Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-37-10 Tartu, 11. mai 2010. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Logistika Pluss Osaühingu hagi Aktsiaseltsi KRISS TRADING vastu 138 041 krooni 58 sendi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-22258 Aktsiaseltsi KRISS TRADING kassatsioonkaebus 138 041 krooni 58 senti Hageja Logistika Pluss Osaühing (registrikood 10364192), esindaja vandeadvokaat Alice Salumets Kostja Aktsiaselts KRISS TRADING (registrikood 10711392), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik 19. aprill 2010. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-22258 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Aktsiaseltsi KRISS TRADING kanda.
3.Arvata 8. jaanuaril 2010 Aktsiaseltsi KRISS TRADING tasutud kassatsioonikautsjon 1380 (üks tuhat kolmsada kaheksakümmend) krooni riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Logistika Pluss Osaühing (hageja) esitas 11. juunil 2007 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi KRISS TRADING (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 124 456 krooni 62 senti ja viivise põhinõude ulatuses kuni põhinõude täitmiseni. Hageja muutis menetluse käigus korduvalt haginõuet ning tema lõplikuks põhinõudeks jäi 138 041 krooni 58 senti ning viivisenõudeks 977 364 krooni 56 senti (seisuga 6. jaanuar 2009). Hagi ja selle täienduste järgi osutas hageja kostjale 7. augustil 2006 sõlmitud lepingu (leping) alusel logistikateenust. Hageja esitas osutatud teenuse eest kostjale 6. märtsil, 4. aprillil, 3. mail ja 4. juunil 2007 arved, mis kostja jättis osaliselt tasumata. Hageja on oma lepingust tulenevad kohustused täitnud ja kostja on osutatud teenuse pretensioonideta vastu võtnud. Lepingu järgi on teenustasu arvutamise aluseks hageja laost kostja klientidele komplekteeritud ja laiali veetud kauba maksumus. Lepingu p 4.1 ja lisa nr 1 järgi on teenustasu määraks 4%, lisaks kaubaaluste hoiustamise eest 4 krooni iga aluse eest, st 1,5% kauba maksumusest, kokku seega 5,5% kauba müügist. Klientide tagastatud kauba maksumust maha ei arvata. Selline tõlgendus tasu arvutamise kokkuleppele ei vasta poolte tahtele ega ole majanduslikult põhjendatud. Varem on kostja tasunud esitatud arved olukorras, kus kaupu on tagastatud. Võlgnetav summa tuleb kostjalt välja mõista. Samuti on hagejal lepingu järgi õigus nõuda viivist 1,15% võlgnetavast summast iga maksmisega viivitatud päeva eest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud.
Kostja väitel on esitatud arved tasumata osas, mis ei vasta lepingule, ja kostja on arvetele vastu vaielnud. Hageja ei tuginenud arvete esitamisel mitte kokkulepitule, vaid oma 16. jaanuari 2007. a ettepanekule lepingu muutmiseks, millega kostja ei nõustunud. 7. märtsil 2007 on hageja samuti esitanud kostjale teate lepingu lõpetamise kohta 31. augustist 2007. Lepingu järgi tuli kauba maksumusest maha arvata tagastatava kauba väärtus ja tasu arvestatakse müüdud kaubalt, kuid hageja nõuab kostjalt ka klientide tagastatud kauba eest tasumist. Klientidel on õigus müügilepingute alusel teatud aja jooksul müügilepingust taganeda ja jätta tagastatud kauba eest tasumata. Selline müük on hulgikaubanduses tavaline, et arvestada ostjate tegelikke vajadusi. Kostja esitab sel juhul kliendile kreeditarve. Hageja on varem nõustunud lepingut tõlgendama kostja esitatud viisil. Tagastuste mitteaktsepteerimist väljendas hageja esimest korda kirjalikult 15. jaanuaril 2007. Suurendatud viivisenõudelt peab hageja maksma riigilõivu. 4. juuni 2007. a arvele tuginev nõue ei ole haginõude suurendamine, vaid uuel alusel uue hagi esemeks oleva nõude esitamine. Viivist tuleb vähendada põhivõla suuruseni.
3.Kostja esitas hageja vastu ka vastuhagi, milles nõudis kahju hüvitamist. Maakohus määras selle
19.veebruari 2008. a määrusega menetlemiseks eraldi hagina. Seejärel taotles kostja asjade liitmist ühte menetlusse, kuid maakohus jättis taotluse 5. novembri 2008. a määrusega rahuldamata. Kostja esitas maakohtule ka taotluse, milles palus juhuks, kui kohus hagi rahuldab, määrata, et ta ei ole kohustatud otsust täitma enne, kui on jõustunud otsus tema vastuhagis, mis võeti menetlusse eraldi hagina.
4.Harju Maakohus rahuldas 27. mai 2009. a otsusega hagi põhivõla nõudes ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 138 041 krooni 58 senti. Viivisenõude rahuldas maakohus osaliselt ja mõistis kostjalt välja viivise 138 041 krooni 58 senti. Maakohus jättis rahuldamata taotluse, milles kostja palus kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise viisi, tähtaja ja korra. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled lepingu sõlmimise üle ega selle üle, et hageja esitas kostjale vaidlusalused arved, millest kostja on jätnud tasumata kokku 138 041 krooni 58 senti. Pooled ei vaidle teenuse mahu (põhivõla) üle, mistõttu ei ole vaja analüüsida teenuse mahu kohta esitatud tõendeid. Pooled vaidlevad selle üle, kas teenuse mahust tuleks maha arvata kostja klientide tagastatud kaubad või mitte. Sõlmitud leping on töövõtuleping. Lepingu lisa 1 järgi on aluste hoiustamise, kauba komplekteerimise ja laialiveo, reklaammaterjali logistika ja tagastuste maksumuseks kokku 4% kauba hinnast. Kogu logistikateenuse hinnaks on 5,5% müügist. Pooled ei ole kokku leppinud, et teenuse mahust tuleb maha arvata lõppkliendi poolt kostjale tagastatud kauba maksumus. Poolte erimeelsused võivad tuleneda sellest, et hinnakirjas on kasutatud paralleelselt mõisteid "kauba maksumus" ja "müük" ning pooled sisustavad neid mõisteid erinevalt. Kumbki pool ei ole tõendanud oma tahet lepingu sõlmimise ajal, samuti ei ole tõendatud, et neil oli lepingu sõlmimisel ühine tahe. Kostja esitatud e-kirjadest ei nähtu poolte 7. augustil 2006 avaldatud tahe ega ka poolte ühine tahe. Kirjadest nähtub ainult see, et pooled tõlgendavad sõlmitud lepingut erinevalt. Samuti ei ole pooled tõendanud oma käitumist pärast lepingu sõlmimist. Kostja ei ole tõendanud, et
hageja esitas kuni 6. märtsini 2007 kostjale arved, arvates käibest maha kostja klientide tagastatud kauba, ja hageja ei ole tõendanud vastupidist. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 4 järgi lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda pidi samadel asjaoludel mõistma. Lepingust nähtub, et kostja kohustus hagejale tasuda tuleneb saatedokumentide koonditest ja saatedokumentidest, st kliendile transporditud kauba kogusest. Pooled ei ole eraldi kokku leppinud, et teenuse mahust tuleb maha arvata lõppkliendi poolt kostjale tagastatud kauba maksumus. Sellist poolte tahet ei nähtu lepingust ega selle lisast nr 1, mille kohaselt on logistikateenuse eest tasutava summa suuruseks 5,5% müügist. Pooled ei ole eraldi täpsustanud, mida tuleb mõista müügi all. Mõistlik isik saaks lepingu p-dest 1.5, 4.1 ja 4.2 aru nii, et müügi aluseks on klientidele transporditud kauba kogus. Seega ei ole kostjal õigust arvata teenuse mahust maha lõppkliendi poolt kostjale tagastatud kaup. Kostja peab tasuma kogu lepingu alusel laiali veetava kauba maksumuse alusel. Seega tuleb hageja esitatud põhivõla nõue rahuldada. Kuna arvete esitamise aluseks on leping ning selle lisad 1 ja 2, ei ole asjakohased hilisemad poolte tehtud lepingu muutmise ettepanekud ning lepingu muudatused. Samuti ei ole asjakohane kostja viide lepingu lõpetamisele. Kuna menetluses ei ole esitatud kahju hüvitamise nõudeid, mis tulenevad lepingu täitmisest ja toodete olemasolust, tuleb poolte sellekohased väited jätta tähelepanuta. Hageja õigus nõuda kostjalt viivise väljamõistmist ei ole lõppenud. Kostjal on õigus vastuhagi menetluses taotleda hagejalt viivise väljamõistmist ning pärast selle rahuldamist kohtuotsustega väljamõistetud summad tasaarvestada. Seadus võimaldab tasaarvestada ka kohtuotsusega välja mõistetud summasid (täitemenetluse seadustiku § 221). Hageja viivisenõuet tuleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada põhivõla suuruseni. Kuna kostja taotles viivise vähendamist, pidanuks hageja tõendama kahju tekkimist osas, milles viivis ületab põhivõlga. Kostja taotlus määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis, tähtaeg ja kord tuleb jätta rahuldamata. Kostjal on võimalik tasaarvestust kasutada ka pärast vastuhagi rahuldava otsuse jõustumist. See, et kohtu menetluses on kostja esitatud hageja nõudega tasaarvestatav nõue, ei tingi kohtuotsuse täitmise edasilükkamist teise tsiviilasja lõppemiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 450 järgi on ka tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsust võimalik täita kohe pärast selle jõustumist. Arvestades menetlusseaduse regulatsiooni, ei ole põhjendatud lükata kohtuotsuse täitmist edasi kuni teise tsiviilasja menetluse lõppemiseni.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. detsembri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid korrata. Kostja
tõlgendas valesti maakohtu seisukohta, mille järgi pooled on kokku leppinud, et nad põhivõla suuruse üle ei vaidle. Maakohus pidas silmas, et kostja ei ole vaidlustanud, et hageja oleks valesti hinnanud tasumata jäänud arvete suurust ning et selles osas jäid kostjal arved tasumata põhjendusel, et tegemist on tasunõudega klientidelt tagastatud kauba eest. Pooled ei vaidle teenuse mahu üle, vaid selle üle, kas kostjal on kohustus hagis nõutud põhivõlg tasuda. Vaidlus põhineb lepingu erineval tõlgendamisel. Seega on ekslik kostja seisukoht, et maakohtu otsus oli talle üllatuslik ja kohus pidanuks juhtima poolte tähelepanu vajadusele esitada nende tegeliku tahte väljaselgitamiseks lepingu sõlmimisel lisatõendeid. Vaidluse korral lepingu tõlgendamise üle peab kohus selle lahendama ja lepingut tõlgendama. Ebaõige ja asjakohatu on kostja väide, et kohus ei ole pädev või suuteline tõlgendama lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei saa kostja esitatud e-kirjadest tuvastada poolte tahet lepingu sõlmimisel, samuti seda, miks ei ole tähtsust hilisematel ettepanekutel lepingut muuta ning lepingu lõpetamisel. Maakohus ei saanud võtta seisukohta väidetava tasaarvestuse olemasolu ja põhjendatuse kohta. Kostja ei esitanud menetluses tasaarvestuse avaldust ega menetlusdokumenti, millest nähtuks tasaarvestuse tahteavaldus või selle vastuväide. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust see, et maakohus ei rahuldanud kostja taotlust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis, tähtaeg ja kord. Kostja vastuhagi on menetlusse võetud eraldi hagina, mistõttu maakohtu viide tasaarvestuse reservatsiooniga vaheotsuse täidetavuse kohta on asjakohane. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited kohtuotsuse teatavaks tegemise kohta valele adressaadile. Apellatsioonkaebuse esitas kostja tähtaegselt ja see võeti ringkonnakohtu menetlusse. Kostja võib vastuhagi lahendamisel taotleda hagi tagamise korras TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi täitemenetluse peatamist või TsMS § 378 lg 1 p 10 kohaselt praeguses asjas tehtava otsuse sundtäitmiseks esitamise keelamist kuni teises tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Hageja muutis oma nõuet korduvalt ja tema lõplikuks nõudeks jäi põhinõue 138 041 krooni 78 senti ja viivis"100% põhivõlast". Seetõttu rahuldas maakohus tegelikult hagi täielikult ja jättis menetluskulud õigesti kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus ei vastanud kostja arvates apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus jättis tuvastama faktilised asjaolud, mis tõi kaasa materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise. Nimelt jättis maakohus tuvastamata, et pooltel ei olnud kuni 15. jaanuarini 2007 erimeelsusi lepingu lisa 1 tõlgendamisel. Maakohtul tuli lepingu tõlgendamisel analüüsida poolte käitumist nii enne kui ka pärast lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta ka apellatsioonkaebuse väite kohta, et maakohus tohtinuks pooltevahelist õigussuhet sisustada alles siis, kui asjaolude väljaselgitamine tõendite alusel ei annaks tulemusi. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuse väite, et maakohus rikkus asja lahendamisel
menetlusõiguse norme. Maakohus keeldus õigustamatult kostja vastuhagi menetlusse võtmast ning jättis arvestamata tema vastuväited haginõude tasaarvestamise kohta. Maakohus jättis analüüsimata enamiku esitatud tõenditest ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega. Samuti tugines maakohus asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik arvamust avaldada, kui leidis, et kumbki pool ei tõendanud oma tahet lepingu sõlmimise ajal ning tõendatud ei ole, et pooltel oli lepingu sõlmimisel ühine tahe.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
10.Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Nõude õiguslikuks aluseks on seega VÕS § 108 lg 1.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on osutanud kostjale lepingu alusel nn logistikateenust, samuti, et kostja on tasunud hageja esitatud arved osaliselt. Mõlemad pooled tegutsesid lepingut sõlmides ja täites oma majandustegevuses.
12.Maakohus luges pooltevahelise lepingu töövõtulepinguks, millega nõustus ka ringkonnakohus. Kolleegiumi arvates sisaldab leping endas mitme teenuse osutamise lepingutüübi elemente, kuid praeguse asja lahendamisel ei ole lepingu täpne õiguslik kvalifikatsioon tähtis. Poolte vaidlus põhineb lepingu erineval tõlgendamisel. Pooled ei vaidle, et kostja pidi hagejale lepingu alusel maksma tasuna protsendi kaupade maksumusest. Eri meelt on pooled aga selles, kas tasu arvutamise aluseks olevast kaupade maksumusest tuleb maha arvata nende kaupade maksumus, mis kostja kliendid tagastavad. Eelkõige on vaidluse põhjustanud lepingu lisas 1 sisalduvad lausekatked "4,0 % kauba m." ja "logistikateenus moodustaks 5,5% müügist."
13.Maakohus tõlgendas lepingut, hinnates seejuures poolte väiteid ja esitatud tõendeid, eelkõige poolte kirjavahetust. Seejuures jõudis maakohus seisukohale, et poolte ühist tahet lepingu sõlmimisel ei saa välja selgitada, ja tõlgendas lepingut VÕS § 29 lg-le 4 tuginedes selliselt, et hinna määramisel ei tulnud teenuse mahust maha arvata klientide poolt kostjale tagastatud kaupade maksumust. Seega tõlgendas maakohus lepingut põhimõtteliselt sarnaselt hagejaga. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tõlgendusega.
14.Kolleegiumi arvates ei ole kohtud lepingu tõlgendamisel seaduse vastu eksinud. Kohtule esitatud väiteid poolte ühise tegeliku tahte kohta on kohtud hinnanud ja leidnud, et ühist tegelikku tahet lepingu sõlmimisel ei ole võimalik kindlaks teha. Seetõttu tõlgendasid kohtud lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi objektiivselt, n-ö mõistliku isiku seisukohast. Kohtud on hinnanud tõendeid ja oma järeldusi põhjendanud. Menetlusnorme seejuures kolleegiumi hinnangul ei rikutud. Arvestades pooltevahelise kirjavahetuse suurt mahtu ja sedagi, et pooled ise konkreetselt ei viidanud, milliseid väiteid nad milliste tõenditega tõendada soovivad, ei pidanud kohtud praegusel juhul otsuses viitama igale e-kirjale eraldi, mh eraldi käsitlema kassatsioonkaebuses viidatud väidetavat nn omaksvõttu. Kohtud on hinnanud kirjavahetust kogumis. Samuti on
ringkonnakohus kolleegiumi arvates piisava põhjalikkusega vastanud kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Kohtud ei ole käsitlenud otsuses asjaolusid, mida pooltega ei arutatud, ka ei saanud kohtute tõlgendus tulla kostjale üllatuslikult. Kassatsioonkaebuses kordab kostja paljuski apellatsioonkaebuse väiteid. See, et kostja kohtute tõlgendusega lepingule ei nõustu, ei muuda kohtute hinnangut lepingule valeks ega põhjendamatuks. Riigikohtu võimalused kaebuse lahendamisel piirduvad TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi tuvastatud asjaoludele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega, samuti kontrolliga, kas kohtud on oma seisukoha kujundamisel poolte väidetele vastanud ja muus osas menetlusnorme järginud.
15.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus keeldus põhjendamatult tema vastuhagi menetlemast koos hagiga. Maakohus põhjendas vastuhagi menetlemist eraldi hagina oma määruses (II kd, tl 136) sellega, et vastuhagi läbivaatamine samas menetluses pikendaks asja menetlust ja lisaks uued tuvastamist vajavad asjaolud. Vastuhagi, mis on suunatud haginõude tasaarvestamisele, peab kohus TsMS § 373 lg 1 p 1 alusel menetlema vastuhagina, kui vastuhagi on esitatud enne kohtuvaidlust ja täidab muus osas üldised menetlusse võtmise nõuded. Siiski tuleneb kohtule ka sel juhul hagi vastuhagina menetlusse võtmiseks kaalutlusruum eelkõige TsMS § 375 lg-st 1, mille järgi võib kohus hagi ja vastuhagi menetlused eraldada, mh kui asjade eraldi arutamine võimaldab asja kiiremat läbivaatamist või lihtsustab menetlust oluliselt. Ebamõistlik oleks seadusetõlgendus, et kohus on esmalt kohustatud vastuhagi menetlusse võtma ja seejärel võib selle kohe teise menetlusse eraldada. Isegi kui maakohus oleks vastuhagi samasse menetlusse võtnud, võinuks ta TsMS § 450 lg 2 alusel teha haginõude osas tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse, mis oleks kostja jaoks täitemenetluse mõttes tähendanud analoogset olukorda, milles ta on praeguse asja lahendamise järel. Kolleegium märgib, et isegi kui maakohus oleks alusetult keeldunud vastuhagi praeguse asja raames menetlemast, ei saaks seda juba ainuüksi menetlusökonoomilisel kaalutlusel lugeda menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks, mis oleks aluseks kohtuotsuse tühistamisele, kui lahend on põhinõude osas seaduslik.
16.Kostja palus maakohtult TsMS § 445 lg 1 alusel ette näha, et ta ei ole kohustatud kohtuotsust täitma enne, kui on jõustunud kohtuotsus tema vastuhagis, mis võeti menetlusse eraldi hagina. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus selle taotluse põhjendatult rahuldamata, kuna selline otsustus teinuks kohtuotsuse täitmise sisuliselt määramata ajaks sõltuvaks teise asja lahendamisest.
17.Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuses on ebatäpsus, mille järgi jäi hageja viivise nõudeks maakohtus "100% põhivõlast", mistõttu rahuldas maakohus tegelikult hagi täielikult ja jättis menetluskulud õigesti kostja kanda. Seejuures viitas ringkonnakohus maakohtu toimikus olevale hageja 22. veebruari 2008. a avaldusele (II kd, tl 184-188), jättes tähelepanuta, et hageja lõplik nõue on esitatud 6. jaanuaril 2009 ja selles on hageja palunud kohtult mõista viivisena kostjalt välja 977 364 krooni 56 senti (II kd, tl 181-182). Lisaks on ringkonnakohus märkinud ekslikult, et hageja põhinõude suuruseks oli 138 041 krooni 78 senti, kui tegelikult oli see hageja 10. oktoobri 2008. a avalduse (II kd, tlk 164-170) järgi 138 041 krooni 58 senti. Sellega seoses juhib kolleegium maakohtu tähelepanu vajadusele pidada toimikut vähemalt üldjuhul
esitatud menetlusdokumentide ajalises järgnevuses ja mitte koormata toimikut tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda. Lisaks märgib kolleegium, et TsMS § 163 lg 1 valguses jääb mõistmatuks maakohtu otsus jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda, kuna hageja kogunõudest 1 115 406 krooni 14 senti (138 041 krooni 58 senti + 977 364 krooni 56 senti) rahuldas maakohus vaid väikese osa, st kokku 276 083 krooni 16 senti. Samas ei ole kostja kassatsioonkaebuses sellele rikkumisele tuginenud ja kolleegium on TsMS § 688 lg 1 järgi kaebuse piiridega seotud. Menetluskulude jaotuse maakohtus saab Riigikohus TsMS § 173 lg 3 järgi tühistada või seda muuta omal algatusel eelkõige juhul, kui ta teeb uue otsuse või saadab asja uueks lahendamiseks maakohtule. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata, jäävad menetluskulud maakohtus kostja kanda nagu ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Riigikohtus kantud menetluskulud jäävad kostja kanda, kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
18.Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei ole märkinud vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51 ning § 654 lg 1 teise lausega ja lg-ga 2 otsuses asja hinda.
19.Kostja tasutud kassatsioonikautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.