lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-38-10

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 02.06.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-38-10
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
02.06.2010
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4122
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
OSAÜHING VALGEMETSA PUHKEKESKUS10291139osaühing Elpis PMP10291240

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-38-10 Tartu, 2. juuni 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik E. P hagi P. P vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks ning P. P vastuhagi E. P vastu ühisvara jagamiseks Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-2230 E. P kassatsioonkaebus P. P vastukassatsioonkaebus Kassatsioonkaebuse hind 700 000 krooni Vastukassatsioonkaebuse hind 700 000 krooni Hageja E. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Kristi Sild ja vandeadvokaat Üllar Talviste Kostja P. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov 10. mai 2010. a, kirjalik menetlus

1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-2230 osas, millega mõisteti P. P-lt E. P kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitis 56 550 (viiskümmend kuus tuhat viissada viiskümmend) krooni 93 senti. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista P. P-lt enamsaadud ühisvara eest välja hüvitis 406 551 (nelisada kuus tuhat viissada viiskümmend üks) krooni. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Sõnastada otsuse resolutsioon tervikuna alljärgnevalt: 2.1 Rahuldada E. P hagi P. P vastu abielu lahutamiseks. Lahutada E. P ja P. P abielu, mis registreeriti 4. novembril 1986 Kingissepa Rajooni RSN TK perekonnaseisuosakonnas abieluaktide registreerimise raamatus kandena nr 205. 2.2 Rahuldada osaliselt E. P hagi P. P vastu ühisvara jagamiseks ning P. P hagi E. P vastu ühisvara jagamiseks ja jagada poolte ühisvara alljärgnevalt: 2.2.1 Jätta E. P omandisse: Saare kinnistu (Tartu Maakohtu registriosakond, registriosa nr 1836438) väärtusega 500 000 krooni; Kurekella korteriomand (Tartu Maakohtu registriosakond, registriosa nr 1645938) väärtusega 310 000 krooni; E. P pangakontodel AS-is Hansapank 25. märtsi 2004. a seisuga olnud raha 158 398 krooni 13 senti. 2.2.2 Jätta P. P omandisse: OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS (registrikood 10291139) 38 800-kroonise

nimiväärtusega osa väärtusega 0 krooni; Aktsiaseltsi Elpis PMP (registrikood 10291240) 240 000-kroonise nimiväärtusega 2400 aktsiat väärtusega 660 000 krooni; Osaühingu APP (registrikood 10163111) 47 000-kroonise nimiväärtusega osa väärtusega 0 krooni; Tamme kinnistu (Tartu Maakohtu kinnitusosakond, registriosa nr 292138) väärtusega 1 500 000 krooni; Aiatraktor väärtusega 1500 krooni; P. P kabineti mööbel väärtusega 10 000 krooni; E. P kabineti mööbel väärtusega 10 000 krooni. 2.2.3 Arvata P. P ja A P vahel 15. novembri 2002. a laenulepingust tulenev kohustus 400 000 (nelisada tuhat) krooni P. P ja E. P ühisvara hulka ja jätta selle kohustuse täitmine P. P kanda. 2.2.4 Jätta ühisvara hulka arvamata P. P ja P. P 12. detsembri 2001. a laenulepingust tulenev kohustus 350 000 (kolmsada viiskümmend tuhat) krooni. 2.2.5 Mõista P. P-lt E. P kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitis 406 551 (nelisada kuus tuhat viissada viiskümmend üks) krooni. 2.3 Mõista P. P-lt vähemtasutud riigilõivu katteks riigituludesse 13 500 (kolmteist tuhat viissada) krooni. Riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või nr 221023778606 (Swedbank), märkides viitenumbriks 2900078538. 2.4 Tühistada Harju Maakohtu 23. detsembri 2004. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud: 2.4.1 Tamme kinnistu (Tartu Maakohtu registriosakond, registriosa nr 292138) käsutamise keelumärge E. P kasuks; 2.4.2 Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse P. P nimele registreeritud Aktsiaseltsi Elpis PMP (registrikood 10291240) 1200 aktsia käsutamise ajutine piirang E. P kasuks; 2.4.3 OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS (registrikood 10291139) ja Osaühingu APP (registrikood 10163111) osade arestimine ning P. P-l osade käsutamise ja koormamise keelamine.

3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Tagastada E. P kassatsioonkaebuselt 4. veebruaril 2010 tasutud kautsjon 7000 (seitse tuhat) krooni OÜ-le Advokaadibüroo LEXTAL.
6.Arvata vastukassatsioonkaebuselt 14. aprillil 2010 tasutud kautsjon 7000 (seitse tuhat) krooni riigituludesse.
7.Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.E. P (hageja) esitas 2. detsembril 2004 P. P (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus lahutada poolte abielu ja jagada ühisvara. Hageja palus jätta ühisvara jagamisel endale Põlvamaal Vastse-Kuuste vallas asuva Saare kinnistu (450 000 krooni) ja Põlvamaal Vastse-Kuuste vallas asuva Kurekella korteriomandi (280 000 krooni) ning kostjale OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa (2 400 000 krooni), aktsiaseltsi Elpis PMP 2400 aktsiat (1 140 000 krooni), osaühingu APP osa (47 000 krooni), Põlvamaal VastseKuuste vallas asuva Tamme kinnistu (1 800 000 krooni), aiatraktori (25 000 krooni), kostja kabineti mööbli (40 000 krooni) ja hageja kabineti mööbli (25 000 krooni). Kokku jääb hagejale vara 730 000 krooni väärtuses ja kostjale 5 477 000 krooni väärtuses, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 2 333 500 krooni. Ühtlasi palus hageja keelata kostjal hagi tagamise korras käsutada eelnimetatud osaühingute osi ja aktsiaid ning kinnistuid.
2.Harju Maakohus tagas 23. detsembri 2004. a määrusega hagi, lastes kanda Saare ja Tamme kinnistute kohta kinnistusraamatusse hageja kasuks käsutamise keelumärke, Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse aktsiaseltsi Elpis PMP aktsiate käsutamist ajutiselt piirava kirje ning arestida OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS ja osaühingu APP osad, keelates kostjal nende käsutamise ja koormamise.
3.Kostja nõustus abielu lahutamisega, kuid vaidles ühisvara jagamisele osaliselt vastu, esitades selle kohta ka vastuhagi, milles palus jagada ühisvara nii, et hagejale jääks Saare kinnistu (500 000 krooni), Kurekella korteriomand (310 000 krooni), hageja kontojääk seisuga 25. märts 2004 (158 398 krooni 13 senti), hageja kabineti mööbel ning pool ühisvara hulka kuuluvast osaühingu APP ja OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osadest ja aktsiaseltsi Elpis PMP aktsiatest. Endale palus kostja jätta Tamme kinnistu (800 000 krooni), P. P-lt saadud laenu (350 000 krooni), A. P-lt saadud laenu (400 000 krooni), aiatraktori (5000 krooni) (kohtuistungil nõustus kostja hageja avaldatud väärtusega 1500 krooni), oma kabineti mööbli ning pool ühisvara hulka kuuluvast osaühingu APP ja OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osadest ja aktsiaseltsi Elpis PMP aktsiatest. Kuna hagejale jääb 913 398 krooni 13 sendi võrra rohkem vara kui kostjale, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis 456 699 krooni 6 senti. Kostja märkis, et hageja jättis 2004. aastal kodust lahkudes kõik perekondlikud kohustused kostja kanda, poolte alaealised lapsed jäid kostja ülalpidamisele, hageja toetus on olnud marginaalne. Seetõttu tuleb ühisvara jagamisel kalduda kostja kasuks kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.
4.Tartu Maakohus rahuldas 25. märtsi 2009. a otsusega abielu lahutamise nõude ja lahutas poolte abielu. Ühisvara jagamise osas rahuldas maakohus nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt. Maakohus tühistas otsuse jõustumise puhuks hagi tagamise. Menetluskulud jäid poolte enda kanda, kuid maakohus mõistis kostjalt välja vastuhagilt vähem tasutud riigilõivu 13 500 krooni. Maakohus jättis E. P omandisse Saare kinnistu (500 000 krooni), Kurekella korteriomandi

(310 000 krooni) ja hageja pangakontodel 25. märtsi 2004. a seisuga olnud raha (158 398 krooni 13 senti). Maakohus jättis kostja omandisse OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS 38 800-kroonise nimiväärtusega osa (0 krooni), aktsiaseltsi Elpis PMP 2400 aktsiat (660 000 krooni), osaühingu APP 47 000-kroonise nimiväärtusega osa (0 krooni), Tamme kinnistu (1 800 000 krooni), aiatraktori (1500 krooni), kostja kabineti mööbli (10 000 krooni) ja hageja kabineti mööbli (10 000 krooni). Maakohus mõistis kostjalt enamsaadud ühisvara eest hageja kasuks välja hüvitise 756 550 krooni 93 senti. Kohus jättis rahuldamata kostja nõude arvata ühisvara hulka A. P-ga 15. novembril 2002 sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus 400 000 krooni ja P. P-ga 12. detsembril 2001 sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus 350 000 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et abielusuhted lõppesid 25. märtsil 2004, mil hageja lahkus kostja juurest, ega selle üle, et hagis ja vastuhagis nimetatud asjad kuuluvad poolte ühisvara hulka. Samuti on pooled ühel meelel, et ühisvara jagamisel tuleb lugeda abikaasade osad võrdseks. Kuigi kostja viimastes, s.o 22. detsembril 2008 esitatud kirjalikes seisukohtades on avaldatud arvamust, et hageja jättis kodust lahkudes kõik perekondlikud kohustused kostja kanda, mis annab alust kalduda ühisvara jagamisel kostja kasuks poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale, esitas kostja vastuhagi poolte võrdsusest lähtudes ega ole seda täpsustanud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 alusel, mille järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Pooled vaidlevad ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtuse üle. Hageja esitas kohtule Saare kinnistu ja Kurekella korteriomandi väärtuse tõendamiseks 2006. aasta veebruaris tehtud eksperdihinnangu. Kostja esindaja asus 24. novembri 2008. a eelistungil seisukohale, et kinnisvarahindade languse tõttu tuleks eksperdiarvamuses näidatud väärtusi vähendada 10% võrra. Kuna kostja ei ole esitanud Saare kinnistu ja Kurekella korteriomandi väärtuse tõendamiseks mingeid tõendeid, tuleb lähtuda eksperdiarvamuses väljendatud hindadest. Pooled esitasid menetluse kestel Tamme kinnistu väärtuse kohta eksperdiarvamused, millest nähtuv kinnisasja väärtus erines oluliselt. Seetõttu määras maakohus 10. veebruaril 2007 kinnistu väärtuse hindamiseks ekspertiisi ja 14. aprillil 2008 kordusekspertiisi. Riiklikult tunnustatud eksperdi Riho Lubi 6. juuni 2008 eksperdiarvamuse kohaselt on Tamme kinnistu turuväärtus kinnistul asuvas elamus paiknevate eluruumide kasutamiseks sõlmitud üürilepinguid arvestades 800 000 kuni 900 000 krooni, üürilepinguid arvestamata 1 800 000 krooni. Üürilepingute olemasolu tõendamiseks esitas kostja kohtule 10. septembril 2004 K. P-ga ja 26. aprillil 2004 I. K-ga sõlmitud eluruumi üürilepingud. Esimene üürileping on sõlmitud tähtajaga 30 aastat üürisummaga 100 krooni kuus, teine üürileping üürniku eluajaks üürisummaga 1 kroon kuus. I. K on hageja (kasu)ema, K. P kostja tütar. Arvestades asjaolusid, et kostja sõlmis pärast abielusuhete lõppemist lähedaste isikutega üürilepingud, mis eksperdiarvamuse järgi ei vasta turutingimustele, ega kooskõlastanud üürilepingute sõlmimist kinnistu ühisomaniku, s.o hagejaga, ei ole üürilepinguid sõlmitud üksnes kostja esile

toodud eesmärke silmas pidades, s.o kinnistul elavatele isikutele kindlustunde tagamiseks. Kostja koormas pärast abielusuhete lõppemist teadlikult poolte ühisvara üürilepingutega, milleks tegelikku vajadust ei olnud, soovides ilmselt vähendada ühisvara väärtust. Üürilepingud ei ole siiski näilikud, sest üürnikud elavad faktiliselt üüritud eluruumides ja kostja tuludeklaratsioon viitab asjaolule, et üürilepinguid on ka üüri tasumise kohustuse osas täidetud. Tamme kinnistu on kostja elukoht ja n-ö elutöö, mida kostjal ei ole tõenäoliselt kavas võõrandada. Seetõttu ei ole üürilepingutel praktilist tähtsust kinnistu väärtuse määramisel ja Tamme kinnistu väärtus tuleb määrata üürilepinguid arvestamata. Eksperdiarvamuse kohaselt on Tamme kinnistu väärtus seega 1 800 000 krooni. Pooled vaidlevad ka OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa väärtuse üle. Hageja arvates tuleb väärtus määrata kindlaks osaühingule kuulunud kinnistu väärtuse alusel, sest kogu osaühingu tegevus oli selle kinnistuga seotud. Samuti tuleb hageja arvates määrata osaühingu väärtus kindlaks selle aja seisuga, mil kostja ei olnud veel kinnistut ühisvara vähendamise eesmärgil võõrandanud. Kuna asjas ei ole tõendatud, et kostja vähendas ühisvara väärtust pahatahtlikult, ja ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks ühisvara jagamise aja seisuga ning hageja on nõustunud kostjaga selles, et ühisvara jagamise ajal on osaühingu osa väärtus 0 krooni, tuleb osa väärtuseks lugedagi 0 krooni. Kui kostja on äriühingut juhtides tekitanud ühingule kahju, saab hageja nõuda kahju hüvitamist ühingule. Samuti tuleb poolte arvates lähtuda aktsiaseltsi Elpis PMP 60% aktsiate väärtuse määramisel aktsiaseltsile kuuluva kinnistu väärtusest jagamise aja seisuga. Riiklikult tunnustatud eksperdi Riho Lubi arvamuse kohaselt on kinnistu väärtus sellele seatud kasutuskorda arvestades 1 100 000 krooni, millest 60% on 660 000 krooni. Osaühingu APP väärtus on 0 krooni, sest pooled on ühel meelel selles, et osaühingul vara ei ole ja mingit majandustegevust ei toimu. Kuna poolte suhted on halvad, hageja ei ole senini äriühingute tegevuses osalenud ning kostja on äriühingute juhatuse liige, tuleb osad ja aktsiad jätta kostjale. Pooled jõudsid menetluse käigus ühele meelele selles, et aiatraktori väärtus on 1500 krooni, kuid kabinetimööbli väärtuse osas säilisid erimeelsused. Kuna mööbli suurem väärtus ei ole millegagi tõendatud, tuleb lugeda kummagi kabineti mööbli väärtuseks 10 000 krooni, millega on mõlemad pooled sisuliselt nõustunud, ning mööbel jätta kostjale, kellele jääb ka kinnistu, kus mööbel asub. Kostja väitel võttis ta poolte ühiseks elukohaks olnud Tamme talu ehitamiseks oma vennalt A. P-lt 400 000 krooni laenu. 15. novembril 2002 sõlmitud laenulepingu järgi andis A. P kostjale Tamme talu finantseerimiseks 1993. aastal laenu 400 000 krooni, mis on laenuandjale tagastamata ja mille kohta vormistati 15. novembril 2002 kirjalik leping. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab võlgnevuse esimesel nõudmisel. Lisaks laenas kostja 350 000 krooni ka P. P-lt, mille kohta sõlmiti

12.detsembril 2001 notariaalselt tõestatud laenuleping. Lepingust nähtuvalt laenas P. P kostjale 350 000 krooni, laenaja sai raha kätte enne lepingu sõlmimist ja pidi selle 1. novembril 2006 tagastama. Kostja väitel võttis ta laenu OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa omandamiseks. Laenu võtmise tingis 2001. aasta lõpus AS Clinica aktsiate ja OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa vastastikune ost-müük kostja ja P. P vahel. Äriühingute osaluste võõrandamise lepingud ja laenuleping on sõlmitud samal päeval ning laenulepingus näidatud

350 000 krooni vastab AS Clinica aktsiate ning OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa nimiväärtuste vahele. Samas on nii AS Clinica aktsiate võõrandamise lepingus kui ka OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa võõrandamise lepingus kanne selle kohta, et aktsiad ja osa antakse võõrandajalt omandajale üle tasuta. Kumbki leping vastab sellel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu tunnustele. Äriühingute osaluse võõrandamise lepingutes tehtud kanne tasuta üleandmise kohta lükkab ümber kostja väite, et äriühingute osaluse hindades tehti tasaarvestus. Tasaarvestuse tegemine eeldab vastastikuste nõuete olemasolu, mis pidanuks väljenduma aktsiate või osa hinnas, kuid seda kummastki lepingust ei tulene. Laenulepingus puuduvad igasugused viited sellele, et võlg oleks tekkinud äriühingute osalustega seotud tehingutest. Seega ei saa seostada 12. detsembri 2001. a laenulepingut OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa omandamiseks võetud laenuga ning see ei ole võetud perekonna huvides. Kuna Tamme kinnistu on poolte ühisvara, võib selle omandamise või parendamisega seotud varaline kohustus olla võetud perekonna huvides. Hageja seadis kahtluse alla nii laenu tegeliku saamise kui ka kasutamise kinnistu parendamiseks. Kostja ei ole peale laenulepingu esitanud tõendeid selle kohta, et laenu kasutati Tamme kinnistu parendamiseks. Seega ei saa lugeda laenulepingust tulenevat kohustust poolte ühisvaraks. Poolte ühisvara väärtus on kokku 3 449 898 krooni 13 senti, millest kummagi abikaasa osa on PKS § 19 lg 1 järgi 1 724 949 krooni 6 senti. Kuna hageja ainuomandisse jääb 968 398 krooni 13 sendi väärtuses vara ja kostja ainuomandisse 2 481 500 krooni väärtuses vara, tuleb kostjalt PKS § 19 lg 4 alusel hageja kasuks välja mõista hüvitis 756 550 krooni 93 senti.

5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse Tamme kinnistu väärtuse määramise ja laenude ühisvara koosseisust väljaarvamise osas ning teha uue otsuse, millega lugeda Tamme kinnistu väärtuseks 800 000 krooni, arvata poole ühisvara hulka laenulepingutest tulenevad nõuded kogusummas 750 000 krooni, mis tuleb lahutada kostjale jääva vara väärtusest, ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 118 449 krooni 6 senti.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ühtlasi esitas hageja taotluse Saare kinnistule seatud käsutamise keelumärke kui hagi tagamise abinõu tühistamiseks.
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2009. a määrusega Saare kinnistule seatud käsutamise keelumärke. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. detsembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse Tamme kinnistu väärtuse, enamsaadud ühisvara eest välja mõistetud hüvitise suuruse ja 15. novembri 2002. a laenulepingust tuleneva kohustuse ühisvara hulka arvamata jätmise osas. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega määras Tamme kinnistu väärtuseks 1 500 000 krooni, arvas ühisvara koosseisu 400 000 krooni suuruse laenukohustuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 56 550 krooni 93 senti. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti Tamme kinnistu väärtuse

määramisel arvestamata kinnistut koormavad üürilepingud. Kostjal ei olnud vajadust sõlmida hageja ema ega oma tütrega üürilepinguid. Kuna kinnistu väärtus ei sõltu mitte sellest, millise nimetuse on asjaosalised andnud lepingule, vaid õigussuhte tegelikust sisust, siis ei muuda ainuüksi üürilepingute sõlmimine kinnistu väärtust. Ringkonnakohus ei välista, et kinnistu omaniku ja kinnistut kasutavate isikute vahelised õigussuhted võivad hüpoteetiliselt kinnistu väärtust mõjutada, kuid nimetatud asjaolu ei ole apellatsiooniastmes esitatud, samuti ei ole seda ka kinnisvara hinnangus arvestatud. Kostja sõlmis kirjalikud üürilepingud pärast abielusuhete lõppu teadlikult eesmärgiga vähendada ühisvarasse kuuluva kinnistu väärtust. Sellega toimis kostja hea usu põhimõtte vastaselt. Siiski tuleb Tamme kinnistu väärtuse määramisel arvestada apellatsioonimenetluses esitatud 16. aprillil 2009 koostatud hindamisaktiga, mille järgi on Tamme kinnistu väärtus 1 500 000 krooni. Maakohus leidis õigesti ja põhjendatult, et kostja ja P. P laenulepingust tulenev kohustus tagastada laenuandjale 350 000 krooni, ei ole võetud perekonna huvides. Kostja esitatud asjaolud viitavad üksnes võimalusele, et laen võeti äriühingute osade väärtuste vahe tasumise eesmärgil, kuid apellant ei ole seda asjaolu tõendanud. Kostja on esitanud laenulepingu, milles ei ole märgitud laenu kasutamise otstarvet, hageja esitas vastuväite, et nimetatud laenu ei kasutatud kostja märgitud eesmärgil ega ka muul eesmärgil perekonna huvides. Kuna äriühingu osaluse võõrandamise lepingud ei kinnita kostja väidet ja hageja esitas vastuväite, siis lasus kostjal oma väite tõendamise koormis. Piisav ei ole kostja selgitus, et tehing vormistati tasuta võõrandamisena maksuõiguslikel kaalutlustel. Õige on kostja väide, et kostja sõlmis A. P-ga laenulepingu 400 000 krooni saamiseks perekonna huvides. Kostja esitas selle laenusuhte tõendamiseks kirjaliku laenulepingu, milles on märgitud laenu kasutamise eesmärgina Tamme talu finantseerimine. Pooled ei vaidle selle üle, et laenu saamise ajal tehti Tamme kinnistul ehitustöid ja et 400 000 krooniga on hõlmatud vaid osa ehitustööde maksumusest. Kostja kinnitas, et 1993. aastal ei olnud võimalik pangast laenu saada. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, et abikaasad rahastasid Tamme kinnistu ehitustöid muudest vahenditest. Hageja esitas vastuväite, et raha ei ole Tamme kinnistu ehitustöödeks kasutatud, kuid ei ole esitanud tõendeid, mis kummutaksid kostja väited ja laenulepingus märgitud laenu sihtotstarbe. Seega sõlmiti 400 000 krooni saamiseks laenuleping perekonna huvides. Kuna laen on tagastamata ja lepingu järgi lasub laenu tagastamise kohustus kostjal, tuleb nimetatud laenukohustust ühisvara jagamisel arvestada. Kostja väide, et ühisvara jagamisel tuleb PKS § 19 lg 2 alusel kõrvale kalduda ühisvara osade võrdusest, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse ühisvara osade võrdusest kõrvale kalduda. Kostja esile toodud seisukohad on pigem väärtushinnangud, millega kohus ei saa vara jagamisel arvestada. Tamme kinnistu väärtuse muutumise tõttu tuleb lugeda, et kostja on saanud ühisvara jagamisel 456 550 krooni 93 sendi väärtuses vara rohkem. See summa tuleb tasaarvestada ühisvarasse kuuluva laenuga 400 000 krooni, mille tagastamise kohustus lasub kostjal. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 56 550 krooni 93 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9.Hageja esitas 4. veebruaril 2010 kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt määras ringkonnakohus vääralt Tamme kinnistu hinna uue eksperdiarvamuse alusel, andmata seejuures hagejale võimalust olla uue ekspertiisi tegemise juures. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et kostja ja A. P sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus tagastada laenuks saadud 400 000 krooni on võetud perekonna huvides. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis perekonna huvides võetud kohustuse tõendamise koormise kostja asemel hageja kanda. Isegi kui lugeda laenukohustus perekonna huvides võetud kohustuseks, leidis ringkonnakohus vääralt, et laenukohustus tuleb arvata maha hagejale väljamõistetavast hüvitisest. Seda tehes jättis ringkonnakohus laenukohustuse täielikult hageja kanda. Kui laen oleks võetud perekonna huvides, tulnuks see jätta võrdselt poolte kanda. Ringkonnakohus eksis hüvitise suuruse arvutamisel ja tegi ilmse arvutusvea, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 56 550 krooni. Poolte ühisvara koguväärus oli 2 749 898 krooni, millest kummagi abikaasa osaks oli 1 374 949 krooni. Hagejale jäi vara 968 398 krooni väärtuses ja kostjale 1 781 500 krooni väärtuses (2 181 500 krooni väärtuses vara - 400 000 krooni suurune laenukohustus). Seega on hagejal ka juhul, kui ülalnimetatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada, õigus saada hüvitist 406 551 krooni.
10.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta hageja kassatsioonkaebuse kassatsioonitähtaja möödumise tõttu läbi vaatamata. Kui kohus peab õigeks asja menetleda, tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ühes vastusega esitas kostja 14. aprillil 2010 ka vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse Tamme kinnistu väärtuse määramise ja selles tulenevalt hüvitise suuruse osas. Kostja arvates pidi kohus Tamme kinnistu väärtuse määramisel arvestama asjaoluga, et kinnistu on koormatud üürilepingutega ning sellest tulenevalt on kinnistu väärtus 800 000 krooni.
11.Hageja vaidles vastukassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus leidis õigesti, et Tamme kinnistu väärtuse määramisel ei tulnud arvestada kostja sõlmitud eluruumi kasutamise lepingutega, kuna tegemist ei olnud üürilepingutega ning kostja soovis teadlikult kinnistu väärtust pärast abielusuhete lõppemist vähendada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12.Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitise. Kuna ringkonnakohus määras valesti kindlaks hüvitise suuruse, saab Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja hageja kasuks hüvitise. Muus osas tuleb jätta hageja kassatsioonkaebus, samuti kostja vastukassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
13.Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes

osas, mille peale on kaevatud. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus määras maakohtust erinevalt kindlaks Tamme kinnistu väärtuse, arvas 15. novembri 2002. a laenulepingust tuleneva kohustuse ühisvara hulka ja mõistis kostjalt enamsaadud ühisvara eest ka asjas tuvastatud asjaoludel välja ekslikult väikese hüvitise. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks Tamme kinnistu väärtuse, arvestamata asjaolu, et kinnistu on koormatud üürilepingutega.

14.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu otsus Tamme kinnistu väärtuse määramise ja
15.novembri 2002. a laenulepingust tuleneva kohustuse ühisvara hulka arvamise osas õige. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega nendes küsimustes ega pea TsMS § 689 lg 5 alusel vajalikuks neid korrata.
15.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega osas, milles ringkonnakohus määras kindlaks kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest väljamõistetava hüvitise suuruseks 56 550 krooni 93 senti. Maakohus tuvastas, et poolte ühisvara väärtus on kokku 3 449 898 krooni, millest kummalgi abikaasal on õigus saada vara väärtusega 1 724 949 krooni. Kuna maakohus jättis kosjale vara 2 481 500 krooni väärtuses ja hagejale 968 398 krooni väärtuses, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 756 550 krooni. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjale jääva Tamme kinnistu väärtuse osas ja vähendas kinnistu väärtust 300 000 krooni võrra. Samuti arvas ringkonnakohus ühisvara hulka 15. novembri 2002. a laenulepingust tuleneva kohustuse tagastada laenuandjale 400 000 krooni ja jättis selle kostja kanda. Seega pidi ringkonnakohus vähendama kogu ühisvara väärtust kokku 700 000 krooni võrra ja määrama ühisvara väärtuseks 2 749 898 krooni, millest kummalgi abikaasal oli õigus saada 1 374 949 krooni väärtuses vara. Kuna Tamme kinnistu jäeti kostja omandisse ja ühisvara hulka arvatud laenu tagasimaksmise kohustus kostja kanda, tuli kostjale jääva vara väärtust vähendada Tamme kinnistu väärtuse vähenemise tõttu 300 000 krooni võrra ja kostja kanda jäetud laenukohustuse tõttu 400 000 krooni võrra. Seega jäi kostjale kokku vara 1 781 500 krooni väärtuses ja hagejale 968 398 krooni väärtuses. Kuna kostjal oli õigus saada vara 1 374 949 krooni väärtuses, jäi kostjale 406 551 krooni ulatuses vara rohkem, kui oli tema osa. Seega peab kostja maksma hagejale enamsaadud ühisvara eest 406 551 krooni.
16.Kostja taotlus jätta hageja kassatsioonkaebus kassatsioonitähtaja möödumise tõttu läbi vaatamata tuleb jätta rahuldamata. Kassatsioonkaebuse võib TsMS § 670 lg 1 järgi esitada 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Toimiku materjalidest nähtuvalt kinnitas hageja esindaja ringkonnakohtu
30.detsembri 2009. a otsuse kättesaamist 5. jaanuaril 2010 (tl 791, IV kd). Kuna TsMS § 62 lg 1 järgi kohaldatakse menetlustähtaegade arvutamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätteid ja TsÜS § 135 lg 1 järgi algab üldjuhul tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, algas kassatsioonitähtaeg 6. jaanuaril

2010. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 6 järgi ajavahemiku viimasel päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 järgi tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00. Samuti võib TsMS § 62 lg 2 järgi teha menetlustoimingu üldjuhul tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Seega lõppes kassatsioonitähtaeg 4. veebruaril 2010 kell 24.00. Hageja esitas kassatsioonkaebuse 4. veebruaril 2010 (tl 796, IV kd). Seega esitas hageja kassatsioonkaebuse kassatsioonitähtaja jooksul.

17.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse muudele väidetele märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei jätnud perekonna huvides võetud kohustuse tõendamise koormist kostja asemel hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et kostja väide, et kohustus võeti perekonna huvides, on tõendatud nii laenulepingu ja sellest nähtuva sihtotstarbega kui ka sellega, et pooled ei vaidle selle üle, et sel ajal Tamme kinnistul ehitustöid tehti. Hageja esitas küll vastuväite, et kohustus ei ole perekonna huvides võetud, kuid ei toonud esile asjaolusid ega tõendanud, millise raha eest siis ehitustöid tehti. Seega ei ole hageja oma vastuväidet tõendanud. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
18.Õige ei ole ka hageja arusaam, et ringkonnakohus ei saanud määrata Tamme kinnistu väärtust ringkonnakohtule esitatud uue tõendi alusel, andmata seejuures hagejale võimalust olla ekspertiisi tegemise juures. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus ei määranud Tamme kinnistu väärtuse määramiseks uut ekspertiisi. Kostja esitas ringkonnakohtule dokumentaalse tõendina kinnisasja väärtuse muutumise kohta eksperdihinnangu, mille oli koostanud see sama riiklikult tunnustatud ekspert, kes oli teinud ekspertiisi ka maakohtus (tl 722-742, IV kd). Hageja palus jätta ringkonnakohtul tõendi arvestamata, sest tema arvates ei ole kinnisvara hinnad alates maakohtu otsuse tegemisest oluliselt muutunud (hageja vastuse p 15, tl 777, IV kd). Ekspertiisi tegemist hageja ei taotlenud. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (viimati Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15), ega pea vajalikuks seda seisukohta muuta.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Kuna vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja tasutud kautsjon riigituludesse. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.