Kohtulahend

2(8)

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hagejate nõuded on aegunud, hagejad pöördusid töövaidluskomisjoni poole hilinemisega. ITLS § 6 lg-s 3 palganõuete esitamisele kehtestatud pikema aegumistähtaja mõtteks oli vältida olukordi, kus töötajad, lootes olukorra paranemist ning kartes nõuete esitamise korral töökohta kaotada, töötavad mitmeid kuid palka saamata ja samas töövaidlusorgani poole pöördumata. Olukorras, kus töösuhe on lõppenud, muutub saamata jäänud palk lõpparve koostisosaks ning töötajal ei ole mingit takistust töövaidlusorgani poole pöörduda. Seega on kostja seisukohal, et analoogselt palga maksmisega viivitamisega, kus viiviseid arvutatakse töölepingu lõpetamise päevani ning töösuhte lõppemisel loetakse kõik töötajal saada olevad summad lõpparve hulka, millelt viivist ei arvutata, peaks ka lõpparve koosseisus olevate summade nõudmisele rakendama üldist töösuhetest tulenevate nõuete esitamise aegumistähtaega, milleks on 4 kuud (ITVS § 6 lg 1). Töövaidluskomisjon tegi selles osas õiged otsused ja jättis hagejate nõuded seoses aegumisega rahuldamata. Iga kostja töötaja sai tööandjalt igakuuliselt kirjaliku palgateatise talle arvutatud palga koostisosade (põhipalga, lisatasude ja juurdemaksete, kinnipidamiste jne) kohta, hagejad ei ole kordagi pöördunud kostja poole oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks (ei palgapäeval ega töölepingu lõpetamisel lõpparve saamisel). Hagejate nõuded on esitatud ajavahemiku 23.06.2001-31.05.2003 kohta või kuni töölepingu lõppemiseni (S. V. puhul kuni 16.08.2002.a, J. P. puhul kuni 08.05.2002.a). Töötajate vastavad avaldused esitati aga töövaidluskomisjonile ajavahemikus 25.05.2004-02.06.2004, seega osaliselt ligikaudu kaks aastat pärast töölepingu lõpetamist. Samuti ei ole hagejad järginud seaduses sätestatud tähtaega kohtusse pöördumiseks. Kostja väidete kohaselt said hagejad töövaidluskomisjoni otsused kätte 23.-24.12.2004. Hagi on esitatud aga 26.01.2005, mistõttu on hagi esitatud hilinemisega ning menetlus tuleks lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Kostja sai töövaidluskomisjoni otsused kätte mainitud kuupäevadel, s.t 23.-24.detsembril 2004. Vaatlusalusel ajal, s.t aastal 2004 polnud ka kumbki mainitud kuupäevadest riigipüha. Hagejad ei ole usutavalt tõendanud oma väidet, nagu oleks töövaidluskomisjoni otsused hagejate poolt saadud kätte hiljem, 27.-28.12.2004. Töövaidluskomisjoni poolt 23.12.2004 välja saadetud tähtkirjade nimekirjast nähtub, et hagejatele saadeti otsused välja samal kuupäeval, nagu ka kostjale. Pole mingit põhjust eeldada, et just hagejatele toimetas AS Eesti Post otsused kätte aeglasemalt kui kostjale või kohaldada analoogiat hagejaid esindava advokaadibüroo poolt töövaidluskomisjoni otsuste saamise registreerimisega. Isegi juhul, kui puudub alus aegumise kohaldamiseks, tuleb hagi jätta rahuldamata, kuivõrd hagejate esitatud nõuded on tõendamata. Aastatel 2000-2003 ei olnud kostjal sõlmitud kollektiivlepingut ning reisijate veol kasutati Volvo, Scania ja Mercedes Benz tüüpi busse (46 istekohaga), mis ei olnud lõõts-, haagis-, liigend-, kahekorruselised ega bussirongid. Tuginedes üldtöökokkuleppe lisas 1 toodud sooritatavate tööde palgarühmade kirjeldusele, kuulusid bussijuhtide töötasud seega palgarühma C, s.o siseriiklik sõitjate vedu bussidega üle 23 istekoha, tunnipalgaga 15,50 krooni. Kostja on maksnud enamusele hagejatest töötasu vähemalt ettenähtud suuruses ning neile, kelle töötasu jäi mõnel kuul madalamaks, on ta palgavahe hüvitanud. Tegelik keskmine tunnitasu oli hagejatel palgakokkuleppes ettenähtust oluliselt kõrgem. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi hagejate I. K., G. Z., V. K., S. Z., J. J. A. S. ning S. V. nõuete osas täies ulatuses ning hagejate A. H. ja J. P. nõuete osas osaliselt. Kohus mõistis H. AS-lt välja hagejate kasuks saamata jäänud töötasu järgmiselt: I. K. kasuks 20 888,86 krooni; G. Z.i kasuks 23 613,48 krooni; V. K.i kasuks 22 310,87 krooni; S. Z.i kasuks 22 289,74 krooni; A. H.a kasuks 22 249,14 krooni; J. J.i kasuks 29 793,85 krooni; A. S.i kasuks 7 626,85 krooni; S.

3(8)

V. kasuks 15 460,04 krooni; J. P. kasuks 11 582,07 krooni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Pooltel puudus vaidlus hagejate tegeliku põhipalga (palgamäära) suuruse üle vaidlusalusel ajaperioodil (s.o 22.06.2001-31.05.2003 või kuni töösuhte lõppemiseni), v.a hagejate A. H. ja J. P. osas. Poolte vahel sõlmitud kirjalikes töölepingutes fikseeritud palgamäär on küll üldtöökokkuleppes sätestatust väiksem, kuid see ei oma asjas määravat tähtust. Vaidlusalusel perioodil kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 15 järgi tuleb töötajale ebasoodsamate lepingutingimuste asemel kohaldada üldtöökokkulepet kui kollektiivlepingut. Samuti ei vaielnud pooled eelnimetatud ajavahemikus hagejate poolt töötatud töötundide arvu ega kostja poolt hagejatele tegelikult väljamakstud töötasu suuruse üle. Pooltel oli õiguslik vaidlus selle üle, kas kostjal on täitmata töötasunõudeid hagejate ees. Kostja on hagejate nõuete menetlemisel töövaidluskomisjonis esitanud nii töötasu- kui viivisenõudele aegumise vastuväite. Vastavalt ITVS § 6 lg-le 1 on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja

4(8)

Käesoleva vaidluse lahendamisel kuulus kohaldamisele 01.03.1994-30.06.2009 kehtinud palgaseaduse (PalS) regulatsioon. PalS § 2 lg 1 järgi mõisteti palgana tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosnes sama lõike kohaselt põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele oli põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Tulenevalt PalS § 2 lg-st 4 oli lisatasu summa, mida tööandja maksis töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Väidetavalt ei ole kostja tasunud hagejatele alates 22.06.2001 põhipalka kooskõlas 21.06.2000 Autoettevõtjate Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vahel sõlmitud üldtöökokkuleppele. Osundatud üldtöökokkuleppe näol on tegemist kollektiivlepinguga kollektiivlepingu seaduse § 2 lg 1 mõttes. Kostja ei ole vastu vaielnud, et üldtöökokkulepe laienes alates 22.06.2001 ka pooltevahelistele töösuhetele. Kokkulepitud palga maksmine oli vaidlusalusel perioodil kehtinud TLS § 1 ja § 49 p 2 kohaselt tööandja kohustuseks. Samuti on tööandja kohustuseks palgaarvestuse korraldamine. Seega peaks tööandja vaidluse korral suutma kohtumenetluses tõendada, et töötajale on makstud palka ettenähtud suuruses. Käesoleval juhul on kostja esitanud üksnes tagantjärgi koostatud arvestused hagejatele arvestatud ning makstud palga suuruse kohta (vt toimik, I kd, lk 98, lk 108, lk 118, lk 128, lk 136, lk 145, lk 154, lk 161 ja lk 169). Nimetatud arvestusest nähtub, et hagejate palk koosnes üksnes töötundide alusel arvestatud põhipalgast. Samas oli hagejatel lisaks põhipalgale õigus ka erinevatele lisatasudele, s.h lisatasule töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Hagiavaldusele on lisatud hagejate J. J.i ja G. Z.i palgateatised 2002 ja 2003 töötasu arvestuste kohta (vt toimik, I kd, lk 20-23 ja lk 24-26) ning kostja raamatupidamiskontode loetelu vaidlusalusel perioodil (vt toimik, I kd, lk 27). Ka nimetatud tõenditest järeldub, et hagejate palk koosnes lisaks põhipalgale lisatasudest, juurdemaksetest ja preemiatest. Samuti nähtub osundatud tõenditest, et hagejatele arvestatud põhipalk (tunnitasu) oli vaidlusalusel perioodil 9,40 krooni tunnis, mis ei olnud aga kooskõlas kehtinud kollektiivlepinguga (üldtöökokkuleppega). Eeltoodut arvestades ei ole kostja poolt menetluses esitatud väited ja arvestused usaldusväärsed. Ei ole põhjust arvata, et J. J.i ja G. Z.i ülalmainitud palgateatised ei pärine kostja ettevõttest või et raamatupidamiskontode loetelu ei vastaks tegelikule kontode jaotusele vaidlusalusel perioodil. Kostja ei ole oma sellesisulisi kahtlusi menetluses piisavalt põhistanud. Kostja väidete kohaselt said töötajad tööandjalt igakuuliselt kirjaliku palgateatise arvutatud palga koostisosade (põhipalga, lisatasude ja juurdemaksete, kinnipidamiste jne) kohta. Kostja on esitanud omalt poolt palgateatise vormi, mis oma sisult erineb hagiavaldusele lisatud teatistest, m.h. raamatupidamiskontode numbrite osas (vt toimik, I kd, lk 267). Samas on kostja ise möönnud, et taoline palgateatise vorm on kostjal kasutusel käesoleval ajal, mitte vaidlusalusel perioodil. Eelnimetatud tõendite kontekstis on usutavad hagejate väited, et kostjal oli kohustus lisaks põhipalgale tasuda töötajatele ka lisatasusid, juurdemakseid ja preemiaid. Seega ei koosne hagejatele väljamakstud palk üksnes põhipalgast, millest võib omakorda järeldada, et põhipalka on tasutud hagejatele ettenähtust (üldtöökokkuleppes sätestatust) vähem. Kostja väited vastupidise kohta ei ole tõendamist leidnud. Lähtudes ülaltoodust, kuulusid hagejate I. K., G. Z.i, V. K.i, S. Z.i, J. J.i A. S.i ja S. V. nõuded rahuldamisele. Esitatud töötasuarvestusele (s.t arvutuskäigule) kostja iseenesest vastu vaielnud ei ole. Küll oli vaidlus hagejate A. H. ja J. P. nõuete suuruse üle. Osundatud kaks hagejat on leidnud, et nende saamata töötasu arvestamisel tuleks lähtuda üldtöökokkuleppe

5(8)

palgarühmas D ettenähtud palgamäärast, s.o 17,70 krooni tunnis. Vastavalt palgarühmas D ette nähtud palgamäärale kuuluks tasustamisele bussijuhi töö lõõts- või haagisbussiga, samuti liigend või bussirongiga. Asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal võib järeldada, et taolistele kriteeriumidele vastavaid busse kostja ettevõttes vaidlusalusel perioodil ei kasutatud. Seetõttu ei ole ka usutavad hagejate A. H.a ja J. P. väited töö tegemise kohta lõõts- või liigendbussidega ning saamata töötasu arvestamisel tuli lähtuda palgamäärast 15,50 krooni, sarnaselt teiste hagejatega. Ülaltoodut arvestades rahuldas kohus A. H.a nõude 22 249,14 krooni ulatuses ja J. P. nõude 11 582,07 krooni ulatuses. 01.06.2009 esitatud menetlusdokumendis viitasid hagejad PalS §-st 35 tulenevale viivise nõudmise õigusele. Kohus jättis nimetatud viited tähelepanuta, sest hagejad ei ole viivisenõuetega ITLS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul kohtu poole pöördunud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus H. AS palub tühistada maakohtu otsuse ulatuses, millega kohus rahuldas hagejate I. K., G. Z., V. K., S. Z., J. J., A. S. ja S. V. nõuete osas täies ulatuses ning hagejate A. H. ja J. P. nõuete osas osaliselt ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ega rajane asjas kogutud ja esitatud tõenditel. Kohus on rahuldanud hagi, laiendades kahe hageja osas esitatud tõendeid kõigi hagejate nõuetele ning rajanud oma otsuse eeldusele, et seetõttu oli kõigil töötajatel õigus saada töötajate väidetud ulatuses lisatasusid, juurdemakseid ja preemiaid. Arusaamatuks jääb, millele tugineb kohtu seisukoht, et poolte vahel puudub vaidlus hagejate tegeliku põhipalga suuruse üle vaidlusalusel ajaperioodil. Makstud põhipalga suurus ongi põhiliseks vaidlusaluseks küsimuseks antud kohtuvaidluses – hagejad väidavad, et nad ei ole saanud põhipalka üldkokkuleppes sätestatud määras. Kohus on kõrvale kaldunud seaduses sätestatud tõendamiskoormusest (TsMS § 230 lg 1) ning leidnud, et hoopis kostja peab tõendama, et töötajatele on palka makstud ettenähtud suuruses. Selline järeldus ei tulene seadusest. Palgaarvestuse korraldamise kohustusest ei tulene kindlasti automaatselt järeldust, nagu oleks palganõuete üle peetavas vaidluses seaduses sätestatud tõendamiskoormis ümber pööratud (ehk siis peaks kostja tõendama, et hagis esitatud väited ei ole tõesed). Lisaks on kohus kohaldanud asja lahendamisel analoogiat – lähtuvalt 2 töötaja (G. Z. ja J. J.) poolt esitatud palgateatistest (mis ei kata kogu vaidlusalust perioodi) teinud järelduse, et ilmselt pidid ka teiste töötajate palgateatised olema analoogsed. Mainitud töötajate palgateatised ei hõlma kogu vaidlusalust perioodi, siis ei saaks neid ka konkreetsete töötajate osas laiendada kogu vaidlusaluse perioodi osas makstud põhipalgale. Samuti ei ole millegagi tõendatud, et samalaadseid erinevaid tasuliike maksti ka teistele hagejatele. Kogu kohtuotsuse põhjendav osa rajaneb oletustel ja kohtu järeldustel, mis aga ei põhine asjas esitatud tõenditel. Kostja on esitatud asjas palgalehe (vt tl 267), mis oli kostja juures kasutusel hiljemalt 2003 algusest. Esitatud tõendist nähtuvalt ei kattunud vähemalt 2003 algusest tasuliikide koodid ning palgalehe vormistus hagejate poolt esitatud J. J. ja G. Z.i palgalehtedega, mis seab kahtluse alla ka ülejäänud palgalehtede tõele vastavuse. Isegi kui eeldada nende õigsust, ei ole kummagi töötaja palgamäär ka esitatud kuude lõikes olnud väiksem üldkokkuleppes nõutud määrast 15,50 krooni. Erinevate koodide kasutamine tuleneb eripärast, et sellel ajal kasutavas programmis koodide põhisummade tariife ei saadud muuta. Seetõttu lisatigi kuu palga summad erinevatele ridadele. Nii kuulusid tegelikult põhipalga hulka erinevad tasuliigid. Samuti on kohus vääralt kohaldanud ITVS § 6. Kostja on juba varasemas vastuväites toodud põhjendustel seisukohal, et hagejad pöördusid töövaidluskomisjoni poole hilinemisega, s.t ajal, mil hagejate nõuded olid juba aegunud.

6(8)

Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad ei pea apellatsioonkaebust õigeks ja paluvad jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 26.11.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse normide rikkumist. Maakohus on õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei ole ITVS § 6 lg-st 1 lähtumine õiguslikult põhjendatud. Nõuete aegumise üle otsustamisel tuleb aluseks võtta ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg, sest hagi esemeks on saamata palga (töötasu) nõuded. Kaebuses toodud sellekohastele väidetele on maakohus andnud põhjaliku hinnangu. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei saa tõenditest töövaidluskomisjoni otsuste kättetoimetamise kohta kostjale 23. ja 24.12.2004 teha järeldusi selle kohta, millal hagejad otsused kätte said või kätte saama pidid. Asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et hagi esitamise ajaks (26.01.2005) oli ITVS § 24 lg-st 1 tulenev ühekuuline tähtaeg lõppenud, mistõttu ei saa menetlust käesolevas tsiviilasjas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Vaidlus puudub selles, et lähtuvalt hagejate poolt esitatud Reval Advokaadibüroo õiendist ja väljavõttest sissetulevate dokumentide registrist, saab lugeda töövaidluskomisjoni otsused hagejatele kättetoimetatuks ajavahemikus 27.12.-30.12.2004. Põhjendatud ei ole kostja väide, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud otsuses, et poolte vahel puudub vaidlus hagejate tegeliku põhipalga suuruse üle vaidlusalusel perioodil. Kostja on tegeliku põhipalga suuruse all ilmselt mõelnud hagejatele tema poolt väljamakstava töötasu suurust. Maakohtu otsuses on aga selgesti silmas peetud tegeliku põhipalga suurust nii töölepingu alusel kui ka üldtöökokkuleppes toodud põhipalga suurust. Vastulauses apellatsioonkaebusele märgitakse õigesti, et maakohus on silmas pidanud otsuse p-s 15, et vaidlus puudub palgarühmade osas, v.a. hagejate A. H. ja J. P. osas. Apellatsioonkaebuses leiab kostja ebaõigesti, et maakohus on otsuse p-s 23 pannud tõendamiskoormise kostjale. Sellist järeldust kolleegiumi arvates antud otsuse punktist ei tulene. Maakohus on rõhutanud, et hagejad on oma nõudeid piisavalt tõendanud ja kostja peaks tõendama oma vastuväited hagile ja ümber lükkama hageja poolt esitatud tõendid. Maakohus leidis õigesti, et kostjal on tulenevalt raamatupidamiseseadusest kohustus säilitada raamatupidamise algdokumente seitse aastat, kuid kostja seda kohustust täitnud ei ole. Otsuse p-s 24 sisalduvad maakohtu järeldused tulenevad otsuse p-s 23 tuvastatud asjaolude pinnalt. Seega ei ole p-s 24 sisalduvad järeldused arusaamatud, nagu väidetakse kaebuses. Kolleegium leiab, et maakohus on otsuses andnud hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses toodud üldsõnalised väited, mille kohaselt on otsus olulises osas põhjendamata. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätta kostja kanda.

7(8)

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.