Tsiviilasja number
2-05-249
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. september 2008. a, Tallinn
Kohtukoosseis
Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar
Tsiviilasi
Igor Klimenko, Gennadi Zaterini, Ants Sirvi, Valentin Konovalovi, Sergei Žmarjovi, Arvo Heina, Juri Jefimovi, Andrei Skorohhodovi, Sergei Varapai ja Juri Poroskunenko hagi Harjumaa Liinid AS vastu vähemarvutatud ja -makstud palga saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.08.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Igor Klimenko, Gennadi Zaterini, Ants Sirvi, Valentin Konovalovi, Sergei Žmarjovi, Arvo Heina, Juri Jefimovi, Andrei Skorohhodovi, Sergei Varapai ja Juri Poroskunenko apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus
Menetluse liik Menetlusosalised ja esindajad
Hagejad Igor Klimenko (isikukood xxxxxxxxxxx), Gennadi Zaterin (isikukood xxxxxxxxxxx), Ants Sirvi (isikukood xxxxxxxxxxx), Valentin Konovalov (isikukood xxxxxxxxxxx), Sergei Žmarjov (isikukood isikukood 35906200234), Arvo Hein (isikukood xxxxxxxxxxx), Juri Jefimov (xxxxxxxxxxx), Andrei Skorohhodov (xxxxxxxxxxx), Sergei Varapai (isikukood xxxxxxxxxxx), Juri Poroskunenko (isikukood xxxxxxxxxxx) Hagejate esindaja adv Brigitta Mõttus (Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus, Rävala pst 8, 10143 Tallinn) Kostja Harjumaa Liinid AS (registrikood 10478062, Mustamäe tee 69, 12916 Tallinn), esindaja Margo Tomingas
Tühistada Harju Maakohtu 30.08.2007 otsus ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagiavalduse asjaolud ja hagejate nõuded Hagejad töötasid bussijuhtidena AS-s Harjumaa Liinid. Hagejate ja kostja vaheliste töösuhete kestused olid järgmised: Igor Klimenkol 01.09.1997 kuni 08.09.2003, Gennadi Zaterinil 07.09.1998 kuni 13.01.2004, Ants Sirvil 28.03.1996 kuni 16.10.2002, Valentin Konovalovil 03.12.1992 kuni 03.12.2003, Sergei Žmarjovil 05.08.1996 kuni 22.12.2003, Arvo Heinal 31.03.2000 kuni 19.04.2004, Juri Jefimovil 10.11.1993 kuni 17.10.2003, Andrei Skorohhodovil 30.05.1996 kuni 11.02.2002, Sergei Varapail 26.05.1997 kuni 16.08.2002 ning Juri Proskunenkol alates 22.09.1995 kuni 12.05.2004. Hagejate ja kostja vahel sõlmitud töölepingute kohaselt oli hagejate põhipalk (tunnitasu) alates 01.01.2001 kuni 31.08.2002 9,40 krooni tunnis ja alates 01.09.2002 kuni 31.05.2003 11 krooni tunnis. 21.06.2000 sõlmisid Autoettevõtete Liit ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühing üldtöökokkuleppe ajavahemikuks 21.06.2000 – 21.06.2001. Selles kokkuleppes nimetatud palgakokkuleppega kostja ei ühinenud. 22.06.2001 pikendati Üldtöökokkuleppe kehtivust kuni 22.06.2002 ning kohustati kõiki autoveoseaduse mõistes tasulise autoveoga tegelevaid äriühinguid (s.h ka kostjat) kohaldama oma töötajatele kokkuleppe lisas nr 1 toodud palgatingimusi, kusjuures kutsealade jaotus palgarühmadesse peab olema kokku lepitud ettevõtte kollektiivlepingus, võttes aluseks sooritatavate tööde vastavuse palgarühmade kirjeldusele. Vastavalt nimetatud dokumendile oli hagejate madalaim palgamäär palgarühmas C 15,50 krooni tunnis ja/või palgarühmas D (Arvo Hein ja Juri Proskunenko) 17,70 krooni tunnis. Hagejate väitel ei viinud kostja nende töölepingutesse sisse põhipalga muudatusi ega maksnud kokkuleppes ettenähtud palka, kuigi pidi palgamäärade kehtestamisel seda arvestama. Sellest tulenevalt maksis kostja hagejatele palka ajavahemikus 22.06.2001 kuni 31.05.2003 või kuni vastava hagejaga töösuhte lõpetamiseni ettenähtust vähem. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt koosnes hagejatele makstav palk keskmiselt 7-10 koostisosast: põhipalgast ja lisatasudest, preemiatest, juurdemaksetest ja muudest tasudest. Juurdemakseid tehti muudel alustel (näiteks maksti lisatasu täiendavate ülesannete täitmise eest). Põhipalga arvestuses lähtuti vaidlusalusel perioodil 9,40-kroonisest ning alates 01.09.2002 11- kroonisest tunnitasust. Kuna hagejatele maksti põhipalka alla kollektiivlepingus kehtestatud määra, palusid hagejad kostjalt välja mõista saamata jäänud tasu alljärgnevalt: Igor Klimenko kasuks 20 888, 86 krooni, Gennadi Zaterini kasuks 23 613, 48 krooni, Ants Sirvi kasuks 14 073, 11 krooni, Valentin Konovalovi kasuks 22 310, 87 krooni, Sergei Žmarjovi kasuks 22 289, 74 krooni, Arvo Heina kasuks 27 394, 52 krooni, Juri Jefimovi kasuks 29 793, 85 krooni, Andrei Skorohhodovi kasuks 7626, 85 krooni, Sergei Varapai kasuks 15 460, 04 krooni ning Juri Proskunenko kasuks 14 901, 64 krooni. Igor Klimenko ja Arvo Hein lähtusid nõude arvutamisel 17,70-kroonisest tunnitasust, ülejäänud hagejad 15,50-kroonisest tunnitasust. Hagejad pöördusid töövaidluskomisjoni, kus jäeti nende avaldused seoses nõuete aegumisega rahuldamata. Kohtule 27.01.2005 esitatud hagiavaldustes tuginesid hagejad tähtaja osas TsÜS § 146 lg-le 1, PalS §-le 34 ja ITVS § 6 lg-le 3 ning asusid seisukohale, et palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Võttes aluseks asjaolu, et aastatel 2000-2003 ei olnud kostjal sõlmitud kollektiivlepingut ning reisijate veol kasutati Volvo, Scania ja Mercedes Benz tüüpi busse (46 istekohaga), mis ei olnud lõõts-, haagis-, liigend-, kahekorruselised ega bussirongid ning tuginedes üldtöökokkuleppe lisas 1 toodud sooritatavate tööde palgarühmade kirjeldusele, kuulusid bussijuhtide töötasud palgarühma C, s.o siseriiklik sõitjate vedu bussidega üle 23 istekoha, tunnipalgaga 15,50 krooni. Kostja väitel on ta maksnud enamusele hagejatest töötasu vähemalt ettenähtud suuruses ning neile, kelle töötasu jäi mõnel kuul madalamaks, on ta palgavahe hüvitanud. Tegelik keskmine tunnitasu oli hagejatel palgakokkuleppes ettenähtust oluliselt kõrgem.
Kostja palus kohtul kohaldada aegumist. Kostja väitel on tegemist nõuetega, mille suhtes tuleb kohaldada 4-kuulist nõude esitamise tähtaega. Selle tähtaja on kõik hagejad mööda lasknud. Hagejate nõuete puhul ei ole tegemist ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud palga maksmise nõuetega, nimetatud tähtaeg eeldab palga eelnevat väljaarvutamist. Töövaidluskomisjon tegi selles osas õiged otsused ja jättis hagejate nõuded seoses aegumisega rahuldamata. Hagejate nõuded vähemarvutatud ja -makstud töötasude osas on käsitatavad lõpparve nõuetena, sest maksmata töötasu kuulub töölepingu lõpetamisel lõpparve hulka, mistõttu tuleb kohaldada 4-kuulist töövaidlusorganisse pöördumise aega, arvates päevast, kui hagejad said teada või oleksid pidanud teada saama õiguste rikkumisest. Iga kostja töötaja sai tööandjalt igakuuliselt kirjaliku palgateatise talle arvutatud palga koostisosade (põhipalga, lisatasude ja juurdemaksete, kinnipidamiste jne) kohta, hagejad ei ole kordagi pöördunud kostja poole oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks (ei palgapäeval ega töölepingu lõpetamisel lõpparve saamisel). Hagejate nõuded on esitatud ajavahemiku 23.06.2001 kuni 31.05.2003 või kuni töölepingu lõppemiseni (Sergei Varapai - kuni 16.08.2002, Juri Proskunenko - kuni 08.05.2002) kohta, vastavad avaldused esitati töövaidluskomisjonile ajavahemikus 25.05.2004 kuni 02.06.2004, seega osaliselt ca 2 aastat pärast töölepingu lõpetamist. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et hagejad on esitanud oma palganõuded töövaidlusorganile tähtaegselt, mistõttu ei saa rahuldada kostja taotlust aegumise kohaldamiseks, kuid leidis, et hagejate nõuded ei ole põhjendatud ja tõendatud, mistõttu tuleb need jätta rahuldamata. ITVS § 6 lg 1 sätestab, et töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhud. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Seega on seaduseandja ühe erandina töösuhtest tulenevate nõuete üldisest tähtajast sätestanud kolmeaastase nõude esitamise tähtaja palga maksmise nõude kohta. Kuna hagejad nõuavad vähemarvutatud ja vähemmakstud palka, siis tuleb nende nõuete esitamise tähtaja suhtes kohaldada ITVS § 6 lg-t 3. PalS § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. See säte ei reguleeri palganõude aegumist, mistõttu ei saa teha sellest sättest järeldust, et pärast töölepingu lõppemist peab töötaja lõpparvena saamata palga nõude esitama töövaidlusorganile nelja kuu jooksul. Lõpparvena saamata palga nõude esitamise tähtaeg on tulenevalt ITVS § 6 lg-st 3 kolm aastat. Kohus nõustus kostja vastuväidetega selle kohta, et ta maksis tegelikkuses hagejatele palka vastavalt õigusaktile. 27.07.2004, s.o hagejate avalduste töövaidluskomisjonis läbivaatamise ajal hüvitas kostja hagejatele saamata jäänud tunnitasude vahesummad. Kuna tegelikkuses on kostja maksnud hagejatele PalS §-s 2 sätestatu mõttes saadaoleva palga, ei ole hagejate vastavad nõuded põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Apellandid nõustuvad Harju Maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et nad on esitanud oma palganõuded töövaidluskomisjonile tähtaegselt, mistõttu jäeti rahuldamata kostja taotlus aegumise kohaldamiseks. Otsuse tegemisel on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kohus ei ole oma otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud. Kaevatavas kohtuotsuses põhjendav osa praktiliselt puudub. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta nõustub kostja põhjendustega ning miks on hagejate nõuded saamata töötasu osas põhjendamata ja tõendamata. Otsusest ei selgu, millistele
tõenditele tuginedes ja millistest seadustest lähtuvalt jõudis kohus vastavale seisukohale. Kohus oleks pidanud andma tõenditele omapoolse hinnangu ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, oleks ta pidanud seda otsuses põhjendama. Kuna kohtu poolne põhjendav osa otsuses puudub, siis on ilmne, et kohus pole otsuse tegemisel tõendeid hinnanud. Kohus ei pööranud tähelepanu asjas olulist tähtsust omavale asjaolule, et nn hüvitise maksmine (mida hagejad loevad lisatasuks) ei muuda olematuks fakti, et põhipalga määr oli vaidlusalusel perioodil ettenähtust väiksem. Seega said hagejad palka vähem, kui nad oleksid kollektiivlepingu järgi pidanud saama. Põhipalk peab olema lepingus fikseeritud. Lisatasud ei muutu põhipalga osaks. Kohus oleks pidanud andma hinnangu ja põhjendama, miks ta on seisukohal, et lisatasu maksmine on käsitatav palgakokkuleppe täitmisena. Eeltoodud rikkumiste tulemusel on kohus jõudnud valele järeldusele, mis on kaasa toonud otsuse sisulise ebaõigsuse. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab kohtuotsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta selle muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohtu järeldust hagejate poolt töövaidlusorganile esitatud nõuete tähtaegsuse kohta ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Hagejate nõuded põhinevad asjaolul, et kostja ei ole tööandjana järginud kollektiivlepingust tulenevat palgakokkulepet tunnitasu osas ning jätnud hagejate palgamäära sellega vastavusse viimata, arvestades põhipalka tunnitasu alusel, mis oli madalam Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu üldtöökokkuleppes ettenähtust. Pooled ei vaielnud selle üle, et põhipalga arvestuslikuks aluseks oli alates 01.01.2001 tunnitasu 9,40 krooni ning alates 01.09.2002 11 krooni. Oma nõuete tõendamiseks esitasid hagejad kohtule palgateatised, millest nähtusid palga koostisosad. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hagejate väitega, et neile tasutud lisa- ja muud tasud ei ole hinnatavad põhipalgana. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole õige hagejate väide, et põhipalgale lisaks makstav täiendav tasu ei muutunud põhipalga osaks, sest lisatasu maksmiseks olid muud alused (töö tulemuslikkus, lisatöö jne), ning miks võis muude tasuliikide maksmise korral tasuda põhipalka ettenähtust vähem. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et tööandjate ja töövõtjate ühenduste poolt oli kokku lepitud palgamäär, mis kuulus kohaldamisele ka kostja ettevõttes. Maakohus, leides, et hagejate nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud, ei ole otsuses märkinud, milliste tõendite põhjal ta sellele järeldusele jõudis. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Otsuses tuleb kõiki tõendeid hinnata. Maakohus on need nõuded jätnud täitmata. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Eeltoodust nähtuvalt on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata, mistõttu tuleb otsus tühistada. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asja lõplikult lahendada, sest ringkonnakohtu poolt esmakordselt nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine rikuks oluliselt poolte kaebeõigust, kuna TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel ainult nende asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida
esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kuna kolleegium saadab tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis menetluskulud tuleb kindlaks määrata ja jaotada asja uuel läbivaatamisel.
Ü. Jänes
G. Kivinurm
M. Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.