Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Hageja A. OÜ (reg kood XXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli Kostja J. S. (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Karita Nilp
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
15’000.- krooni
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 28.01.2010.a otsuse lõppjäreldus A. OÜ hagis J. S. vastu, arvestades põhjenduse osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohtusse 30.04.2009.a esitatud hagi kohaselt sõlmisid pooled 09.05.2007.a stipendiumilepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale võimaluse osaleda koolitusel maksumusega 17’000.- kr ja kostja kohustus töötama hageja juures vähemalt 5 aastat koolituse lõppemisest või hüvitama täies ulatuses koolituse kulud. 30.08.2007.a sõlmisid pooled koolituslepingu maksumusega 6’700.- kr, mida kostja ei pidanud tasuma, kui ta töötab hageja juures kolme aasta vältel. Mõlemas lepingus leppisid pooled kokku ka viivises.
2.02.10.2008.a teatas hageja puhkusel viibimise ajal, et ei soovi enam jätkata töösuhet, kuid polnud selles kindel. Peale puhkuse lõppemist töötaja tööle ei ilmunud. Hageja algatas töötaja suhtes distsiplinaarjuurdluse seoses omavoliliselt töölt puudumisega ja töökohustuste mittetäitmisega. 14.11.2008.a ilmus kostja hageja kontorisse ning soovis täita oma rahalised kohustused osade kaupa. 28.11.2008.a anti kostjale vastavad hageja poolt ettevalmistatud dokumendid tutvumiseks ja allkirjastamiseks, mille kostja võttis lahkudes tutvumiseks kaasa, kuid tagasi ei tulnud. 28.11.2008.a koostatud kokkulepe-kohustus võlgnevuse tasumiseks jäi seetõttu allkirjastamata ja hageja ei pea seda endale siduvaks.
3.03.12.2008.a väljastas hageja kostjale nõude summas 36’882.- kr koos viivise maksmise kohustusega 0,5 % päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. Samuti distsiplinaarkaristuse määramise 03.12.2008.a korraldusega nr 32 summas 15’000.- kr. Nimetatu saadeti kostjale tähitud kirjaga, kuid kiri tuli tagasi. Hageja püüded nõuda võlga sisse võlgade sissenõudmise agentuuri kaudu pole andnud tulemusi. Kostja on võlga tunnistanud osaliselt. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse põhiosa summas 31’715,28 kr ja viivise seisuga 02.11.2009.a summas 780,30 kr. Kostja vastus ja selle põhjendused
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tunnistab nõuet, mis tuleneb stipendiumi lepingust ja koolituslepingust, kokku summas 24’400.- kr. Nimetatud nõudest on kostja tasunud 16’264.- kr ning jätkab tasumist vastavalt detsembris 2008.a kirjalikult esitatud maksegraafikule igakuiste maksetena 2’033.- kr. Viivise osas kostja hageja nõuet ei tunnistanud.
5.Kostja esitas hagejale lahkumisavalduse 02.10.2008.a puhkuse ajal. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimine 28.novembril 2008.a on arusaamatu. Töösuhte lõpetamisest tulenevas osas hagiavalduse esitamise tähtajad on hagiavalduse esitamise ajaks 28.04.2009.a möödunud ja hagi tuleb jätta selles osas menetlusse võtmata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjalt välja 9’238.- kr ning viivise alates 03.11.2009.a 0,1 % päevas tasumata summalt kuni põhivõlgnevuse 9’092,8 kr tasumiseni. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus stipendiumilepingust ja koolituslepingust tulenevad kostja kohustused maksta tagasi koolituste maksumus koos viivisega, kui kostja lahkub töölt enne lepingutes kokkulepitud tähtaega. Poolte vahel puudub vaidlus, et töösuhted on poolte vahel lõppenud. Kostja pole esitanud tõendeid selle kohta, et on esitanud avalduse hageja sekretärile. 15’000.- kr nõue kuni 01.07.2009.a kehtinud TLS § 118 lg 1 alusel ei kuulu rahuldamisele, kuna distsiplinaarkaristuse määramine ei saa olla aluseks
15’000.- kr nõudele. Kostja on avaldanud, et ta on tööandjale esitanud lahkumisavalduse. Omavoliline töölt lahkumine pole seega leidnud tõendamist. Hageja on õigustatud kostja poolt tasutud summadelt eelkõige arvestama viivise katteks ja ülejäänud summaga vähendama põhivõlga (VÕS § 88 lg 8 ja 9). Kuivõrd kohustused muutusid sissenõutavaks üheaegselt ja puudub tagatis, tuleb kohtu hinnangul lähtuda sellest, milline kohustus on võlgniku jaoks kõige koormavam. Kõige koormavam on 30.08.2007.a lepingust tulenev kohustus, kuivõrd viivis selles lepingus on 0,5 %, mistõttu tuleb kostja poolt maksete tegemisel lugeda esimesena täidetuks 30.08.2007.a lepingust tulenev kohustus. Kohus arvestas seejuures hageja poolt kinni peetud lõpparvega summas 2’518.- kr. Alles pärast 30.08.2007.a lepingust tuleneva kohustuse täitmist kuulub täitmisele 09.05.2007.a lepingust tulenev kohustus. Kohtukulud jättis kohus hagi osalise rahuldamise tõttu poolte kanda. Apellatsioonkaebus
7.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt 15’000.- kr saamiseks hageja 03.12.2008.a korralduse nr 32 alusel ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hageja nõue ning mõista kostjalt hageja kasuks 15’000.- kr ning viivis. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja hinnanud valesti tõendeid.
8.Asjas kohaldamisele kuuluva EV TLS § 118 lg-st 1 tulenevalt on tööandjal töötaja omavolilise töölt lahkumise korral õigus nõuda töötajalt hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses. Apellant on kostjalt distsiplinaarkaristuse määramise 03.12.2008.a korralduse nr 32 p-s 2 sätestatu kohaselt nõudnud 15’000.- kr. Kostja ei ole korraldust vaidlustanud ITVS § 6 lg-s 2 ja § 7 lg-s 1 sätestatud tähtaegade jooksul. Apellant on 03.12.2009.a korralduse nr 32 kostja aadressile tähitud kirjaga edastanud ning kiri tagastati tähtaja möödumise tõttu. Tulenevalt TsÜS § 69 lg 1, 3 ja 4 on korraldus kostjale teatavaks tehtud hiljemalt 27.12.2008.a ning kostja ei ole korraldust ITVS § 6 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud. Samas on kostja esindaja oma 09.12.2008.a vastulauses apellandile tunnistanud apellandi 03.12.2008.a korralduse kättesaamist. Uuesti on kostjale hageja esindaja poolt edastatud korraldus nr 32 koos 31.03.2009.a kirjaga ja ka siis ei ole kostja apellandi korraldust vaidlustanud.
9.Seega on korraldus, samuti selle aluseks olnud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte kehtivad ning tõendavad kostja poolt omavolilist töölt lahkumist ja apellandi õigust EV TLS § 118 lg 1 rakendamiseks. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et kostja keskmine palk ei olnud väiksem kui 15’000.- kr. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei tõendanud lahkumisavalduse esitamist. Seetõttu ei nõustu hageja maakohtu järeldusega, et distsiplinaarkaristuse määramine ei saa olla aluseks hageja 15’000.- kr nõudele ning kostja omavoliline lahkumine ei ole leidnud tõendamist.
10.Vaidluse esemeks ei saa olla jõustunud distsiplinaarkaristuse otsuse vaidlustamine, kuivõrd nimetatud otsuse vaidlustamise nõue on aegunud. Apellant taotleb aegumise kohaldamist distsiplinaarkaristuse määramise korralduse nr 32 ja nimetatud korralduses esitatud otsustele ja nõuetele vastuväidete esitamise osas. Apellant vaidlustab maakohtu otsuse ka viivise osas ja palub välja mõista viivise summas 1’445,4 kr. Edasine menetluse käik
11.12.04.2010.a määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus OÜ A. apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 28.01.2010 otsusele viiviseid puudutavas osas menetlusse võtmata, kuivõrd apellant ei olnud tasunud sellelt nõudelt riigilõivu. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
13.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus rahuldas OÜ A. hagi J. S. vastu 9’238.- kr ja alates 03.11.2009.a viivise 0,1 % päevas tasumata summalt kuni põhivõlgnevuse 9092,8 kr väljamõistmiseks. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Kohtuotsus on vaidlustatud osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata 15’000.- kr osas. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
1.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all asjaolu, et kostja viibis puhkusel 15.09.06.10.2008.a, poolte seisukohad lähevad lahku selles osas, kas kostja esitas puhkuse ajal 02.10.2008.a lahkumisavalduse. Maakohtu otsus on selles osas vastuoluline. Maakohus tuvastas ühelt poolt, et kostja ei tõendanud lahkumisavalduse esitamist, kuid leidis, et kostja omavoliline töölt lahkumine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et lahkumisavalduse esitamise tõendamise kohustus oli kostja tõendamiskoormus ja kui kohus tuvastas, et kostja seda ei teinud, tuleb kostja lugeda lahkumisavaldust mitte esitanuks. Edasi ei ole vaidlust poolte vahel selles, et kostja peale puhkust tööle ei ilmunud. Hageja esitatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega (tl 11-12) loeb kohus tõendatuks, et hageja viis 14.11.-28.11.2008.a läbi distsiplinaarjuurdluse, kuna kostja ei ilmunud peale puhkust tööle ja määras TLS § 86 p 6 ja 7 ning TDVS § 3 p 4 ja § 12 lg 3 distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamise tagasiulatuvalt alates 08.10.2008.a. Samuti kirjeldab hageja nimetatud dokumendis, et nõuab kostjalt hüvitist TLS § 118 lg 1 alusel.
3.Maakohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramine ei saa olla aluseks 15’000.- kr nõudele. Lõppjärelduses on maakohtu põhjendus õige. Hageja väidetest, mille kohaselt hageja koostas distsiplinaarkaristuse määramise otsuse nr 32, mida edastas erinevatel kuupäevadel kostjale ning nõue muutus sissenõutavaks ajast, mil hageja tahteavaldus oli kostjale seaduse kohaselt kätte toimetatud, võib järeldada, et hageja käsitleb nõuet tehingust tuleneva nõudena. Nimetatud osas tõlgendab hageja vääralt materiaalõigust. TLS § 118 lg 1 alusel esitatud nõue on mitte tehingust, vaid seadusest tulenev nõue ja vastava hüvitise nõude õigus tekib hagejal tulenevalt asjaolust, et töötaja töölt omavoliliselt lahkus. Seega muutus hüvitise nõue sissenõutavaks kuupäevast, mil hageja sai teada, et kostja omavoliliselt töölt lahkus. Hageja ringkonnakohtule avaldatud käsitlus, et hageja ei tea senini, miks kostja töölt lahkus ja kas tal oli selleks seaduslik alus, ei oma nõude sissenõutavuse osas tähendust.
4.Kostja on leidnud oma vastuses, et hageja töösuhte lõpetamisest tulenevas osas hagiavalduse esitamise tähtajad on hagiavalduse esitamise tähtpäevaks, 28.04.2009.a möödunud. Maakohus jättis vastuväitele hinnangu andmata. Ringkonnakohus leiab, et
nimetatud kostja väidet tuleb käsitleda aegumise kohaldamise vastuväitena (TLS § 118 lg 1 alusel nõude esitamisele). Et töötaja omavoliliselt töölt lahkus ja sellega hageja õigusi rikkus, pidi hagejale selge olema päeval, kui töötaja peale puhkust tööle ei ilmunud ehk 08.10.2008.a, aga hiljemalt 14.11.2008.a, kui töötaja tuli hageja juurde taotlemaks koolitusrahade tagasimaksmist osade kaupa. Kostjal puudus vajadus koolitusraha tagasi maksta, kui ta oleks töösuhet jätkanud. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimine ja käskkirjas TLS § 118 lg 1 alusel esitatava nõude kajastamine nõude sissenõutavust ei mõjuta. Kostja viide TLS § 143 lg-s 2 sätestatud 1-kuulisele aegumistähtajale ei ole asjakohane. Kohaldamisele kuulub TLS § 143 lg 1, mille kohaselt võivad käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks pöörduda pooled töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Nõude oleks hageja pidanud esitama kostja vastu selle vabatahtliku mittetäitmise korral töövaidluskomisjonile või kohtusse hiljemalt 4 kuu jooksul päevast, mis järgnes rikkumise teadasaamisest järgnevale päevale. Seega oli nõue selle kohtusse esitamise ajaks aegunud ja kostja vastuväite alusel tuleb sellele kohaldada aegumist (TsÜS § 143).
5.Apellandi nõue kohaldada aegumist distsiplinaarkaristuse määramise korralduse nr 32 ja nimetatud korralduses esitatud otsustele ja nõuetele vastuväidete esitamise osas ei ole käesolevas menetluses võimalik, kuna aeguda saab ainult nõue ehk õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (TsÜS § 142 lg 1), käesolevas menetluses ei ole aga kostja vastuhagi ega sellest tulenevalt ka nõudeid esitanud. Seega pole aegumise kohaldamine hageja taotluse alusel üldse võimalik.
6.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kostjal TsMS § 171 lg 1 alusel kanda menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud.
Ülle Jänes
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.