2-06-24356/40 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostja R. K. hagi ei tunnistanud ning esitas vastuhagi, mille kohaselt R. K. omandas oma ema vahendusel R. K.i vanavanaemale kuulunud elamu. R. K.i vanavanaema A.V. soovis kinkida talle kuulunud elamu oma lapselapselapsele R. K.ile. Kuna eelnevalt oli vaja elamu juurde erastada maa ning A. V. oli liialt vana ja R. K. liialt noor, et neid õigustoiminguid teostada, lepiti kokku, et A. V. kingib esialgu elamu oma lapselapsele G. K.le, kes on kohustatud erastama elamu juurde maa ja seejärel kinkima elamu edasi R. K.ile. Pankrotiseaduse kohaselt omab pankrotihaldur õigust tunnistada kehtetuks tehingud, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Kuna kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud G. K.l ühtegi võlausaldajat, siis jääb arusaamatuks, mil viisil pidid tehingu pooled teadma, et ta selle tehinguga kahjustab võlausaldaja, keda ei olnud olemas, huve. Peale kingi saamist on kinnistul asuvale elamule teostatud sugulaste poolt kingitusena R. K.ile põhjalik kapitaalremont, mille tõttu on kogu kinnistu väärtus oluliselt kasvanud. Remonti finantseerisid R. K.i vanaema, tädi jt sugulased ning töid aitasid teostada R. K.i sugulased. OÜ Silindia 22.12.2008 koostatud spetsialisti arvamuse kohaselt on ajavahemikul 06.05.2002 kuni ülevaatuse teostamiseni teostatud ehitustööde maksumus koos materjalide maksumusega 225 952.30 krooni. Juhul kui kohus leiab, et on alus kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja kohus kohustab R. K.it üle andma pankrotihaldurile kinnistu koos selle olulise osa – elamuga, siis rikastub pankrotis olev isik (tema võlausaldajad) alusetult selle võrra, mille võrra on kasvanud kinnistu väärtus paremustamise tulemusena. Nii tühise tehingu kui ka vaieldava tehingu tühistamise korral peab kumbki pool tagastama teisele poolele saadu alusetu rikastumise sätete alusel. R. K. palus vastuhagis tuvastada asjaolu, et R. K. on teinud peale V. kinnistu omandamist kinnistul asuvale elamule (kinnistu olulisele osale) paremustamistöid maksumusega 225 952.30 krooni. Põhihagi rahuldamisel ning kinkelepingu kehtetuks tunnistamisel ja kinnistu tagastamisel G. K.le (pankrotis) mõista välja G. K.lt R. K.i kasuks alusetu rikastumise tulemusena saadu summas 225 952.30 krooni ja kohustada G. K. (pankrotis) pankrotihaldurit enne pankrotimenetluse kulude kindlaksmääramist ning menetluskulude ja jaotiste väljamaksmist tasuma R. K.ile G. K. pankrotivarast vara välistamise teel 225 952.30 krooni. 24.09.2009 kohtuistungil korrigeeris R. K. vastuhagi eset, paludes kinkelepingu kehtetuks tunnistamisel ning kinnistu tagastamisel G. K.le (pankrotis) välja mõista G. K.lt R. K.i kasuks alusetu rikastumise tulemusena saadu summas 225 952.30 krooni ja nimetatud summa välistada PankrS § 123 kohaselt pankrotivarast.

4.Tartu Maakohus rahuldas 01.10.2009 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks G. K. ja R. K.i vahel 06.05.2002 sõlmitud kinke- ja asjaõiguslepingu, millega G. K. kinkis R. K.ile V. kinnisasja (registriosa nr xxxxxx, asukoht Viljandimaa K. vald S. küla), ja kohustas R. K.it tagastama kinnistu pankrotivarasse; vastuhagi rahuldas kohus osaliselt, mõistes välja G. K.lt R. K.i kasuks alusetu rikastumise tulemusena saadu summas 225 952.30 krooni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Otsuse kohaselt kinkelepingu sõlmimise ajal kehtinud PankrS § 44 lg 1 p 4 järgi tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui leping oli sõlmitud viimase viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kehtiva PankrS § 110 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Sama paragrahvi lõike kolm järgi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis on tehtud enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne. Viljandi Maakohtu 29.04.2003 otsuse kohaselt riisus G. K. novembrist 1999 kuni aprillini 2002 AS Krooning raha ning G. K. (pankrotiasjas võlgnikuna) pidi eeldama, et tema vastu võidakse esitada nõudeid. Seega G. K. kahjustas teadlikult võlausaldajate huve. Asjaolu, et võlausaldajaid kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud loetletud ega pankrotimenetlusse kaasatud, ei oma tähtsust. Võlgnik G. K. ega kostja R. K. kingisaajana ei ole tõendanud, et G. K. oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. G. K. vande all antud seletus, milles ta kinnitab enda maksejõulisust, ei ole piisav tõend. G. K. seletuse kohaselt oli tal kinkimise ajal töökoht AS-s Krooning. Sellest töökohast saadav tasu ei ole asjaolu, millest saaks järeldada G. K. maksejõulisust pankrotiseaduse mõttes. G. K. kinkis R. K.ile määrava osa oma varast. Seadusest tuleneb eeldus, et kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, sõltumata sellest, kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Kostja esitatud asjaolu, et R. K. omandas oma ema vahendusel R. K.i vanavanaemale kuulunud elamu, ei ole tõendamisesemesse puutuv. Kohus leidis, et puudub alus rahuldada viimasel kohtuistungil muudetud vastuhagi osa, milles paluti nõutud summa välistada PankrS § 123 kohaselt pankrotivarast, sest PankrS § 123 lg 3 järgi tuleb vara välistamise taotlus esitada haldurile. Ülejäänud osas tuleb vastuhagi rahuldada. Kostja esitas asjaolud, mille kohaselt on peale kingi saamist kinnistul asuvale elamule teostatud sugulaste poolt kingitusena R. K.ile põhjalik kapitaalremont, mille tõttu on kogu kinnistu väärtus oluliselt kasvanud. Kostja esitatud asja tundva isiku arvamuse kohaselt on nimetatud ajal teostatud ehitustööde maksumus koos materjali maksumusega 225 952.30 krooni. Kohtul puudub alus antud tõendis kahtlemiseks. Ka tunnistajate Tamara K. ja I. O. ütlustel ehitustööd toimusid. Vastuväide, et töid tegid pooled ise ja nende sugulased tasuta, ei välista vastuhagi rahuldamist, sest tegemist on alusetu rikastumise regulatsioonile rajaneva nõudega ja seega on tõendamisesemeks asja väärtus tervikuna.

7.R. K. vaidleb G. K. (pankrotis) pankrotihalduri apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsus, millega tunnistati kinkeleping kehtetuks, on õige ja R. K.i apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, siis puudub õiguslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega mõisteti G. K.lt (pankrotis) välja R. K.i kasuks 225 952.30 krooni. Tehingu kehtetuks tunnistamisel peab kumbki pool tagastama teisele poolele saadu alusetu rikastumise sätete alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsÜS § 84 lg 1; § 90 lg 2). Asjas on leidnud tuvastamist, et R. K.i poolt on tehtud elamule paremustamistöid maksumusega 225 952.30 krooni. Pankrotihaldur ei ole vaielnud OÜ Silindia arvamusele vastu. Tähtsust ei oma, kes need tööd tegi. Tähtsust omab, et nimetatud summa võrra suurenes elamu väärtus. Pankrotihalduri tellitud kinnisvarabüroo Linna Grupp ekspertarvamuses on võetud arvesse ka tehtud paremustamistööd. Asjaolu, et kinnisvaraturul on hinnad langenud, ei tähenda seda, et G. K. (pankrotis) ei omandaks R. K.i poolt elamule tehtud paremustamistöid ja vabaneks nende hüvitamisest. R. K. tegi elamule paremustamistöid eesmärgiga, et elamus oleks võimalik elada, mitte ärilistel kaalutlustel. Ebaõige on väide, et kostja ei ole tõendanud ajavahemikku, mil väidetavad remonttööd tehti. G. K. tunnistas, millised tööd ja millal tehti. Ehitustööde teostamise ajavahemik on tõendatud ka tunnistajate ütlustega. R. K.i esindaja, pankrotihaldur ja sõltumatu ehitusspetsialist tutvusid kohapeal tehtud remonttöödega ja tuvastasid, et tööd olid teostatud peale kinnistu omandamist R. K.i poolt. Elamu ülevaatajad tulid sellisele järeldusele tööde uudsuse põhjal. Pankrotihaldur ei esitanud ei elamu ülevaatusel ega ka kohtus teistsuguseid väiteid ega taotlusi, mis lükkaks ümber ehitusspetsialisti arvamuse. Juhul, kui pankrotihaldur leidis, et elamu paremustamistööd teostati enne kinkelepingu sõlmimist, siis oleks ta pidanud esitama tõendid, mis lükkavad ümber ehitusspetsialisti arvamuse.

9.Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Õige on apellandi väide, et tehingu kehtetuks tunnistamise materiaalõigusliku alusena kuulub kohaldamisele norm, mis kehtis tehingu tegemise ajal. Maakohus on otsuses nõude rahuldamise alusena õigesti märkinud 2002. aastal kehtinud PankrS § 44 lg 1 p. 4, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui leping oli sõlmitud viimase viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tehingu ajal kehtinud PankS § 44 lg 1 p 4 eeldused on täidetud. Nimetatud sätte alusel on vajalik tuvastada, et: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnik sõlmis kinkelepingu viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist oma lähikondsega, s.o alaealise pojaga. Võlgniku alaneja sugulane kuulus võlgniku lähikondsete hulka kohaldamisele kuuluva PankrS § 49 lg 1 alusel. Asja materjalide kohaselt muutus kinkija kinkimise tagajärjel maksejõuetuks, kuna pärast kinnistu kinkimist kostjale tema vara vähenes oluliselt, mis ei võimaldanud tal varasemast õigusvastasest tegevusest (st enne kinkimist) tekkinud kohustusi täita. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd võlgnik kinkis ära oma ainsa vara, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, siis kahjustati tehinguga võlausaldajate huve. Asjaolu, et kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud kinkija pankrotis ja tal ei olnud ühtegi võlausaldajat, ei välista võlausaldajate huvide kahjustamist. Apellandi väited, mille kohaselt võlgnikule kuulunud kinkimise objekt oli vaid ajutiselt kinkija omandis ja tal oli kohustus see oma pojale edasi anda, ei ole tõendatud ning see asjaolu iseenesest ei välista kinkelepingu tagasivõitmist. Apellandi väide, et ei ole tõendatud, et kinkija paigutas kuriteoga saadud vahendid kingitud elamusse, ei ole asjakohane.

Kostja väitel rikastus hageja pärast 2002. aastat, kuid kostja ei ole esile toonud ajahetke, millal rikastumine toimus, mistõttu on alus eeldada, et tegemist oli jätkuva protsessiga. Sellele viitab ka kostja tegevus, kes palus OÜ-l Silandia anda arvamus selle kohta, millise maksumusega on kinnistul tehtud parendused ajavahemikul 06.05.2002 kuni ülevaatuse toimumiseni, so. 22.12.2008. Seega kuulub kostja nõude osas kohaldamisele kehtiv PankrS § 119 ja VÕS 52. peatükk. Ringkonnakohus märgib, et pankrotiseadus ei reguleeri kinkelepinguga, so tehinguga, millega teine pool võlgnikule midagi üle ei andnud, seotud nõudeõigusi, sh teise poole alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid. Kostja oli kinke saajaks. VÕS § 1033 lg 2 kohaselt, kui saaja uskus saadu omamise kestmisse ja on sellest tulenevalt teinud kulutusi, peab ta saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama üksnes juhul, kui talle hüvitatakse tema poolt tehtud kulutused. Viidatud sätte alusel on saajal nii kinnipidamisõigus kui ka nõudeõigus vajalike jm kulutuste hüvitamiseks ulatuses, milles saadu väärtus on kulutuste tulemusena suurenenud üksnes eeldusel, et ta uskus saadu omamise kestusesse ja sellest tulenevalt tegi kulutusi. Eeldades, et kulutused tegi kostja, ei ole VÕS § 1033 lg 2 eeldus täidetud, kuna saaja seaduslikuks esindajaks oli võlgnik. TsÜS § 123 lg 1 kohaselt kui tehingu tegemisel esines eksimus, pettus, ähvardus, vägivald või muud asjaolud, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks, või kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Ringkonnakohtu arvates tuleb kostja poolt saadu omamise kestmise uskumise hindamisel lähtuda kostja seadusliku esindaja, mitte alaealise kostja teadmisest, uskumisest või teadma pidamisest. Kuna esindaja oli kinnisasjale tehtud väidetavate parenduste tegemise ajal teadlik nii kriminaalasjast, tema vastu rahuldatud tsiviilhagist summas 1 472 253.50 kr kui ka pankrotimenetlusest, siis ei saa lugeda saaja uskumist omamise kestvusesse usutavaks ning kostja nõue tuleb jätta sel põhjusel rahuldamata. Kostja-apellant on viidanud TsÜS § 84 lg-le 1, mille teise lause kohaselt tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seadusest ei tulene teisti. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud säte kohaldub tehingu alusel saadu tagastamisele. Käesolevas asjas ei rikastunud hageja, eeldades kostja esitatud asjaolude tõendatust, mitte kinkelepingu alusel saadu võrra, vaid kostja ja kolmandate isikute poolt pärast kinkelepingu täitmist kinkelepingu esemele tehtud parenduste võrra.