Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menet Lähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud Aktsiaselts Eesti Krediidipank (hageja) esitas 18.02.2010 maakohtule hagi RN’u (kostja) vastu, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 97 000 krooni, viivis 3 000 krooni ning alates 18.02.2010 viivis protsendina 0.1% päevas põhivõlast kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt on VRT OÜ (praegune ärinimi OÜ KP) ja hageja sõlminud arvelduskrediidi lepingu (edaspidi leping), mille alusel hageja andis äriühingu kasutusse arvelduskrediiti summas 350 000 krooni käibevahendite täiendamiseks, intressimääraga 9 % aastas, arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäevaga 06.03.2009. Lepingu p 8.1 kohaselt kohustus äriühing tasuma viivist vastavalt hinnakirjale, milles on viivisemääraks 0.1 % päevas. sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu arvelduskrediidi lepingu juurde, mille p 5 ja 6 kohaselt vastutab kostja solidaarselt äriühinguga lepingust tulenevate kohustuste täitmise ja lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede eest maksimumsummas 350 000 krooni. Leping lõppes 06.03.2009. 31.08.2009 esitas kostja hagejale elektronposti teel sooviavalduse käenduslepingust taganemiseks. Hageja sellega ei nõustunud. 05.10.2009 sõlmis äriühing ja käendajad V D ja T L hagejaga kokkuleppe, milles lepiti kokku arvelduskrediidi limiidi vähendamises igakuiselt summas 10 000 krooni. Kostja keeldus nimetatud kokkulepet sõlmimast. Tegemist ei ole uue lepinguga, vaid selles lepiti kokku lepingust tuleneva võlgnevuse tasumises (fikseeriti võlgnetav summa ja lepiti kokku tasumise tähtaeg). Kuna kokkuleppes sätestatud kohustusi ei täidetud, ütles hageja kokkuleppe erakorraliselt üles ja hagejale tuleb tasuda võlgnevus summas 312 910.45 krooni. Kostja nimetatud summa osas võlatunnistust anda ei tahtnud. Hageja nõue kostja vastu tuleneb sõlmitud lepingust ja käenduslepingust. Hageja võtab arvesse ka teiste käendajate osa ning esitab kostja vastu nõude 100 000 krooni ulatuses. VÕS § 153 on sätestatud millistel juhtudel käendus lõppeb ning käesolevas asjas ei esine ühtegi sellist a L. Seega on poolte vahel sõlmitud käendusleping kehtiv. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga, kuna põhivõlgnikul oli lepingu sõlmimise hetkel kolm juhatuse liiget, mistõttu ühe juhatuse liikme valitsev mõju põhivõlgnikule on objektiivselt välistatud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8-06). Poolte vahel sõlmitud käendusleping tagas äriühingu ja hageja vahel sõlmitud lepingut kuni 06.03.2009. 09.04.2009 teatas kostja hagejale, et ei ole äriühingu juhatuse liige ega ettevõtte juures tegev. 31.08.2009 esitas kostja avalduse käenduslepingu ülesütlemiseks ning seega käendus ja kostja vastutus tuleviku suhtes lõppesid 31.08.2009 VÕS § 154 lg 2 tulenevalt (kuid mitte hiljem kui 05.10.2009). Hageja kinnitas uue kokkuleppe sõlmimisega 05.10.2009 käendussuhte lõppemist. Kostja käendajana ei vastuta laenulepingute muudatuste eest, mis on sätestatud ka käenduslepingu punktis 5. Kostja leiab, et hageja ja äriühingu vahel sõlmiti uus leping, mida kostja ei ole käendanud. Nimetatud lepinguga muudeti sõlmitud krediidilepingust tulenevate nõuete sissenõutavust. 05.10.2009 sõlmitud lepinguga võetud kohustusi käendasid teised isikud ja kostja ei ole selle lepingu pooleks. Lepingujärgse krediidi pikendamisega minetas hageja õiguse nõuda

põhivõlgnikult kohustuse täitmist, mis tekkis ajavahemikus 06.03.2008-06.03.2009. Põhivõlgnik ei vastuta hageja ees sõlmitud lepinguga võetud kohustuste eest, vaid tema vastutus tuleneb 05.10.2009 sõlmitud lepingust. Hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu nõude aktsessoorsuse puudumise tõttu. Samuti ei ole täidetud käenduslepingu punkt 7, kuna kostja ei ole saanud kohustuse täitmise aluseks olevat kirjalikku nõuet hagejalt. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Vaid Lamata asjaolude kohaselt: 1) VRT OÜ (praegune ärinimi OÜ KP, edaspidi äriühing) ja hageja sõlmisid arvelduskrediidi lepingu (edaspidi leping), mille alusel hageja andis äriühingu kasutusse arvelduskrediiti summas 350 000 krooni käibevahendite täiendamiseks, intressimääraga 9 % aastas, arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäevaga 06.03.2009 (t lk 4-7); 2) Hageja ja kostja vahel on sõlmitud käendusleping arvelduskrediidi lepingu juurde (t lk 9); 3) Kostja oli äriühingu juhatuse liige perioodil 08.12.2006 kuni 04.03.2009 (tlk 59-62); Käesolevas asjas on hageja esitanud nõude kostja vastu tulenevalt sõlmitud käenduslepingust. Käenduslepingu p 6 kohaselt vastutab käendaja laenulepingust tulenevate kohustuste eest, samuti laenulepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, laenulepingust taganemise või ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise ning laenulepinguga seotud kolmandatele isikutele tasumisele kuuluvate summade hüvitamise eest. Võla võlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käesolevas asjas on pooltel vaidlus, kas tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Kohtu hinnangul ei ole kostja tarbija VÕS § 34 mõttes. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud isikul. Riigikohus on 23. märtsi 2006.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Kohus

leiab, et seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et samal ajal oli äriühingul veel juhatuse liikmeid. Kostjal ei olnud piiratud esindusõigust. Samuti on kostja olnud käenduslepingu sõlmimise ajal üks äriühingu osanikest (t lk 61-62). Kostja leiab, et käenduslepingust tulenevad nõuded tema vastu on lõppenud. Kostja tugineb asjaolule, et need lõppesid nii käenduslepingu temapoolse ülesütlemise kui ka 05.10.2009 lepingu sõlmimisega. Kostja leiab, et 05.10.2009 lepingu näol on tegemist uue lepinguga ning kuna tema ei ole selle lepingu pooleks, siis sellest ei saa hagejal tuleneda nõudeid kostja vastu. Kohus sellise kostja käsitlusega ei nõustu. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et arvelduskrediidileping lõppes 06.03.2009 tähtaja möödumisega ning sellest tulenevalt jäi äriühingul võlgnevus hageja ees. Arvelduskrediidilepingu üldtingimuste p 9.1 esimese lause kohaselt kohustub laenusaaja kasutatud arvelduskrediidi tagastama pangale lepingu põhitingimustes fikseeritud arvelduskrediidi lõpptähtpäeval. Kostja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik on täitnud üldtingimuste p 9.1 tuleneva nõude. Kui põhivõlgnik jäi hageja ees võlgu lepingu alusel, siis on hagejal õigus VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 1, käenduslepingu p 6 kohaselt nõuda kostjalt põhivõlgniku poolt võlgnetavat summat. Käenduse lõppemise alused on sätestatud VÕS § 153 lg 1 p 2-3. Sama on sätestatud käenduslepingu p 13. Käesolev käendusleping sõlmiti tähtajatuna ning lepingust ja selle muudatustest tulenevate nõuete tagamiseks. Seega on käenduslepingu näol tegemist kestvuslepinguga, mida saab nii korraliselt kui ka erakorraliselt üles öelda. Kostja on seda ka 31.08.2009 avaldusega teinud ning avaldus on kätte toimetatud vastaspoolele (t lk 45). VÕS § 195 lg 1 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja nimetab 31.08.2009 avalduses ülesütlemise põhjuseks asjaolu, et ta ei ole enam äriühingu juhatuse liige (t lk 45). VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Põhjust, et kostja ei ole enam äriühingu juhatuse liige, saab lugeda oluliseks põhjuseks, et lugeda ülesütlemise materiaalne eeldus täidetuks. Vaatamata sellele, et käenduslepingu ülesütlemine on kehtiv, ei too see käesolevas asjas kaasa õiguslikke tagajärgi ega vabasta kostjat käenduslepinguga võetud kohustuse täitmisest, mis on tekkinud enne ülesütlemist. Käenduslepingu ülesütlemise korral ei mõju see tagasiulatuvalt ja ülesütlemine lõpetab käenduslepingust tulenevad käendaja kohustuse üksnes tuleviku suhtes. Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et lepingu lõppemisel 06.03.2009 jäi põhivõlgnik hagejale võlgu. 05.10.2009 kokkuleppe näol ei ole tegemist lepingu muutmisega (t lk 56-57), mis lõpetaks ära lepingust tulenevad põhivõlgniku ja käendaja kohustused. 05.10.2009 kokkuleppega on fikseeritud põhivõlgniku võlgnevus hageja ees, sõlmitud täiendavad käenduslepingud V D ’i ja T L’iga ning lepitud kahe teise käendajaga kokku võlgnevuse ositi tagasimaksmises. VÕS § 150 kohaselt kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. 05.10.2009 kokkulepe on vormistatud lepingu lisana ning sellest kokkuleppest tulenevaid kohustusi ei saaks hageja kostjalt nõuda. Kostja kohustust reguleerib endiselt leping ja sellest tulenevad põhivõlgniku poolt täitmata kohustused, mis tulenevalt 13.04.2009 elektronkirjast olid seisuga 13.04.2009 361 049.86 krooni (t lk 11). Pärast lepingu lõppemist, s.o 06.03.2009, ei ole tehtud tehinguid, mis laiendaksid kostja kui käendaja kohustusi ja mida kostja VÕS § 145 lg 4 tulenevalt täitma ei peaks. Kostja ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud.

Kostja leiab, et kuna hageja ei ole täitnud käenduslepingu p 7, siis ei saa hageja nõuet rahuldada. Kohus selle väitega ei nõustu. Nagu nähtub poolte kirjavahetusest, on hageja teavitanud kostjat olemasolevast nõudest ning käenduslepingu p 7 sätestab tähtaja, mille jooksul tuleb käendajal kohustus täita (t lk 11-14). Nimetatud lepingu tingimus reguleerib VÕS § 145 lg 2 viimases lauses sätestatut, millal käendaja vastutab võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest. Kostja on võtnud nõude esitamisel arvesse kõigi kaaskäendajate võimaliku vastutuse ulatuse ning nõuab kostjalt põhivõlga 97 000 krooni ja seisuga 17.02.2010 viivist 3 000 krooni. Kostja ei ole viivisenõudele suurusele vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning see kuulub rahuldamisele. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus peab otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana. Käendaja vastutus laieneb VÕS § 145 lg 2 teise lause kohaselt ka põhivõlgnevuselt arvestatud viivistele, isegi kui selline kohustuse rikkumine toimub pärast käenduslepingu lõppemist selle ülesütlemise tõttu. Seisuga 02.07.2010 on viivisenõue (lisandub 135 päeva) 16 095 krooni. Kostja on oma vastuses nõudnud, et kohus nõuaks hagejalt välja ja kohustaks hagejat esitama nimekirja nõude aluseks olevast dokumentatsioonist. Kui kostjal on nõue hageja vastu dokumentide väljanõudmiseks, siis tuleb tal selleks esitada iseseisev nõue VÕS § 1015 alusel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis menetluskulud jäävad kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.