2-09-17162/19 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval - lahend.ee

Menetlusosaline võib nõuda Pärnu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt M.K. ja A.K. elasid seaduslikus abielus alates 1960 aastast. 1977.a. abikaasad lahutasid , kuid nende kooselu ja ühine majapidamine jätkusid endisel viisil ning seda kuni A.K.`i surmani 28.07.2002.a. Lapsi abikaasadel ei olnud. Korteriomandi päris hageja abikaasa õde A.H. ning asus kohe hageja väljatõstmisele. Hageja jätkas korteri kasutamist ka pärast naise surma.20.05.2003.a. sõlmisid M.K. ja A.H. üürilepingu tähtajaga kuni üürniku surmani. Üürilepingu objektiks oli üks tuba kahetoalises korteris suurusega 10,0 m2 õigusega kasutada teisi abiruume ühes neis asuvate tehnoseadmete ja süsteemidega s.h. keldriboks. Üürilepingu p.6.1 kohaselt kohustus üürnik tasuma üürileandjale üüri 300 krooni kuus ja seda alates 01.05.2003.a. Kuna hageja elas korteris üksi , siis leppisid pooled kokku , et tema maksab kõik kõrvalkulud ning kui üürileandja annab kolmandatele isikutele (v.a. sugulased) kasutusele teise toa, väheneb üürniku poolt tasumisele kuuluvad igakuised summad proportsionaalselt kolmanda isiku kasutuses olevale pinnale. 05.06.2003.a. esitas hageja A.H.ele tasaarvestuse avalduse, milles palus maksmisele kuuluva üüri tasaarvestada matusekuludega, mida pidi kandma pärija asemel. A.H. sellele vastu ei vaielnud. Üüri tasus hageja omanikule sularahas kätte, mille kohta võttis omanikult allkirja vihikusse. Korteris viibis tihti A.H.e tütar A.H., kuid keegi ei ole hagejale omaniku vahetusest teatanud. Korteris viibisid ka teised hagejale tundmatud isikud, kes pidevalt rikkusid öörahu. Kuna hageja tervis oli 2004.a. oluliselt halvenenud, oli ta tihti haiglaravil, kuid üüri siiski maksis. Pärast järjekordset haiglast naasmist 2006.a. lõpul teatas talle A.H., et kavatseb teha korteris remonti ja palus ajutiselt korterist välja kolida koos mööbliga. Hageja kolis ajutiselt naabri juurde korterisse nr. 10 jäädes ootama , millal remont lõpeb. 2006- 2007.a. oli hageja samuti korduvalt haiglaravil, kuid ootas siiski millal saab asuda oma üüritud eluruumi. Alates 2006.a. ei pääsenud hageja üldse korterisse, kuna kostja vahetas ukselukud ja postkasti võtmed. Kostja isa ütles hagejale , et ta enam korterisse ei pääse. Kostja tervis oli nõrk , et vastu vaielda ja hagiga kohtusse pöörduda, pealegi polnud ta teadlik kas remont on lõppenud v. mitte. Samal ajal 19.02.2007.a. esitas kostja Pärnu Linnavalitsusele taotluse , milles palus hageja eluruumist XXXX välja registreerida, kuna tema sõnade järgi hageja seda elukohana ei kasuta ja tal puudub ruumi kasutamise õigus. Pärnu Linnavalitsus teatas sellest hagejale ja Ametlikes Teadaannetes. 27.02.2007.a. teatas hageja oma mittenõustumisest ja kehtiva üürilepingu olemasolust. Kostja sellise käitumise tõttu hageja tervis halvenes ja juba 17.03.2007.a. oli ta uuesti haiglas. Haiglast tagasi tulles naabri juurde sai ta teada , et remont korteris veel toimub. Hageja ise kuulis , et korteris teostatakse remonti, kuid kostjat pole ta näinud. 31.03.2009.a. sai hageja kätte kostja poolt tehtud üürilepingu ülesütlemisavalduse , mille kohaselt ei ole hageja tasunud üüri üürilepingu sõlmimisest s.t. rohkem kui 5 aasta jooksul. Kostja tugines üürilepingu ülesütlemisel VÕS § 316 lg.,1 p.2 ja 3, et võlgnetavate üüri ja kõrvalkulude summa ületab kolme kuud. Kostja ei ole avalduses nimetanud täpset perioodi, mille eest hageja on talle võlgu. VÕS § 196 lg.2 järgi kui mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Sellist tähtaega ei ole kostja hagejale kunagi andnud. Kostja ei ole 2 (7)

kordagi pöördunud hageja poole nõudega tasuda üürivõlg, kui selline oleks tekkinud. Kuna korteris toimus remont siis hageja ei pidanud üüri tasuma, kuna ta ei saanud ruume kasutada vastavalt üürilepingule. VÕS § 296 lg.1 järgi üürnik ei pea maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada. VÕS § 278 nimetatud puuduse v. takistuse tõttu. Kostja ei ole hagejale teatanud , millal ta saab üüritud ruume kasutada ja taastub üüri tasumise kohustus. Vastavalt VÕS § 196 lg.3 ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kostja esitas ülesütlemisavalduse 31.03.2009.a. tuginedes väidetavale üüri mittetasumisele viie aasta jooksul, mis ei ole sugugi mõistlik aeg lepingu ülesütlemiseks. Ülesütlemine on ka sellel alusel tühine. Kostja on saatnud ülesütlemisavalduse tähitud postiga 27.03.2009.a. ülesütlemisega alates 31.03.2009.a. Hageja sai kirja kätte 31.03.2009.a. ja tal ei jäänudki aega väidetava võlgnevuse tasumiseks , millega on hea usu põhimõttega vastuolus temalt ära võetud õiguskaitse VÕS § 316 lg.2 tulenevalt. Hageja leiab, et üürilepingu ülesütlemine on vastuolus ka hea usu põhimõttega. VÕS § 327 loetleb juhtumid , mil ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuid antud loetelu ei ole ammendav. Antud juhul on kostja kogu aeg soovinud hagejat korterist välja tõsta, isegi esitades valeandmeid linnavalitsusele, alustades remonti, nõudes mööbli väljakolimist, vahetades ukselukud, jättes nõudmata üüri tasumist ja esitades ülesütlemisavalduse. Samas kostja teadis, et üürileping oli sõlmitud kehtivusega hageja surmani. Hageja on eakas inimene südamehaige, korduvalt viibinud haiglas, kuid kostja on jätkanud oma pahatahtlikku käitumist. Sellist käitumist ei saa lugeda hea usu põhimõttega vastavaks. Vastavalt VÕS § 324 lg.1 võib kinnisasja üürnik nõuda kinnistusraamatusse üürilepingu kohta märke tegemist. Sama § lg.2 järgi märge tagab, et kinnisasja igakordne omanik v. isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigustega koormatakse, peab lubama üürnikku kinnisasja vastavalt üürilepingule kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut vastavalt VÕS § 323 sätestatule üles öelda. Arvestades kostja eelnevalt toodud käitumist ja seda, et kostja korteriomandile on tehtud keelumärge kohtutäituri avalduse alusel, mis võib tähendada korteriomandi sundmüüki kostja võlgade katteks on põhjendatud ja otstarbekas kinnistusraamatusse märke tegemine üürilepingu kohta. Hageja on üksik inimene , kellel puudub kinnisvara v. eluase. Hageja palub tunnistada 20 05.2003.a. sõlmitud üürileping XXXX asuva eluruumi kasutamiseks kehtivaks ja üürilepingu ülesütlemine alates 31.03.2009.a. tühiseks. Teha Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna , Pärnu linna reg.osa nr. XXXXXXX, III jakku märge 20.05.2003.a. üürilepingu kohta. Jätte menetluskulud kostja kanda. Kostja kirjalikud vastuväited Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Hageja elab faktiliselt XXX. Hageja ja A.K. `i kooselu ja ühine majapidamine ei jätkunud peale lahutust. Korteriomandi pärijaks ei olnud hageja vaid A.H.. Nagu nähtub 20.05.2003.a. sõlmitud üürilepingust lasus hagejal kohustus tasuda igas kalendrikuus korteri omanikule üüri summas 300 krooni ning täiendavalt võttis hageja kohustuse tasuda nii lepingu eseme kasutamisega seotud kõrvalkulud kui ka muud seadusest tulenevad lepingu esemega seotud maksud ja koormatised. Sama üürilepingu p. 7.2 võttis hageja endale kohustuse tasuda lepingu p. 7.1 nimetatud kõrvalkulud vastavalt maja haldaja (korteriühistu) poolt kostja nimele väljastatud arvetele neis näidatud tähtaegadeks. Kostja kinnitab , et hageja ei ole mitme aasta jooksul enda lepingulisi kohustusi täitnud. Hageja viide tasaarvestusavaldusele ei ole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta , tasaarvetusavaldust ei ole suudetud vormistada nii, et seda saaks aktsepteerida kostjaks olev A.H.. Hageja väited, et teda ei ole teavitatud omaniku vahetusest, ei ole õiged. Hageja ise kinnitab, et maksis üüri omanikule sularahas kätte ja võttis selle kohta omanikult allkirja

vihikusse. Hageja mitmekordsed viited tema tervise olulisele halvenemisele just kostja ebasündsa käitumise tõttu on kostjat äärmiselt solvavad ja asjakohatud ning alusetud. Hageja väide, et ta oli sunnitud korterist lahkuma remondi tõttu on kohut eksitav ning vajadusel suudab kostja tõendada asjaolu, et hageja juba ammu enne korteriremondi tegema asumist lahkus vaidlusalusest korterist. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta on üüri tasunud. Riigikohus on asunud seisukohale, et üürilepingu ülesütlemise avaldus ei pea sisaldama üürniku rikkumise täpset kirjeldust. Ülesütlemisavaldusest peab üürnik aru saama , mille tõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust. Hageja arusaam , et temal on õigus kostjalt midagi tasuta saada , on eksitav. Hageja püüe kinnistusraamatusse märke tegemiseks on käesolevas menetlusstaadiumis kostjale ebaselge ning hageja peab seda veel tõendama. Hageja pole oma väidete tõendamiseks tõendeid esitanud. Kostja hagi ei tunnista. Menetluse käik Hageja kirjalikus arvamuses kostja vastuse kohta leiab VÕS § 118 lg.2 järgi lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine,kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele v. kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast.20.05.2003.a. sõlmisid hageja ja A.H. üürilepingu tähtajaga kuni üürniku surmani. Üürnik kohustus tasuma üüri 300 krooni kuus ja seda alates 01.05.2003.a. , kõrvalkulud alates 01.02.2003.a. Kostja vastuväidete kohaselt ei tasunud hageja üüri 6 aasta jooksul, kuid kostja ei täpsustanud millisest kuust alates. Üürilepingu järgi on tegemist igakuise kohustusega , mida tuli täita kokkulepitud tähtaegadel. TsÜS § 146 lg.1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. Ülesütlemisavaldus esitati hagejale 31.03.2009.a., seega üüri ja kõrvalkulude nõuded ajavahemikul väidetavalt 01.05.2003 – 30.03.2006.a. olid aegunud ja hagejal oli õigus tasumisest keelduda. Peale selle 05.06.2003.a. esitas hageja A.H.`ele tasaarvestuse avalduse , milles palus maksmisele kuuluva üüri tasaarvestada matusekuludega, mida tema pidi kandma pärija asemel. Tasaarvestus loetakse toimunuks vastava avalduse tegemisega. A.H. ei ole sellele vastu vaielnud, seega üürinõue on tasaarvestatud 17 kuu jooksul, nagu on märgitud avalduses. Jääb arusaamatuks kostja väide, et tasaarvestuse avaldusel on puudused. Käesolevas asjas võib vaadelda nõudeid alates märtsist 2006.a. , mis pidid muutuma sissenõutavaks 10.04.2006.a. Hageja esitab kohtule säilinud osa vihikust, milles pooled märkisid üüri tasumised ajavahemikul märts 2006- september 2006.a. 31.10.2006.a. sattus hageja Pärnu haiglasse, siis Ida- Tallinna Keskhaiglasse, kus viibis kuni 08.11.2006.a. Kostja A.H. teatas, et kavatseb teha korteris remonti ja palus ajutiselt korterist välja kolida koos mööbliga. Hageja kolis naabri juurde korterisse nr.10, jäädes ootama millal remont lõpeb. Kostja vahetas ukselukud ja postkasti võtmed. Remont korteris kestis ja kestab siiamaani. Hageja ei pea VÕS § 296 lg.1 järgi tasuma üüri ja kõrvalkulusid ajavahemiku eest , mil üürnik ei saa asja kasutada. Kostja ei ole hagejale teatanud, millal saab ruume kasutada. Kostja ei saanud ka lepingut üles öelda ilma selleks hagejale rikkumise lõpetamiseks mõistliku tähtaega andmata. Kostja ei ole kordagi pöördunud hageja poole nõudega tasuda üürivõlgnevus, kui selline oleks tekkinud. Käesolevas asjas on raske hinnata lepingulise kohustuse rikkumise asjaolusid s.h. ka kohustuse täitmise ja nõude sissenõutavaks muutumise aega. Seega ei ole ülesütlemisavaldus arusaadav. Hageja jääb ka selle juurde, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja jääb oma hagi juurde. Kohtuistungil hageja esindaja jäi hagi juurde ja palus hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kohtuistungil kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus kuulanud ära menetlusosalised, tunnistajate ütlused ja tutvunud asjas kogutud kirjalike materjalidega leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. A.H.`e ja M.K.`i vahel on 20.05.2003.a. sõlmitud eluruumi üürileping XXXX asuva eluruumi ühe toa suurusega 10 m2 koos kõigi õigustega kasutada kõiki teisi abiruume ühes neis asuvate tehnoseadmete ja süsteemidega s.h. keldriboks kasutamiseks. Leping sõlmitud tähtajaga üürniku surmani (tl.20-22). 09.02.2004.a. asjaõiguslepingu alusel on XXXX asuva korteriomandi omanikuna Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu linna reg.osa nr. XXXXXXX sisse kantud 18.02.2004.a. A.H. (tl.10-11). VÕS § 291 lg.1 järgi kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja valdusse andmist v. kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel v. pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Seega on üürileandjaks A.H. ja üürnikuks M.K.. 26.03.2009.a. esitas A.H. M.K.ile üürilepingu ülesütlemisavalduse põhjusel, et üürnik ei ole tasunud üüri ja kõrvalkulusid rohkem kui 5 aastat , üürileping üles öeldud alates 31.03.2009.a. (tl.9). M.K. esitas kohtule avalduse üürilepingu kehtivaks tunnistamiseks ja üürilepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tunnustamiseks 17.04.2009.a. Üürileandja ütles 26.03.2009.a. üürilepingu üles alates 31.03.2009.a. põhjusel, et üür ja kõrvalkulud on tasumata rohkem kui 5 aasta eest. Üürilepingu p.6.1 järgi üürnik pidi tasuma üürileandjale üüri lepingu eseme kasutamise eest 300 krooni kuus. Üürilepingu p.7.1 järgi üürnik on kohustatud kandma lepingu eseme kasutamisega otseselt seotud kõrvalkulud (s.t. maksma tasu kolmandate isikute järgmiste teenuste v. tegude eest v. täitma koormisi): veega varustamine ja heitvee ärajuhtimine, elektrienergiaga varustamine, soojaga varustamine ja prügi vedamine. Lepingu p.7.2 järgi üürnik kohustub tasuma sama lepingu p.-is 7.1 nimetatud kõrvalkulud vastavalt maja haldaja poolt üürileandja nimele väljastatud arvetele neis näidatud tähtaegadeks. Lepingu p. 7.4 järgi juhul, kui üürileandja annab kolmandate isikute (v.a. sugulased) kasutusse korteri teise toa, väheneb üürniku poolt tasumisele kuuluvad igakuised summad proportsionaalselt kolmanda isiku kasutuses olevale pinnale. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine on vastavalt VÕS § 313 lg.-le 2 lubatud eelkõige VÕS §-des 314-319 nimetatud asjaoludel Üürilepingu erakorraline ülesütlemine tasumisega viivitamise tõttu on sätestatud VÕS §-is 316. Üürileandja võib üürilepingu selle paragrahvi 1.lõike esimese punkti järgi üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasutava üüri, kõrvalkulude v. nende olulise osa maksmisega; sama lõike teise punkti järgi siis, kui võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest makstava üüri summa ning kolmanda punkti järgi siis, kui võlgnetavate kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest makstavate kõrvalkulude summa. Õiguskaitsevahendid kohustise rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. Vastavalt VÕS § 101 lg.1 p.-le 1 võib võlausaldaja võlgniku kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning sama lõike p.4 järgi taganeda lepingust v. lepingu üles öelda. Raha maksmise kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg.1). Üüri ja kõrvalkulude maksmise kohustus on rahaline kohustus. Üürisuhe on oma olemuselt kestvussuhe. Kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise üldalused on sätestatud VÕS §-is 196. Vastavalt VÕS § 196 lg.-le 2 võib kumbki lepingupool kestvuslepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist, kui lepingu erakorralise ülesütlemise mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub kohustust. Seega tuleneb VÕS §-st 108 kui ka sama seaduse § 196 lg.-st 2, et üürilepingust tuleneva rahalise kohustuse rikkumisel võib

üürileandja üürilepingu üles öelda siis, kui kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud mõistlik tähtaeg lõppes tulemusteta s.t. üürnik jätab talle antud tähtpäevaks võla tasumata. Kui üürnik kõrvaldab rikkumise määratud tähtaja jooksul, siis tulenevalt VÕS § 316 lg.-st 3, mille kohaselt üürileandjal ei ole sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesütlemisõigust, kui üürnik täidab kohustuse enne ülesütlemist, ei ole üürileandjal õigust üürilepingut üles öelda. Selline on ka kohtupraktika- RKL 3-2-1-146-04. Kostja ei ole andnud hagejale rahalise kohustuse täitmiseks üldse mingit tähtaega, vaid on kohe lepingu üles öelnud, milles pooltel vaidlust ei ole. Üürilepingu ülesütlemisavalduses on märgitud , et hagejal on üüri ja kommunaalkulude võlgnevus 5 aastat. Kohtuistungil kostja täpsustas, et üüri ja kõrvalkulude võlgnevus on alates märts 2006.a. Kostja ei osanud ka kohtuistungil nimetada võlgnevuse arvestust ega täpset suurust. Kohus eelistungil andis kostjale tähtaja võlgnevuse arvestuse esitamiseks, aga kostja jättis kohtule andmed esitamata (tl.57). Hageja on esitanud kohtule kostja allkirjad üüri kättesaamise kohta perioodil märts 2006.a. – september 2006.a. ja korteriühistule kommunaalkulude tasumise kohta osaliselt jaanuar – oktoober 2006.a. (tl.47-53). Kostja väitel kolis tema korterisse 2004 aastal. Üürilepingu p.7.4 ei sätesta, et kui omanik elab korteris, siis peab kommunaalkulude eest tasuma täies ulatuses üürnik. Mõlemad pooled kinnitavad, et hageja alates oktoobrist 2006.a. antud korteris enam ei ela ja teenuseid ei tarbi. Hageja väitel seoses sellega, et kostja hakkas korteris tegema remonti ja ta kolis ajutiselt remondi ajaks välja. Kostja väitel hageja ise vabatahtlikult kolis korterist koos asjadega välja ja asus elama naabri juurde. Hageja väited on tõendatud tunnistaja I.R. ütlustega kohtuistungil. Tunnistaja I.R. kohtuistungil antud ütluste kohaselt kostja soovis hakata põrandaid vahetama 2006.a. sügisel ja tunnistajal oli üks vaba tuba ning hageja tuli mööbliga tema juurde selleks ajaks kui korteris on remont. Kostja korterisse jäid kardinad, kardinapuu ja pesumasin. Tema küsis kostjalt kaua remont kestab ja kostja vastas, et paar kuud. Võtmeid ei ole hageja kostjale andnud. Korteris käib ikka kopsimine ja võib-olla ka remont (tl.115). Remondi tegemist korteris kinnitasid ka tunnistaja I.K. ja T.H. (tl.115-117 ). Tunnistaja I.K. poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt I.R. tõi kostjale korteri võtmed oktoobris v. novembris 2006.a., tema oli sel ajal kostja juures ja hageja toa uks oli lahti ja mööbel oli toas (tl.115-116). Tunnistaja T.H., kes on kostja isa poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt tegi tema kevadel 2007.a. korteris remonti ja hageja tuba oli tühi. Tütar rääkis, et hageja kolis korterist välja ja andis võtmed ära, tema seda ise ei näinud (tl 116-117). Tunnistaja I.K. ja T.H.`e ütlused kohtuistungil ei tõenda hageja alalist lahkumist korterist ja poolte kokkuleppel üürilepingu lõpetamist. VÕS § 296 lg.1 kohaselt üürnik ei pea maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-is 278 nimetatud puuduse v. takistuse tõttu v. seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Seega üürnik ei pea tasuma üüri aja eest , kui asja kasutamine oli takistatud seetõttu, et üürileandja tegi üüritud pinnal remonti ja üürnik pidi selleks ajaks välja kolima. Antud asjaoludel kohus leiab, et üürilepingu ülesütlemine on tühine. Üürnikule ei ole antud mõistliku tähtaega üüri ja kõrvalkulude tasumiseks, üürivõlgnevust hagejal ei ole ning kui suur on kommunaalkulude võlgnevus ei ole kostja kohtule esitanud. Seega kohus leiab, et üürileping on kehtiv. Hageja väitel üürilepingu ülesütlemine on ka vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus leiab, et esmalt tuleb kontrollida, kas ülesütlemine on kehtiv s.t. kas esinevad ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Alles pärast seda, kui kohus on teinud kindlaks, et ülesütlemine on kehtiv, saab täiendavalt kontrollida, kas ülesütlemine pole vastuolus hea usu põhimõttega.