2-08-10097/31 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 14 364 krooni. Kostja enda menetluskulud jäid samuti kostja kanda. Kuna tegemist oli varalise nõudega ning hagi hind ei ületanud 2000 euro suurust summat, lahendas kohus asja lihtmenetluses. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud reisijaveoleping VÕS 824 lg 1 mõttes ja see leping hõlmas nii osutatud teenuse eest tasumist kui ka kahju hüvitamise nõuet. Kohus asus seisukohale, et hageja ja tema tööandja vahelisest sisesuhtest ja hageja ning kolmandate isikute, nagu Tallinna linn või kindlustusandja, vahelistest suhetest tulenevad väidetavad minetused ei mõjutanud veolepingu kehtivust poolte vahel. Kohtule esitatud sõidukikaardist nähtus, et taksoteenuse osutamiseks kasutatud sõidukile oli Tallinna Transpordiameti poolt 30.11.2007.a väljastatud sõidukikaart taksoveoks. Vedajana oli sellel märgitud E. T. ning hageja ja nimetatud isiku vahel oli sõlmitud tööleping. Kohus leidis, et kviitungi puudumine iseenesest ei võimaldanud sõitjal tasumisest keelduda, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määruse nr 141 § 18 lg 3 järgi oli sõitjal kohustus tasuda sõidu eest vastavalt taksomeetri näidule. Sõitja määruse tähenduses võrdsustus reisijaga võlaõigusseaduse reisijaveolepingu mõistes. Kohus leidis, et kostja lahkumist võis kvalifitseerida VÕS § 844 nimetatud olukorrana ning hagejal tekkis õigus veotasule pärast reisija lahkumist. Kohus ei arvestanud tõendina kostja vande all antud seletust, sest see ei ole alkoholijoobe tõttu usaldusväärne. Kohus leidis, et seega ei ole tõendatud asjaolu, et kostja nõudis taksoteenuse eest kviitungit, mis oleks talle andnud aluse tasumisest keeldumiseks. Kohus leidis, et hageja oli oma seletusega tõendanud veoteenuse osutamist ja selle hinda, kuid kostja ei olnud tõendanud teenuse eest tasumist. Kohus leidis, et tunnistaja A. R. ütlustega oli tõendatud, et hageja sõidukil puudusid eelmisel päeval hagiavalduses nimetatud vigastused. Samuti oli tunnistaja ütlustega ning OÜ A. poolt 20.12.2007.a koostatud töökäsu ja arvega tõendatud hageja sõiduki kahjustuste ulatus ja maksumus. Kohtu arvates oli põhjendatud mõlema esiratta rehvi vahetamine, sest samal teljel ei võinud olla erineva kulumisastme ja mustritüübiga rehve ning ühe rehvi purunemisel tuli välja vahetada vähemalt mõlemad samal teljel asuvad rehvid. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista veotasu 364 krooni ning sõiduki remondikulud summas 13 000 krooni. Kohus lähtus mittevaralise kahju suuruse määratlemisel VÕS § 127 lg-st 6 ja leidis, et 1000 krooni oli vääriline hüvitis hageja kannatustele kostja vulgaarsuste eest. Apellatsioonkaebus

Tsiviilasi nr: 2-08-10097 (t I kd lk 47), mille kohaselt käsitleb hageja kahjuna auto kahjustusi, mille tõttu tuli läbi viia esistange ja velgede remont, vahetada talverehvid ja parandada suunatuli. Seega tuleb hinnata, kas kohtule esitatud tõendite alusel saab lugeda tõendatuks, et kostja tegevuse tagajärjel tekkis hagejale viidatud kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist põhjuslikku seost kohtu ette toodud asjaoludel ja kohtule esitatud tõendite alusel tõendatuks lugeda. Hageja märkis hagiavalduses, et ta sõitis üle äärekivide ja et hagejal ei olnud võimalik valida teed, mis oleks olnud autole võimalikult säästev (t I kd lk 1). Sellele lisaks märkis maakohtu poolt ülekuulatud tunnistaja A. R., so isik, kes konkreetse remondi teostas: „Nii palju vigastusi ei saa tavapärasel ekspluateerimisel tekkida, see pidi olema tugev löök äärekivi, teise sõiduki vms vastu.“ Nendel asjaoludel leiab kohus, et kõik asjaolud viitavad sellele, et esistange ja velgede remondi ning talverehvide vahetuse ja suunatule parandamise vajadus tekkis sellest, et hageja sõitis autoga üle äärekivide ja viisil, mida hageja hindas autot mittesäästva sõiduna. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks kohus lugeda tõendatuks, et autole tekitatud kahju oleks tekkinud kostja otsese tegevuse tagajärjel. Seda, kui kahju tekkis sellest, et hageja jälitas kostjat ja põhjustas ise enda tegevusega oma autole remondivajaduse, ei saa lugeda kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks olevaks põhjuslikuks seoseks kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Seetõttu on üks kahju hüvitamise eeldus täitmata ning auto kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et autole tekkinud vigastusi, mis tekkisid sellest, et hageja sõitis talle kuuluva autoga üle äärekivide, tuleb käsitleda kahju kindlakstegemiseks tehtud kulutustena VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus selles osas maakohtuga ei nõustu. Kahju kindlakstegemiseks tehtavaks kulutuseks võiks olla näiteks mõistlik tasu kahjustuste kõrvaldamise maksumuse väljaselgitamiseks tellitud spetsialisti arvamuse eest.