Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord

Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Leisi Mägi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kuis seaduses ei ole sätestaud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

ehitusaasta 2001. Lepinguga kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule. Lepingu kohaselt kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ning tasuma kindlustusmakseid. 29.12.2006 sõlmisid hageja ja kostja seoses vara vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimise kohustusega ka kindlustusleppe nr 0148980L, mille kohaselt kohustus hageja sõlmima kostja nimel vara vabatahtliku kindlustuslepingu. Kindlustusleppe kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Vastavalt kindlustusleppele tasus hageja kindlustusmakseid kostja eest ja kostja oli kohustatud tasuma need maksed hagejale. Kostja pole lepinguid nõuetekohaselt täitnud, jättes hagejale tasumata liisingu- ja intressimaksed ning ka kindlustuslepingutest ja kütusekaardi kasutamise lepingust tulenevad maksed. Hageja pöördus nii suuliste kui ka kirjalike pretensioonidega kostja poole nõudega võlgnevuste tasumiseks, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Kostja jättis hagejale tasumata kokku 41 069.59 krooni. Hageja saatis kostjale 07.05.2008 teatise lepingu ülesütlemise kohta, mille kostja sai vastavalt väljastusteatele kätte 09.05.2008. Hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt ning sellest tulenevalt kohustus kostja lepingu üldtingimuste p 7.5 alusel andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks OÜ Reeborn poole. Vara valdus taastati 05.06.2008. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle AS-le Saksa Auto. Vara võõrandati 32 000 krooni eest. Hageja vara tagastamise ja võõrandamisega seotud kulud on 5 281.82 krooni (käibemaksuta). VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Hageja kahjunõue koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta) - hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 65 360,04 krooni, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 50 653.68 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 9 424.55 krooni ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 5 281.81 Eesti krooni (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 32 000,00 Eesti krooni (käibemaksuta). 65 360,04 – 32 000,00 = 33 360,04 krooni. Hageja palus mõista L. Mägilt välja mõista lepingust nr 0148980L tulenev võlgnevus 33 360,04 krooni ning viivise protsendina põhinõudelt (EKP intress + 7% aastas summalt 33 360,04 krooni) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

MAAKOHTU LAHEND

kindlustusleppest tuleneva võlgnevuse summas 2646 krooni väljamõistmiseks, mistõttu kohus jättis hagi nimetatud nõuetes rahuldamata. Hageja on nõudnud vara tagastamise ja võõrandamise kuludena 5281.81 krooni väljamõistmist. Kohus luges need kulutused põhjendatuks ning mõistis kostjalt hageja kasuks 5281.81 krooni. Kohus leidis, et kostja peab hagejale hüvitama lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 alusel. Kohus luges põhjendatuks hageja poolt liisingueseme tagastamistoimingu sooritamiseks kantud kulu summas 2500 krooni, samuti tagastatud liisingueseme müügieelse tehnoülevaatuse ning pisiremondi ja hoolduse läbiviimisega kantud kulud summas 1104.69 krooni ning põhjendatud müügikulud summas 1627.12 krooni. Hageja on nõudnud kostjalt sõiduki võõrandamisest tekkinud väärtuste vahe väljamõistmist. Kohus leidis, et hageja on nimetatud arvestusel (eeskätt sõiduki hind) kohaldanud ebaõigeid lähtealuseid. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on oma lahendites nr 3-2-1-1-07 p-d 14,26,29; nr 3-2-1-33-08 p-d 16-18; nr 3-2-1-77-08 p 17 asunud seisukohale, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi ning riigikohtu otsuste kohaselt on liisingulepingu taoline tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 alusel. Seega lähtub kohus sellekohase kahju suuruse kindlaksmääramisel mitte liisingulepingu tingimustest ja hageja poolt teostatud arvestuse lähtealustest (vara realiseerimishinnast 32 000 krooni), vaid liisinguesemeks olnud sõiduki turuväärtusest sõiduki tagastamise hetkel. Asja materjalidega on tõendatud, et liisinguesemeks olnud sõiduki tagastamise ajal 13.06.2008 on AS Saksa Auto hinnanud sõiduki väärtuseks 60 000 krooni (ilma käibemaksuta). Samuti ei ole hageja tõendanud, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli väiksem aktis märgitust. Võttes aluseks sõiduki liisingulepingujärgse jääkväärtuse 50 653.68 krooni ja sõiduki turuväärtuse selle tagastamise hetkel summas 60 000 krooni (summad ilma käibemaksuta), hinnavahel põhinevat kahju hageja saanud ei ole ning selles osas jätis kohus hagi rahuldamata. Hageja on nõudnud kostjalt põhivõla summalt 33 360.04 krooni VÕS § 113 järgi arvestatava viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni. Kohus leidis, et hageja on viivisenõude esitamisel lähtunud ebaõigetest lähtealustest. Seadusjärgne viivisemäär on rakendatav üksnes juhul, kui pooled pole lepingus viivisemäära kokku leppinud. Antud juhul on pooled liisingulepingu p-s 5.1 kokku leppinud viivisemäärana 7% aastas, mistõttu on põhjendamatu hageja nõue kostjatelt seda määra ületavas määras viivise väljamõistmiseks. Samuti on ebakorrektne nõuda viivist protsendina põhivõlast alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni, sest TsMS § 367 lg 2 kohaselt mõistetakse viivis välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna VÕS § 113 lg 6 välistab intressinõudelt viivise arvestamise võimalikkuse ning arvestades lepingujärgset viivisemäära (7% aastas) ja rahuldatud nõuete suurust kogusummas 10 356,94 krooni, kujuneb viivise suuruseks 1,98 krooni päevas (7% 10 356,94-st : 365 päevaga) ning viivisesummaks alates hagi esitamisest (01.04.2009) kuni kohtuotsuse tegemiseni (27.01.2010) 597,96 krooni (1,98 krooni x 302 päeva), milline summa tuleb kostjatelt hageja kasuks viivisena välja mõista. Antud juhul esineb alus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaldamiseks ning edasise viivise välja mõistmata jätmiseks. Kuna käesoleval juhul on kostja kohustatud hagejale tasuma liisingumaksed ja maksma suhteliselt kõrget intressi, siis on VÕS § 162 lg 1 sätestatu valguses kostjatelt jätkuva viivise väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Samuti arvestas

kohus kostjate majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda viivist hageja poolt nõutavas määras. Seega jättis kohus hageja nõue kostjalt jätkuva viise väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 10 356.94 krooni võlgnevuse katteks ja viivis seisuga 27.01.2010 summas 597.96 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

esitanud kirjalikku vastust hagiavaldusele ega esitanud taotlust viivisenõude vähendamiseks või selle rahuldamata jätmiseks. Kohus ei tohi viivist alandada omal algatusel, vaid VÕS § 113 lg 8 järgi üksnes võlgniku taotlusel. Seega on maakohus ebaõige kohaldanud VÕS § 113 lg 8 ja § 162; 7) on kohus tuleviku viivisenõude rahuldamata jätmisel tuginenud otsuse reaalse täidetavuse printsiibile. Hageja on seisukohal, et kehtivast tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene otsuse reaalse täidetavuse printsiipi, mistõttu kohtu poolt nimetatud printsiibi kohaldamine on asjakohatu ja põhjendamatu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

kindlustusleppes nimetatud tingimustel. Kindlustusleppes leppisid pooled kokku, et kindlustusmaksed tasub ostja kindlustusandjale liisingfirma vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse osamakse liisingfirmale. Kindlustusleppest tulenevalt kohustus liisingfirma sõlmima kostja nimel vabatahtliku kindlustuslepingu. Kindlustusleppe alusel väljastati kostjale kindlustuspoliis nr AK1011047307 ning selle alusel on kostjal tasumata hagejale 2646 krooni. Kostja kohustus tasuda lisaks osamaksele ja intressile ka kindlustusmakseid nähtub samuti talle saadetud arvetest (t.l 37-42). Eeltoodu kinnitab, et hageja oli sõlminud kostja nimel Hansa Varakindlustus AS-ga kindlustuslepingu ning hagejal oli kostja vastu nõudeõigus tasutud kindlustusmaksete osas. Lisaks eelnevale kinnitab Swedbank Varakindlustus AS kinnitus, et hageja on tasunud poliisi nr AK1011047307 alusel kindlustusmakseid 2646 krooni. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kostja vastus apellatsioonkaebusele kinnitab apellandi väidet, et kostja ei vaielnud hageja nimetatud nõudele maakohtus vastu (vastustaja kinnitus, et vaidlustas hagi osas, milline puudutas hinnavahel põhinevat kahju nõuet).

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.