Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Kostja on jätnud temale esitatud arved tasumata tahtlikult. Kostjal ei ole olnud probleeme rahaliste vahendite leidmisega. Kostja võlgneb hagejale 30. septembri 2007. a. seisuga 162.913, 24 krooni. Kostja on hagejale ajavahemikul 25. novembrist 2002. a. kuni

volitusi kaasomanike nimel ühe või teise konkreetse toimingu tegemiseks konkreetsele isikule. Nii on kostja andnud hagejale 14. novembril 2003. a. volikirja konkreetse toimingu – Besqab Projekt ja Kinnisvara OÜ-lt tõkkepuu läbipääsusüsteemi avamist võimaldavate magnetkaartide vastuvõtmine – tegemiseks. Sõlmides hagis esitatud lepingud oma nimel ilma, et kostja oleks teda selleks volitanud või talle käsundit andnud, võttis hageja endale riski selles, kas tehtud kulutused talle hüvitatakse. Kui mõned kaasomanikud on ka mõne tehingu hiljem heaks kiitnud, ei too see kostjale kaasa kohustusi hageja ees. Viitega VÕS §-le 1041 võttis hageja ise omaks faktiväite, et peab end kinnistutega seotud lepingute sõlmimisel isikuks, kes ei ole selleks õigustatud ega kohustatud. Samas ei ole kostja isik, kes kinnistu mõttelise osa kaasomanikuna oleks ainuisikuliselt olnud kohustatud kinnistuga seotud lepinguid sõlmima. Kaasomanikud olid ühise tegutsemise lepinguga kokku leppinud selles, et kokkulepete sõlmimine, nende täitmisega seonduv asjaajamine ning kontroll tehakse ülesandeks mitte kostjale, vaid teisele kaasomanikule Vera Kovalenkole. Kostja ei ole see isik, kelle eest hageja väidetavalt kohustusi täitis. VÕS § 1042 lg. 2 järgi oleks õigusliku aluseta kostja esemele kulutusi teinud hagejal tekkinud nõudeõigus kostja vastu eeldusel, et ta kulutuste tegemise kavatsusest oleks kostjat õigeaegselt teavitanud. Kulutuste tegemise kavatsusest teatamine pidi tähendama seda, et hageja oleks pidanud juba enne lepingu sõlmimist andma piisavat teavet kavandatavatest töödest ja toimingutest, võimaldamaks kostjal võtta seisukohta selles, kas ta kiidab toimingu heaks ning nõustub lepingust tuleneva kohustusega ühinema või mitte. Hageja ei ole hagis nimetatud lepingute sõlmimise eel VÕS § 1042 lg. 2 punktist 2 tulenevat teavitamiskohustust kunagi täitnud. Kostja on hageja poolt tehtud kulutustest teada saanud alles siis, kui hageja on arve esitanud, tööde tegemisest on ta teada saanud töid teinud töömeestelt. Küsimusele, kes tööd on tellinud, on vastatud, et OÜ Sergei Megalatii. Hageja poolt esitatud arvete nr. 27, 24. mai 2002. a., nr. 21, 21. aprill 2003. a. ja nr. 15, 22. aprill 2004. a. alusel nõutava suhtes kokku summas 10.643, 41 krooni tuleks kohaldada aegumist. Kostja ei nõustu ka viivisenõudega. Asjas ei ole kohaldatav KÜS § 7, kuna kinnistu ühiseks majandamiseks ei ole moodustatud korteriühistut. Esimese astme kohtu otsus

kaasomanikult nõuda nimetatud paragrahvi alusel vajalike kulutuste hüvitamist, mida ta tegi asja säilitamiseks. Hageja ei ole vaidlusaluse kinnisasja kaasomanik, seega ei saa ta nõuda kostjalt arvete tasumist AÕS § 72 lg. 4 alusel. Hagiavalduse kohaselt on asja säilimiseks vajalike tööde tegemise aluseks kaasomanike kokkulepe. Kostja hinnangul puudub kaasomanike kokkulepe selle kohta, et hageja sõlmib lepinguid ja teeb kulutusi. Kaasomanikud on 2002. a. andnud volitused OÜ-le Monique Kinnisvarahaldus prügikoristuse, veetarbimise ja soojusenergia tarbimise lepingute sõlmimiseks. Lisaks sellele on kaasomanikud sõlminud kolm kirjalikku koostöö- ja ühise tegutsemise lepingut. AÕS § 72 lg. 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Hageja ei saa nõuda kostjalt kohustuse täitmist viitega kaasomanike kokkuleppele või kaasomanike otsustusele. Kui kaasomanik ei täida kaasomanike enamuse kohustuslikku otsust, kellele kuulub ka suurem osa ühises asjas, siis on kaasomanikul, kes soovib enamuse otsuse järgimist, alus esitada nõue takistuste kõrvaldamiseks ja nendest hoidumiseks kaasomandi kasutamisel enamuse otsuse järgi. Hageja ei ole kaasomanik, ükski kaasomanik ei ole hagejale ka nõudeõigust loovutanud. Seega ei saa hageja kostja vastu kasutada kaasomaniku õiguskaitsevahendit. AÕS § 72 lõikes 5 sätestatu annab kaasomanikule kaitsevahendi ka enamuse otsuse vastu, mis ei arvesta vähemuse seaduslikke huve. Seega annab seadus võimaluse enamuse otsusele ka vastu vaielda ning seda teatud juhul mitte täita. Hageja viitab põhjendamatult ka AÕS § 75 lõikele 1, kuna viidatud paragrahv annab kaasomanike vahel ühise asjaga seotud kulutuste jaotamise põhimõtte. Hageja ei ole ühise asja kaasomanik. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel käsundusleping, mille järgi hageja on käsundisaajaks. VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja kohustub aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Hageja leiab, et tema nõudeõigus kostja vastu tuleneb VÕS § 627 lõikest 1, mille järgi juhul, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige, kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Hageja hinnangul on hageja ja kaasomanike vahel kokkulepe tasu maksmiseks, mis on tõendatud hageja poolt kaasomanikele esitatud arvetega ja hageja pangakonto väljavõtetega. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja kostja eest kohustusi täitnud, hageja ei ole kostjalt küsinud lepingu sõlmimiseks juhiseid, hageja ei ole kostjat teavitanud ka lepingute täitmisest. Kostja hinnangul saaks hagejal olla kostja vastu nõue üksnes juhul, kui poolte vahel oleks kirjalik leping. VÕS § 624 lg. 1 kohaselt peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel esitama käsundiandjale ka ülevaate käsundi täitmisega seotud kuludest ja tuludest koos selle aluseks olevate tõenditega ning lg. 3 järgi kokkulepe, millega käsundiandja kahjuks kaldutakse kõrvale sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et arvete tasumise juures ei ole oluline teavitamine, vaid see, kas hageja kirjeldatud toiminguid oli vaja teha või mitte. VÕS §-st 624 tuleneb, et seadusandja on pidanud oluliseks teavitamiskohustust ning juhul, kui teavitamiskohustust ei järgita, sõlmitakse vastav kokkulepe kirjalikult. Veenvad on tunnistaja O. S. ütlused selle kohta, et hageja planeeritavatest või teostatavatest töödest kostjat ei informeerinud ning väljakujunenud praktika oli see, et töödest sai kostja teada siis, kui need juba käisid või siis kostjale esitatud arvetelt. Kostja on hagejale kahel korral kirjalikult teatanud, et ta ei nõustu sellise praktikaga.

see, et ei esine ühtegi VÕS § 1042 lõikes 2 nimetatud asjaolu. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kulutuste tegemise kavatsusest ei olnud kostjat õigeaegselt teavitatud. Seega ei ole hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõudeõigust. Kostja on esitanud aegumise vastuväite hageja poolt esitatud arvete nr. 27, 21 ja 15 osas, kokku summas 10.643, 41 krooni. TsÜS § 143 alusel võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS kuni 1. juuli 2002. a.) § 113 lg. 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 9 lg. 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. a. ning lg. 2 järgi, kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg. 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning lg. 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Hageja poolt arvete nr. 27, 21 ja 15 alusel esitatud nõue kokku summas 10.643, 41 krooni on aegunud. Hageja pöördus kohtusse 22. novembril 2007. a., seega hilinenult. Hageja leiab, et kostja on kohustust rikkunud tahtlikult, seega ei ole hageja nõue aegunud. TsÜS § 146 lg. 1 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Aegumise regulatsiooni eesmärk on õigusrahu huvides panna võlausaldaja oma nõuet õigeaegselt esitama. Hageja seda ei teinud. VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s. h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on VÕS § 104 lg. 5 kohaselt õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega peaks hageja tõendama, et kostja kavatsused olid suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata arvetel näidatud summad. Hageja seda tõendanud ei ole. Kostja selgitab 2. mai ja

Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega tema hagi 187.491, 88 krooni väljamõistmiseks rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja nõue tuli kvalifitseerida eelkõige lepingulise nõudena ja see seisnes kohustuse täitmises VÕS § 108 lg. 1, § 619, § 627 lg. 1 ja § 628 lg. 2 ja 3 alusel. Kohus on hageja lepingulist nõuet kontrollinud, kuid jõudnud ebaõigetele järeldustele. Käsundusleping VÕS § 624 lg. 3 kohaselt ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis ning vorminõuete rikkumise tõttu ei ole leping tühine. VÕS § 624 lg. 3 loob erandi üksnes käsundisaaja ja käsundiandja vahelisele suhtlemisele ning käsundisaaja teavitamiskohustusele, kuid sellest ei tulene käsunduslepingu kirjaliku vormi nõuet. Maakohus oleks pidanud seisukoha võtma asjas esitatud tõendite osas ning hindama ja põhistama, millest tulenevalt saab väita, et poolte vahel lepinguline suhe puudub ning miks hageja esitatud tõendid ning argumendid ei ole piisavad. Lepingulise suhte olemasolu poolte vahel on piisavalt tõendatud. VÕS §-s 624 sisalduv käsundisaaja teavitamiskohustus on kõrvalkohustus. See tähendab, et kohustuse rikkumine ei too endaga kaasa lepingu lõppemist, samuti ei saa käsundiandja sellele tuginevalt keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, s. h. jätta käsundisaajale tasu maksmata. Kui käsundisaaja rikub teatamiskohustust, on see üksnes kahju hüvitamise nõude aluseks. Sellised kostja nõuded ja väited menetluses puuduvad. Ka tunnistaja O. S. on väitnud, et hageja ja majaelanike (s. h. kostja) vaheliseks praktikaks oli, et tööde täpsemad asjaolud teatati tööde tegemise käigus. See ei tähenda, et tööde tegemiseks puudus pooltel kokkulepe. Kokkuleppe olemasolu on jätnud kohus kontrollimata. Ka tunnistaja T. T. on väitnud, et tööde teostamise ja tellimise vajadusest on kostjat eelnevalt teavitatud, tööde täpsem sisu aga avati tööde tegemise käigus. Seega oli kostja tööde tegemisest iseenesest teadlik ning sellekohased vastuväited ei ole õiged. Kohtuotsuse viited XXXXXXXXXXX XX majaelanike koostöö-, ühise tegutsemise jms. lepingutele ei ole asjakohased. Sellised kaasomanike kokkulepped kehtivad üksnes kaasomanike vahel, mistõttu neil ei ole mõju hageja kui kolmanda isiku suhtes. Selliste kokkulepete eiramine, s. h. kokkulepetega antud esindusõiguse mitterealiseerumine ei tähenda, et hagejal ei võinud kostja ja teiste kaasomanikega tekkida käsundilaadset õigussuhet. Kaasomanike koostöö- ja ühise tegutsemise lepingute olemasolu ei välista kaasomanike muid kokkuleppeid, s. h. suuliselt kokku lepitud operatiivset lahendamist vajavaid omavahelisi kooskõlastusi ning kokkuleppeid. Sama on leidnud Riigikohus lahendis 3-2-1-107-07. Maakohus ei ole hageja lepinguväliste nõuete olemasolu ja maksmapandavust korrektselt kontrollinud. Hageja on esitanud nõude põhistusena erinevad nõudealused alternatiivselt. Kohus, jättes hageja lepingulise nõude rahuldamata, on õigustamatult jätnud kontrollimata hageja muud potentsiaalsed nõuded, s. h. lepingusarnastest võlasuhetest, eelkõige käsundita asjaajamisest tulenevad nõuded. Tegu võib olla käsundita asjaajamisega hageja poolt. Nii on Riigikohus märkinud, et kui üks isik on tegutsenud teise isiku kasuks ning tegutsemine ei ole toiminud lepingulisel baasil, tuleb esmajärjekorras kontrollida VÕS § 1018 eeldusi. Käsundita asjaajamine võib muuhulgas seisneda teise isiku eest kindlustusmaksete maksmises või muus teise isiku kasuks tegutsemises, kui ei lepitud eraldi kokku osutatud teenuste eest tasu maksmises. Hageja tegevus kvalifitseerub ehtsa õigustatud käsundita asjaajamisena, kuna on täidetud VÕS § 1018 lg. 1 eeldused. Hageja ei ole ajanud enda asja, vaid kostja asja seeläbi, et on kostja omandile teinud erinevaid parendustöid ning sõlminud kostja huve kaitsvaid lepinguid. Hageja ei ole tehtud sooritustest ise erinevalt kostjast kasu saanud. Kui kohus leiab, et pooltevahelise lepingu sõlmimine ei ole tõendatud, siis puudub tehtud sooritusteks tehingust või seadusest tulenev õigustus. Kostja kasuks ja tema omandile erinevate

parendustööde tegemine olukorras, kus parendustööd aitasid ära hoida kostja ja teiste kaasomanike omandi edasise kahjustumise, hävimise jms., samuti kaitsesid kostja ning teiste kaasomanike kasuks sõlmitud lepingud otseselt nende huve (nt. kindlustuslepingu puhul), on objektiivselt soodustatu huvides. Kuna kostja ning teised kaasomanikud on hageja tegutsemisest saanud otsest kasu ning asjaajamine on vastanud nende huvidele, oleks äärmiselt ebaõiglane ning poolte huvisid mittearvestav, kui hageja kui heauskne asjaajaja ei saaks asjaajamisel tehtud kulutuste eest hüvitist. Selline lõpptulemus pärsiks kokkuvõttes ühiskonnas heauskselt tegutsevate asjaajajate tegevust ning positiivset omaalgatust. Hageja tehtud kulutuste vastavust soodustatu huvile ning tegelikule (objektiivsele) tahtele kinnitab ka asjaolu, et kõik teised kaasomanikud on leidnud, et tehtud tööd ja sõlmitud lepingud on õigustatud ja vajalikud, ning on esitatud arvete eest tasunud. Selles osas vaidlus puudub. Teostatud asjaajamine ei ole sellise iseloomuga, et üks kaasomanik saaks hageja asjaajamisest teistmoodi kasu kui ülejäänud kaasomanikud või ei saaks üldse kasu. Seega on asjaajamine objektiivselt õigustatud ning vastab soodustatu huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele VÕS § 1018 lg. 1 p. 2 tähenduses. Teiste kaasomanike poolt hageja tegutsemise aktsepteerimine ja arvete tasumine omab tähendust ka AÕS § 72 lõikest 1 tulenevalt, sest valdamise ja kasutamise mõistega selle normi tähenduses on hõlmatud ka hageja asjaajamise tulemusena tehtud tööde ning sõlmitud lepingute tulemused (s. t. parendustööd ja sõlmitud lepingutest tulenevad hüved on käsitletavad kaasomandi valdamise - kasutamisena). Sellest tulenevalt võib kaasomandi valdamine - kasutamine ühises asjas toimuda kaasomandi enamuse tahte kohaselt. Olukorras, kus ülejäänud kaasomanikud, kellele kuulub enamus ühises asjas, on andnud nõusoleku hageja asjaajamiseks, on kaasomanike enamuse antud nõusolekul mõju kõigile kaasomanikele. Kaasomanike enamuse nõusolek omab tähendust ka VÕS § 1018 lg. 1 punkte 1 ja 2 silmas pidades. Käsundita asjaajamine on õigustatud muuhulgas siis, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks või kui asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kuna kaasomandi valdamine ja kasutamine toimub enamuse tahte kohaselt, siis tuleb kaasomandis oleva asja ning kaasomanike suhtes teostatud asjaajamist hinnata läbi kaasomanike enamuse tahte. Kuna kaasomanike enamuse kohaselt on asjaajamine vastanud kaasomanike huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, samuti on kaasomanikud esitatud arvete maksmisega asjaajamise heaks kiitnud, tuleb asjaajamine lugeda õigustatuks ka kostja suhtes. Asjaajamise tagajärjel kulutuste hüvitamise ning tasu maksmise nõude on hageja kaasomanikele VÕS § 1023 lg. 1 ja 2 alusel esitanud mitte kui solidaarvõlgnikele, vaid vastavalt soodustatule langenud osale. Hageja on kostjale esitanud arveid üksnes vastavalt temale langeva osa suurusele. AÕS § 75 lg. 1 alusel kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Kui puuduvad VÕS § 1018 lg. 1 kohaldamise eeldused, võib nõue põhineda alusetust rikastumisest tuleneval nõudeõigusel. Kohus on õigustamatult jätnud kontrollimata VÕS § 1028 lõikest 1 tuleneva hageja võimalikul soorituskondiktsioonil põhineva nõude. Taoline nõue eeldab, et kostja on rikastunud võlausaldaja arvel – hageja on teinud kostja omandile kulutusi, mille tulemusena kostja on kasu saanud ja rikastunud; kostja rikastumine on toimunud võlausaldaja soorituse kaudu - hageja tegevus tööde organiseerimisel ja lepingute sõlmimisel on käsitletav sooritusena soorituskondiktsooni mõttes. Aset on leidnud võõra vara suurenemine hageja tegevuse tulemusena (selles osas puudub vaidlus). Võlausaldaja soorituseks puudub õiguslik alus - kui kohus leiab, et poolte vahel puudub lepinguline suhe, siis on tehtud sooritused õigusliku aluseta. Puuduvad § 1028 lõikest 2 tulenevad soorituskondiktsiooni välistavad asjaolud.

Kohus on rikkunud menetlusnorme, jättes kohtuotsuses põhjendamata, miks ei kuulu hagi rahuldamisele VÕS § 1041 alusel. Hagiavalduses on esitatud asjaolud, mis annavad õigustuse VÕS § 1042 lg. 1 tuleneva kulutuste hüvitamise nõude esitamiseks juhul, kui nõue ei kuulu rahuldamisele eelnevalt esitatud nõudenormide alusel. Hageja on esitanud hagis asjaolud, mis täidavad VÕS § 1042 lg. 1 tuleneva nõude eeldused. Kui võlgnikul on nõude maksmapaneku suhtes vastuväiteid, lasub vastuväidete esitamise ja tõendamise koormus võlgnikul. VÕS § 1042 lg. 2 p. 2 ei ole nõuet välistava asjaoluna kohaldatav, kuna menetluses esitatud tõendid räägivad sellele vastu. Kohus jättis märkimata, millistele tõenditele, s. t milliste tunnistajate ütlustele tuginevalt võib väita, et võlausaldaja ei ole kulutuste tegemisest õigeaegselt teavitanud. Kui kohus ei ole tuvastatud asjaolusid ja tehtud järeldusi põhistanud konkreetsete tõenditega, on rikutud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kuna hageja on kostja esemele teinud kulutusi mitmete erinevate soorituste näol, siis tuleb kohtul võtta seisukoht iga tehtud soorituse ja kulutuse osas eraldi. Kohus seda teinud ei ole. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust nõude aegumise osas. Tahtlus kui süü vorm tähendab õigusvastase tagajärje soovimist. Tahtlus rikkuda võlasuhtest tulenevat kohustust võib seisneda ka võlgniku poolt kohustuse teadlikus ja eesmärgipärases täitmata jätmises. Võlgnik, valides, kas võlgnetav kohustus täita või mitte, tegutseb tahtlikult, kui otsustab kohustuse täitmata jätta. Sellises otsuses väljendub võlgniku tahe tuua oma käitumisega kaasa õigusvastane olukord ehk jätta täitmata oma kohustus. Õigusvastase tagajärje saabumine (kohustuse mittetäitmine) vastab ka võlgniku soovile. Hagi esitamise tähtaeg on TsÜS § 146 lg. 4 alusel kümme aastat ning nõuded ei ole aegunud. Kohus ei ole tõendeid hinnanud õiguspäraselt ja kooskõlas tõendite hindamise põhimõtetega. Samuti on kohus kohtuotsuses käsitlenud tõendeid selektiivselt, jättes andmata hinnangu kohtuotsuse tegemise seisukohalt olulist tähendust omavatele tõenditele. Tunnistajate T. T., R. K. ning V. K. tunnistustega on tõendatud, et hageja teostatud tööd on olnud objektiivselt vajalikud ning vastanud seeläbi kaasomanike huvile ja tegelikule tahtele (näit. avarii jms. hädavajalikud tööd). Tunnistaja V. K. ütluste kohaselt ei toimu majas midagi omanike nõusolekuta ning tööde osas käiakse alati omanike juurest läbi, hoiatatakse ja selgitatakse olukorda, remonditööde tegemine eeldas kindlustuslepingu sõlmimist. Tunnistaja R. K. kinnitas, et kaasomanikud olid tuvastanud, millised tööd tuleb teha, sellele järgnes tööde tegemine. Tunnistaja T. T. ütluste kohaselt oli kindlustuslepingute sõlmimine omanike sooviks. Maakohus on jätnud need tunnistajate väited hindamata. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et otsust tehes on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis vastavalt TsMS 656 lg. 1 punktile 5 ja lõikele 2 toob kaasa otsuse tühistamise ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Nii tühistab ringkonnakohus TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 656 lg. 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste, lõikes 1 loetlemata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ning kohus on olulisel määral jätnud täitmata ka eelmenetluse ülesanded.

TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 lause 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Osundatud sätete koosmõjust nähtub, et seaduslik ja põhjendatud on kohtotsus, milles kohus tõendeid hinnates on tuvastanud, millised elulistest asjaoludest, millele hagi alusena on tuginetud, on tõendatud ja millised mitte, ja tuvastatud faktiliste asjaolude kogumit nõudenormi koosseisuliste asjaoludega võrreldes on jõudnud järeldusele hagi rahuldamise võimalikkuse kohta. Seejuures peab otsus olema loogiline ja vastuoludeta. Täpsemad nõuded kohtuotsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta, sest selles ei ole tuvastatud asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumit, pooltevahelise õigussuhte olemasolu või puudumine on jäetud tuvastamata ning õigussuhe – eeldusel, et see on olemas – kvalifitseerimata. Vaidluse all ei ole, et Tallinnas XXXXXXXXXXX XX asuv kinnisasi kuulub seitsme kaasomaniku, sealhulgas kostja kaasomandisse, ning et hageja on teinud teatud kulutusi seoses kinnistul asuva elamuga. Vaidluse all ei ole ka, et hageja esitas kostjale tehtud tööde eest rea arveid, millest kostja osa tasus ning jättis osa arveid osaliselt või täielikult tasumata. Samuti ei vaielda järgmiste asjaolude üle: 24. mai 2002. a. arve nr. 27, milles hageja nõudis kostjalt 3457, 23 krooni tasumist teostatud elektritööde eest, tasus kostja osaliselt, jättes 1387, 16 krooni tasumata; 21. aprilli 2003. a. arve nr. 21 summas 4850, 75 krooni, 22. aprilli 2004. a. arve nr. 15 summas 4405, 50 krooni ja 20. juuni 2005. a. arve nr. 21 summas 4345 krooni, milles hageja nõudis raha tasumist hoone ja seadmete kindlustuse eest, jättis kostja täielikult tasumata; 20. juuni 2005. a. arve nr. 25, milles hageja nõudis kostjalt vee- ja küttesüsteemi tööde eest tasumist summas 27.905, 58 krooni, jättis kostja tasumata 812, 78 krooni ulatuses; 29. juuli 2005. a. arve nr. 38 summas 27.037, 50 krooni ja 30. septembri 2005. a. arve nr. 49 summas 41.005, 17 krooni, milles hageja nõudis kostjalt samuti vee- ja küttesüsteemi tööde eest tasumist, jättis kostja täies ulatuses tasumata; 22. veebruari 2006. a. arve nr. 5 summas 19.247, 38 krooni kanalisatsioonitorustiku tööde eest jättis kostja tasumata 560, 60 krooni ulatuses; 20. märtsi 2006. a. arve nr. 15 summas 25.750, 10 krooni samuti kanalisatsioonitorustiku tööde eest jättis kostja tasumata 750, 10 krooni ulatuses; 6. aprilli 2006. a. arve nr. 20 summas 4574 krooni kindlustuspoliisi eest jättis kostja tasumata; 7. aprilli 2006. a. arve nr. 25 summas 19.160, 78 krooni kanalisatsioonitorustiku tööde eest jättis kostja tasumata summas 5160, 78 krooni ning 29. mai 2007. a. arve nr. 12 summas 5866, 50 krooni kindlustuslepingu sõlmimise eest jättis kostja tasumata. Kokku keeldus kostja tasumast hageja arveid 100.755, 84 krooni ulatuses. Sealhulgas keeldus ta täielikult tasumast kindlustusmaksete arveid (24.041, 75 krooni) ja osaliselt arveid elektritööde (1387, 16 krooni), vee- ja küttesüsteemi tööde (68.855, 45 krooni) ning kanalisatsioonitorustiku tööde (6471, 48 krooni) eest. Põhivõlana nõudiski hageja kostjalt 100.755, 84 krooni tasumist. Vaidluse all on, kas ja kui, siis millisel alusel ja millises ulatuses peab kostja hagejale tehtud kulutused hüvitama. Oma nõude materiaalõigusliku alusena on hageja alternatiivselt tuginenud erinevatele õigusnormidele. Maakohus on otsuses käsitlenud neid erinevaid norme ja avaldanud arvamust hageja õigusliku põhjenduse kohta, otsusest ei ole aga mõistetav, kas kohus jõudis järeldusele pooltel õigussuhte puudumise kohta või leidis kohus, et pooltel on küll mingi õigussuhe, kuid hagi ei saa rahuldada seetõttu, et nõudenormi kohaldamise eeldused ei ole täidetud või esinevad hagi rahuldamist välistavad asjaolud. Maakohtu otsus ei sisalda keskseid faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldusi pooltel õigussuhte

olemasolu või puudumise kohta. See ei võimalda hinnata haginõude rahuldamata jätmise õiguslikku põhjendatust. Ka ei ole maakohus otsuses käsitlenud hageja nõudeid vastavalt sellele, millise kulutuse katteks raha nõutakse, kuigi kostja põhjendas eraldi iga rahasumma tasumata jätmist olenevalt kulutuste laadist ja muudest asjaoludest. Otsus on olulises ulatuses põhjendamata ja tuleb seetõttu tühistada. Hageja tugines oma nõude alusena ennekõike lepingule. Ka apellatsioonkaebuses väidab hageja, et tema nõue tuli eelkõige kvalifitseerida lepingulise nõudena. Samas ei ole hageja ei hagiavalduses ega apellatsioonkaebuses toonud esile nende faktiliste asjaolude kogumit, mille põhjal võiks järeldada pooltel lepingulise suhte olemasolu. Kostja eitas hagejaga igasuguste lepingute sõlmimist. Niisuguses olukorras oleks hageja pidanud esile tooma faktilised asjaolud selle kohta, millal, mil viisil, millistel asjaoludel ja millistel tingimustel ta sõlmis kostjaga lepingu või lepingud vaidlusaluste tööde tegemiseks. Hageja pidi põhjendama, millisel alusel ta iga hagis nõutava kulutuse tasumist nõuab. Hageja taolisi faktilisi asjaolusid esile ei toonud, piirdudes üldsõnaliste väidete ja õiguslike põhjendustega, mida vaidlusaluse asja faktidega ei ole seostatud. Seega ei olnud ka maakohtul võimalik neid asjaolusid kohtuotsuses tuvastada. Samas ei juhtinud maakohus hageja tähelepanu hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude puudulikkusele ega teinud talle ettepanekut esitada täielikult need faktid, millele hageja soovib tugineda. Maakohus ei juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et nõude alusena pooltevahelisele lepingule tuginemine eeldab vaidluse korral lepingu sõlmimise tõendamist, olgu siis tegemist kirjalikus või suulises vormis lepinguga ning olgu see siis sõlmitud kas otseste või kaudsete tahteavalduste vahetamise teel. Hagi ei ole võimalik rahuldamata jätta, ilma et oleks tuvastatud faktilised asjaolud, mis võimaldavad hinnata seda, kas kostjal on lepingust tulenev kohustus hagisumma tasuda. Toimikust ei nähtu ka, et kohus oleks pooltega kohtumenetluse kestel eespoolkirjeldatud olulisi asjaolusid arutanud. Pealegi on kohtuistungi protokoll koostatud ja toimikusse köidetud viisil, et sellest ei ole võimalik aru saada, millal on kohus istungi pidanud ja mida ning mis järjekorras on istungil tehtud (kd. I, tl. 285 – 286, 290, 288, 294 – 296, 292, 310 – 315). Kohtu selgitamiskohustus tuleneb TsMS § 392 lg. 1 punktist 3, mille kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti § 351 lõikest 1, mille kohaselt kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, ning § 348 lõikest 1, mille kohaselt juhib kohus kohtuistungit ning selgitab välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähendust omavate asjaolude suhtes ja kõrvaldab asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähendust. Maakohus jättis täitmata oma selgitamiskohustuse ega täitnud piisaval määral ka eelmenetluse ülesandeid. Hageja poolt piisavate faktiliste asjaolude esile toomata jätmine võib iseenesest anda aluse hagi rahuldamata jätmiseks, kuid see eeldab, et kohus oleks eelmenetluse ülesanded täitnud ja menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid piisavas ulatuses arutanud. Maakohus seda ei teinud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-80-08 märkinud, et oluliste faktiliste asjaolude tuvastamata jätmist ei õigusta see, et pooled ei esitanud asjaolusid selliselt, et need oleksid võimaldanud hageja nõude korrektselt lahendada. Kohtud peavad hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda ka pooltele selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel. Maakohus leidis, et hagi on ka osaliselt – 24. mai 2002. a. arve nr. 27, 21. aprilli 2003. a. arve nr. 21 ja 22. aprilli 2004. a. arve nr. 15 – osas aegunud. Selleski osas ei ole otsust piisavalt põhjendatud, sest otsus sisaldab üksnes seadusesätete kirjeldust, kuid ei sisalda faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks teha järeldusi vaidlusaluste nõuete aegumise osas. Kui kohus leidis, et pooltel ei ole õigussuhet, siis ei saanud kerkida ka aegumise

küsimust. Kui pooltel siiski oli õigussuhe, siis eeldas aegumise kohaldamine õigussuhte kvalifitseerimist, sest sellest oleneb, millised normid aegumisele kohalduvad ning kui pikk on aegumistähtaeg. Eespooltoodust nähtub, et pooltevahelist vaidlust ei ole kohus nõuetekohaselt lahendanud. Et otsus on olulises ulatuses põhjendamata, siis ei ole apellatsiooniastmes uue otsusega hagi lahendamine võimalik. Nii rikutaks selles kohtuastmes esmakordselt asja lahendamiseks olulise faktiliste asjaolude kogumi tuvastamisel kassatsioonimenetluse eripära arvestades menetlusosaliste õigust kohtuotsuses asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik täita ka eelmenetluse ülesandeid, kui need esimese astme kohtu menetluses on olulisel määral täitmata jäänud. Sama tuleneb ka TsMS § 9 lõikest 3, mille kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asja läbivaatamine hõlmab ka seaduse nõuetele vastava kohtulahendi tegemist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita eelmenetluse ülesanded ja oma selgitamiskohustus, lahendada vaidlus ja teha asjas seaduse nõuetele vastav põhjendatud otsus, sealhulgas tuvastades ennekõike vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lisaks eespooltoodule, et hageja lepingulist nõuet puudutavas osas sisaldab apellatsioonkaebus üksnes õiguslikke põhjendusi ja etteheiteid maakohtule tõendite hindamist puudutavas osas, ei sisalda aga neid fakte, millega apellant põhjendab kostjaga lepingulise suhte olemasolu, sealhulgas lepingulise suhte tekkimist ja selle asjaolusid. Apellant ei ole teinud selget vahet asjaolude esiletoomisel ja tõendite hindamisel: kohus ei ole õigustatud poole poolt esitatud tõenditest omal algatusel tuletama neid asjaolusid, millele pool oma nõude alusena võiks tugineda. Eelkõige tuleb hagejal esitada faktid, millele ta oma nõude alusena tugineb, alles siis saab kerkida küsimus nende tõendamisest. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks maakohus otsuses asjakohatult tegelenud kaasomanike kokkulepetega, sest hageja oli hagiavalduse kohaselt oma nõude rajanud muuhulgas just kaasomanike vahelistele kokkulepetele ja selle teemaga tegeldes vastas maakohus hageja väidetele. Et maakohtul tuleb esmalt korrektselt lahendada hageja poolt lepingulisel alusel esitatud nõue, siis ei anna kolleegium hinnangut apellatsioonkaebuse väidetele nõude muude aluste osas. Samas ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse käsitlusega, nagu tähendaks arve tahtlik maksmata jätmine iseenesest tahtlikku rikkumist TsÜS § 146 lg. 4 tähenduses. Kostja väitel ei ole tal hageja ees täitmata kohustusi. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-79-09 selgitanud, et taolise tahtliku rikkumisega on tegemist, kui lepingupool käitub heade kommete vastaselt, soovides õigusvastast tagajärge, olgu selleks siis kahju tekitamine vastaspoolele või muu õigusvastane tulemus. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine, isegi kui see on toimunud tahtlikult, ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg. 4 kohaldamiseks piisav. Apellant ei ole esitanud mingeid faktilisi asjaolusid, millest võiks järeldada kostja heade kommete vastast õigusvastase tagajärje soovimisele suunatud käitumist.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.