Võlaõigus › Töövõtulepingud

olema mõistlik ning hea usu põhimõttele vastav. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja kohustuseks oli koostada nelja kolmekorruselise elamu arhitektuur-ehituslikud projektid koos insenerlike eriosadega, milledest kahe elamuga seonduvat reguleerib 11.05.2006 sõlmitud leping ja ülejäänud kahega seonduvat 28.08.2006 sõlmitud lepingu lisa. Detailplaneering kehtestati 27.09.2007 Harku Vallavolikogu otsusega nr 84. Perioodil 11.05.2006 kuni 12.02.2008 esitas kostja hagejatele arveid kogusummas 757 489,20 krooni. Kuna hagejad ei tasunud teostatud ja üleantud tööde eest, keeldus kostja õigustatult edasisi töid teostamast kuni arvete täieliku tasumiseni. Hagejal I on tasumata 07.12.2007 esitatud arvest nr 270054 84 535,20 krooni ja hagejal II on tasumata 07.12.2007 arvest nr 270053 80 617,60 krooni. Kostja täitis enne õiguskaitsevahendi kasutamist oma kohustused nõuetekohaselt. Kostja pidi kalendergraafikute järgi projekti valmis kujul esitama hagejatele alles V etapis. Seega tuli kostjal täita oma kohustus pärast hagejate kohustuste täitmist. Hageja II võttis I, II ja III etapi tööd vastu 12.12.2007 ning kuna hageja I ei esitanud vastuväiteid, saab ka tema osas lugeda tööd vastuvõetuks. Hagejate poolne lepingust taganemine on tühine. Võlgnevus tekkis hagejatel kostja ees 2007. aasta lõpust. Hagejatel puudus õiguslik alus lepingust taganemiseks, sest kostja poolne tööde teostamise peatamine oli tingitud hagejate tasumiskohustuse rikkumisest (VÕS § 118 lg 2). Võlasuhte pool võib väljendada õiguskaitsevahendile tuginemist ka oma käitumisega. Õiguskaitsevahendi kasutamise formaalne eeldus on täidetud, kuna kostja pöördus võlgnevuse sissenõudmiseks inkassofirma poole, kes asus võlga hagejatelt sisse nõudma. Hagejad ei saanud eeldada pärast seda kostja poolt lepingulise kohustuse edasist täitmist. Inkassofirma teatas hagejatele õiguskaitsevahendi kasutamisest 03.04.3008 ja 06.05.2008 kirjaga. Kostja tugineb VÕS § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 sätetele. Isegi kui lepingust taganemine on õiguspärane, ei ole taganemise tagajärjel võimalik hagejatel nõude tekkimine kostja vastu. Kostja on teinud ülisuures mahus töid, mis lepingust taganemise korral tuleb hagejatel kostjale hüvitada (VÕS § 189 lg 2 p 1). Üleantu maksumuses on pooled lepingus kokku leppinud, mistõttu on hagejate nõue alusetu. Maakohtu otsuse põhjendused 07.10.2009 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja kostja menetluskuludest 90% solidaarselt hagejate kanda ja 10% hagejate menetluskuludest kostja kanda. Vaidlust ei ole selles, et 11.05.2006 sõlmisid pooled töövõtulepingu nr A 113/03 2006, mille kohaselt kostja võttis kohustuse koostada Apametsa elurajooni Va ja Vb kvartalisse kahe kolmekorruselise erineva tüüplahendusega korterelamu ja ühe kahekorruselise ridaelamu arhitektuur-ehituslikud projektid koos insenerlike eriosadega. 28.08.2006 sõlmisid hagejad ja kostja lepingu lisa, millega kostja võttis kohustuse koostada Apametsa elurajooni Vb kvartalisse kinnistule Jaagu 1 kahe kolmekorruselise korterelamu arhitektuur-ehituslikud projektid koos insenerlike eriosadega. Lepingu lisa p 3 kohaselt fikseeriti lepingu muudatus, millega jäeti lepingust välja 11.05.2006 lepingu p-s 1 nimetatud kahekorruseline ridaelamu. Detailplaneering kinnistutele kehtestati 27.09.2007 Harku Vallavolikogu otsusega nr 84. Lepingu p 10.5 ja lepingu lisa p 11.4 kohaselt pidi projektdokumentatsioon lõplikult valmis olema ühe kuu jooksul pärast detailplaneeringu kehtestamist; Lepingutes kokkulepitud töö jäi saavutamata. Hagejad on teinud lepingust taganemise avalduse 18.07.2008 ning kostja on avalduse kätte saanud. Kuna töövõtulepingu saab üles öelda, siis käsitles maakohus hageja poolt lepingust taganemist 3(10)

ülesütlemisena, mis õiguslikust küljest ei muutnud lahenduse käiku. Kostja kohustuseks oli koostada nelja kolmekorruselise elamu projektid koos insenerlike eriosadega ning hagejatel tuli töö eest tasuda kokku 2 330 736 krooni maksegraafiku alusel. VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Ajagraafiku ja tasumise korra on esitanud kostja ning hagejad ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Hagejad leidsid, et kostja rikkus lepingut, kuna ei täitnud lepingust tulenevat kohustust ja ei andnud lepingus kokkulepitud tähtajal tööd hagejatele üle. Kokkulepitud töö üleandmise kohustus tuli kostjal täita hiljemalt 28.10.2007 (lepingu p 10.5, lepingu lisa p 11.4). Nimetatud alusele tuginedes ütlesid hagejad 18.07.2008 avaldusega lepingu üles. Hagejatele ei olnud kostja poolt kuni avalduse tegemiseni tehtud töö vastuvõetav ning seetõttu ei soovinud hagejad lepingu edasist täitmist kostja poolt. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 71 kohaselt loetakse kindlale isikule tehtud tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Seega on õige kostja väide, et hagejate tahteavalduse kohaselt on lepingu lõpetamise aluseks töö mittetähtaegselt üleandmine. Lepingu p-s 18 on pooled kokku leppinud, et kui töö täitmise tempo põhjustaks lõpptähtaja olulise ületamise (1 kuu või rohkem), on tellijal õigus katkestada leping (kui ei saavutata mõlemat poolt rahuldavat kokkulepet). Sama lepingu lõpetamise alus on kokku lepitud ka lepingu lisa p-s 21. Lisaks on pooled kokku leppinud lepingu katkestamise tagajärjed - töövõtja kohustub tellijale tagasi maksma kõik selleks hetkeks makstud summad, millele lisandub viivis 0,5% iga päeva eest arvates hetkest, kui tellija poolt tehti töövõtjale vastav makse. Kohtu hinnangul on eelnimetatud punktidega pooled kokku leppinud, millal saab tellija töövõtulepingu üles öelda. Vaidlus puudus selles, et kostja ei andnud lepingus märgitud tähtaja jooksul tööd hagejatele üle. Kohus tegi esitatud tõendite põhjal järelduse, et pooled jätkasid lepinguliste kohustuste täitmist ka pärast 28.10.2007: kostja esitas tehtud tööde kohta arveid, teatas võlgnevusest ja takistusest töö teostamisel, hagejad esitasid lepingu täitmise nõude. Hagejate esindaja on kinnitanud, et kuni lepingu hagejate poolse lõpetamiseni oli hagejatel huvi lepingu täitmise vastu. Kuigi hagejatele oli teada, et kostja tähtaja jooksul töid üle ei anna, nõudsid hagejad esmalt kostjalt õiguskaitsevahendina lepingu täitmist. Kostja on õiguskaitsevahendina kasutanud kohustuse täitmisest keeldumist, tuginedes asjaolule, et hagejate poolt jäid tasumata 07.12.2007 esitatud arved töö III etapi eest. Tulenevalt pooltevahelisest kokkuleppest pidi töö eest maksmine toimuma ositi ning tasunõue muutus sissenõutavaks nädal pärast vastava etapi tellijale üleandmist. Kostja väitel oli ta täitnud lepingut nõuetekohaselt kuni temapoolse õiguskaitsevahendi kasutamiseni. Kostja andis hagejatele III etapi tööd üle aktiga. Kuigi aktis on märgitud kuupäevaks 12.12.2006, sai vastavalt poolte seletustele lugeda akti kuupäevaks 12.12.2007. Hagejad leidsid, et akt ei ole käsitatav vastuvõtukviitungina, kuna kostja võttis vaid hagejalt II allkirja selle kohta, et hagejale II on antud informatsiooni tehtud töö kohta. Kohtu hinnangul oli hagejate selline käsitlus paljasõnaline ja tõendamata ning polnud kooskõlas poolte edasise käitumisega. Pärast kostja poolt arvete esitamist ei esitanud hagejad kostjale töö suhtes pretensioone ja pärast kostja nõudmisi tasusid hagejad tööde eest 15.02.2008 osaliselt vastuväiteid esitamata. Hagejatele oli teada, et tasu maksmise kohustus tekib neil vastava etapi tööde vastuvõtmisest vastavalt kalendergraafikule. Hagejate väited, et nad heas usus maksid tööde eest ette, ei ole usutavad ega loogilised. 4(10)

12.12.2007 aktis on kirjas, et kostja annab üle ja hagejad võtavad vastu I, II ja III tööetapi. Hagejate 28.04.2008 kiri ei tõenda vastupidist, kuna kiri on koostatud hagejate esindaja poolt ning ei kajasta asjaolusid objektiivselt. Hageja I puhul saab tulenevalt VÕS §-st 638 ja hageja I käitumisest lugeda töö vastuvõetuks. Seega saab mõlema hageja puhul lugeda I, II ja III etapi tööd vastuvõetuks. VÕS § 643 kohaselt, kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Tulenevalt VÕS § 644 lg-st 1 peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Lisaks sätestab VÕS § 644 lg 2 rangema teavitamiskohustuse majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellijale, kes peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Hagejad tuginesid 2008. juulis koostatud eksperthinnangule, millest tulenevalt üleantud töö ei vasta lepingutingimustele. Kohus leidis, et tööd, mis kostja poolt hagejatele 12.12.2007 üle anti, ei olnud lõpetatud ning hagejad aktsepteerisid lepingu jätkamist ka pärast tähtaega, nõudes kostjalt kohustuse täitmist. Seega on asjatundja andnud arvamuse pooleliolevale projektile. Kohus asus seisukohale, et hagejad ei saanud 2008. juulis tulenevalt VÕS §-st 643 ja § 644 lg-test 2 ja 3 töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, kuna töö I kuni III etapi osas anti hagejatele üle 12.12.2007. Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejad taganesid lepingust, kuna kostja ei täitnud lepingus võetud kohustusi tähtaegselt. Hagejad ei ole tuginenud õiguskaitsevahendi kasutamisel töö lepingutingimustele mittevastavusele ning menetluse käigus nimetatud asjaolule tuginemine on välistatud tulenevalt VÕS § 644 lg-st 3, mille kohaselt, kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kuna kohtu hinnangul oli tõendatud I, II ja III etapi tööde vastuvõtmine ning hagejad on kaotanud õiguse tugineda vastuvõetud töö lepingutingimustele mittevastavusele, jättis maakohus TsMS § 238 lg 1 p 2 ja lg 5 alusel tõendina arvestamata kostja poolt esitatud CD. Vaidlus oli selle üle, kas kostjal oli õigus oma kohustuste täitmisest keelduda. VÕS § 111 lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kohus tuvastas, et hagejatel tekkis pärast III etapi töö vastuvõtmist võlgnevus kostja ees. Kohustuse täitmisest keeldumise õiguse olemasolu tähendab, et kostja ei satu oma kohustuse täitmisega viivitusse, kuna kohustus ei ole sissenõutav. Võla hagejatelt sissenõudmisega tegeles Julianus Inkasso OÜ, kelle 03.04.2008 kirjast nähtuvalt on kostja tuginenud VÕS § 111 lg-le 1. 06.05.2008 kirjas teatas Julianus Inkasso OÜ hagejale I, et hageja poolt tasumata arved takistavad lepingu täitmist. Kohtu hinnangul oli materiaalse eelduse täitmisele lisaks täidetud ka formaalne eeldus, kuna kostja võlgnevuse sissenõudmisega tegelenud inkassofirma on täitmisest keeldumise vastuväite esitanud hagejate esindajale. VÕS § 111 lg 3 kohaselt kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Täitmata kohustuse vastuväite puhul tuleb hinnata mõlema poole huve. Hagejatel jäi kostjale tasumata 165 152,80 krooni. Tuleb arvestada asjaoluga, et hagejad tasusid kostja poolt esitatud 5(10)

arveid olulise hilinemisega. Kohtu hinnangul oli nimetatud võlgnevus ja arvete mittetähtaegne tasumine piisav kostja poolt täitmisest keeldumise vastuväite kasutamiseks. Kohus tuvastas, et vaatamata sellele, et kostja ei andnud lepinguga kokkulepitud tööd tähtaja jooksul üle, nõudsid hagejad kostjalt lepingu täitmist kuni lepingu ülesütlemiseni 18.07.2008. Lepingu ütlesid hagejad üles, kuna kostja ei ole lepingus märgitud tähtaja jooksul üle andnud lõplikku projektdokumentatsiooni. Kuna kostjal oli õigus alates 2007. detsembrist kasutada õiguskatisevahendina täitmisest keeldumist, ei saanud muutuda kostja kohustus sissenõutavaks. Hagejad ei saanud 2008. juulis lepingu ülesütlemise alusena tugineda asjaolule, et kostja ei ole töid üle andnud lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, s.o 28.10.2007, kuna lepingu olulisest rikkumisest teadasaamisel valisid hagejad õiguskaitsevahendina kostjalt kohustuse täitmise (VÕS § 101 lg 1 p 1). Kui hagejad valisid lepingu rikkumisest teadasaamisel, õiguskaitsevahendina lepingu täitmise nõude, siis sama rikkumise osas ei saa rakendada õiguskaitsevahendina lepingu ülesütlemist, kuna need on üksteist välistavad õiguskaitsevahendid. Kohus leidis, et hagejate poolt lepingu ja selle lisa ülesütlemine ei olnud kehtiv ning hagejate nõue kostjalt lepingu alusel tasutud maksete tagastamiseks on alusetu ja kuulub rahuldamata jätmisele. Apellatsioonkaebus Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus on vääralt määranud hagi eseme, kuna vaidlust ei ole selle üle, kas kostjal oli õigus keelduda kohustuse täitmisest või mitte, vaid selle üle, kas kostjal tuleb hüvitada lepingu alusel saadud raha. Küsimuse lahendamiseks pidi maakohus välja selgitama, kas tellijate poolt tasutud töö vastab lepingutingimustele. Kui tellijatele üleantud töö ei vasta lepingutingimustele, siis töövõtjal puudus õigus selle töö eest raha saada ja järelikult on raha tasutud alusetult ning see tuleb tellijatele tagastada. Selles osas ei ole maakohus otsuses hagi üldse käsitlenud, väljudes asja arutamise piiridest. Kohus on vääralt leidnud, et kõnealuse töövõtulepingu saab üles öelda. Lepingu ülesütlemine on ette nähtud kestvuslepingute jaoks, töövõtulepingud aga on tavaliselt teatud tagajärjele suunatud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.06.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 kohaselt võib töövõtuleping teatud juhtudel muutuda kestvuslepinguks, kui lepingu sisuks on teatava töö korduv tegemine pikema aja jooksul. Kui tööettevõtuleping on suunatud teatud tähtpäevaks tehtavale lõppresultaadile, ei saa seda käsitada kestvuslepinguna. Ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping (RKTKo nr 3-2-1-67-09). 11.05.2006. sõlmitud töövõtuleping on suunatud konkreetse tagajärje saavutamisele, seega ei ole tegemist kestvuslepinguga ja selle erakorralisel lõpetamisel kohaldatakse lepingust taganemise kohta sätestatud normi. Maakohtu poolt nimetatud materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine tõi kaasa väära järelduse, et lepingu täitmise nõude esitamine välistab lepingu ülesütlemise, kuna need on üksteist välistavad õiguskaitsevahendid. VÕS § 116 lg 5 kohaselt täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Vastavalt VÕS § 116 lg-le 4 ning § 118 lg 1 p-le 2 on lepingust taganemise eelduseks kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine VÕS § 114 alusel. 6(10)

18.03.2008 esitasid hagejad kostjale täitmisnõude, millises andsid täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks ning kinnitasid valmisolekut täita enda kohustused. Hagejad märkisid, et juhul, kui kostja ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt, keelduvad hagejad oma kohustuste täitmisest. Nimetatud kirjaga on hagejad täitnud VÕS § 114, § 116 lg 4 ja lg 5 ning § 118 lg 1 p 2 sätestatud nõuded. Lepingust taganemise õiguskaitsevahendina kasutamise eelduseks on oluline lepingurikkumine. 18.07.2009 lepingust taganemise avalduses tuginevad tellijad sellele, et töövõtja on jätnud täitmata lepingust tulenevad kohustused: esitamata jäid arhitektuurilis-ehituslikud projektid koos insenerlike eriosadega. Maakohus ning vastustaja on nõustunud, et leping ei ole nõuetekohaselt täidetud. Väär on maakohtu tõlgendus, et apellantidel pole õigust töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda vastavalt VÕS §-le 643, § 644 lg-tele 2 ja 3, kuna töö I kuni III etapi osas anti hagejatele üle 12.12.2007. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele (RKTKo 3-2-1-80-08). Ka VÕS § 645 lg 1 p 2 järgi võib tellija lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sõltumata sellest, et ta tööd üle ei vaadanud ja selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui töövõtja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei teatanud sellest tellijale. 14.04.2008 poolte kokkusaamisel kinnitas töövõtja, et töö on lõpule viidud ning andis töö tellijatele üle. Tellijad pöördusid 14.04.2008 üleantud projektide kohta eksperthinnangu saamiseks OÜ Ehitusekspert poole. Ekspertiisi käigus tuvastati, et töö ei vasta lepingutingimustele ka III etapi osas. Töövõtja kui spetsialist pidi teadma, et tellijatele üleantav töö ei vasta lepingutingimustele, vaatamata sellele kinnitas töövõtja, et töö on tehtud ning palus arve tasumist I kuni III etapi eest. Selline töövõtja käitumine on pahauskne, viidates töövõtja kavatsusele raha saada mittekvaliteetse töö eest. Maakohus ei andnud hinnangut OÜ Ehitusekspert poolt teostatud ekspertiisi kohta. Kohtuotsuses on mainitud, et hagejatele 12.12.2007 üleantud töö ei ole lõpule viidud ning hagejad aktsepteerisid lepingu jätkamist ka pärast tähtaega, nõudes kostjalt kohustuse täitmist. Seega on asjatundja andnud arvamuse pooleliolevale projektile. Apellandid ei vaidlusta asjaolu, et nad olid nõus tähtaja pikendamisega. Tellijad ei olnud nõus ebakvaliteetse tööga, vaid andsid vastavalt seaduses sätestatud nõuetele täiendava tähtaja kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Asjatundjale anti üle 14.04.2008 mitte 12.12.2007 töövõtjalt saadud dokumendid, seega on asjatundja andnud oma arvamuse lõpuleviidud projekti kohta. Järelikult maakohtu poolt eksperthinnangu ignoreerimine on põhjendamatu. Töövõtja avaldas 14.04.2008 kokkusaamisel, et projektilahenduste dokumendid on valmis ja andis need tellijatele. Seega töövõtja ei ole kuni 14.04.2008 keeldunud kohustuse täitmisest. OÜ Julianus Inkasso kirjadest nähtub, et töövõtja loovutas OÜ-le Julianus Inkasso nõude apellantide vastu. Seega ei saa töövõtja tugineda sellele, et arve maksmata jätmine tellijate poolt on töö täitmise takistuseks. Põhjendamatu on maakohtu väide, et hagejate 28.04.2008 kiri ei kajasta asjaolusid objektiivselt, kuna on koostatud hagejate esindaja poolt. On arusaamatu, millele tugineb maakohus antud järelduses. Samas aktsepteerib maakohus OÜ Julianus Inkasso poolt hagejatele saadetud kirju. 7(10)

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll aga tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on vaidlustatud otsuses ebaõigesti leidnud, et poolte vahel 11.05.2006 sõlmitud töövõtulepingust (leping nr A113/03 2006) ja 28.08.2006 sõlmitud lepingu lisast ei ole võimalik taganeda ja luges lepingust taganemise ülesütlemiseks. VÕS § 195 lg 1 ja § 196 lg 1 järgi on kestvuslepingut võimalik üles öelda. Töövõtuleping ja selle lisa olid sõlmitud nelja kolmekorruselise elamu projekteerimiseks ning insenerlike eriosade valmistamiseks. Tööde valmimine ja üleandmine pidi toimuma etapiviisiliselt ning töö tegemise lõpptähtajaks oli määratud üks kuu pärast detailplaneeringu kinnitamist Harku vallavolikogu poolt. VÕS § 195 lg 3 järgi on kestvusleping suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kolleegium leiab, et töövõtuleping on kestvusleping ainult erandlikel juhtudel, näiteks siis, kui lepingu sisuks on teatava töö korduv tegemine pikema ajaperioodi jooksul. Kolleegiumi arvates see, et kokkulepitud töö pidi valmima pikema perioodi vältel etappide kaupa ja selle eest tuli tasuda vastavalt töö valmimisele ositi, ei tähenda, et tegemist oleks kestvuslepinguga. Pooltevaheline leping oli suunatud konkreetse tulemi saavutamisele (elamute projektide ja tööjooniste tegemine), mis ei ole omane kestvuslepingule. Ka Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-60-05 ja nr 3-2-1-67-09 rõhutanud, et tavapäraselt ei ole töövõtuleping kestvusleping. Eeltoodu tõttu on ebaõige maakohtu käsitlus, mille kohaselt luges maakohus hagejate poolt lepingust taganemise ülesütlemiseks. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta ja kohaldada vaidluse lahendamisel võlaõigusseaduse sätteid, mis reguleerivad lepingust taganemist. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, samas sätestatakse oluliste lepingurikkumiste loetelu. Hagejad on taganenud lepingust 18.07.2008 kirjaga põhjusel, et kostja ei ole täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja lepingu alusel tehtu ei ole hagejatele vastuvõetav ning nad ei soovi eeltoodu tõttu lepingu täitmist. Tellijate õiguses lepingust taganeda on kokku lepitud 11.05.2006 lepingu p-s 18 ja 28.08.2006 lisa p-s 21, kus taganemise aluseks on töövõtja poolt töö teostamise aeglane tempo, mis põhjustab lõpptähtaja olulise ületamise. Lepingust taganemise avalduse on kostja kätte saanud 25.07.2008. Maakohus on tuvastanud, et hagejad olid kostjalt vastu võtnud 12.12.2007 I, II ja III etapi tööd ja 07.12.2007 olid hagejatele esitatud arved tehtud tööde eest tasumiseks. Kolleegiumil ei ole alust eeltoodud asjaolusid tuvastada erinevalt maakohtust ja TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab kolleegium need asjaolud kaebuse läbivaatamisel aluseks. Lepingu kohaselt tuli tellijatel tasuda nädala möödumisel pärast vastava etapi tööde vastuvõtmist. Hageja I jättis 07.12.2007 esitatud arve alusel tasumata 84 535,20 krooni ja hageja II 80 617,60 krooni. Eeltoodud asjaolu ei ole kaebuses vaidlustatud. Maakohus on õigesti leidnud, et VÕS § 111 lg 1 järgi oli kostjal õigus keelduda oma kohustuste täitmisest kuni hagejate poolt võla maksmiseni. Seega oli kostja keeldunud õigustatult lepingut täitmast ja taganemine oli tühine VÕS § 118 lg 2 alusel, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Ebaõige 8(10)

on apellantide käsitlus, mille kohaselt ei saanud kostja pärast nõude loovutamist OÜ-le Julianus Inkasso tugineda hagejatepoolsele lepingurikkumisele. Kostja poolt nõude loovutamine ei tähenda, et hagejad oleksid oma võla tasunud. Kuna lepingust taganemine oli tühine, siis ei ole hagejad õigustatud nõudma lepingu järgi üleantu tagastamist. Kolleegium märgib, et VÕS § 188 lg 2 järgi lepingust taganemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega üldreeglina ka lepingust taganemise korral ei ole hagejad õigustatud nõudma tagasi kõike, mis nad oli lepingu täitmisena kostjale maksnud. Apellandid on kaebuses väitnud, et nad andsid 18.03.2008 kirjaga kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks. Kolleegium leiab, et apellantide väide on eksitav. 18.03.2008 kirjas (lk 32-33) ei ole kostjale lepingu täitmiseks täiendavat tähtaega antud. Kirjas on nõutud küll lepingu täitmist, kuid täiendavat tähtaega selleks määratud ei ole. Lisaks eeltoodule ei ole hagejad asjaolule, et kostjale anti VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg lepingu täitmiseks, tuginenud maakohtu menetluses. Samuti ei ole nad põhjendanud apellatsioonkaebuses, miks nad alles apellatsioonkaebuses vastava asjaolu esitavad. See annab põhjuse jätta uus asjaolu TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta. Apellandid heidavad maakohtule ette, et maakohus ei ole hinnanud kostja poolt tehtud töö vastavust lepingutingimustele. Maakohus on leidnud, et hagejad on esiteks kaotanud õiguse tugineda puudustele neile 12.12.2007 üleantud töös VÕS § 643 ja § 644 järgi, kuna nad ei ole puudustest teatanud mõistliku aja jooksul ega neid kirjeldanud ja teiseks ei ole lepingust taganemisel hagejad tuginenud puudustele tehtud töös. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega. 18.07.2009 taganemisavalduses sisalduv sõnastus, mille kohaselt töö ei ole tellijale vastuvõetav, ei ole kolleegiumi arvates piisav VÕS § 644 lg-s 2 sisalduva nõude täitmiseks, kuna sellest ei nähtu mingisugustki põhjendust, miks töö ei vasta lepingule. Samuti ei ole teatamine toimunud mõistliku aja jooksul. Kaebuses esiletoodud asjaolule, et töö anti üle 14.04.2008, on hagejad küll tuginenud, kuid eeltoodud asjaolu ei ole nad tõendanud. Kolleegium leiab, et isegi kui töö oleks üle antud 14.04.2008, ei ole 18.07.2008 teatamine puudustest toimunud tähtaja jooksul. Hagejad ei ole täitnud VÕS §-st 643 tulenevat kohustust töö koheseks ülevaatamiseks. Hagejad pole väitnud, et teatamata jätmine oleks olnud mõistlikult vabandatav. Kuna hagejad olid kaotanud VÕS § 644 lg 3 1. lause järgi õiguse tugineda puudustele töös, siis on maakohus põhjendatult jätnud tähelepanuta OÜ Ehitusekspert arvamuse teostatud töö kvaliteedi kohta. Seda, et kostja teadis või pidi teadma puudustest töös ega teatanud sellest tellijale ja töö lepingutingimustele mittevastavus oli tingitud kostja tahtlusest või raskest hooletusest (VÕS § 654 lg 1 p 1 ja 2), on hagejad väitnud alles 01.10.2008 esitatud kirjalikes seisukohtades, kuid sellest dokumendist ei selgu, millistele asjaoludele tuginedes saaks sellise järelduse teha. TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi pidid hagejad hagiavalduses esile tooma nõude aluseks olevad asjaolud ja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama neid asjaolusid, millele tuginesid nende nõuded. Õige on kaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejate esindaja poolt kostjale 28.04.2008 saadetud kiri ei kajasta asjaolusid õigesti, kuna see on saadetud esindaja poolt. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib isikut esindada tehingute tegemisel esindaja. Samas ei tõenda 28.04.2008 kiri, et 12.12.2007 poleks kolme etapi töid üle antud. Hagejate väide, et 14.04.2008 toimusid poolte vahel töö teostamise osas läbirääkimised ja väidetavalt anti üle veel dokumente, ei tähenda seda, et 12.12.2007 ei oleks antud üle I kuni III etapi dokumente. 9(10)

Apellandid on kaebuses vaidlustanud maakohtu järelduse, mille kohaselt ei saanud hagejad kostjalt õiguskaitsevahendina nõuda lepingu täitmist ja samast lepingust taganeda. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendus on ebatäpne. Võlausaldajal on õigus nõuda kuni lepingust taganemiseni lepingu täitmist ja seda võib ta teha ka sama lepingurikkumise korral. Nõuda lepingu täitmist ja lepingust taganeda ei saa aga samaaegselt, sest need õiguskaitsevahendid välistavad teineteist. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tulenevalt TsMS 165 lg-st 3 ja § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt apellantide kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.