Tsiviilasja number
2-05-13422
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. aprill 2010, Tallinn
Kohtukoosseis
Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere, Kaupo Paal
Tsiviilasi
OÜ Nava Arendus (pankrotis) hagi Reimo Ainsare vastu alusetult saadud 1 207 001 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
1 207 001 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.05.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Nava Arendus (pankrotis) apellatsioonkaebus
Menetluse liik Menetlusosalised, nende esindajad
Kirjalik menetlus Hageja OÜ Nava Arendus (pankrotis, registrikood 10529718) esindajad adv Kaimo Räppo ja adv Timo Kullerkupp (e-post [email protected]) Kostja Reimo Ainsar (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X, XXXXXX XXXX, XXXX XXXX, XXXXXXXX), esindaja Saima Laumets (e-post [email protected])
Harju Maakohtu 13.05.2009 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid põhjenduste osas arvestada ka käesolevas otsuses sisalduvaid motiive. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Asjaolud ja hageja nõue
OÜ Nava Arendus (pankrotis) esitas 30.06.2005 Harju Maakohtule hagi Reimo Ainsare vastu 1 207 001 krooni väljamõistmist. Hagiavalduses tugines hageja oma nõudes kahele alternatiivsele alusele: kostja on alusetult omandanud vara hageja arvelt (TsK § 477 lg 1) või tekitanud juhatuse liikmena oma kohustuste rikkumisega hagejale kahju (kuni 30.06.2002 kehtinud ÄS § 180 lg 1). Harju Maakohus kuulutas 13.10.2003 välja hageja pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Andres Hermeti. Alates hageja registreerimisest äriregistris 05.11.1999 on kostja olnud selle äriühingu juhatuse liikmeks. Ajavahemikul 18.02.-13.06.2000 on kostja hageja pangakontolt võtnud välja sularaha 17 korral kokku hagisumma ulatuses. Selle raha on kostja alusetult omandanud hageja arvel. Raha omandamise õigusliku aluse kohta puuduvad igasugused andmed, samas on hageja vara nimetatud summa võrra vähenenud. Alternatiivselt esitas hageja kahju hüvitamise nõude. 1 207 001 krooni saamisega on igal juhul kostja tekitanud hagejale kahju. Äriühingu juhatuse liikmed vastutavad seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuse täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. TsK § 227 järgi peab süü puudumist tõendama isik, kes on kohustust rikkunud. Kostja kohustuseks oli äriühingut juhtides tegutseda äriühingu huvides ja olla viimasele lojaalne ja töötada kasumlikult. See, et hageja oleks pangast võetud raha kasutanud äriühingu huvides, ei ole tõendatud. Hageja raamatupidamises puuduvad lepingud, tellimised, arved, mille alusel oleks võimalik tuvastada pooltevahelisi lepingulisi suhteid, mis oleks aluseks olnud maksete tegemiseks. Erinevad äriühingud on hagejale tasunud ebaselgetel alustel 1 500 000 krooni, mis on juhatuse liikme poolt sularahas pangakaardiga väljavõetud. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks märgitud rahasumma omandanud alusetult. Asjaolu, et kostja on pangakontolt välja võtnud raha, ei tähenda, et kostja on selle alusetult omandanud. Äriühingu juhatuse liikmel ei ole keelatud äriühingu pangakontolt äriühingu kassasse sissemakse tegemine ja hankijatega arveldamine ning antud juhul on kostja ja hageja vahel nii olnudki. Märgitud rahasumma kasutamine kajastub firma majandustegevuses ja seda vastavalt hageja majandusaasta aruandes 2000.a. Aruande kohaselt oli hageja majanduskäive 1 915 314 krooni ja kahjum 382 056 krooni. 2000.a. majandusaasta aruanne on hageja käsutuses, millest ei nähtu hageja vara vähenemine 1 207 001 krooni. Seega ei ole hageja vara vähenenud. Maksuameti ettekirjutusest nähtub, et hageja raamatupidamine oli varastatud ja kostja ei saanud peale pangakonto väljavõtte muud esitada, lisaks nähtub ettekirjutusest, et aprillist juunini 2000 oli käive suurem kui oli deklareeritud makse, mistõttu määras Maksu- ja tolliamet pangakonto väljavõtte ja arvete alusel mais käibeks 1 369 846, 17 krooni ja juuni käibeks 497 226, 04 krooni ning määras tasumiseks maksu 284 538 krooni ja intresse 59 985 krooni. Selle tulemusel tekkis maksuvõlg, mida ei suudetud tasuda, majandustegevus lõppes juunis 2000, kui varguse tulemusel läks kaduma kogu firma majandustegevust kajastav dokumentatsioon, katkesid ärisuhted, lõppesid lepingud. Osaühingu netovara oli vähem kui ÄS § 136 sätestatu nõudis ja kostja esitas pankrotiavalduse kohtule. Hagejal on üks võlasusaldaja Maksu- ja Tolliameti näol, kelle nõue on tunnustatud summas 585 718 krooni. Hageja majandustegevuseks oli jae- ja hulgikaubandus, osutati ka teenust, ostetud kaupade eest tasuti sularahas. Maksuameti nõude tunnustamisega on tunnustatud ka 2000.a. majandusaasta aruandes kajastuv ja sellega ka pangkontolt väljavõetud raha kasutamine äriühingu huvides.
Menetluse edasine käik 27.09.2006 otsusega jättis Harju Maakohus hagi seoses aegumisega rahuldamata.
Hageja apellatsioonkaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 25.01.2007 otsusega maakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Harju Maakohtu 04.11.2008 otsusega jäeti rahuldamata OÜ Nava Arendus (pankrotis) hagi kahju hüvitamiseks seoses nõude aegumisega. Kohus tegi vaheotsuse hageja nõudes alusetult saadu tagastamiseks ning jättis selles osas rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Nimetatud nõude osas jätkas kohus menetlust. Maakohtu otsuse põhjendused 13.05.2009 otsusega jättis Harju Maakohus OÜ Nava Arendus (pankrotis) hagi Reimo Ainsare vastu alusetult saadu tagastamiseks rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. TsK § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks on vaja järgmiste eelduste olemasolu: 1) ühel isikul peab olema tekkinud vara vähenemine (vaadeldav kahjuna), 2) teisel isikul (omandajal) peab toimuma vara suurenemine esimese arvel, s.t et nende vahel peab olema põhjuslik seos, 3) vara omandamine peab olema toimunud ilma seadusliku või tehinguga kindlaksmääratud aluseta (õigusvastasus), 4) omandaja süü puudumine. Kui mõni eeltoodud tingimustest ei ole täidetud, ei saa rääkida alusetust säästmisest või alusetust omandamisest ja kõne alla võib tulla muul alusel tsiviilõiguslik suhe. Vaidlus puudub selles, et ajavahemikul 18.02.2000-13.06.2000 võttis kostja hageja kontolt välja 1 207 001 krooni. Seega on tõendatud, et kostja on saanud hageja kui äriühingu käest nimetatud summas raha. Vaidlus puudus selles, et viidatud ajal oli kostja hageja juhatuse liige ja tal oli õigus kasutada äriühingu majandustegevuseks äriühingu raha. Vaidlust ei ole ka selles, et juhatuse liikme tegevus äriühingu juhtimisel on vaadeldav eelkõige käsundilaadse ehk lepingulise suhtena. Seetõttu tuleb kohtul hinnata, kas kostja õigus äriühingu rahaga tehinguid teha oli piiratud või muul viisil teatud ulatuses keelatud. Selle põhjal saab hinnata tehingute tegemist ja selleks otstarbeks raha kasutamist, et võiks rääkida alusetust raha omandamisest. Kostja vande all antud seletusest nähtub, et kostja äriühingu juhatajana võttis arvelt raha, vormistas raha väljavõtmise ning andis selle Raul Elmatile (kes oli äripartner ja vastavalt registri andmetele ka äriühingu asutaja), kellel olid kontaktid kauba ostjatega (kellele kaup müüdi) ning kes tegeles ka kauba ostmisega. Kuna vaidlusalusel perioodil uutele äriühingutele krediiti ei tavatsetud anda, toimus suures osas majandamine, kauba ostmine sularaha eest. Raul Elmat tõi kviitungid kauba ostu kohta, müügist saadud raha jõudis tagasi kassasse. Kostja võttis pangast raha ja vormistas kassasse ja kassast läks see uute kaupade ostuks. Veel kinnitas kostja, et sularaha väljavõtmiseks kasutas ta pangakaarti, lisaks kasutas ka isiklikku raha, tasus kaupade eest sularahas. Kostja seletuste kohaselt tegi Harju Maksuamet ettekirjutused eelkõige pangadokumentide alusel. Harju Maksuameti ettekirjutusest 25.04.2001 ja 28.06.2000 nähtub, et hagejale oli tehtud mitu ettekirjutust maksu tasumiseks käibelt. 2000.a. majandusaasta aruandest nähtub, et hagejal oli sel ajal majandustegevus. Kostja vande alla antud seletusest, maksuameti ettekirjutusest ja hageja 2000.a. majandusaasta aruandest nähtub, et kostja sai hagejalt raha eelkõige hageja majandustegevuse pidamiseks ja kasutaski seda hageja majandustegevuseks, kuna majandusaasta aruande kohaselt oli sellel ajal majandustegevus ning tasumata oli 2000.a käibelt vastav käibemaks. Seega sai kostja kui äriühingu juhatuse liige 1 207 001 krooni eelkõige oma käsundist tulenevate ülesannete täitmiseks. Kostja ütles vande all, et äriühingu raamatupidamisdokumendid läksid kaduma, mille kohta esitas avalduse politseile. Kriminaalasja algatamisest Tallinna Politseiprefektuur keeldus.
Seda, et kostjal oleks olnud seadusest või lepingust tulenevalt piiratud kasutada äriühingu raha või et tal oleks keelatud pangast raha välja võtta või oleks see olnud piiratud teatud ulatuses, ei ole vaidluses tõusetunud ega kahtluse alla seatud. Seega puudus seadusest või lepingust tulenev keeld raha saamiseks hagejalt. Eeltoodu alusel on kostja saanud hagejalt 1 207 001 krooni lepingulisel alusel ja kuna puudub seadusest või lepingust tulenev keeld märgitud ulatuses raha saamiseks ning on tõendatud, et kostja kasutas raha eelkõige oma käsundi täitmiseks ja hageja majandustegevuses. Sellega on välistatud hageja nõue kostja vastu märgitud rahasumma tagastamiseks kui alusetult saadu/omandatud tagastamiseks TsK § 477 lg 1 alusel. Seega saab tõusetuda küsimus vaid pooltevahelisest muust õigussuhtest, millisel alusel ei ole käesoleval juhul hagi esitatud. Kahjunõue kostja kui äriühingu juhatuse liikme vastu on varasema kohtuotsusega jäetud aegumise tõttu rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud valele järeldusele. Samuti on kohus jaganud valesti tõendamiskoormust, jättes hagejale põhjendamatult suure tõendamiskoormuse asjaolude tõendamisel, mida oleks pidanud tõendama kostja. Kohus on leidnud kohtuotsuses õigesti, et tõendatud on asjaolu, et kostja on saanud hageja käest 1 207 001 krooni. Seega oleks kostja valduses pidanud olema kõnealune raha või kaubad, mille ostmiseks nimetatud rahasummat kasutati, või raha, mis saadi uuesti kaupade müümisest. Kostja ei ole esitanud ega püüdnudki esitada tõendeid, mis kinnitaksid, et väljavõetud raha kasutati kaupade ostmiseks. Kostja on vande all tunnistanud ning kohus on ka otsuses märkinud, et müügist saadud raha jõudis tagasi kassasse. Kohus jõudis järeldusele, et kostja sai hagejalt raha eelkõige hageja majandustegevuse pidamiseks ja kasutaski seda hageja majandustegevuseks, kuna majandusaasta aruande kohaselt oli sellel ajal majandustegevus ja tasumata oli 2000.a toimunud käibelt vastav käibemaks. Apellant on nõus maakohtuga, et kostja oleks võinud saada kõnealuse rahasumma käsundist tulenevate kohustuste täitmiseks, kuid sel juhul oleks pidanud (peaks) kostja käes olema vähemalt sama summa. Isegi kui eeldada, et kostja oli halb ettevõtja ega saanud kaupu müües kasumit, siis võttest kassast raha ja andes selle kauba eest kviitungite vastu Raul Elmatile, oleks pidanud ostetud kaupade eest (neid müües) saama vähemalt samas ulatuses raha tagasi. Kostja on vande all kinnitanud, et müügist saadud raha jõudis tagasi kassasse. Juhul kui raha jõudis tagasi kassasse, peaks see endiselt olema kostja käes. Maakohtus ei leidnud tõendamist asjaolu, et kassasse tagasi jõudnud raha oleks lõpuks kulutatud äriühingu huvides. Seega saab vaid järeldada, et kostja omandas vaidlusaluse raha alusetult. Kohus on jaganud poolte vahel valesti tõendamiskoormust, pannes hagejale põhjendamatult suure tõendamiskoormuse. Hageja on tõendanud, et kostja võttis äriühingust raha välja ja seda sinna ei tagastanud. Raha arveldusarvele tagasi panemata jätmist on kinnitanud ka kostja ise, väites vande all, et müügist saadud raha jõudis tagasi kassasse. Seega oleks kostja tõendamiskohustus olnud põhjendada, kuhu kadus kassast raha või raha eest omandatud kaup. Vaatamata kogu raamatupidamisdokumentatsiooni vargusele säilis või oleks pidanud säilima siiski kaup või raha. Apellandi arvates oleks kostja pidanud puuduva dokumentatsiooni taastama. Juhul kui raha tõesti kulus äriühingu tegevuskuludele, oleks kostja pidanud esitama seda kinnitavad tõendid või ütlema, millele raha kulus. Menetluse käigus on kostja vaid selgitanud, et nimetatud raha eest ostis ta kaupu, kuid kuhu said kaubad või kaupade eest saadud raha, seda selgitada ei suutnud. Maakohus ei ole märkinud, millistele tõenditele tuginedes jõudis ta järeldusele, et kostja kasutas raha eelkõige käsundi täitmiseks ja hageja majandustegevuses.
Kostja on käitunud äriühingu juhina ka äärmiselt vastutustundetult, minnes Jaama turule väga suurt väärtust omavate dokumentidega - kogu äriühingu raamatupidamisdokumentatsiooniga. Juhul kui kostjalt nimetatud dokumendid tõesti varastati, oleks tulnud osaühingu dokumentatsioon taastada. Samas ei oma dokumentatsiooni vargus tähtsust arvestades asjaolu, et säilis või oleks pidanud säilima siiski kogu ostetud kaup või kassas olev raha. Kostja käitumine on olnud äärmiselt pahatahtlik. Arusaamatuks jääb ka asjaolu, kuidas õnnestus kostjal menetluse käigus leida osa dokumente oma kodu koristamisel umbes 6 aastat hiljem, kuigi ta varem väitis, et varastati kogu äriühingu raamatupidamisdokumentatsioon. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 tuleb otsuse põhjendusi täpsustada. Käesolevas (menetluse praeguses staadiumis läbivaadatavas) hagis taotleb hageja kostjalt alusetult saadu tagastamist: kostja, olles hageja juhatuse liige, on võtnud hageja arvelt välja sularaha kogusummas 1 207 001 krooni, mille kasutamise kohta puuduvad äriühingul dokumendid, mistõttu peaks see raha olema alles äriühingu kassas või kaupadena äriühingu omandis, vastasel juhul on kostja selle (hageja arvel) omandanud. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et äriühingul oli tegevuse alustamisel olemas kapital vaidlusaluses summas, mistõttu sõltumata tehingute tegemisest (kaupade ostmine ja nende edasi müümine) oleks sama summa pidanud säilima (kasumliku äritegevuse korral aga suurenema). Ka pangatoimingutest (vastav väljavõte tl 11-16) ei nähtu, et äriühing oleks alustanud oma tegevust enam kui miljoni krooni suuruse algkapitaliga, mis oleks pidanud tegevuse lõppemisel alles olema (või suurenema) ja mida kostjal oleks olnud võimalik (s.h alusetult) omandada. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et hageja äritegevus oli vaidlusalusel perioodil sel määral kasumlik, et saaks rääkida 1,2 miljoni kroonisest tulust. Küll aga nähtub kõnealusest pangakonto väljavõttest, et perioodil, mil müüdud kauba eest on rahasummad laekunud (või tehtud sissemakseid sularahas), ei ole samas suurusjärgus tehtud makseid ostetud kauba eest tasumiseks. See aga tõendab omakorda kostja väidet, mille kohaselt tasuti ostetud kaupade ja teenuste eest peamiselt sularahaga, mis eelnevalt oli pangakontolt välja võetud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks maakohus jaotanud tõendamiskohustuse poolte vahel ebaõigesti. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui hageja väitis, et kostja on alusetult omandanud hageja arvel vara, siis tuli temal esmalt tõendada, et väidetud ulatuses on hageja vara üldse vähenenud. TsK § 477 lg-st 1 tuleneva kohustuse tekkimise esimeseks eelduseks on vara vähenemine isikul, kelle vara arvel sai teine isik oma vara suurendada. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, et hageja vara oleks väidetavas summas vähenenud. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega (mida on väljendatud jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses), mille kohaselt aktsepteerib hageja müügitehinguid (mille eest pangakontole raha laekus), kuid mitte müügitehingutele eelnenud ostutehinguid. Rääkides kauba müügist saadud rahalistest vahenditest, mis oleksid hageja nägemuse kohaselt pidanud säilima, unustab hageja ära need vahendid, mille eest sama kaup tuli eelnevalt soetada. Kostja vande all antud seletuse kohaselt andis ta väljavõetud sularaha üle äriühingu endisele juhatuse liikmele Raul Elmatile, kellel oli sidemeid isikutega, kellelt kaupa osteti ja kellele müüdi, kusjuures kaupade
ostmiseks kasutas Raul Elmat oma isiklikku raha: uutele firmadele krediiti ei antud (23.03.2009 istungi protokoll - tl 161). Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja äritegevuse sisuks oli vahendustegevus, seega vajas tegevuse alustamine rahalisi vahendeid või võimalust osta kaupu krediiti. Kostja seletuse kohaselt oli tal kavatsus osaleda äritegevuses, millise võimaluse pakkus talle välja endine juhatuse liige Raul Elmat („Raul Elmatil oli väga palju sidemeid... ja ta koolitas meid välja. ... Ta andis võimaluse äritegevuses kaasa lüüa ja lubas tulevikus, kui kõik läheb hästi, saan ka ise sealt kasumit. ... Juhatuse liikme tasu ei arvestatud... Ma tegelesin samal ajal ehitusega, olin ehitustööline. Äriühingust otseselt kasumit ei tulnud, ei jõudnud nii kaugele... Kõigepealt oli vaja äritegevus käima lüüa ja siis kui kasumid oleksid hakanud tulema, oleksin ka midagi saanud. ... Ostjad tasusid panga ülekannetega. Mina tasusin kaupade eest sularahas. Sularaha oli sellepärast vajalik, kuna firmal endal varasid ei olnud, kasutasime Raul Elmati rahasid et kaupa osta... Elmat ostis oma raha eest kaubad sisse, tõi tšekid, mina maksin raha hiljem.“ - 23.03.2009 istungi protokoll - tl 162-163). Eeltoodust tulenevalt on toimiku materjaliga vastuolus hageja seisukoht, et kui ei ole alles pangakontolt väljavõetud raha, on kostja selle omandanud, vastasel juhul peaks olema säilinud selle eest ostetud kaup (kauba müügi korral aga selle eest saadud raha ... jne). Seetõttu on ebaõige ka kõnealusele seisukohale tuginev järeldus, nagu oleks kostja hageja arvel tema vara alusetult omandanud. Ühtegi tõendit ei ole kohtule esitatud selle kohta, et äriühing oleks saavutanud lühiajalise tegutsemise järel sellist edu, mis oleks paari miljoni kroonise aastakäibe puhul tema vara enam kui ühe miljoni võrra suurendanud. Asjaolu, et tegevuse lõppemisel oli hagejal riigi ees käibemaksu võlgnevus, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Asja materjalist nähtuvalt viidi maksualane revisjon 2000.a kohta läbi hageja esitatud Hansapanga arvelduskonto andmete alusel (kuna juhatuse liikme väitel olid raamatupidamisdokumendid varastatud), millest lähtuti äriühingu käibe arvestamisel ja millest tulenevalt hinnati ettevõtlusest tulenevat maksustatavat käivet suuremaks, kui äriühing oli seda varem deklareerinud (täiendava käibemaksu määramisest tekkis hagejal võlgnevus riigi ees, teisi võlausaldajaid pankrotimenetluses ei ole). Nõustudes apellandi kahtlustega raamatupidamisdokumentide vargust käsitlevate kostja väidete tõele vastavuse kohta (osade kadunud dokumentide hilisem „leidmine“, väidetavast vargusest politseiosakonnale 11-päevase hilinemisega teatamine - vastavalt 05.06.2000 ja 16.06.2000 - jne), ei ole see aga asjaolu, mis mõjutaks käesolevat vaidlust. Dokumentatsiooni kadumine ei kinnita hageja väidet kostja poolt hageja vara alusetu omandamise kohta. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 jäävad menetluskulud hageja kanda. Antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks.
Ü. Jänes
R. Allikvere
K. Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.