Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. jaanuar 2007. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-13422
Tsiviilasi
OÜ * (pankrotis) hagi R.A vastu 1.207.001 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. septembri 2006. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ * (pankrotis) apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant OÜ * (pankrotis, registrikood xxxxxxxx, aadress x Harju maakond); seaduslik esindaja pankrotihaldur A. H, lepinguline esindaja adv. Kaimo Räppo Vastustaja R.A (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x, Harju maakond), lepinguline esindaja Saima Laumets
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
veebruarist kuni 13. juunini 2000. a. on kostja hageja pangakontolt võtnud välja sularaha 17 korral kokku hagisumma ulatuses. Selle raha on kostja alusetult omandanud hageja arvel. Raha omandamise õigusliku aluse kohta puuduvad igasugused andmed, samas on hageja vara nimetatud summa võrra vähenenud. Nõude õigusliku alusena nimetas hageja tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lõiget 1. Kuna kostja poolt hageja arvelt raha väljavõtmisega on hagejale tekitatud kahju, esitas hageja alternatiivselt kahju hüvitamise nõude, tuginedes äriseadustiku (ÄS) § 180 lõikele 1. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja peab tõendama, et kostja on alusetult omandanud hageja vara, hageja ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Nõude aluseks on vaid sularaha väljavõtmise faktid, sellest ei tulene aga automaatselt, et kostja hageja arvel raha omandas. Äriühingu juhatuse liikmel ei ole keelatud sularaha väljavõtmine äriühingu pangakontolt, et teha sissemakse äriühingu kassasse ja arvelda hankijatega sularahas, nagu ongi toimunud. Sularaha kasutamine firma majandustegevuses on kajatatud hageja 2000. a. majandusaasta aruandes. Selle kohaselt oli hageja käive sel aastal. 1.915.314 krooni ning ärikahjum 382.056 krooni ja sellest ei tulene hageja vara vähenemist hagisumma ulatuses. Tõendatud ei ole, et hageja vara on vähenenud ja kostja rikastunud. Alusetu on ka kahju hüvitamise nõue. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud kostja poolt seaduse või põhikirja nõuete rikkumist, samuti seda, milliste kohustuste täitmata jätmisega, millal ja millises ulatuses on kostja äriühingule või osanikele süüliselt kahju tekitanud. Täiendavas vastuses märkis kostja ka, et kahju hüvitamiseks esitatud nõue on aegunud. Kostja palus hagi seoses aegumisega jätta rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
rahuldamise ülejäänud eeldustele, poolte teistele seisukohtadele ega nende kohta esitatud tõenditele. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada. Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ja on väljunud hagimenetluse piiridest. Alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. Kostja on väitnud, et raha võeti välja, pandi kassasse ja sellega tasuti arveid. Kostja väitel oli pangaarvelt väljavõetud raha kulutamine seotud ettevõtlusega, kuid kuna dokumendid on varastatud, siis ei ole selle väite tõendamine võimalik. Kostjal puudusid igasugused takistused, et võtta ühendust nn. tehingupartneritega ja paluda neilt raamatupidamisdokumente. Ka ei ole kostja selgitanud ega näidanud, milliste teenustega ja väidetavalt omandatud kaupadega oli tegemist. Seega on tõendamata kostja väited, et raha kulutamiseks oli õiguslik alus. Kohus peaks tuginema poolte poolt esiletoodud asjaoludele. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja peab maakohtu otsust õigeks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Tsiviilasi tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 3 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hagis taotles hageja kostja poolt tema arvel alusetult omandatu hüvitamist. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et kuna raha on kostja hageja arvelt välja võtnud tahtlikult, siis saab tema vastu esitada üksnes kahju hüvitamise nõude. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus ei põhine seadusel. Vaidlusalusel ajal kehtinud TsK § 477 ei seadnud alusetult saadud vara tagastamise kohustust sõltuvusse sellest, kas alusetu omandamine leidis aset vara omandanud isiku tahtlike või muude tegude tõttu või üldse mõne kolmanda isiku tegude tulemusena. Seega on otsus ebaõige ja tuleb tühistada. Kuna maakohus ei tuvastanud otsuses mingeid vara alusetu omandamise hüvitamiseks esitatud nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, siis ei ole uue otsuse tegemine apellatsiooniastmes võimalik. Nii võtaks suures ulatuses uute asjaolude apellatsiooniastmes esmakordne tuvastamine pooltelt võimaluse kohtuotsuse peale täies mahus edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale.
Margo Klaar
Urmas Reinola
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.