Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-148-09 Tartu, 6. jaanuar 2010. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa AS SEB Pank hagi Gerry Konnovi vastu 179 805 krooni 20 sendi saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 205-2875 Gerry Konnovi kassatsioonkaebus 179 805 krooni 20 senti Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252) Kostja Gerry Konnov (isikukood xxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila 7. detsember 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-2875 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le Hema Õigusbüroo Gerry Konnovi kassatsioonkaebuselt 2. juulil 2009. a tasutud kautsjon 1800 (üks tuhat kaheksasada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS SEB Pank (endise ärinimega AS SEB Eesti Ühispank) (hageja) esitas 16. juunil 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi Gerry Konnovi (kostja) vastu 179 805 krooni 20 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt olid pooled 15. augustil 1997. a sõlminud Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu, mille punkti 8.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale kõik kaardiga tehtud kulutused, kaardi teenustasud ja muud kaardiga seotud summad. Kostja ei ole tasunud 22. augustil 1997. a tehtud kaarditehingute eest täies ulatuses ja võlgneb hagejale kokku 179 805 krooni 20 senti. Lepingu kohaselt vastutab tasumise eest kostja, mistõttu kolmanda isiku poolt kostja pangakaardiga tehingute tegemine ei välista kostja maksekohustust.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei vastuta nõutud summa tasumise eest, kuna tema ei ole hagejale kahju tekitanud. Kahju tekitas Marius Kutateladze, kes sooritas pangakontol olevat summat ületavaid tehinguid, kasutades selleks kostja pangakaarti. Kostja ei ole kasutanud panga lepingulisi teenuseid, mille eest tal lepingu p 8.1 või muu lepingupunkti alusel tuleks tasuda. Tegemist ei olnud krediitkaardiga. Olukorra, kus pangasiseste maksesüsteemide vea tõttu oli võimalik kostja kontolt võtta välja sularaha seal olevaid vahendeid ületades, tekitas hageja. Seega põhjustas hageja ise endale kahju. Kostja andis küll oma kaardi kasutada kolmandale isikule, kuid kostja ei saanud teada, et kaardiga on võimalik tekitada hagejale kahju. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja nõue on ka aegunud. Lepingu p 3.2 kohaselt on hagejal õigus samas punktis nimetatud summasid kostjalt tagantjärele sisse nõuda kuni
ühe kuu jooksul lepingu lõppemisest. Leping lõppes 30. juunil 1999. a.
3.Harju Maakohus (menetles asja alates 1. jaanuarist 2006. a) rahuldas 19. juuni 2008. a otsusega hagi. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et 22. augustil 1997. a võeti hageja maksesüsteemi riket ära kasutades kostja pangakaardiga sularahaautomaadist raha. ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. Pooltevahelise lepingu p 7.1 kohaselt kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teisele isikule ning lepingu p 7.2 järgi kohustus kostja hoidma saladuses ja kaardist eraldi temale kuuluvat PIN-koodi. Kostja ei eita, et andis oma konto, pangakaardi ja PIN-koodi M. Kutateladzele kasutada. Kostja ei vabane lepingu täitmise kohustusest üksnes seetõttu, et on teada isik, kes pangakontot ja pangakaarti tegelikult kasutas. Samuti ei vabanda kostja käitumist tema väidetav teadmatus sellest, et M. Kutateladze võis kaarti kuritarvitada. Kostja on lepingu omakäeliselt allkirjastanud, selle tingimused pidid keskmisele mõistlikule isikule olema üheselt arusaadavad. Kostja oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, mistõttu on ta lepingut rikkunud ja vastutab rikkumise eest. Asjaolu, et pangakontolt sai võtta välja rohkem raha, kui seal raha oli, ei tähenda seda, et raha võis välja võtta ilma hagejale tagastamise kohustuseta. Lepingu p 8.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale kõik kaardiga tehtud kulutused, kaardi teenustasud ja muud kaardiga seotud summad, sealhulgas ka summad, mis selguvad lepingu lõppemisest ühe kuu jooksul. Lepingu p 8.2 järgi kohustus kostja korvama hagejale kõik kaardi valdaja kohustuste mittetäitmisest tulenevad kahjud, seda ka kahe kuu jooksul pärast lepingu lõppemist ilmnenud asjaoludel. Eeltoodust tulenevalt peab kostja hüvitama kaardiga sularahaautomaadist väljavõetud summad. Ei ole tähtis, kas raha võttis välja kostja või kolmas isik. Lepingut on rikkunud kostja. TsK § 174 kohaselt ei või ühepoolselt kohustise täitmisest keelduda ega ühepoolselt lepingu tingimusi muuta. Pangakaardi ja salajase PIN-koodi müümine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, ega ka ausa ja eetilise käitumisega ning kõik kostja viited hageja pahauskse käitumise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Iga keskmine mõistlik isik peab teadma, et PIN-koodi saamisel see jäetakse meelde ning igasugune paberkandjal olev teave PIN-koodi kohta tuleb hävitada. Selle eesmärk on välistada PIN-koodi sattumine kolmandate isikute kätte. Praegusel juhul ei saa pidada hageja hoolsuskohustuse rikkumiseks kostja teavitamata jätmist. Kostja väide, et kui ta oleks teadnud, et konto, kaardi ja PINkoodi kasutada andmisega võib keegi pahatahtlikult kahju tekitada, ei oleks ta kaarti kolmandale isikule kasutada andnud, on esitatud kohtumenetluses üksnes vastutusest vabanemiseks. Lepingu punkti 7.3 kohaselt oli kostjal kohustus informeerida panka kohe, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle. Seega oli kostjal võimalus teavitada panka kaardi valduse kaotusest ka pärast seda, kui ta oli konto, kaardi ja PIN-koodi kasutamise võimaluse M. Kutateladzele üle andnud. Kostja ei kasutanud aga võimalust käituda lepingulises suhtes ausalt ja eetiliselt. Eeltoodu põhjal on alusetud ja paljasõnalised kostja väited panga hoolsuskohustuse rikkumise kohta. Pangakaardi salajase tunnuskoodi ehk PIN-koodi teisele isikule kasutada andmine raha eest on tegevus, mis välistab
vastutusest vabanemise. Hagi ei ole aegunud. Hagejal tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist alates 30. augustist 1999. a, s.o ajast, mil kõik kostja võlgnetavad summad pidid hagejale lepingu punktide 3.2, 8.1 ja 8.2 järgi teada olema. Hageja pöördus kostja vastu hagiga kohtusse tähtaegselt 16. juunil 2005.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Sellise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK §-st 222 tulenevalt tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Pooled olid sõlminud Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu ning kostjale väljastati selle alusel pangakaart ja anti PIN-kood. Kostja andis pangakaardi 5000 krooni eest M. Kutateladzele, kes võttis kostja pangakaarti ja PIN-koodi kasutades kostja kontolt raha välja rohkem, kui seal tegelikult oli. Hageja kahju on 179 805 krooni 20 senti. Lepingutingimuste kohaselt ei võinud kostja anda pangakaarti üle teisele isikule ja tal oli kohustus hoida saladuses PIN-koodi (lepingu p-d 7.1 ja 7.2). Maakohus tuvastas õigesti, et pangale tekkis kahju kostja lepingurikkumise tõttu ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostjal oli õigus kasutada raha üksnes kontojäägi ulatuses ja ta vastutab TsK § 174 ja § 222 ning lepingu p-de 8.1 ja 8.2 alusel hagejale tekkinud kahju eest ning peab selle hüvitama olenemata sellest, et tegelik raha saaja oli M. Kutateladze. Kuna kostja loobus vabatahtlikult kontrollist nii pangakaardi, PIN-koodi kui ka pangakonto kasutamise üle, võttis ta endale kahju tekkimise riisiko. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja rikkunud oma kohustusi ning tekitanud endale ise kahju. Kahju tekkimise põhjuseks ei ole tegelikku kontojääki ületava rahasumma kättesaadavus kostja pangakontolt, vaid selle väljavõtmine. Hagi esitamine kostja vastu ei ole pahauskne. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja viidatud lepingu p-s 3.2 ei sisaldu hagi aegumise tähtaega. Tegemist on tähtajaga, mille jooksul võivad pangale laekuda teated kaardiga tehtud tehingute kohta ja mille eest tuleb konto omanikul tasuda ka pärast pangakaardi kasutamise lepingu lõppemist. Asjaolu, et maakohus ei rahuldanud kostja taotlust nõuda AS-lt Hansapank välja VISA International Ltd. määrus VISA Electron pangakaardi kasutamise kohta, ei ole menetlusõiguse normide rikkumine. Maakohus jättis taotluse põhjendatult rahuldamata. Lepingu p-s 11.1 on küll märgitud, et lepingu täitmisel lähtuvad pooled Eesti Vabariigi seadustest ja VISA International Ltd. kehtestatud määrustest, kuid kostja ei ole kohtumenetluses esile toonud asjaolusid ega põhistanud, mil viisil välistab VISA International Ltd. määrustes sätestatu kostja vastutuse tekkinud kahju eest. Kostja
kinnitas ringkonnakohtu istungil, et talle ei ole VISA International Ltd. määrusi lepingu sõlmimisel tutvustatud ega üle antud. Seega ei saa neid lugeda lepingu osaks ega nendes sätestatut lepingu täitmisel siduvaks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes rahuldamata kostja taotluse nõuda AS-lt Hansapank välja VISA International Ltd. määrus. Varem oli maakohus kohustanud Finantsinspektsiooni esitama selle dokumendi kohtule. Seega oli maakohus otsustanud võtta tõend asja juurde ja oleks pidanud nõudma seda AS-lt Hansapank pärast seda, kui selgus, et Finantsinspektsioonil pole seda dokumenti. Ringkonnakohus seda menetlusõiguse normi rikkumist ei kõrvaldanud. Kuivõrd pooltevahelise lepingu p 11.1 kohaselt lähtuvad pooled lepingu täitmisel ka VISA International Ltd. kehtestatud määrusest, on tegemist asja lahendamisel tähtsa tõendiga. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on jätnud analüüsimata kostja väite, et hagejale ei põhjustanud kahju kostja lepingulise kohustuse rikkumine, vaid see, et hageja ei kõrvaldanud makseautomaatide riket mõistliku aja jooksul, kuigi ta oli sellest teadlik. Kui hageja oleks rikke mõistliku aja jooksul kõrvaldanud, ei oleks talle kahju tekkinud, kuna kostja pangakaardiga oleks saanud raha välja võtta ainult kostja kontol oleva rahasumma ulatuses. Seega on maakohus ja ringkonnakohus kohaldanud valesti TsK § 222 lg-t 1. Samuti on kohtud jätnud kohaldamata TsK § 229 lg 1. Hageja nõue on aegunud. Pooltevahelise lepingu p 3.2 kohaselt aegus hageja nõue ühe kuu jooksul pärast pooltevahelise lepingu lõppemist. Kuna leping lõppes 30. augustil 1999. a, tuli hagejal nõue kostja vastu esitada hiljemalt 30. septembril 1999. a.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Ringkonnakohus on tuvastanud, et pooled olid sõlminud Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu ning kostjale väljastati selle alusel pangakaart ja anti PIN-kood. Kostja andis pangakaardi 5000 krooni eest M. Kutateladzele, kes võttis kostja pangakaarti ja PIN-koodi kasutades kostja pangakontolt välja 179 805 krooni 20 senti rohkem, kui seal raha oli. Hageja nõuab talle lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna leping sõlmiti ja kostja kontot käsutati enne 1. juulit 2002. a, tuleb vaidlus võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt lahendada enne 1. juulit 2002. a kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi alusel. Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK § 222 järgi tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest
vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04, p 12). Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. septembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-02, p 7 ja
19.märtsi 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-03, p 11). Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-06, p 14).
11.Ringkonnakohus tuvastas, et kostja on lepingut rikkunud, kuna lepingutingimuste kohaselt ei võinud ta anda pangakaarti üle teisele isikule ja pidi hoidma saladuses PIN-koodi. Pangale tekkis kahju sellega, et kostja kontolt võeti välja rohkem raha, kui seal seda oli, ning lepingu rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus ei hinnanud aga, kas kostja on TsK § 227 kohaselt rikkumises süüdi, kas rikkumise tagajärg oli kostjale ettenähtav ning kui oli, siis kas esineb TsK §-s 229 nimetatud asjaolusid kostja võimaliku vastutuse vähendamiseks.
12.Hinnates kostja süüd, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma ka seisukoha, kas kõiki asjas tõendatud asjaolusid arvestades sai kostja aru või pidi aru saama sellest, et pangakaardi ja PIN-koodi M. Kutateladzele üleandmise tagajärjel võis tekkida hagejal kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 30. novembril 2006. a tsiviilasjas nr 3-2-1-125-06 tehtud otsuse p-s 18 leidnud, et kohustuste rikkumist saab lugeda süüliseks vaid siis, kui kostja pidi ette nägema, et pangakaardi ja PIN-koodi kaotsimineku tagajärjeks võib olla nende kasutamine selliselt, et sellega tekib kahju hagejale, st kui ta pidi ette nägema võimalust, et kaardi vahendusel on võimalik võtta kontolt välja rohkem raha, kui seal tegelikult on, mh krediidina. Kui tegemist oli deebetkaardiga, mida sai kasutada üksnes kontol oleva raha ulatuses, võis n-ö keskmine inimene pangakaardi ja PIN-koodi kaotuse tagajärjena ette näha üksnes seda, et kaarti kasutades võib ta ilma jääda kontol olevast rahast.
13.Juhul kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest, tuleb hinnata, kas kahjuhüvitist tuleks TsK § 229 alusel vähendada. Kostja on kohtumenetluses muu hulgas väitnud, et hagejale pidid maksesüsteemi vead, mis võimaldasid kostja kontolt rohkem raha välja võtta, teada olema juba 17. juulil 1997. a (I kd, lk 111). Hinnata tuleb ka hageja võimalust saada hüvitist kontolt raha väljavõtnud isikutelt. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 55).
14.Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega hageja nõude aegumise ja AS-lt Hansapank VISA International Ltd. määruse välja nõudmata jätmise osas.
15.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese aluse alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kostja eest kautsjoni tasunud OÜ Hema Õigusbüroo. Kostja on TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Hema Õigusbüroo.
16.Kohtukulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.