Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

I. Asjaolud ja hageja nõue. nõue. Tsiviilasi nr. 2-09-31300 saabus kohtule maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks muutumise tõttu, kuna 07.10.2009.a. kohtumäärusega tsiviilasjas nr. 2-09-31300 maksekäsu kiirmenetlus lõpetati, sest H L esitas 30.07.2009.a. kohtule maksekäsu kiirmenetluses vastuväite. Kohus 08.10.2009.a. määrusega kohustas avaldajat/hagejat hiljemalt 14 päeva jooksul esitama oma nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis. 27.10.2009.a. esitas hageja K K esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Viru Maakohtusse hagiavalduse K K hagis H L vastu 100 000 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt hageja isa, A K 79/160 mõttelises osas, H L 69/160 mõttelises osas ja H D 12/160 mõttelises osas olid 2004.a. xxxx asuva Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriossa nr xxxx kantud kinnistu kaasomanikud. 08.01.2004.a. sõlmisid A K ja H L xxxx kinnistu kaasomanikena kokkuleppe, mille kohaselt kaasomanik H L kohustus talle kuuluva kinnistu 69/160 suuruse mõttelise osa võõrandamisel kompenseerima A K’le ühe kalendrikuu jooksul 100 000 krooni. Kompenseerimise kohustus tulenes asjaolust, et A K maksis kinnistul asuva elamu korteris nr. xxxx elanud sundüürnik J K elamispinna vabastamise eest kompensatsiooni summas 200 000 krooni. Ülekanne oli tehtud A K poolt J K 11.10.1996.a. Kreedidipanga Nõmme kontoris arve nr xxxx alusel ja suuruses 200 000 krooni. Hageja isa, A K suri xxxx K K on tema pärija, mida kinnitab ka Tallinna notar Tiit Sepp'a poolt 03.03.2005.a. välja antud pärimisõiguse tunnistus. Pärimisseaduse § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. 08.01.2004.a. kokkuleppest tulenevalt on H L kohustatud hüvitama nüüdseks A K pärijale, K Kle 100 000 krooni H Li'le kuuluva kinnistu osa müügist laekuvast rahast. Kinnistu mõtteliste osade võõrandamise ja asjaõiguslepingutest nähtub, et kostja on temale kuuluvast xxxx kinnistu kaasomandi osast 2006.a. ja 2008.a. võõrandanud 403/1600 mõttelist osa, mille müügist on talle laekunud üle 1 miljoni krooni, kuid kokkuleppest tulenevat kohustust tasuda 100 000 krooni K Kle pole H L siiani täitnud. VÕS 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. H L’i kohustus tasuda K K'le kui A K pärijale 100 000 krooni, tuleneb 08.01.2004.a. sõlmitud kokkuleppest. Kuna kostja ei ole vabatahtlikult kohustust täitnud ja keeldus seda tegemast, siis 02.07.2009.a. esitas K K Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja palus kostjalt välja mõista võlgnevus summas 100 000 krooni. Hagiavalduses esitatud nõuet ja selle põhjendusi tõendab hageja hagiavaldusele lisatud kirjalike tõenditega, milleks on kahe kaasomaniku vaheline 08.01.2004.a. sõlmitud kokkulepe kohustuse täitmiseks, kinnistusregistri väljavõte kaasomandis oleva kinnistu kohta, pärimisõiguse tunnistus A K pärija kohta, K K nõudekiri H L'ile kohustuse täitmiseks ning H L'i poolt sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingud ja asjaõiguslepingud. Juhindudes VÕS § 76 sätestatust palub hageja välja mõista H L'ilt K K kasuks 100 000 krooni ja jätta menetluskulud tervikuna kostja H L’i kanda. Hageja soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. II. Asja kohtulik menetlus ja kostja kostja kirjalik vastus. Kohus 25.11.2009.a. määrusega võttis esitatud hagiavalduse menetlusse, saatis hagimaterjali kostjale ja kohustas kostjat kohtule kirjalikult hagile vastama 30 päeva jooksul. 15.12.2009.a. esitas kostja kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. 28.12.2009.a. kohtule saabunud esialgses kirjalikus vastuses kostja leiab, et hagi on põhjendamata, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Täiendavad vastuväited lubab kostja esitada pärast riigi õigusabi taotluse lahendamist advokaadi vahendusel. Kohtu 01.02.2010.a. määrusega kostja riigi õigusabi taotlus rahuldati. 22.02.2010.a. saabusid kohtule kostja täiendavad vastuväited hagile, mille kohaselt 08.01.2004.a. allkirjastasid kostja ja A K, kes oli ühtlasi kostja vend ja hageja isa ning xxxx kinnistu kaasomanikud, kolm dokumenti. Kõigepealt allkirjastati kokkulepe, mille alusel

kostjale kuuluva mõttelise osa 69/160 müügi puhul kasutab A K kaasomanikuna ostueesõigust. Samaaegselt allkirjastati veel teine kokkulepe, mille kohaselt kohustus kostja talle kinnistust kuuluva 69/160 suuruse mõttelise osa müügi juhul kompenseerima A K’le ühe kalendrikuu jooksul 100 000 krooni, mis sai tasutud A K poolt kinnistul paikneva elamu korteris xxxx elanud sundüürnikule J K’ule elamispinna vabastamise kompensatsiooniks. A K tasus elamispinna vabastamiseks kompensatsiooni 200 000 krooni 11.10.1996.a. põhjusel, et asuda ise elama vabastatud elamispinnale. Korter nr. xxxx asub xxxx kinnistu esimesel korrusel, mille kasutusõigus on vastavalt 08.01.2004.a. kolmanda dokumendina allkirjastatud kasutuskorralepingule A K’l. Käesoleval hetkel on see korter hageja elukohaks. Seega ei ole kostja A K makstud kompensatsiooni eest isiklikku kasu saanud ja käesoleval hetkel kuulub kostjale endiselt mõtteline osa xxxx asuvast kinnistust. Kuna vastavalt kokkuleppele pidi kostja temale kuuluva mõttelise osa 69/160 müügi puhul kompenseerima 100 000 krooni, siis käesoleval hetkel, mil kostja pole müünud temale kuuluvat 69/160 mõttelist osa, ei ole kostja kokkuleppega kindlaks määratud kohustuse tekkimiseks vajalik tingimus saabunud ega ka hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks muutunud. Hagiavalduse järgi on kostja peale viidatud dokumentide allkirjastamist võõrandanud temale kuuluvast xxxx kinnistu kaasomandi osast kokku 40,3/160 mõttelist osa ehk 403/1600 mõttelist osa. Kokkulepete allkirjastamise hetkel kehtinud TsÜS § 102 lg. 2 sätestas, et tehing on tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. TsÜS § 105 lg. 1 kohaselt tekivad edasilükkava tingimusega tehtud tehingu puhul tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel. Kostjale kuuluva mõttelise osa 69/160 müügitehingu näol on tegemist edasilükkava tingimusega, kuna selle kohta ei ole teada, kas või millal see saabub. Seega kostja kokkuleppega kindlaksmääratud kohustus maksta kompensatsiooni tekib TsÜS § 105 lg. 1 alusel alles pärast kostjale kuuluva 69/160 mõttelise osa lõplikku müümist. VÕS § 82 sätestab kohustuse täitmise aja ning sissenõutavuse. VÕS § 82 lg. 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Sama lõike teine lause näeb ette, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kokkuleppe kohaselt kompenseerib kostja 100 000 krooni talle kuuluva mõttelise osa 69/160 müügi puhul ühe kalendrikuu jooksul. Seega tekib hagejal õigus nõuda kostjalt kompensatsiooni edasilükkava tingimuse saabumisel, milleks on ühe kuu möödumine kostjale kuuluva mõttelise osa 69/160 müügist. Enne seda ei ole poolte kokkulepitud edasilükkav tingimus saabunud ega hageja nõue sissenõutavaks muutunud, mistõttu puudub ka kostjal kohustus vastava nõude täitmiseks. Kostja ei ole ühtegi kohustust hageja suhtes rikkunud. Kostja jaoks on arusaamatu, millel hageja hagi üldse põhineb. Hageja ei ole toonud oma hagis välja ühtegi konkreetset asjaolu, mis kinnitaks, et tal on kokkuleppe järgi juba praegu kostja vastu nõue. Hageja ei ole ka põhjendanud, mis ajahetkest hageja arvates kostja vastu esitatud nõue sissenõutavaks muutus. Seega on hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud alusetud ja tõendamata ja kostja palub jätta K K hagi H L’i vastu täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud tervikuna K K kanda. Kostja teatab, et ei soovi praegusel ajal esitada vastuhagi, ning et kostja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja on ka praegu veel nõus hagejaga mõistlikel tingimustel kokku leppima ning ootab selles osas hageja ettepanekut. Kohus 23.02.2010.a. saatis kostja täiendavad vastuväited hagejale teadmiseks. Kuna hageja oma seisukohta ega ka ettepanekut kokkuleppeks kohtule ei esitanud ja pooled olid nõus kirjaliku menetlusega, siis kohus 15.06.2010.a. määras asi läbi vaadata kirjalikus menetluses 16.07.2010.a. ning andis pooltele tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatas neist menetlusosalistele. 05.07.2010.a. saabus kostja esindaja taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 3 600 krooni.

09.07.2010.a. saabus hageja vastus kostja vastusele, mille kohaselt hageja ei ole kostja vastuväidetega hagile nõus ja selgitab kohtule, et H L ja A K pärisid majaosa oma isa, V K (surnud xxxx) järgi võrdsetes mõttelistes osades. Elamul oli ka kolmas kaasomanik H.D, kelle esindajaga lepiti kokku, milline osa elamust läheb ostja kasutusse. 08.01.2004.a. sõlmiti kaasomanike kasutuskorra kokkulepe põhjusel, et H L soovis enda mõttelist osa müüa ja A K oli huvitatud selle ostmisest. Müüdava pinna sisse kuulus osaliselt ka korter, mille vabastamise eest oli A K sundüürnikule maksnud 200 000 krooni. Kuivõrd H L’il varasemalt rahalisi vahendeid ei olnud, siis lepiti kokku, et H L maksab üürnikule tasutud hüvitisest 1⁄2 osa, s.o. 100 000 krooni A K’le tagasi H L’ile majaosa müügist saadavast rahast. A K suri xxxx ja kuna kokkulepitud ostu-müügitehingut tema eluajal ei toimunud, ei saanud ta kasutada ka ostueesõigust ega tagasi ka oma 100 000 krooni. Peale A K surma on muutunud H L’i arusaamised ja sellest tulenevalt on ta unustanud eelnevad kokkulepped/nõusolekud. Kokkuleppe sõlmimine kinnitab, et sel momendil sai H L selgelt aru, et 1⁄2 osa sundüürnikule makstud kompensatsioonist tuleb temal kanda ja selle kohta ongi kokkulepe vormistatud. Kokkulepe oli sõlmitud selleks, et fikseerida H L’i rahaline kohustus A K ees ning põhjusel, et H L’il puudusid muud rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks, seotigi tasumise tähtaeg viimasele kuuluva omandiosa võõrandamisega. Arvestades, et kokkuleppe eesmärk oli ühelt poolt anda H L’ile võimalus mitte tasuda enda võlga enne, kui tekivad rahalised vahendid elamuosa müügist, ja teiselt poolt garanteerida A K’le, et tal on õigus saada raha müügist laekuva raha arvelt, on hageja tõlgendus lepingust õige - H L’i rahaline kohustus ei saabu mitte siis, kui on kõik maha müüdud, vaid siis, kui majaosa müügist laekub võla tasumiseks vajalikul määral rahalisi vahendeid. Kokkuleppe sõlmimisel ei olnudki võimalik mõistlikult kindlaks määrata, millistes osades või millise perioodi jooksul kavatseb H L enda omandiosa hakata võõrandama ning on üsna mõistlik, et kokkuleppes märgiti lihtsalt ära H Li’le kuuluva omandiosa suurus. Kokkulepet tõlgendada viisil, et maksekohustus tekib alles siis, kui kogu omand on võõrandatud, ei ole põhjendatud, sest kokkuleppe sõlmimise eesmärk ei olnud lükata maksmise tähtaega põhjendamatutesse kaugustesse, vaid anda võlgnikule võimalus mitte maksta enne kui tekivad omandiosade müügist piisavad rahalised vahendid. H L võõrandab enda omandiosasid, kuid omandiosa väärtuse tõstmiseks (sundüürnikust vabastamine) ei ole tema panustanud ning tema kasu asjas ongi see, et tal on võimalus müüa A K poolt nn. üürnikust vabaks ostetud pinda turuhinnaga. Kostja väide, et üürniku väljaostmisest sai kasu üksnes A K, on ebaõige. A K’le kuulus vaid 1⁄2 mõttelist osa pärandatud elamuosast, mis tähendab, et iga ruutmeetri vabaks ostmine suurendas 1⁄2 osas ka H L’i hüvesid vabadele pindadele. A K ei saanud endale kuuluvat omandiosa vabastatud pinna arvelt suurendada ja saada enamat hüve, kui tema omandiosa ette nägi. Hageja on seisukohal, et kostjal oli ja on kohustus xxxx talle kuuluva kaasomandi osa müügist laekuvatest vahenditest tasuda hagejale kui A K pärijale 100 000 krooni ning kuivõrd müüke on toimunud käesolevaks ajaks juba mitmeid, peab tal olema ka tekkinud vahendeid kohustuse täitmiseks. Hageja ei näe kostja ettepanekus kompromissi sõlmimiseks mingit sisulist tahet, kuna hageja korduvad ettepanekud ei ole siiani tulemusi andnud. Hageja palub hagi täies ulatuses rahuldada. 13.07.2010.a. saabus kostja täiendav vastus hagile ja kostja esindaja täiendav taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 1 200 krooni. Kostja täiendava vastuse kohaselt kostja ei nõustu hageja vastuväidetega kostja vastusele. Kostja rõhutab veel kord, et kokkuleppega kindlaksmääratud kohustus ei ole veel muutunud sissenõutavaks, sest kostja ei ole müünud temale kuuluvat 69/160 mõttelist osa. A K ja kostja leppisid kokku, et kostjale tekib kohustus 100 00 krooni hüvitamiseks ühe kuu jooksul pärast kostjale kuuluva mõttelise osa lõplikku müümist, mistõttu ei ole kostja käesoleval hetkel oma kohustust rikkunud. Hageja väited kokkuleppe eesmärkide kohta on paljasõnalised ja põhjendamatud, alusetud ja tõendamata. Kostja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata.

III. Maakohtu otsuse põhjendus. Kohus, läbi vaadanud asjas esitatud kirjalikud avaldused, vastused ja dokumentaalsed tõendid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele tervikuna. Hagi on õiguslikult põhjendatud. Pooltel on 08.01.2004.a. allkirjastanud kokkuleppe, mille kohaselt kostja on kohustatud tasuma 100 000 krooni talle kuuluva mõttelise osa müügi puhul ühe kuu jooksul. Kokkulepe on käsitletav laenulepinguna, seega tuleneb kohustus lepingust. VÕS § 396 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS ei sätesta laenulepingu vormile nõudeid. VÕS § 8 lg. 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg. l kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 1 p.-de l ja 6 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg. 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sisuliselt on tegemist laenulepinguga, millega laenu tagastamine on seatud sõltuvusse kohustatud poolel raha tekkimisest oma osa võõrandamise arvelt. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on kostja oma pärandiosast osa võõrandanud ega ole tõendanud, et ta pole võõrandamisest raha saanud. Kokkuleppest nähtuvalt oli selle pooltele kokkuleppe sõlmimisel teada, et kostja kavatseb oma osa võõrandada. Vastasel juhul poleks sellise sisuga kokkulepe tekkida saanud. Seega ongi kokkulepe sõlmitud konkreetsetel asjaoludel ja võlgnetava rahasumma tagastamiseks, mistõttu selle summa maksmist ehk oma kohustuse täitmist ei ole põhjendatud tagantjärele meelevaldselt seada sõltuvusse kostja arusaamade muutumisest aegade jooksul. Kostja ei ole kokkuleppe sõlmimise aluseks olevaid asjaolusid vaidlustanud. Seega ei oma asjas tähtsust ka kasutuskorralepingus sõlmitud kokkulepped, kuigi lähtudes kasutuskorralepingu p.-st 4.7 võib kostja saada ka tulu lisaks sellele, et ta on saanud aastaid kasutada raha, mida ta oleks pidanud maksma hagejale. Kui lähtuda kostja kirjalikus vastuses esitatud tõlgendusest, siis tuleks järeldada, et kostja, jättes enda omandisse kas või paari ruutmeetri jagu kinnistut, saabki luua olukorra, et mitte enda võetud kohustust täita. Selline käitumine oleks selgelt ebaõiglane ja heade kommetega vastuolus. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kinnistu mõtteliste osade müügilepingust, ühishüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust nähtub, et juba selle lepingu sõlmimise tulemusena sai kostja vähemasti 300 000 krooni, millest 100 000 enne lepingu sõlmimist ja 200 000 krooni hiljemalt 01.03.2009.a. Seega oli kostjal võimalus oma võlgnevus hüvitada, aga ta pole seda teinud. Järelikult tuleb hagi tervikuna rahuldada ja kostjalt hageja kasuks ja võlgnevuse katteks 100 000 krooni välja mõista. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja

maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hageja on tasunud riigilõivu 7 000 krooni. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuväliseid kulusid esitatud ei ole. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 452 lg.1 järgi kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg.1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtu kantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamise tähtaja jooksul tutvuda. TsMS § 632 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohus kohaldas VÕS §-de 76, 82, 100, 101 lg. 1 p. 1, 396 sätteid ning juhindus TsMS § 162, § 173, § 178, § 441 lg. 1, § 442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

(allkiri)

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirja Tooming

Lea Herne

Tartu Ringkonnakohtu 27.12.2011

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.