nõudeavaldusega hagejale, A. R. töövõimetuslehe, perearsti ja eriarsti arvetega 18418, 1787298, 1804706 on hageja tõendanud A. R. vigastuste taastamiseks ravikulusid kokku 823 krooni. AS Rakvere Haigla koondarve 1823, raviteenuste arvega PS0172772 on hageja tõendanud K. R. ravikulusid seoses õnnetusega kokku 123 krooni. Maksekorraldustega 23440, 23439, 31282, 31621, 31624, 34258, 41823, 75104, 75105,53456, 3914, 3888, 16069 on hageja tõendanud, et märgitud teenuste eest on hüvitatud raviteenust osutavatele asutustele, aga ka makstud hüvitist kannatanule A. R.. Eeltoodu alusel on hageja tõendanud, et ta on hüvitanud liikluskahju LKS 7 § 28 lg 1 lg 1 p 1,3, § 29 ja § 31 lg 1, 2 alusel kokku A. R. ja raviteenust osutanud asutustele Rakvere Haigla AS, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Haigekassale kokku 251 882 krooni. Käsitluskulud kokku 2400 krooni ei ole suured, kuna moodustavad kahjust vaid 0,9%. Ehkki hageja ei ole tõendanud märgitud kulude suurust, on selge, et juhtumit on käsitletud, kuna hagejale on esitatud kahjuavaldusi, ta on hüvitanud kahju ja märgitud toimingute tegemine eeldab kahjujuhtumi käsitlemist. Nõutav käsitluskulude summa on minimaalne ja kuna selliste kulude tõendamine on raskendatud, on võimalik siin VÕS § 128 lg 6 alusel kahju ulatuse määramine kohtu poolt. 2400 krooni on mõistlik käsitluskulu.

Eeltoodu tõttu on hageja nõue kostja vastu LKS § 48 lg 2 p 2 ja lg 3 alusel tõendatud ja põhjendatud 254 282 krooni. LKS § 42 lg 2 p 2 alusel tagasinõude hüvitise vähendamisel on võimalik kohaldada VÕS § 140 lg 1, kuivõrd selle normi kohaldamise keeldu seadusest ei tulene. Kahju hüvitamine ei või seada isikut olukorda, kus see tekitaks talle endale ebamõistlikult kahju. Kostja esitas kohtule Sotsiaalkindlustusameti 19.08.2009 otsuse nr 541783, mille kohaselt on tal töövõime kaotus 60% ja raske parema käe funktsioonihäire, väljendunud valusündroom ning tööde valik piiratud. Märgitu omab kaalu kahjuhüvitise vähendamisel, kuna kostja võime töötada on puudulik ning võimalus oma varanduslikku olukorda parandada tööd tehes samuti piiratud. Kostja ei ole oma varandusliku olukorra kohta muid tõendeid esitanud. Eeltoodu alusel on põhjendatud vähendada kahjuhüvitist 60% ja seega tuleb kostjal hagejale hüvitada nii kahjust kui ka käsitluskuludest 40%, kokku 101 712, 80 krooni. Vaidlus puudus selles, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud õnnetusjuhtumi kindlustuse leping perioodiga 07.09.2005-06.09.2006 koos õnnetusjuhtumi kindlustamise tingimustega TÕ 20031 ja et vastavalt kostja taotlusele maksis hageja kostjale 15 000 krooni. Selleks, et kindlustusandja vabaneks kohustuse täitmisest VÕS § 449 lg 2 alusel, peab kindlustusvõtja rikkuma oma kohustust tahtlikult, millest üksi piisab kindlustusandja vabanemiseks kohustusest. Kuna alles tsiviilasjas leidis tõendamist, et kostja põhjustas avarii alkoholijoobes, siis kostja veendumus ning arvamus sellest, et tema alkoholijoove avarii toimepanemises on tõendamata, ei ole kindlustusandjale teabe ja valeandmete tahtlik esitamine või nende varjamine. Eeltoodu tõttu ei ole kostja toime pannud kohustuse rikkumist tahtlikult VÕS § 448 lg 1, 2 ja § 449 lg 2 tähenduses, mis on aluseks temapoolseks kohustuse täitmisest vabanemiseks ning kindlustuslepingust tuleneva hüvitise 15 000 krooni mittemaksmiseks. Seega ei tõusetu küsimust sellest, kas hageja on alusetult maksnud kostjale kindlustushüvitist 15 000 krooni ja hagi märgitud summa väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnates tõendeid valikuliselt, ühekülgselt. Põhjendamatu on maakohtu järeldus selles, et kostja joove on tsiviilmenetluse raames tuvastatud. AS Rakvere Haigla on 30.07.2007 väljastanud teatisena nr 214 kaks erineva sisuga koopiat (toimiku leheküljed 89 ja 103). Koopiale lk 89 on vasakule käsitsi kirjutatud 1,0 ALK K 0,62 ning DEST.V 0,03. Toimikus lk 103 oleval koopial vasakul sellekohased märkmed puuduvad. Samas on koopiatel erineval tasandil ka pitsati jäljendid. Samuti kannavad dokumendi koopiad erinevat dateeringut 26.09.2006 ning 26.07.2006. Maakohus viitab tõendina koopiale, mis on dateeritud 26.07.2006. Puudub analüüs, miks ei arvestata tõendina teist dokumenti, samuti analüüs, miks üks dokumendikoopia on kohtule usaldusväärsem, kui teine. Sisult vastuolulised tõendid, s.h tõend, millele kohus viitab, ei saa olla seni usaldusväärsed, kuni puudub teine tõend, millega kohtu poolt aktsepteeritud tõendit võrrelda (mille koopia aga toimikus on) ja läbi selle vastuolud kõrvaldada. Kohus viitab juhtumi ajal kehtinud LS § 20 lg-le 2, milline sätestab, et juht ei või olla joobeseisundis. Samas on kohus jätnud tähelepanuta LS § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“. Olemasoleva meditsiinilise dokumentatsiooni hulgas ei ole ühtegi dokumenti, mille alusel oleks tuvastatud kostja joobeseisund ning puudub ka dokumentatsioon, mis näitaks et bioloogiliste vedelike uuringuid on teostatud vastavalt sündmuse ajal kehtivale õigusele. Arstlik läbivaatus vormistati 26.07.2006 kiirabikaartina nr 56/6/1926, mille

kohaselt joobetunnused puuduvad. Puudub seega selgus joobe tuvastamise asjaoludes ning üheselt arusaadava sisuga dokumentatsioon selle kohta, kas kostjal oli joove. Ülalnimetatud asjaolusid lahkas põhjalikult ka Riigikohus haldusasjas 3-3-1-80-07. Joobe tuvastamise otsuse/akti näol on tegemist dokumendiga, mis oluliselt tekitab/muudab vastava õigusakti subjekti õigusi ning kohustusi. Joobe olemasolu toob kostjale kaasa oluliselt suuri muutusi ning tagajärgi materiaalses mõttes. Seda nii õiguses saada teatavat liiki kompensatsiooni, kui ka kohustuste näol hüvitada ise võimalikke tekkinud kahjulikke tagajärgi. Seega joobe tuvastamine peab vastama haldusakti nõuetele haldusmenetluse seaduse mõttes, milline tõend aga puudub ja mida on väga selgelt välja öelnud Riigikohus lahendis 3-3-1-80-07. Nimetatud tõendi sisu ei ole võimalik ümber lükata. Samas on maakohus viidanud Riigikohtu lahendile kui olulisele tõendile vaid põgusalt. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta Riigikohtu lahendis sisalduvate järelmitega (kohtu poolt tuvastatud asjaoludega) ei arvesta. Põhjendamatu on ka maakohtu seisukoht, et joove on leidnud tuvastamist AS Rakvere Haigla hagejale saadetud e-kirjas toodud asjaoludel, mis kirjeldab kuidas protseduure läbi viidi ja miks vereproovi võeti jne. Protseduuride kirjeldusega aga ei saa tõenda joobe olemasolu, kui selleks on ettenähtud kindel kord. Lisaks ei saa joobe tuvastamisel olla tõendiks A. K. 06.11.2009 arvamus, kuna ei tõenda kostja joovet. Tõendiks ei saa olla ka A. S. koostatud liiklusõnnetuse akt, sest sellest ei selgu, kes ja millal joobe politseiametnike poolt või nende jaoks tuvastas. Liiklusõnnetuse akti või protokolli näol on tegemist dokumendiga, milles fikseeritakse sündmuste kulg ajas või mingi hetkeolukord. Ka on liiklusõnnetuse akti näol tegemist asjaolusid kokku võtva dokumendiga, milline ei too endaga kaasa õigusi ega kohustusi ega ka muudatusi nendes. Seega akti või protokolli näol ei ole tegemist nn tuvastusdokumendiga. Liiklusõnnetuseakti koostamisel on aluseks dokumendid, millega mingi asjaolu on tuvastatud või tuvastatakse. Joobe tuvastamine või selle puudumine käesoleva protsessi aluseks olnud sündmustes, s.h antud vaidluses, oli ainuvõimalik haldusmenetluse raames. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse, s.h joobe tuvastamise olemasolu ja või selle puudumise, realiseerimine sai võimalikuks ainult läbi Eesti Haigekassa korralduse vaidlustamise. Puudus muu vastavasisuline dokumentatsioon, läbi mille oleks olnud võimalik kaebeõigust realiseerida, samuti oli selleks ajaks, kui kostjani jõudis informatsioon võimaliku joobe kohta, kõik bioloogiliste uuringute aluseks olnud proovid ja muu materjal hävinud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks ning kooskõlas TsMS 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, kuna nõustub nendega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleksid tema joobe kohta koostatud tõendid vastuolulised (viitega haldusasjale nr 3-06-1986, tl 89 ja 103). Kaebuse kohaselt ei ole kohus analüüsinud, miks ta ei arvesta teist dokumenti ning miks ta peab üht dokumendikoopiat usaldusväärsemaks kui teist. Kõnealuste tõendite osas ringkonnakohus sellist vastuolu ei näe. Kostja vere alkoholisisaldus fikseeriti 26.07.2006 (tl 10), vastavat kuupäeva kannavad ka kaebuses nimetatud mõlemad dokumendid. Küll nähtub haldustoimikus olevast kolmandast dokumendikoopiast (tl 30), et sellele

märgitud kuupäev on ilmselt üle kirjutatud (muus osas on tõend visuaalselt sarnane teiste eelviidatud koopiatega). Asjaolu, et tõendist etüülalkoholi sisalduse kohta kostja veres on tehtud mitu koopiat (s.h on haldustoimikus paigutatud ühele leheküljele ka mitme dokumendi koopia - tl 89), ei vähenda nimetatud tõendi sisulist tähendust. Väär on kaebuses sisalduv seisukoht, et kostja arstlik läbivaatus vormistati 26.07.2006 kiirabikaardina nr 56/6/1926, mille kohaselt joobetunnused puuduvad. Kõnealusele dokumendile sellist staatust omistada ei saa. Antud juhul teostati kostja bioloogilise vedeliku - vere - uuring, mille tulemuse kohta koostati vastav dokument. Kohtul ei olnud alust kahelda vereanalüüsi võtmise ning analüüsi läbiviimise ja tulemuse fikseerimise õigsuses. Maakohus on neid asjaolusid oma otsuses käsitlenud piisava põhjalikkusega. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kummutaksid vereanalüüsi tulemust kajastava tõendi ning võimaldaksid järeldada alkoholijoove puudumist. Kostja menetlusdokumentides sisalduvad sellekohased väited ei lükka ümber vastavat tõendit (s.h Tallinna Halduskohtule 02.01.2007 esitatud kirjalikes seisukohtades sisalduv kahtlus, et analüüsiks võetud veri võis minna vahetusse autos reisijana viibinud A. K. verega, kes oli alkoholi tarbinud, ning väide selle kohta, et kostja oli sõidueelselt kontrollinud oma organismi „puhtust“ alkomeetriga – haldustoimik, tl 51-52). Lisaks eelnevale sisaldab ka 26.07.2006 liiklusõnnetuse akt (tl 5-6) märget juhi alkoholijoobe kohta. Kuna hilisemad tõendid kostjal alkoholijoobe esinemise kohta tuginevad varasematele andmetele, siis ei ole selle asjaolu suhtes neil tõenditel tõenduslikust seisukohast tähtsust. Nõustuda ei saa kaebuses sisalduva hinnanguga Riigikohtu halduskolleegiumi 17.01.2008 otsusele 3-3-1-80-07, millega tunnistati õigusvastaseks Eesti Haigekassa korraldus ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest ja maksmisest keeldumise kohta. Antud juhul põhjendati keeldumist ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 p-ga 2, mille kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitust, kui kindlustatud isiku haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist. Maakohus on sellele asjaolule viidanud ning leidnud põhjendatult, et käesoleval juhul on tegemist tsiviilõigussuhtest tuleneva vaidlusega, kus pooltel on õigus kasutada oma väidete tõendamiseks kõiki lubatavaid tõendeid. Maakohus märkis õigesti, et kõnealune korraldus tühistati seetõttu, et kostja alkoholijoove ei olnud kindlaks tehtud ravikindlustusseaduses sätestatud korras. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga ning jagab seisukohta, et nii kriminaal- kui haldusmenetluses on isiku alkoholijoobe tõendamisstandard oluliselt kõrgem kui tsiviilmenetluses. Ravikindlustusseadusest tuleneva avalikõigusliku kohustuse täitmisest kodaniku (kindlustatu) suhtes saab seega keelduda vaid seaduses ettenähtud juhul. Kuna puudus haldusmenetluse nõuetele vastav ekspertiisiakt, tunnistaski Riigikohus Eesti Haigekassa keeldumise hüvitise määramisest seadusevastaseks. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et tulenevalt viidatud Riigikohtu lahendist ei olnud maakohtul võimalik hagi (ka osaliselt) rahuldada. Kostja tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja poolt, millest tulenevalt tekkis hagejal kostja kindlustusandjana kohustus hüvitada 26.07.2006 toimunud liiklusõnnetusega põhjustatud kahju. Praegusel juhul on hageja kui kindlustusandja esitanud hagi sõidukit juhtinud isiku vastu seetõttu, et viimane, olles alkoholijoobes, põhjustas liiklusõnnetuse. Vastavalt LKS § 48 lg 2 p-le 2 on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Kuna kostja vaidles vastu hageja väitele, et kostja tekitas kahju alkoholijoobes, tuli kohtul vaidluse lahendamiseks eelkõige tuvastada, kas hagi aluseks olev asjaolu - alkoholijoobe olemasolu on tõendatud või mitte. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus on neile normidele vastavalt ka tõendeid hinnanud ning teinud sellekohase järelduse.

Apellandi viide Riigikohtu lahendile kui dokumentaalsele tõendile TsMS § 272 lg 2 tähenduses on õige, kuid väär on sellele tuginev järeldus. Haldusmenetluses tõenditele antud hinnangud ei ole üheselt kohaldatavad tsiviilmenetluses, s.o eraõigussuhtest tuleneva kohtuasja (TsMS § 1) lahendamise menetluses. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.