Harju Maakohtu 08.01.2010.a otsus tühistada. Teha asjas uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Rain Topaasia apellatsioonkaebus rahuldada. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, Liina Luks ́i kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-10097 võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.03.2008.a esitas hageja kostja vastu Harju Maakohtusse hagi, milles palus kostjalt välja mõista 18 364 krooni. Hagiavalduse kohaselt kasutas kostja 20.12.2007.a taksoteenust, soovides sõita klubist H. Mustamäele, täpset aadressi nimetamata. Kostja palus teha peatuse Statoili bensiinijaamas Mustamäe tee ja Tammsaare tee ristmikul, et pangaautomaadist raha võtta, kuid kohale jõudes hakkas hagejat solvama, tegema kõlvatuid ettepanekuid, sülitas autosse ning teatas, et ei kavatse taksoteenuse eest maksta. Kui selgus, et kostja oli muutunud vägivaldseks (tagus autot jalgadega) ja oli reaalne oht, et kostja lahkub arvet tasumata, pöördus hageja politseisse abi saamiseks, mille peale proovis kostja põgeneda. Kostja käitus inimväärikust ja eelkõige naise väärikust rikkuval viisil. Hageja oli sunnitud kostjat jälitama, olles samal ajal pidevas telefoniühenduses politsei korrapidajaga. Jälitamise käigus sõitis ta üle äärekivide, sest ei olnud võimalik valida autole võimalikult säästvat teed. Lõpuks tabas politsei kostja Mustamäe tee H. toitlustusasutuse juures. Politsei saabumise hetkeks oli taksoarve suurus 364 krooni. Kostja toimetati politseisse ning koostati väärteomenetluse protokoll. Hageja pöördus autoteenindusse, kus selgus, et kostja vandaalitsemise tulemusena oli saanud kannatada auto esistange ja sellest tulenevalt ei olnud auto tuled töökorras. Kannatada olid saanud ka auto veljed ja rehvid. Autoteenindus teostas autole vajaliku remondi ning esitas arve summas 13 000 krooni, mille hageja tasus sularahas. Isiku au teotamise eest soovis hageja saada kompensatsiooni summas 5 000 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Taksojuht ei olnud oma seletuskirjas rikkumise toimepanemise asjaolusid põhjendanud ning ei selgitanud, millest koosnes suuliselt esitatud arve summas 346 krooni. Klient arvet suusõnalise ütluse alusel tasuda ei saanud – iga maksedokument peab olema tõendatud ja printeri kviitungi mitteesitamise korral oli kliendil õigus keelduda arve tasumisest. Hagiavalduse kohaselt töötas taksomeeter ka peale seda, kui politseiametnikud olid kostja politseiosakonda viinud. Kostja leidis, et autoteeninduse arve summas 13 000 krooni oli õigustühine – hageja ega ka sündmuskohal käinud politseipatrulli poolt ei fikseeritud auto vigastusi. Hageja ise sõitis vabatahtlikult üle tänava äärekivide, rikkudes sellega liikluseeskirju ja vigastades oma sõidukit ning kuna hageja tekitas oma sõidukile vigastused ise, siis tuli tal endal tasuda ka sõiduki remont. Kostjale jäi arusaamatuks, mida pidas hageja silmas au teotamise all. Sündmuskohal käinud politseipatrull fikseeris sündmuse ja karistas kostjat väärteo korras. Kostja märkis veel, et ta keeldus arvet tasumast, sest summa oli liiga suur. Hageja ei esitanud nõudmisele vaatamata kviitungit ja kostja väljus autost ning suundus kodu poole. Käesoleva ajani ei ole hageja esitanud kviitungit ega muid tõendeid selle kohta, et hageja nõutud summa
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-10097 oli õiguspärane. Kostjale oli arusaamatu mittevaralise kahju suurus. Hageja ei märkinud politseis avaldust kirjutades varalist kahju ja selle suurust, vaid teatas, et autol olid iluvead. Tallinna Transpordiameti poolt väljastatud taksoveo sõidukaardile oli vedajaks märgitud FIE E. T., mitte hageja ning hagejal ei olnud seega õigust nõuda kahjutasu. Kostja vaidlustas kõik hageja poolt esitatud tõendid ja leidis, et need olid võltsitud. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 14 364 krooni. Kostja enda menetluskulud jäid samuti kostja kanda. Kuna tegemist oli varalise nõudega ning hagi hind ei ületanud 2000 euro suurust summat, lahendas kohus asja lihtmenetluses. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud reisijaveoleping VÕS 824 lg 1 mõttes ja see leping hõlmas nii osutatud teenuse eest tasumist kui ka kahju hüvitamise nõuet. Kohus asus seisukohale, et hageja ja tema tööandja vahelisest sisesuhtest ja hageja ning kolmandate isikute, nagu Tallinna linn või kindlustusandja, vahelistest suhetest tulenevad väidetavad minetused ei mõjutanud veolepingu kehtivust poolte vahel. Kohtule esitatud sõidukikaardist nähtus, et taksoteenuse osutamiseks kasutatud sõidukile oli Tallinna Transpordiameti poolt 30.11.2007.a väljastatud sõidukikaart taksoveoks. Vedajana oli sellel märgitud E. T. ning hageja ja nimetatud isiku vahel oli sõlmitud tööleping. Kohus leidis, et kviitungi puudumine iseenesest ei võimaldanud sõitjal tasumisest keelduda, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määruse nr 141 § 18 lg 3 järgi oli sõitjal kohustus tasuda sõidu eest vastavalt taksomeetri näidule. Sõitja määruse tähenduses võrdsustus reisijaga võlaõigusseaduse reisijaveolepingu mõistes. Kohus leidis, et kostja lahkumist võis kvalifitseerida VÕS § 844 nimetatud olukorrana ning hagejal tekkis õigus veotasule pärast reisija lahkumist. Kohus ei arvestanud tõendina kostja vande all antud seletust, sest see ei ole alkoholijoobe tõttu usaldusväärne. Kohus leidis, et seega ei ole tõendatud asjaolu, et kostja nõudis taksoteenuse eest kviitungit, mis oleks talle andnud aluse tasumisest keeldumiseks. Kohus leidis, et hageja oli oma seletusega tõendanud veoteenuse osutamist ja selle hinda, kuid kostja ei olnud tõendanud teenuse eest tasumist. Kohus leidis, et tunnistaja A. R. ütlustega oli tõendatud, et hageja sõidukil puudusid eelmisel päeval hagiavalduses nimetatud vigastused. Samuti oli tunnistaja ütlustega ning OÜ A. poolt 20.12.2007.a koostatud töökäsu ja arvega tõendatud hageja sõiduki kahjustuste ulatus ja maksumus. Kohtu arvates oli põhjendatud mõlema esiratta rehvi vahetamine, sest samal teljel ei võinud olla erineva kulumisastme ja mustritüübiga rehve ning ühe rehvi purunemisel tuli välja vahetada vähemalt mõlemad samal teljel asuvad rehvid. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista veotasu 364 krooni ning sõiduki remondikulud summas 13 000 krooni. Kohus lähtus mittevaralise kahju suuruse määratlemisel VÕS § 127 lg-st 6 ja leidis, et 1000 krooni oli vääriline hüvitis hageja kannatustele kostja vulgaarsuste eest. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kostja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 824 lg 1 ja sellega koosmõjus VÕS §-i 844, § 128 lg-t 3, §-i 1046 ja VÕS 27. peatükis sätestatut. Kohus tuvastas, et poolte vahel puudus kokkulepe tasu osas, mis oli veolepingu oluliseks tingimuseks, aga üksnes tasu osas kokkuleppe olemasolu korral sai vaidlusalust suhet kvalifitseerida veolepinguna VÕS § 824 lg 1 tähenduses. Kostja leiab, et kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ja on seda teinud hagejat õigustavas vormis, jättes põhjendamatult tähelepanuta kostja esitatud tõendid. Väärteomaterjalides puuduvad andmed kostja väidetava joobe kohta, seega ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kostja oli joobeseisundis. Kohus on ebaõigesti tuvastanud kostja joobes olekut ja mitteadekvaatset seisundit. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-10097 jõudis järelduseni, et taksoteenuse hinnaks on 364 krooni sõidu algusest kuni lõpp-punktini. Kostja leiab, et kohus tuvastas ebaõigesti hageja taksoveoloa olemasolu väidetava töölepingulise suhte kaudu, kuna Maksu- ja Tolliameti kirja kohaselt ei ole väidetavat töösuhet hagejaga deklareeritud. Kohus ei kontrollinud ka hageja sõiduki tehnilist passi, mis kinnitaksid hageja väiteid sõiduki ülevaatuse läbimise kohta. Kohtu järeldustest ei nähtu, milliste tõenditega leidis tõendamist väidetava kahju tekkimine, kahju ulatus ja põhjuslik seos. Samuti puuduvad tõendid rehvide vigastuste ja põhjuste kohta ja nende põhjuslik seos kostjaga. Kostja arvates on remondikulud ja nende põhjuslik seos oletuslik ja täielikult tõendamata. Kostja leiab, et hageja solvamine on samuti tõendamata. Kostja leiab, et antud juhul ei olnud põhjendatud asja läbivaatamine lihtmenetluse korras ja kohus oleks pidanud tagama pooltele TsMS-is ettenähtud üldmenetlusõigused. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Hageja esitas kostja vastu sisuliselt kolm nõuet – taksoarve tasumise nõude, varalise kahju hüvitamise nõude autole tekkinud vigastustega seoses ja mittevaralise kahju nõude. Kohus käsitleb viidatud nõudeid ükshaaval.
7.Kõigepealt käsitleb kohus taksoteenuse tasu maksmise nõuet. Hageja leidis, et tema ja kostja vahel tekkis reisijateveoleping, mis annab õiguse nõuda taksoteenuse eest tasu. Ringkonnakohtu hinnangul saaks taksoteenuse tasu nõue kuuluda rahuldamisele üksnes juhul, kui hageja ja kostja vahel oleks tekkinud leping, mille alusel hageja kostjale taksoteenust osutas. Tsiviilasjas kogutud tõendite alusel tuleb aga sellele küsimusele vastata eitavalt. Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtule taksoveo sõidukikaardi (t I kd lk 6), mille kohaselt oli vedaja E. T., mitte hageja. Sellele lisaks esitas hageja koos hagiavaldusega kohtule töölepingu (t I kd lk 4), mille kohaselt oli hageja E. T. ́iga töölepingulises suhtes. Viidatud töölepingu kohaselt kohustus hageja oma tööandja (E. T. ́i) ees töötama vaidlusalusel perioodil taksojuhina. Töölepingu kohaselt oli hageja kuupalk 2500 krooni ning see ei sõltunud muudest asjaoludest nagu läbisõit või käive. Tegemist on hageja poolt kohtule esitatud tõenditega. Nende tõendite alusel asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel reisijateveolepingut tekkida ei saanud, sest hageja ei tegutsenud teenuse osutajana, vaid tegutses teenuse osutaja töötajana. Kostjaga sarnasel mõistlikul isikul ei saanud jääda ka muljet, et tema lepingupartneriks on hageja, sest ka sõidukikaardilt nähtus see, et vedajaks ei ole hageja, vaid E. T.. Kuivõrd hageja ja kostja vahel reisijateveolepingut ei tekkinud, ei saa hageja ka kostjalt lepingutasu nõuda ning hagi tuleb selle nõude osas jätta rahuldamata. Kuivõrd hagi jääb selle nõude osas lepingu puudumise tõttu rahuldamata, ei võta kohus muude kostja vastuväidete osas seisukohta.
8.Järgnevalt käsitleb kohus auto kahjustumisest tuleneva hüvitisnõudega seonduvat. Vastav nõue ei saa kuuluda rahuldamisele lepingulisel alusel, sest eespool asus kohus seisukohale, et hagejal kostjaga lepingulist suhet ei olnud. Vastav nõue võiks kuuluda hüvitamisele ka deliktilisel alusel (VÕS § 1043 koosmõjus § 1045 lg 1 p-ga 5), sest vaidlusalune mootorsõiduk kuulus kahju tekkimise ajal hagejale (t I kd lk 7). Deliktilise hüvitisnõude üheks eelduseks on see, et kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel peab esinema põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Hageja esitas kohtule kahju tekkimist tõendava arve
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-10097 (t I kd lk 47), mille kohaselt käsitleb hageja kahjuna auto kahjustusi, mille tõttu tuli läbi viia esistange ja velgede remont, vahetada talverehvid ja parandada suunatuli. Seega tuleb hinnata, kas kohtule esitatud tõendite alusel saab lugeda tõendatuks, et kostja tegevuse tagajärjel tekkis hagejale viidatud kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist põhjuslikku seost kohtu ette toodud asjaoludel ja kohtule esitatud tõendite alusel tõendatuks lugeda. Hageja märkis hagiavalduses, et ta sõitis üle äärekivide ja et hagejal ei olnud võimalik valida teed, mis oleks olnud autole võimalikult säästev (t I kd lk 1). Sellele lisaks märkis maakohtu poolt ülekuulatud tunnistaja A. R., so isik, kes konkreetse remondi teostas: „Nii palju vigastusi ei saa tavapärasel ekspluateerimisel tekkida, see pidi olema tugev löök äärekivi, teise sõiduki vms vastu.“ Nendel asjaoludel leiab kohus, et kõik asjaolud viitavad sellele, et esistange ja velgede remondi ning talverehvide vahetuse ja suunatule parandamise vajadus tekkis sellest, et hageja sõitis autoga üle äärekivide ja viisil, mida hageja hindas autot mittesäästva sõiduna. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks kohus lugeda tõendatuks, et autole tekitatud kahju oleks tekkinud kostja otsese tegevuse tagajärjel. Seda, kui kahju tekkis sellest, et hageja jälitas kostjat ja põhjustas ise enda tegevusega oma autole remondivajaduse, ei saa lugeda kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks olevaks põhjuslikuks seoseks kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Seetõttu on üks kahju hüvitamise eeldus täitmata ning auto kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et autole tekkinud vigastusi, mis tekkisid sellest, et hageja sõitis talle kuuluva autoga üle äärekivide, tuleb käsitleda kahju kindlakstegemiseks tehtud kulutustena VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus selles osas maakohtuga ei nõustu. Kahju kindlakstegemiseks tehtavaks kulutuseks võiks olla näiteks mõistlik tasu kahjustuste kõrvaldamise maksumuse väljaselgitamiseks tellitud spetsialisti arvamuse eest.
9.Järgnevalt käsitleb kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõudega seonduvat. Hageja tugines mittevaralise kahju hüvitamise nõude alusena sellele, et kostja nimetas teda taksos litsiks, kitseks ja prostituudiks ning soovitas hagejal pidada liikuvat bordelli, samuti sellele, et kostja sülitas taksosse ning lõi taksot jalaga. Hageja kinnitas kohtule, et mitte keegi selliste väljendite kasutamist ei kuulnud ning keegi kostja sellise tegevuse juures ei viibinud. Seega tuleb kohtul hinnata, kas kostja selline tegevus, nagu hageja seda väidab, saaks üleüldse tingida mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada kannatanule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja viidatud erilisi asjaolusid esile toonud. Samuti ei nähtu sellised erilised asjaolud muudest tsiviilasja materjalidest. Seega, isegi siis, kui kostjapoolne rikkumine peaks osutuma tõendatuks, ei saaks see tingida mittevaralise kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
10.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-10097 proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.