Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue AS SEB Pank esitas 15.06.2005 hagi Gerry Konnovi vastu 179 805,20 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.08.1997 Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu nr XXXXXXX. Lepingu alusel väljastas hageja kostjale salajase tunnuskoodiga (PINkoodiga) pangakaardi, mis asendab tehingutes kostja allkirja. Lepingu p 8.1. kohaselt kohustus konto omanik tasuma pangale kõik kaardiga tehtud kulutused, kaardi teenustasud ja muud kaardiga seonduvad summad. Kostja ei ole tasunud teostatud kaarditehingute eest (sularaha väljavõtmised sularahaautomaadist PIN-koodi alusel) täies ulatuses ning võlgneb hagejale kokku 179 805,20 krooni. Kolmanda isiku poolt kostja pangakaardiga tehingute teostamine ei välista kostja maksekohustust. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale kõik väljamaksed. 1997 oli infotehnoloogiline areng sellisel tasemel, et pangaautomaadist oli võimalik võtta raha välja suuremas ulatuses, kui kontol oli selleks vahendeid. Isegi kui tegemist oleks olnud veaga, ei anna see alust kostjal hageja arvel rikastuda ega vabasta kostjat vastutusest lepingu rikkumise eest. Nõue ei ole aegunud, kuna lepingu p 3.2 tuleb tõlgendada koos p-ga 8.1. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole vastutav panga ees, kuivõrd kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Tegelik kahju tekitaja on M. K., kes kostjale kuuluvat pangakaarti kasutades sooritas pangakontol olevaid summasid ületavaid tehinguid. Nimetatud asjaolu suhtes algatatud kriminaalasi lõpetati seoses aegumisega, kuid see ei võta hagejalt õigust esitada nõue M. K. vastu. Kostja ei ole kasutanud selliseid panga lepingulisi teenuseid, mille osas tekiks tal lepingu p 8.1 või muu punkti alusel raha tasumise kohustus. Kostja pangakontolt ei olnud võimalik võtta välja 22.08.1997 sularaha rohkem, kui seal oli. Tegemist ei olnud krediitkaardiga. Pangasiseste maksesüsteemide vea tõttu oli võimalik kostja kontolt võtta välja sularaha seal olevaid vahendeid ületades. Pank ei sooritanud sularaha operatsioone õigesti ja tekitas selliselt endale ise kahju. Kostja andis küll oma kaardi kasutada kolmandale isikule, kuid kostja ei saanud teada, et kaardiga on võimalik tekitada hagejale kahju. Hageja nõue kostja vastu on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja leidis, et nõue on aegunud. Lepingu p 3.2 sätestab, et pangal on õigus samas punktis nimetatud summasid konto omanikult tagantjärgi sisse nõuda kuni ühe kuu jooksul käesoleva lepingu lõppemisest. Leping lõppes 30.06.1999. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 179 805,20 krooni. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja maksesüsteemi riket ära kasutades teostati kostja pangakaardiga sularaha väljavõtmised sularahaautomaadist PIN-koodi alusel. 15.08.1997 lepingu p 7.1. kohaselt kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teisele isikule ning p 7.2. järgi kohustus kostja hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevat temale kuuluvat PIN-koodi. Kostja ei eitanud, et andis oma konto, pangakaardi ja PIN-koodi sõbrale, M. K.le kasutamiseks. Kohus leidis, et kostja ei vabane lepingu täitmise kohustusest üksnes seetõttu, et isik, kes pangakontot ja pangakaarti tegelikult kasutas, on teada. Samuti ei vabanda kostja käitumist tema väidetav

teadmatus sellest, et sõber võiks kaarti kuritarvitada. Kostja on 15.08.1997 lepingu omakäeliselt allkirjastanud, selle tingimused pidid keskmisele mõistlikule isikule olema üheselt arusaadavad. Kostja oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, mistõttu on ta lepingut rikkunud ja on vastutav rikkumise eest. Kohtu hinnangul oli ekslik kostja järeldus, et hageja peaks hagi esitama M. K. vastu. 1997.a infotehnoloogilistele võimalustele ei saa käesoleva hetke seisuga anda hinnangut. Asjaolu, et pangakontolt sai 1997. aastal võtta rohkem raha välja, kui seal rahalisi vahendeid oli, ei tähendanud siis ega tähenda ka 2008. aastal seda, et isikud peaksid seda võimalust kasutama selliselt, et hiljem keelduvad raha pangale tagastamast. Tulenevalt lepingu p-dest 8.1 ja 8.2 on kostjal kohustus hüvitada kaardiga sularahaautomaadist väljavõetud summad. Tähtsust ei oma, kas raha võttis välja kostja või kolmas isik. Lepingut on rikkunud kostja. TsK § 174 kohaselt ei ole lubatud ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine. Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 1 leidis kohus, et nõue ei ole aegunud. Hagejal tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist alates 30.08.1999, s.o. ajast, mil kõik kostja poolt võlgnetavad summad pidid hagejale teada olema vastavalt lepingu p-dele 3.2, 8.1 ja 8.2. Hageja pöördus kostja vastu hagiga kohtusse 16.06.2005, s.o. tähtaegselt. Lisaks on hageja 03.08.1999 tunnistatud tsiviilhagejaks kriminaalasjas 98010081, mistõttu ei saa hagejale ette heita liigset viivitamist oma nõude maksmapanekul. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõtetega. Hea usu põhimõte paneb isikule kohustuse järgida ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud moraali- ja komblusnorme. Hea usu põhimõttega on seotud õiglane ja eetiline käitumine, s.h ka aus lepinguline käitumine. Kostja kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt lubas M. K. pangakaardi ja salajase PIN-koodi kasutamise eest kostjale 5 000 krooni, pangakaart vahendati edasi omakorda 20 000 krooni eest. Kostja ise peab kaardi kasutada andmise eest raha saamist üksnes kostja ja M. K. kokkuleppeks. Kohtu hinnangul ei ole pangakaardi ja salajase PIN-koodi raha eest sõbrale müümine kooskõlas hea usu põhimõttega ega ka ausa ja eetilise käitumisega ning kõik kostja viited hageja pahauskse käitumise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Iga keskmine mõistlik isik peab teadma, et PIN-koodi saamisel see jäetakse meelde ning igasugune paberkandjal olev teave PIN-koodi kohta kuulub hävitamisele. Sellise käitumise eesmärk on välistada PIN-koodi sattumine kolmandate isikute kätte. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et pangal on kohustus klienti teavitada juhul, kui on ilmnenud maksesüsteemi viga. Käesoleval juhul ei saa aga pidada panga hoolsuskohustuse rikkumiseks kostja teavitamata jätmist. Kohus leidis, et see on pangapettuses osalevate isikute kindlakstegemiseks isegi õigustatud. Kostja on kohtumenetluses leidnud, et juhul kui ta oleks teadnud, et konto, kaardi ja PIN-koodi kasutada andmisega võib keegi pahatahtlik kahju tekitada, ei oleks ta kaarti kolmandale isikule kasutada andnud. Kohus oli seisukohal, et kostja väide on esitatud kohtumenetluses üksnes vastutusest vabanemiseks ning tegelikkuses ei oleks kostja käitumist muutnud asjaolu, kas pank oleks kostjat sularaha automaatidest sularaha saamise võimalusest teavitanud või mitte. Käesoleval ajal on see üksnes teoreetiline võimalus, et kostja oleks tehingust M. K.ga taganenud ning saadud 5 000 krooni talle tagastanud. Lepingu p 7.3 kohaselt oli kostja kohustus informeerida koheselt panka, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle. Seega oli kostjal võimalus teavitada panka kaardi valduse kaotusest ka pärast seda, kui ta oli konto, kaardi ja PIN-koodi kasutamise võimaluse M. K.le üle andnud. Kostja ei kasutanud aga võimalust käituda lepingulises suhtes ausalt ja eetiliselt. Eeltoodu põhjal on alusetud ja paljasõnalised kostja väited panga hoolsuskohustuse rikkumise kohta. Kohus ei nõustunud

kostjaga selles, et kostja vastutuse võiks välistada VISA International Ltd määrustes sätestatu. Pangakaardi salajase tunnuskoodi teisele isikule kasutada andmine raha eest on tegevus, mis välistab kohtu hinnangul vastutusest vabanemise. Kuna pooltevaheline leping sõlmiti 1997, ei ole kostja vastutus hageja ees ka summaliselt piiratud. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 179 805,20 krooni. Apellatsioonkaebus Kostja palus kohtuotsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on VISA International Ltd poolt kehtestatud määrus VISA Electron pangakaardi kasutamise kohta käesoleva vaidluse lahendamisel oluline tõend ja õigusallikas, kuivõrd pooltevaheline leping sätestab, et pooled juhinduvad vaidluste lahendamisel muuhulgas ka nimetatud määrusest. Määrus sätestab pangapoolsed kohustused, mille rikkumisel puudub pangal õigus käesolevat nõuet kostja vastu esitada. Nõustudes 22.05.2008 kohtumäärusega VISA määrust välja nõudma Finantsinspektsioonilt, nõustus kohus ühtlasi sellega, et see dokument on käesoleva asja lahendamisel vajalik. Asjaolu, et Finantsinspektsioonil nimetatud määrust kohtule esitada ei olnud, ei saanud tingida hiljem kostja taotluse rahuldamata jätmist dokumendi väljanõudmiseks AS-ilt Swedbank. Käesoleval juhul on rikutud kostja õigust lahendada vaidlus vastavalt pooltevahelise lepingule. Vaatamata kostja selgitusele, et ta ei ole valmis kohtuistungiga edasi minema ilma asjas tähtsust omava tõendita, määras kohus asja jätkamise ja kohtuvaidlused. Kohus on jätnud tähelepanuta ja analüüsimata kostja väite selle kohta, et mitte kostja poolt kolmandale isikule pangakaardi väljastamine ei tinginud nn miinust pangakontol, vaid panga endapoolsete kohustuste mittetäitmine (makseoperatsioonide ebaõige tegemine, lepingu p 6.3). Selle tekkimist võimaldas pangasüsteemide rike. Kui pank oleks makseoperatsioonid teostanud kohaselt, siis ei oleks ka kolmas isik saanud vaidlusaluseid summasid kostja kaarti kasutades välja võtta. Kostja oleks sellisel juhul kaotanud ainult selle raha, mis tal oleks kontol olnud ning pangale ei oleks kahju tekitatud. Kuivõrd pank oli teadlik enne kostja kontol nn miinuse tekkimist maksesüsteemide häirest ega parandanud seda mõistliku aja jooksul ega teavitanud kliente või astunud muid samme endale kahju tekitamise vältimiseks, siis on ta ise otseselt vastutav selle eest, et kostja kontolt oli võimalik võtta sularaha välja rohkem, kui seal oli rahalisi vahendeid. Arvestades pangapoolset makseoperatsioonide ebaõiget teostamist ja asjaolu, et teada on tegelik raha saaja, on nõude esitamine kostja vastu pahauskne ning nõuet ei ole võimalik tulenevalt lepingu p-st 8.2 rahuldada. Hageja peaks suunama oma nõude raha tegeliku saaja M. K. vastu. Kohtuotsus on ebaselge selles osas, millisel alusel on hagi rahuldatud. Kohus on viidanud lepingu p-le 8.2 ja järeldanud, et eeltoodust tulenevalt ongi kostjal kohustus hüvitada pangale tekkinud kahju. Sellisel juhul tuleb märkida, et kostja on kohustatud hüvitama ainult kahju, mis tuleneb kaardi valdaja kohustuste mittetäitmisest. Panga kahju ei tekkinud aga sellest, et kostja pangakaart oli kolmanda isiku valduses, vaid sellest, et pank ise ei sooritanud makseoperatsioone õigesti, eirates pooltevahelise lepingu p 6.3. Kostja esitas maakohtus aegumise vastuväite. Kohus jättis tähelepanuta, et aegumine tulenes pooltevahelisest lepingust, mitte seadusest. Hagejal oli õigus esitada nõudeid kostja vastu kuni 30.09.1999. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

Vahepealne menetlus 26.05.2009 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas 06.01.2010 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja hagi jätta rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude suhtes, pooled olid sõlminud 15.08.1997 Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu ning kostjale väljastati selle alusel pangakaart ja anti PINkood. Kostja andis pangakaardi 5 000 krooni eest M. K.le ja kostja pangakaarti ja PIN-koodi kasutades võeti kostja pangakontolt 22.08.1997 välja 179 805 krooni 20 senti rohkem, kui seal raha oli. Hageja nõudis talle lepingu rikkumisaega põhjustatud kahju hüvitamist. Kuna leping sõlmiti ja täideti enne 01.07.2002, tuli vaidluse lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK § 222 järgi tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja. Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja on pangakaarti ja PIN koodi M. K.le üle andes rikkunud lepingut. Lepingutingimuste p-de 7.1 ja 7.2 järgi ei võinud kostja anda pangakaarti üle teisele isikule ja tal oli kohustus hoida saladuses PIN-kood. Maakohus ei ole aga hinnanud, kas kostja oli TsK § 227 järgi rikkumises süüdi. Seda, et kostja oleks kohustust rikkunud tahtlikult, ei ole hageja väitnud, küll aga selgitas hageja, et kostja on käitunud rakselt hooletult. Süü raskuse tuvastamisel tuleb arvestada saabunud tagajärge ja kostja süüd tuleb hinnata seoses sellega. Raske hooletuse puhul pidi kostja, arvestades kõiki asjaolusid, aru saama, et pangakaardi ja PIN-koodi M. K.le üleandmise tagajärjel võis neid kasutada kontolt suurema summa väljavõtmiseks, kui arvel tegelikult oli. Kolleegium leiab, et esitatud asjaoludest ei saa sellist järeldust teha. Hageja pole esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja võis eeldada, et pangakontolt on võimalik saada deebetkaardi ja PIN-koodi abil rohkem raha, kui arvel oli. Kostja esindaja seletuse kohaselt vajas M. K. kostja deebetkaarti ja PIN-koodi selleks, et kasutada arvet enda vajadusteks perekonna eest salaja. Sellest, et kostja sai M. K.lt pangakaardi ja PIN-koodi eest raha, ei saa järeldada, et kostja pidi aimama pangakaardi kasutatamist kolmandate isikute poolt hagejalt raha varastamiseks. Tõendatud ei ole, et kostja oleks osalenud varguse ettevalmistamiseks vajalike sularaha sissemaksete tegemisel hageja pangakontorites või muul moel tegutsenud viisil, mis tekitaks kahtlust, et ta võis aru saada, et tema pangakaarti kasutatakse varguse toimepanemiseks. Hageja väitis, et kostja võis olla teadlik, et hageja sularahaautomaatidest sai teatud perioodi vältel deebetkaardiga välja võtta rohkem raha, kui arvel oli. Kolleegiumi arvates ei ole hageja esile toonud ühtegi asjaolu, mis seda kinnitaks ning tsiviilasja materjalid ei anna alust järelduseks, et sellisest võimalusest oleks teadnud suurem hulk isikuid.

Kolleegium leiab, et kostja oli lepingust tulenevat kohustust rikkunud viisil, kus ta ei saanud ette nähta tekkida võivat tagajärge. Seega oli kostja süü kerge hooletuse (ettevaatamatuse) vormis ja sellisel juhul, tuleb kohtul kontrollida, kas kostja võis ette näha, et tema lepingurikkumine põhjustab hagejale hagis nõutud kahju. Kolleegium leiab, et esitatud asjaoludest ei saa sellist järeldust teha. Tavaline inimene, kes teeb tehinguid deebetkaarti kasutades, ei saa ette näha, et selle kaardi abil võib olla võimalik välja võtta summasid, mida arvel ei ole. Tavapäraselt on deebetkaardiga võimalik teha tehinguid ainult selle rahaga, mis on arvel olemas. Kuna kostja ei saanud ette näha, et tema lepingurikkumine põhjustab hagejale hagis nõutud kahju, siis ei kuulu hagi rahuldamisele. Kuna eeltoodud põhjendustel ei vastuta kostja hagejale tekkinud kahju eest, siis kolleegium ei tuvasta ega anna hinnangut poolte väidetele selle kohta, kas kahju tekkimises oli süüdi ka hageja ja kas esinevad alused kostja vastutuse määra vähendamiseks TsK § 229 alusel ning milline mõju on kahju suurusele asjaolul, et hagejal oli võimalus esitada nõue raha varastanud isikute vastu. Ringkonnakohus on 26.05.2009 otsuses leidnud, et hageja nõue ei ole aegunud ja maakohtu poolt VISA International Ltd määruse väljanõudmine ei olnud oluline menetlusõiguse normi rikkumine. Riigikohus on sellega nõustunud. Eeltoodu tõttu selles osas kolleegium ei enam kaebuse väidetele ei vasta. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 tuleb käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seaduse sätteid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ja § 60 lg 8 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluse kuludele TsMS § 60 lg-tes 1-7 sätestatut. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis TsMS § 60 lg 1 järgi tuleb hagilt tasutud riigilõiv jätta hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 9 250 krooni välja mõista hagejalt.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.