Tsiviilasja number
2-08-33324
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
05.04.2010, Tallinn
Tsiviilasi
Sergei Saveljevi hagi Valentina Biljalova vastu 782 943,40 krooni viiviste saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
782 943,40 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Saveljevi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29.03.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Sergei Saveljev (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXXX XX-X, XXXXX XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Velmar Brett Kostja Valentina Biljalova (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-XX
esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa
Harju Maakohtu 01.10.2009 otsus
Jätta Harju Maakohtu 01.10.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja Sergei Saveljevi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja
järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hageja oli sissenõudjaks täitemenetluses nr 014/2007/101, kus võlgnikuks on kostja, nõude summa oli 180 000 krooni, mis tulenes Tallinna Linnakohtu 11.05.2000 kriminalasja nr 1/2-1243/99 otsusest. Hageja esitas kohtuotsuse täitmiseks ning selle alusel algatas kohtutäitur Priit Lantin täitemenetluse nr 017/2001/236. 9.11.2001 sõlmisid pooled täitemenetluses võlasumma tasumise kokkuleppe, mille järgi kohustus kostja tasuma võla jäägi summas 179 300 krooni järgmise maksegraafiku järgi: 1) 15.11.2001-59766,67 krooni 2) 13.12.2001 - 59766,67 krooni 3) 13.01.2002 - 59766,67 krooni. Vastavalt kokkuleppele ja vana TMS § 30 lg 1, oli hagejal õigus nõuda võlalt viivisena 10 % võlgnetavalt summalt iga tasumata kuu eest. Kostja tasus 15.11.2001 osa võlgnevusest summas 59766,67 krooni, ülejäänud summa tasus ta alles juunis 2007. Hageja on seisukohal, et kuni 2005. aasta lõpuni oli viivise arvestamise õiguslikuks aluseks TMS § 30 lg 1 ja poolte kokkulepe. Peale seaduse kehtetuks tunnistamist jäi aga jõusse pooltevaheline kokkulepe viiviste arvestamise kohta. Hageja leiab, et sõltumata sellest, kas 09.11.2001 kokkulepe on täitedokumendiks või mitte, on nimetatud kokkulepe lepinguks VÕS § 8 lg 1 mõistes ja on seetõttu, tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest, täitmiseks kohustuslik. Teise makse summas 59 766,67 krooni, pidi kostja tasuma 13.12.2001, sellest ajast möödus 13.06.2007 66 kuud. Seega on viivis teiselt summalt 394 460 krooni. Kolmanda makse summas 59 766,67 krooni pidi kostja tasuma 13.01.2002, sellest ajast möödus 13.05.2007 65 kuud. Seega on viivis teiselt summalt 388 483,40 krooni. Seega on kostja kokku kohustatud tasuma hagejale viivist 782 943,40 krooni. Kostja vastuväited Kostja taotles kohtult TsÜS § 143 alusel aegumise kohaldamist ja osaotsuse tegemist aegumise suhtes. Viiviste nõue on aegunud. TsÜS § 146 kohaselt tehingust tulenevate nõuete aegumise tähtaeg on kolm aastat. Enne 01.07.2002 tekkinud õigussuhetele kohaldatakse sel ajal kehtinud seadust, mille kohaselt üldine hagi aegumise tähtaeg oli 10 aastat. TsÜS RakS § 9 kohaselt enne 01.07.2002 kehtinud pikem hagi aegumise tähtaeg, mis 01.07.2002 ei olnud veel lõppenud, algas 01.07.2002 ja see lõppes 01.07.2005. Sissenõudjale sai teatavaks kokkuleppe mittetäitmine hiljemalt 13.12.2001. Avalduse viiviste nõude suhtes esitas Sergei Saveljev kohtutäitur Kaire Põltsile 09.08.2005, seega pärast seaduses nimetatud tähtaega.
Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus kohaldas aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid täies ulatuses Sergei Saveljevi kanda. Alates 01.07.2002 kehtiva TSÜS § 146 lg 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat, siis algas käesoleval juhul hageja 09.11.2001 lepingust tuleneva viiviste nõude aegumistähtaja kulgemine alates 01.07.2002. Kohaldamisele kuulub TSÜS § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg, mis saabus hageja nõudele 01.07.2005. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et kostja oleks lepingut tahtlikult rikkunud, samuti ei ole aegumine enne 01.07.2005 katkenud ega peatunud. Vastavalt 09.11.2001 võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppele oli sissenõudjal võlgnikupoolse tähtaegade mittejärgimise tõttu õigus viivitamatult sisse nõuda kogu võlasumma jääk. Hageja seda ei teinud. Vastavalt kokkuleppele pidi sissenõudja võlgniku poolt kokkuleppe alusel tasumisele kuuluvate summade mittemaksmisel teatama sellest kohtutäiturile. Sellisel juhul pidi kohtutäitur arvestama igakuulisele tasumata summale juurde 10 % viivist iga tasumata kuu eest ning nõudma see sisse võlgnikult sissenõudja kasuks (alus: TMS § 30 lg 1). Hageja seda ei kasutanud. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kordagi esitanud nõude viiviste arvestamiseks nimetatud alusel. Nimetatud alus tulenes TMS-st ja selles ei olnud pooled eraldi kokku leppinud, kuivõrd tegemist oli seadusest tuleneva sanktsiooniga kokkuleppe mittetäitmise eest täitemenetluses, kuivõrd viivised kui sanktsioon oli tingimus, mida võlgnikul ei olnud võimalik läbi rääkida. Täitemenetlus antud täiteasjas on lõpetatud, antud säte TMS-s on kaotanud kehtivuse uue TMS jõustumisega 01.01.2006. Eeltoodu alusel ei saa viiviste nõude aluseks olla TMS, kuivõrd antud viiviste arvestamine sai toimuda ainult konkreetses täitemenetluses kohtutäituri otsuse alusel TMS-s sätestatud alustel ja korras, mistõttu ei saa lähtuda hagi aegumise 10aastasest tähtajast. Hageja pidi teada saama asjaolust, et kostja ei ole tähtaegselt tasunud poolte 09.11.2001 sõlmitud kokkuleppe alusel makseid 13.12.2001 ja 13.01.2001, seega pärast maksegraafikus kokkulepitud tasumise tähtaegade möödumist. Pooled olid kokku leppinud konkreetse tasumise graafiku kohtuotsuse täitmiseks, millest tulenevalt tuli otsus täita poolte poolt kokkulepitud ajaks. Kohtuotsusega kostjalt hageja kasuks viiviseid välja mõistetud ei olnud, välja oli mõistetud üksnes põhivõlgnevus 180 000 krooni. Põhivõlgnevus on täies ulatuses tasutud. Seetõttu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust hageja poolt viidatud TSÜS § 157 lg 1 sätestatud 30-aastane kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg. Asja materjalidest nähtus, et hageja esitas taotluse viiviste saamiseks täitemenetluses esimest korda 09.08.2005, seega pärast aegumistähtaja möödumist. Hagejal tulnuks esitada viiviste nõue hiljemalt 01.07.2005. Asjaolust, et kostja tasus viimase makse 2007 ei tulene, et hagejal oleks tekkinud täiendavalt õigus viiviste saamiseks pärast viiviste nõude esitamise tähtaja möödumist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub maakohtu osaotsuse täies ulatuses tühistada materiaalõiguse vale tõlgendamise tõttu. Kohus on valesti tuvastanud aegumistähtaja alguse, kohaldanud
korduvatele kohustustele ühekordsele kohustusele sätestatut ja rakendanud valet aegumise alusnormi. Põhinõue 180 000 krooni tulenes kohtuotsusest. Tulenevalt TsÜS § 157 lg 1 on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Seega ei saanud viivisearvestus põhinõude aegumise tõttu aeguda. Sõltumata sellest, kas viivised tulenesid seadusest või lepingust, on viivised korduv kohustus, millele rakendatakse TsÜS § 154 kui erisätet. Et viiviseid tuli arvestada igakuiselt ja nende aegumine algas kalendriaasta lõppemisest, algas 2002. aastal sissenõutavaks muutunud viiviste aegumine 01.01.2003 ja 2003. aastal sissenõutavaks muutunud viiviste aegumine algas aga 01.01.2004 jne. Aegumine peatus 09.08.2005 avalduse esitamisega ja lõppes kohtulahendi tsiviilasjas nr 2-07-21184 jõustumisega, ehk siis 03.09.2009. Kuivõrd osaotsuses pidi hindama ainult aegumise küsimust, ei ole asjakohane kohtu seisukoht, et võlasumma mittetasumisel kokkuleppes fikseeritud kuupäevadel, oli sissenõudjal õigus viivitamatult sisse nõuda kogu võlasumma jääk. Niisugune olukord võiks tuua kaasa põhivõlgnevuse aegumise, kuid põhivõlgnevuse aegumist kohus ei ole tuvastanud. Õige ei ole kohtu seisukoht, et viiviste tasumise kohustuse võtmine ei olnud kujunenud kostja vaba tahte alusel võetav kohustus, milline on eeldatav lepingu sõlmimisel, vaid temale kui täitemenetluses kohustatud isikule täituri poolt rakendatav sunnivahend. Nimelt sisaldas kokkulepe oma olemuselt kahepoolseid tsiviilõiguslikke kohustusi. Sissenõudja nõustus täidetava võla tasumise ajatamisega, kuigi tal oli nõude täitmise tähtaeg juba saabunud ja tal oli õigus nõude kohesele rahuldamisele. Kokkuleppega aga kohustus võlgnik tasuma nõuet kolmes osas hiljemalt kokkulepitud tähtpäevadeks. Kui kostja oleks täitnud kohustust tähtaegselt, ei oleks hagejal õigust nõuda ka viiviseid. Hageja on esitanud nõude kohtutäiturile korduvalt suuliselt, samuti on kohus ka ise kinnitanud, et hageja esitas vastava taotluse augustis 2005. Vastupidine kohtu seisukoht ei ole õige. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 01.10.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-ist 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse normide rikkumist. Maakohus kohaldas asjas õigesti aegumist ja on seda ka piisavalt põhjendanud. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, mille kohaselt hageja nõue tuleneb kohtuotsusest ja seetõttu on nõudel 30-aastane aegumise tähtaeg. Vaidlus puudub selles, et Tallinna Linnakohtu otsusega 1/-1243/99 11.maist 2000 mõisteti välja kostjalt hageja kasuks 180 000 krooni ja kohtuotsus on selles osas ka täidetud täitemenetluses.
Hageja nõue tuleneb täitemenetluse käigus 09.11.2001 sõlmitud võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppest (tl 90, I kd). Kolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2008 määruses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt on ülalnimetatud kokkuleppe näol tegemist iseseisva võlaõigusliku lepinguga, millele kohalduvad nii võlaõigusseaduse kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted (tl 109, I kd). Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. 09.11.2001 sõlmitud võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe (muud tingimused) p. 1 kohaselt juhul, kui V. Biljalova ei tasu võlasummat kokkuleppes fikseeritud kuupäevadel, on sissenõudjal õigus viivitamatult sisse nõuda kogu võlasumma jääk (tl 91, I kd). Vaidlus puudub selles, et kostjal jäi tasumata 13.12.2001 makse summas 59766, 67 krooni. Seega muutus kogu nõue sissenõutavaks 14.12.2001. Nimetatud ajast tekkis ka hagejal õigus nõuda viiviseid. Eeltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta hageja Sergei Saveljevi kanda.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.